Tõsielul põhinev lugu neetud majast, mis ajab elanikud üksteise kõride kallale, tundub muidugi toreda materjalina õuduskaks. Paraku pole Amityville'i legend leidnud väärilist rakendust. Ei saa lugeda väärtuslikuks originaali (1979), millele sepistati ajapikku seitse järge, ega tänavust uusversiooni.
Tegijad ei üritagi publikule hirmu nahka ajada, milleks vajatakse moodsatel paljunäinud aegadel tülikaid haruldusi nagu korralik materjal ja hoolega väljamõõdetud lavastus. Nad on avastanud, et kiire montaaž ja lärmakad heliefektid ajavad asja ära, tahtes mõned ehmatused välja teenida. See on muidugi vaid teatud piirini töötav jõumeetod ega tee midagi õhustiku heaks, mille alusel ongi vast paslikuim õudukate õnnestumist hinnata.
Sama lohakas on stsenaarium, mille põhiveaks ülim tempo, millega loost üle käiakse. Pole neil aega tegelda tegelaste arendamise ega nende elu seletamisega (mis tekitab küsimusi stiilis kas keegi peres tööl ka käib või millega nad üldse tegelevad päevad läbi või miks nende koer oleks nagu suvaline koer, kes vahel välja ilmub). Pole neil aega ka pinget kruvida, nii et jõledusi sigib hingematvas tempos, mis hakkab tahes-tahtmata varem või hiljem tüütama.
Tulemus on nii ettearvatav, et ei suuda kuidagi huvi hoida. Pole neil omapära ega stiili. Ajaviide puhkudeks, kui sa kohe mitte midagi pahaks ei pane. Joomased õhtud sõprade seltsis võiks olla seega sobivad, aga teil on kindlasti siis paremat teha kui vahtida andetut käsitööd.
Ryan Reynolds on "Blade 3" aegadest ikka pagana heas füüsilises vormis. Tubli poiss. Hea kohe vaadata sellist torsot.
Hinne: 5/10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment