Mõned semud avaldavad aeg-ajalt arvamust, et mu raamatu-, muusika- ja filmimaitse ei kõlba kohe mitte. Neil on muidugi õigus, mistõttu hoiatan, et valmistan kerge pettumuse ka seekord. Nimelt tundus "Galaxy" raamat nõrgem kui film (mida vaatasin igaks petteks kaks korda) ning Douglas Adams üldiselt mitte nii hea kui Terry Pratchett.
Raamat pandi kokku raadio kuuldemängu põhjal ("Galaxy" originaalvorm) ja seda on lugedes kahtlemata märgata, et loo vestmise oskus ei kuulu humoorika ulme vanameistri tugevamate külgede hulka. Naljad on igati omal kohal, aga sündmused ja tegelased piisavalt pealiskaudsed, et huvi toimuva vastu üksnes soojaks muuta. Tõesti pigem kultusteos kui eeskujulik lugemisvara.
Film on selles mõttes etem, et sisuline lihtsustamine annab sellele tugevama struktuuri, väärt näitlejatööd lisavad tuntud tegelastele uue mõõtme (ehk lihtsalt sügavust) ja Adamsi huumor leiab väärilise väljendi. Inglaslik blockbuster parimas tähenduses, mis võib kiidelda toitvamate naljade-dialoogiga kui enamik suvist meelelahutust. Samuti harv juhus, et filmilaul on ühtaegu originaalne ja meeldejääv – "So Long and Thanks for All the Fish" alguses.
Kõige keskpärasem on vast kunstnikutöö, sest pildilised ideed jäävad vahel teleteatri tasemele. Näiteks need jurakad poeetilised Vogonid meenutavad kõndivaid poksikotte. Peategelaste kosmoselaeva sisustus tundub isikupäratu kitš. Alan Rickmani häälega rääkiv masendunud robot Marvin on aga lihtsalt paks mütakas, kes meenutab inimeste kõige klišeelisemaid pilte kosmoseränduritest. (Võib aimata, mis peitub nende disaini-otsuste taga, aga nüri on ikka.) Seevastu kõrgpunktidest ei saa mainimata jätta turistisõitu üle Maa koopia, kujusid, mida omandab lõpmatusemootoriga kosmoselaev koos reisijatega, ja spetsiaalselt John Malkovichi jaoks lisatud Havana Kavula kuju.
Armulugu hindan keskmisest paeluvamaks. Ilmselt tänu sellele, et kõik on vaoshoitum kui suvefilmides tavaline. Inglaste asi. Või äkki tänu sellele, et võrrandi üks muutuja, kekutaja Zaphod on Sam Rockwelli poolt ülima naudingu esitatud. See on pingutuseta kõige vingem näitlejatöö ja Rockwell pingutuseta sarmikam kui tema ekraanipartnerid (Martin Freeman, Zooey Deschanel). Vähemalt "Galaxys" on ta Filmitäht suure algustähega: leiduks talle vaid rohkem nii sobivaid projekte. Üllatavalt hea on ka räppar Mos Def, kelle lühike kinokarjäär edestab juba enamike kolleegide omi: "The Italian Job", "Monster's Ball", "The Woodsman". Tema füüsilise koomika andes on midagi väga paeluvat. Huvitav, kuidas lavastaja – või kes iganes teda palkas – selle avastas?
Linalugu jagas ning jagab edaspidi publiku julmalt kaheks. Raamatu austajad näevad eelkõige väljajäetut ning sellest tulenevaid puudusi ega mõista, et hoopis Adamsi kirjatöö on puudulik. Teised arvavad, et hästi õnnestus. Muidugi leidub samuti mitmesuguseid teisi arvamusi, aga neid ei kuula keegi.
50 miljonit USD maksis, 86,4 tõi kinodest. Inglaslikud blockbusterid ei valluta siiski maailma.
Hinne: 8/10
PS
Viru Keskuses asuvas Rahva Raamatus avastasin muide "Galaxy" kordustrüki, mis pühendub filmi promomisele, sisaldades kümneid lehekülgi põnevaid lisamaterjale (produtsendi ülevaade ekraniseeringu valmimisest, intervjuud peaosalistega). Maksab ainult 13o tuuris. Sees kohe kihvatas! Kui mul raamatut veel poleks või see väga meeldiks, ostaks ainult lisade pärast teise koopia.
July 13, 2005
July 12, 2005
John Grisham "A Time to Kill"
Kaks maamatsi vägistavad-piinavad teele ette jäänud pisikest neegritüdrukut, jättes ta surnu pähe maha. Tirts jääb ellu, aga sama ei saa öelda roimarite kohta, sest isa ei saa enne rahu, kui ta süüdlased surnuks kõmmutab. Et tegevuspaik suht tagurlik Lõuna-USA väikelinn, kujuneb kohtuprotsess äärmiselt valuliseks ja osalistele eluohtlikuks.
Grishami esimene romaan, mõnes mõttes ta kõvemaid. See on esiteks mahukam kui autorile tavaks kujunenud (üle 500 lehekülje peenikest tihedat kirja) ja ruum kasutatakse oskuslikult ära. Ülearust ei leidu midagi. Põhjalikult ja põnevalt kirjeldatakse kohalikku eluolu, õhustiku loomisel on tunda osavat kätt (sündmused-tegelased hargnevad väljapeetud tempos; näiteks peategelase isiklikku laadi tausta kirjeldatakse alles siis, kui üle poole läbi). Asjalikku, kohati isegi kuiva tooni mahendab Grishami hea silm mahlakatele elulistele detailidele ja vaimukas sõnavalik.
Näiteks see kirjeldus: The restrooms inside were small and nasty, and most of the patrons found it necessary to relieve themselves between the pickups in the parking lot. This was especially true on Mondays when every truck in the parking lot received at least three sprayings... Väljendid nagu found it necessary või receive sprayings on ikka muhedad!
Algaja kirjamehe nõrkused tundusid kergesti märgatavad, aga Grisham kannab valitud stiili ja tooni alati auga välja, nii et kokkuvõttes ei toogi midagi halvas valguses välja. Aga mis hakkas silma? Otsekõnet võiks olla tihemini, mis annaks muule tekstile rohkem hingamisruumi, eriti varastes peatükkides. Samas tuleb autorile vahel hoog peale ja dialoog kestab mitu lehekülge järjest. Need kohad lisandusid vist ümberkirjutuste käigus, aga tulemus on igatahes nauditav. Tegelaste kõne tundub ehe ja usutav.
Kohati tahaks täpsemaid kirjeldusi, näiteks lähedaste ahastus, kui selgub, mis pisitüdrukuga juhtus; isa sisemised läbielamised enne kättemaksu ja pärast vangis istudes. Emotsionaalselt löövat sisu enamasti tasakaalustav kiretu jutustamisviis kohati hoopis pidurdab seda. Pahade poiste äkiline surm on ühelõigulise kirjeldusena isegi mõjuvam kui nende tegude pikk kirjeldus avapeatükis. Lisaks veider, et kõik räägivad muudkui vägistamisest, aga mitte inimröövist, füüsilisest vägivallast, mõrvakatsest surnu pähe mahajätmisega. Ja ma'i saa tegelikult täpselt roimarite motiivile pihta. Misjaoks neile väike tüdruk, kui kumbki pole enne laste vastu seksuaalset huvi tundnud? Lõpp on veidralt lakooniline, kuigi lahtiste otste jätmine on tore.
Ilmselt iga noor kirjanik tunneb kartust, et teda ei võeta äkki tõsiselt. Grisham kompenseerib seda ülima täpsusega igasugustes kohtualastes kirjeldustes. Isegi kohaliku kohtumaja ehitust kirjeldatakse sammude kaupa. Aga pädevus pole kunagi liiast, eks. Hilisemates romaanides ta nii põhjalikuks ei lähe enamasti, ja jälle hea. Juura-Clancy või -Ludlum muutuks vist peatselt väsitavaks.
Mu loetud väljaande (Arrow Books, 1992) juhatab sisse armas informatiivne eessõna autorilt. Alati tore lugeda, kuidas hea raamat valmis.
Suht kesine filmivariant sündis 1996, osades Matthew McConaughey, Sandra Bullock, Samuel L Jackson, Kevin Spacey, Charles S Dutton, Oliver Platt, Ashley Judd, Donald ja Kiefer Sutherland jt. Kurat, tegijad on nii kõvad, et peaks üle vaatama.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1989. 515 lk.
Grishami esimene romaan, mõnes mõttes ta kõvemaid. See on esiteks mahukam kui autorile tavaks kujunenud (üle 500 lehekülje peenikest tihedat kirja) ja ruum kasutatakse oskuslikult ära. Ülearust ei leidu midagi. Põhjalikult ja põnevalt kirjeldatakse kohalikku eluolu, õhustiku loomisel on tunda osavat kätt (sündmused-tegelased hargnevad väljapeetud tempos; näiteks peategelase isiklikku laadi tausta kirjeldatakse alles siis, kui üle poole läbi). Asjalikku, kohati isegi kuiva tooni mahendab Grishami hea silm mahlakatele elulistele detailidele ja vaimukas sõnavalik.
Näiteks see kirjeldus: The restrooms inside were small and nasty, and most of the patrons found it necessary to relieve themselves between the pickups in the parking lot. This was especially true on Mondays when every truck in the parking lot received at least three sprayings... Väljendid nagu found it necessary või receive sprayings on ikka muhedad!
Algaja kirjamehe nõrkused tundusid kergesti märgatavad, aga Grisham kannab valitud stiili ja tooni alati auga välja, nii et kokkuvõttes ei toogi midagi halvas valguses välja. Aga mis hakkas silma? Otsekõnet võiks olla tihemini, mis annaks muule tekstile rohkem hingamisruumi, eriti varastes peatükkides. Samas tuleb autorile vahel hoog peale ja dialoog kestab mitu lehekülge järjest. Need kohad lisandusid vist ümberkirjutuste käigus, aga tulemus on igatahes nauditav. Tegelaste kõne tundub ehe ja usutav.
Kohati tahaks täpsemaid kirjeldusi, näiteks lähedaste ahastus, kui selgub, mis pisitüdrukuga juhtus; isa sisemised läbielamised enne kättemaksu ja pärast vangis istudes. Emotsionaalselt löövat sisu enamasti tasakaalustav kiretu jutustamisviis kohati hoopis pidurdab seda. Pahade poiste äkiline surm on ühelõigulise kirjeldusena isegi mõjuvam kui nende tegude pikk kirjeldus avapeatükis. Lisaks veider, et kõik räägivad muudkui vägistamisest, aga mitte inimröövist, füüsilisest vägivallast, mõrvakatsest surnu pähe mahajätmisega. Ja ma'i saa tegelikult täpselt roimarite motiivile pihta. Misjaoks neile väike tüdruk, kui kumbki pole enne laste vastu seksuaalset huvi tundnud? Lõpp on veidralt lakooniline, kuigi lahtiste otste jätmine on tore.
Ilmselt iga noor kirjanik tunneb kartust, et teda ei võeta äkki tõsiselt. Grisham kompenseerib seda ülima täpsusega igasugustes kohtualastes kirjeldustes. Isegi kohaliku kohtumaja ehitust kirjeldatakse sammude kaupa. Aga pädevus pole kunagi liiast, eks. Hilisemates romaanides ta nii põhjalikuks ei lähe enamasti, ja jälle hea. Juura-Clancy või -Ludlum muutuks vist peatselt väsitavaks.
Mu loetud väljaande (Arrow Books, 1992) juhatab sisse armas informatiivne eessõna autorilt. Alati tore lugeda, kuidas hea raamat valmis.
Suht kesine filmivariant sündis 1996, osades Matthew McConaughey, Sandra Bullock, Samuel L Jackson, Kevin Spacey, Charles S Dutton, Oliver Platt, Ashley Judd, Donald ja Kiefer Sutherland jt. Kurat, tegijad on nii kõvad, et peaks üle vaatama.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1989. 515 lk.
July 08, 2005
"Kung Fu Hustle" / "Gong fu"
1940-ndate Shanghai. Rakendust otsiv algaja gängster (Stephen Chow) esitleb end kurikuulsa Kirvegängi liikmena, üritades lihtinimestelt katuseraha välja pressida. Paraku hakkavad nood jõudsalt vastu ja õiged mafioosod ilmuvad samuti peagi välja. Paljudel läheb lõuasti.
Hongkongi täht Stephen Chow täidab peaosa, lavastas, on üks produtsent ja stsenarist. Temast esiteks tüüpiline tähelepanek, et hoolimata lääne kultuuri mõistes soliidsest vanusest (värskelt täitus 43. hällipäev) näeb mees ülimalt nooruslik välja. 30 pakuks vast. Ja kakleb nii usinalt, et lust vaadata. Legendidega nagu Bruce Lee, Jet Li ja Jackie Chan ehk ei võrdleks, kuid üheainsa filmi põhjal ei taha kaugeleulatuvaid järeldusi teha.
Ma ei kasutaks naiivsevõitu ülivõrdeid nagu näiteks selle nädala Ekspressi telekava, aga "Kung fu madin" on tõepoolest nauditav ajaviide, mis näitab Aasia märulit ning matsihuumorit nende parimast küljest. Mõned naljad kisuvad lapsikuks ning isegi rõvedaks (kusemine!), ent pisemat sorti maitsevääratustega pead sedasorti kraami puhul lihtsalt leppima. Samuti sellega, et toon muutub kohati lausa arutult vägivaldseks. Aga laiatarbekino on alati üritanud pakkuda midagi igas kõrguses kulmukaarega vaatajale, nii et see oli tähelepanek, mitte kriitika.
"Kung fu Hustle" liigub kakluste mõttes samuti reipalt üle võlli, toetudes ohtratele efektidele. See lähenemine muutub enne lõppu pisut üksluiseks, aga mollimised on tõepoolest enamikus nauditavad. Äksi pani paika ja aitas lavastada selle ala guru Woo-ping Yuen, keda meie teame eelkõige tänu "Matrixi" triloogiale ja "Kill Billile". Kaks linaloo vingeimat võitlust lavastas aga Chow asemel Sammo Hung Kam-Bo, järjekordne kohalik geenius. Need kaks tipphetke on siis "Matrix 2" Burly Brawli paroodia ja öine verevalamine müstiliste muusikutega, kes sooritavad oma keelpillidel koledaid asju.
Maksis 20 miljonit USD, tõi kinodest 94,5. Hongkongis kinoedukaim kohalik film eales. Teine koht kuulub muide Chow' eelmisele projektile "Siu lam juk kau" ehk "Shaolin Soccer" (2001).
Hinne: 7/10
Hongkongi täht Stephen Chow täidab peaosa, lavastas, on üks produtsent ja stsenarist. Temast esiteks tüüpiline tähelepanek, et hoolimata lääne kultuuri mõistes soliidsest vanusest (värskelt täitus 43. hällipäev) näeb mees ülimalt nooruslik välja. 30 pakuks vast. Ja kakleb nii usinalt, et lust vaadata. Legendidega nagu Bruce Lee, Jet Li ja Jackie Chan ehk ei võrdleks, kuid üheainsa filmi põhjal ei taha kaugeleulatuvaid järeldusi teha.
Ma ei kasutaks naiivsevõitu ülivõrdeid nagu näiteks selle nädala Ekspressi telekava, aga "Kung fu madin" on tõepoolest nauditav ajaviide, mis näitab Aasia märulit ning matsihuumorit nende parimast küljest. Mõned naljad kisuvad lapsikuks ning isegi rõvedaks (kusemine!), ent pisemat sorti maitsevääratustega pead sedasorti kraami puhul lihtsalt leppima. Samuti sellega, et toon muutub kohati lausa arutult vägivaldseks. Aga laiatarbekino on alati üritanud pakkuda midagi igas kõrguses kulmukaarega vaatajale, nii et see oli tähelepanek, mitte kriitika.
"Kung fu Hustle" liigub kakluste mõttes samuti reipalt üle võlli, toetudes ohtratele efektidele. See lähenemine muutub enne lõppu pisut üksluiseks, aga mollimised on tõepoolest enamikus nauditavad. Äksi pani paika ja aitas lavastada selle ala guru Woo-ping Yuen, keda meie teame eelkõige tänu "Matrixi" triloogiale ja "Kill Billile". Kaks linaloo vingeimat võitlust lavastas aga Chow asemel Sammo Hung Kam-Bo, järjekordne kohalik geenius. Need kaks tipphetke on siis "Matrix 2" Burly Brawli paroodia ja öine verevalamine müstiliste muusikutega, kes sooritavad oma keelpillidel koledaid asju.
Maksis 20 miljonit USD, tõi kinodest 94,5. Hongkongis kinoedukaim kohalik film eales. Teine koht kuulub muide Chow' eelmisele projektile "Siu lam juk kau" ehk "Shaolin Soccer" (2001).
Hinne: 7/10
July 04, 2005
Stephen King "Desperation"
King ilmutas 1996. aastal isegi neli romaani, neist "The Regulatorsi" (arvustus 23.6) varjunime Richard Bachman all, natuke etema ja tublisti mahukama "Desperationi" aga iseendana.
Sa tahtsid seda teada põhjusel, et "Desperation" ja "The Regulators" on nagu sama lugu kahel moel. Kaksikvennad, kui soovid. Mõlemad kujutavad jumala ning kurja võitlust tavakodanike keskel-osavõtul, mõlemas on palju ühiseid tegelasi. Huvitaval kombel ei sobi aga kumbki teise järjeks. Kingi jaoks nimelt on tegelased kui näitlejatrupp, mis võib esitada eri õhtutel totaalselt eri näidendeid. Mõni sureb mõlemas loos, mõni mitte, mõni eksisteerib ühes, mõni mõlemas, a sarnaneb ainult nimelt jne. Ammendava võrdluse annab ehk www.malakoff.com/sking.htm
"Desperationit" võib siiski pidada järjeks sellel alusel, et mis juhtub vana kaevandusega, kust kurjus üldse lahti pääseb. "The Regulatorsi" käivitava sündmuse ajal oli šaht värskelt avatud ning kohalikud ei osanud veel paha karta. "Desperationi" alguseks on samanimeline kõrbelinn aga täiesti tühjaks jäänud ja seal möllab erinevaid kehasid kasutav deemon. Temaga astuvad meeleheitlikkusse võitlusse kamp inimesi, kes sattusid siia peamiselt juhuse tahtel.
Kõik leiab aset lühikese ajaga, ometi on see Kingi paksemaid üllitisi. "The Regulatorsi" kombel vahetatakse aegajalt tegelast, kelle perspektiivist lugu vaadeldakse, a seda tehakse tunduvalt harvemini ja muid eksperimente ülesehituse kallal ei esine. Rõhk on müstilise tooniga märulil, aga sügavmõttelisust võib teosele küll omistada. Stoorit ümbritsev mütoloogia paelub (jumala tähtsus inimesele, teispoolsus, maailmade kaev) ja leitud viited teistele romaanidele tunduvad leidlikud. Bram Stokeri "Dracula" öö laste stseeni remix on väga lahe, sardiinide-küpsiste hetk jääb samuti meelde.
Varsti on tulekul kolmetunnine telefilm, kus politseinik Colliet kehastab Ron Perlman. See on ikka cool. Ma tavaliselt Kingil põhinevaid filme vaatamisväärseks ei pea, aga Perlmani pärast tahan näha.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1996. 720 lk.
Sa tahtsid seda teada põhjusel, et "Desperation" ja "The Regulators" on nagu sama lugu kahel moel. Kaksikvennad, kui soovid. Mõlemad kujutavad jumala ning kurja võitlust tavakodanike keskel-osavõtul, mõlemas on palju ühiseid tegelasi. Huvitaval kombel ei sobi aga kumbki teise järjeks. Kingi jaoks nimelt on tegelased kui näitlejatrupp, mis võib esitada eri õhtutel totaalselt eri näidendeid. Mõni sureb mõlemas loos, mõni mitte, mõni eksisteerib ühes, mõni mõlemas, a sarnaneb ainult nimelt jne. Ammendava võrdluse annab ehk www.malakoff.com/sking.htm
"Desperationit" võib siiski pidada järjeks sellel alusel, et mis juhtub vana kaevandusega, kust kurjus üldse lahti pääseb. "The Regulatorsi" käivitava sündmuse ajal oli šaht värskelt avatud ning kohalikud ei osanud veel paha karta. "Desperationi" alguseks on samanimeline kõrbelinn aga täiesti tühjaks jäänud ja seal möllab erinevaid kehasid kasutav deemon. Temaga astuvad meeleheitlikkusse võitlusse kamp inimesi, kes sattusid siia peamiselt juhuse tahtel.
Kõik leiab aset lühikese ajaga, ometi on see Kingi paksemaid üllitisi. "The Regulatorsi" kombel vahetatakse aegajalt tegelast, kelle perspektiivist lugu vaadeldakse, a seda tehakse tunduvalt harvemini ja muid eksperimente ülesehituse kallal ei esine. Rõhk on müstilise tooniga märulil, aga sügavmõttelisust võib teosele küll omistada. Stoorit ümbritsev mütoloogia paelub (jumala tähtsus inimesele, teispoolsus, maailmade kaev) ja leitud viited teistele romaanidele tunduvad leidlikud. Bram Stokeri "Dracula" öö laste stseeni remix on väga lahe, sardiinide-küpsiste hetk jääb samuti meelde.
Varsti on tulekul kolmetunnine telefilm, kus politseinik Colliet kehastab Ron Perlman. See on ikka cool. Ma tavaliselt Kingil põhinevaid filme vaatamisväärseks ei pea, aga Perlmani pärast tahan näha.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1996. 720 lk.
June 30, 2005
"War of the Worlds"
H.G. Wellsi klassikaline ulmeromaan tänapäevases riietuses. Maad ründavad tulnukad. Esialgu tundub nende tõrjumine võimatu, aga... Loo keskmes seekord töölisklassi pereisa (Tom Cruise) tütre (Dakota Fanning) ja pojaga (Justin Chatwin, kes jäi Spielbergile hinge ilmselt "Taken'is").
Steven Spielbergil paistab olevat igal valitud hetkel käepärast viis-kuus projekti, mida hakkab "kohe" lavastama. Maestro tahtis "Maailmade sõda" ekraniseerida juba ligi kümne aasta eest, aga "Iseseisvuspäeva" edu keelitas plaani edasi lükkama. "Minority Report" tekitas samas iha Cruise'iga jälle koos töötada, nii et 2006. sügiseks reserveerisid mõlemad endale aega, kribides märkmikesse suurelt-punaselt: We Do Wells.
Möödunud suvel selgus aga, et sobiv moment tekiks juba varem. Spielbergil jätkus külma närvi suhtuda 128 miljoni dollarilisse suurprojekti nagu tavalisse: augustis otsustati ära teha, võtteid alustati novembris (seitse kuud enne esilinastust!), 72 päeva hiljem tõmmati otsad kokku. 500+ efektistseeni vändati esimesena, et neid jõutaks täiendada. Vat see on enesekindlus.
Hea on see, et kiirustamine ei mõjutanud tehnilist taset. "Maailmade sõda" on pildiliselt täpselt nii võimas kui Spielbergi eeposelt ootaks. Kõrgema sordi katastroofifilm, mis võtab rohkem kui korra õhku ahmima, vähemalt suurel ekraanil. Helipool on kohati võrdselt nauditav: tulnukate saabumine kõlab tänu järskudele raiuvatele efektidele täpselt nii hirmutavalt kui vaja.
Meeldejäävaid hetki üldse jagub. Kosmoselaevad linna kohal, kolmjalgade rünnak, reisilennuki ootamatu "küllatulek", meie sõjavägi asub vasturünnakule, tulnukad keldris, Ray langeb vangi. Juba õhustik on piisavalt tume / ahistav, et publik õigesse meeleollu sättida. Wellsi kirjutatust eriti kinni ei peeta, aga kõige põhilisemad punktid on ikka samad. Üllatusena seletatakse meie võidu põhjust tõhusamalt kui raamatus, võtmestseeniks see, kus Ray jookseb tütart otsides keldrist välja, smaragdpunaseks muutunud väljale. Said vihjest aru?
Kui kiirustamine üldse halvasti mõjus, võiks ohvriks nimetada Ogilvy' keldris toimuva, mis paistab olevat eelkõige põhjus Tim Robbins mängu lisada. Kuigi, jah, seal leiab aset ka linaloo kõige naljakam hetk (tulnukad, jalgratas). Ta kehastab koputada saanud tüüpi, kes kavatseb jäädagi redutama keldrisse ja enda vabadust püssiga kaitsta. Selle olukorra lahendus tundub ebavajalik ja ohvreid otsiv tehismadu on ausalt liiga kulunud võte, et erutada.
Ray ja tema laste läbisaamine tundub põnevam esimeses pooles ning jätab hiljem suht külmaks, aga midagi päris valesti ka pole. Norides öelduna pole see liin lihtsalt emotsionaalselt tabav ega kuigi vajalik. Wellski leidis muid võimalusi tähelepanu hoidmiseks.
"Minority Report" on mõnest häirivast sisuaugust hoolimata tugevam elamus, aga "Maailmade sõda" on samuti päris veenev ettekääne Cruise'i, Spielbergi ja eriti meie aega kulutada.
Hinne: 7/10
PS Üllataval kombel jõudis juunis maailma ette mitte üks ega kaks, vaid koguni kolm uut Wellsi "Maailmade sõja" ekraniseeringut! Sama tegid veel stsenaristid-lavastajad David Michael Latt (28. juunil kodumaal esilinastuv "H.G. Wells' War of the Worlds", valminud miljoni dollariga) ja Timothy Hines (14. juunil otse DVDle saadetud "The War of the Worlds"; esimene, mis paigutati täpselt samasse aega kui originaal). Kummagi levitajad ei peljanud Hollywoodi versiooni varju jääda – kummaline. Oleks siis vähemalt erineva kuu valinud.
Steven Spielbergil paistab olevat igal valitud hetkel käepärast viis-kuus projekti, mida hakkab "kohe" lavastama. Maestro tahtis "Maailmade sõda" ekraniseerida juba ligi kümne aasta eest, aga "Iseseisvuspäeva" edu keelitas plaani edasi lükkama. "Minority Report" tekitas samas iha Cruise'iga jälle koos töötada, nii et 2006. sügiseks reserveerisid mõlemad endale aega, kribides märkmikesse suurelt-punaselt: We Do Wells.
Möödunud suvel selgus aga, et sobiv moment tekiks juba varem. Spielbergil jätkus külma närvi suhtuda 128 miljoni dollarilisse suurprojekti nagu tavalisse: augustis otsustati ära teha, võtteid alustati novembris (seitse kuud enne esilinastust!), 72 päeva hiljem tõmmati otsad kokku. 500+ efektistseeni vändati esimesena, et neid jõutaks täiendada. Vat see on enesekindlus.
Hea on see, et kiirustamine ei mõjutanud tehnilist taset. "Maailmade sõda" on pildiliselt täpselt nii võimas kui Spielbergi eeposelt ootaks. Kõrgema sordi katastroofifilm, mis võtab rohkem kui korra õhku ahmima, vähemalt suurel ekraanil. Helipool on kohati võrdselt nauditav: tulnukate saabumine kõlab tänu järskudele raiuvatele efektidele täpselt nii hirmutavalt kui vaja.
Meeldejäävaid hetki üldse jagub. Kosmoselaevad linna kohal, kolmjalgade rünnak, reisilennuki ootamatu "küllatulek", meie sõjavägi asub vasturünnakule, tulnukad keldris, Ray langeb vangi. Juba õhustik on piisavalt tume / ahistav, et publik õigesse meeleollu sättida. Wellsi kirjutatust eriti kinni ei peeta, aga kõige põhilisemad punktid on ikka samad. Üllatusena seletatakse meie võidu põhjust tõhusamalt kui raamatus, võtmestseeniks see, kus Ray jookseb tütart otsides keldrist välja, smaragdpunaseks muutunud väljale. Said vihjest aru?
Kui kiirustamine üldse halvasti mõjus, võiks ohvriks nimetada Ogilvy' keldris toimuva, mis paistab olevat eelkõige põhjus Tim Robbins mängu lisada. Kuigi, jah, seal leiab aset ka linaloo kõige naljakam hetk (tulnukad, jalgratas). Ta kehastab koputada saanud tüüpi, kes kavatseb jäädagi redutama keldrisse ja enda vabadust püssiga kaitsta. Selle olukorra lahendus tundub ebavajalik ja ohvreid otsiv tehismadu on ausalt liiga kulunud võte, et erutada.
Ray ja tema laste läbisaamine tundub põnevam esimeses pooles ning jätab hiljem suht külmaks, aga midagi päris valesti ka pole. Norides öelduna pole see liin lihtsalt emotsionaalselt tabav ega kuigi vajalik. Wellski leidis muid võimalusi tähelepanu hoidmiseks.
"Minority Report" on mõnest häirivast sisuaugust hoolimata tugevam elamus, aga "Maailmade sõda" on samuti päris veenev ettekääne Cruise'i, Spielbergi ja eriti meie aega kulutada.
Hinne: 7/10
PS Üllataval kombel jõudis juunis maailma ette mitte üks ega kaks, vaid koguni kolm uut Wellsi "Maailmade sõja" ekraniseeringut! Sama tegid veel stsenaristid-lavastajad David Michael Latt (28. juunil kodumaal esilinastuv "H.G. Wells' War of the Worlds", valminud miljoni dollariga) ja Timothy Hines (14. juunil otse DVDle saadetud "The War of the Worlds"; esimene, mis paigutati täpselt samasse aega kui originaal). Kummagi levitajad ei peljanud Hollywoodi versiooni varju jääda – kummaline. Oleks siis vähemalt erineva kuu valinud.
June 25, 2005
Väljavõte ühest raamatust:
/---/
"Why are you are?"
"To make sure you know why you're here, David... to begin with, at least. So tell me: why are you here?"
"I don't know what you're–"
"Oh please," the man with the radio said. His mirror shades flashed in the sun. "If you don't, you're in deep shit. Why are you on earth? Why did God make you?"
David looked at him in consternation.
"Come on, come on," the man said impatiently. "These are easy questions. Why did God make you? Why did God make me? Why did God make anyone?"
"To love and serve Him," David said slowly.
"Okay, good. It's a start, anyway. And what is God? What is your experience of the nature of God?"
"I don't want to say." David looked down at his hands, then up at the grave, intent man - the strangely familiar man - in the sunglasses. "I'm scared I'll get in dutch." He hesitated, then dragged out what he was really afraid of: "I'm scared you're God."
The man uttered a short, rueful laugh. "In a way that's pretty funny, but never mind. Let's stay focused here. What do you know of the nature of God, David? What is your experience?"
With the greatest reluctance, David said: "God is cruel."
He looked down at his hands again and counted slowly to five. When he had reached it and still hadn't been fried by a lightning-bolt, he looked up again. The man in the jeans and tee-shirt was still grave and intent, but David saw no anger in him.
"That's right, God is cruel. We slow down, the mummy always catches us in the end, and God is cruel. Why is God cruel, David?"
For a moment, he didn't answer, and then something Reverend Martin had said came to him - the TV in the corner had been broadcasting a soundless spring training baseball game that day.
"God's cruelty is refining," he said.
"We're the mine and God is the miner?"
"Well–"
"And all cruelty is good? God is good and cruelty is good?"
"No, hardly any of it's good," David said. For a single horrified second he saw Pie, dangling from the hook on the wall, Pie who walked around ants on the sidewalk because she didn't want to hurt them.
"What is cruelty done for evil?"
"Malice. Who are you, sir?"
"Never mind. Who is the father of the malice?"
"The devil... or maybe those other gods my mother talked about."
"Never mind can tah and can tak, at least for now. We have bigger fish to fry, so pay attention. What is faith?"
That one was easy. "The substance of things hoped for, the evidence of things not seen."
"Yeah. And what is the spiritual state of the faithful?"
"Um... love and acceptance, I think."
"And what is the opposite of faith?"
That was tougher – a real hairball, in fact. Like one of those damned reading achievement tests. Pick a, b, c, or d. Except here you didn't even get the choices. "Disbelief?" he ventured.
"No. Not disbelief, but unbelief. The first is natural, the second wilful. And when one is in unbelief, David, what is one's spiritual state?"
He thought about it, then shook his head. "I don't know."
"Yes, you do."
He thought about it and realized he did. "The spiritual state of unbelief is desperation."
/---/
Mõtte lõpetuseks sobib hästi tsitaat Belle & Sebastiani laulust "If You Find Yourself Caught in Love":
If you find yourself caught in love
Say a prayer to the man above
You should thank him for every day you pass
Thank him for saving your sorry ass
*** Pühendusega Märdikule.
"Why are you are?"
"To make sure you know why you're here, David... to begin with, at least. So tell me: why are you here?"
"I don't know what you're–"
"Oh please," the man with the radio said. His mirror shades flashed in the sun. "If you don't, you're in deep shit. Why are you on earth? Why did God make you?"
David looked at him in consternation.
"Come on, come on," the man said impatiently. "These are easy questions. Why did God make you? Why did God make me? Why did God make anyone?"
"To love and serve Him," David said slowly.
"Okay, good. It's a start, anyway. And what is God? What is your experience of the nature of God?"
"I don't want to say." David looked down at his hands, then up at the grave, intent man - the strangely familiar man - in the sunglasses. "I'm scared I'll get in dutch." He hesitated, then dragged out what he was really afraid of: "I'm scared you're God."
The man uttered a short, rueful laugh. "In a way that's pretty funny, but never mind. Let's stay focused here. What do you know of the nature of God, David? What is your experience?"
With the greatest reluctance, David said: "God is cruel."
He looked down at his hands again and counted slowly to five. When he had reached it and still hadn't been fried by a lightning-bolt, he looked up again. The man in the jeans and tee-shirt was still grave and intent, but David saw no anger in him.
"That's right, God is cruel. We slow down, the mummy always catches us in the end, and God is cruel. Why is God cruel, David?"
For a moment, he didn't answer, and then something Reverend Martin had said came to him - the TV in the corner had been broadcasting a soundless spring training baseball game that day.
"God's cruelty is refining," he said.
"We're the mine and God is the miner?"
"Well–"
"And all cruelty is good? God is good and cruelty is good?"
"No, hardly any of it's good," David said. For a single horrified second he saw Pie, dangling from the hook on the wall, Pie who walked around ants on the sidewalk because she didn't want to hurt them.
"What is cruelty done for evil?"
"Malice. Who are you, sir?"
"Never mind. Who is the father of the malice?"
"The devil... or maybe those other gods my mother talked about."
"Never mind can tah and can tak, at least for now. We have bigger fish to fry, so pay attention. What is faith?"
That one was easy. "The substance of things hoped for, the evidence of things not seen."
"Yeah. And what is the spiritual state of the faithful?"
"Um... love and acceptance, I think."
"And what is the opposite of faith?"
That was tougher – a real hairball, in fact. Like one of those damned reading achievement tests. Pick a, b, c, or d. Except here you didn't even get the choices. "Disbelief?" he ventured.
"No. Not disbelief, but unbelief. The first is natural, the second wilful. And when one is in unbelief, David, what is one's spiritual state?"
He thought about it, then shook his head. "I don't know."
"Yes, you do."
He thought about it and realized he did. "The spiritual state of unbelief is desperation."
/---/
Mõtte lõpetuseks sobib hästi tsitaat Belle & Sebastiani laulust "If You Find Yourself Caught in Love":
If you find yourself caught in love
Say a prayer to the man above
You should thank him for every day you pass
Thank him for saving your sorry ass
*** Pühendusega Märdikule.
June 23, 2005
Richard Bachman "The Regulators"
Vähki surnud Bachman (1947-1985) oli suht menukas USA kirjanik, kellelt ilmus viis romaani. Ta lesk avastas 1994 kolimise käigus hunniku avaldamata materjali, millest "The Regulators" oli üks terviklikumaid. Nii et see anti samuti trükki.
Nii selgub toimetaja eessõnas, aga kaanel ilutseb "Stephen King Writing As Richard Bachman" ja üldse tehakse puust-punaselt selgeks, kes peitub RB nime taha. Seda pole muidugi mõtet peita Kingist infot pakkuvates allikates, aga miks peab toreda peitusemängu rikkuma kuut Bachmani raamatut taasväljastades? Väljamõeldud toimetaja eessõna kaotab kogu võlu, kui paar lehekülge enne ilutseb nimekiri Kingi töödest, sealhulgas lahter "By Stephen King as Richard Bachman". Kaanest rääkimata.
"The Regulators" on autori sõnul jumalast, aga selle väite mõistmiseks peaks teose esmalt läbi lugema. Teistele on tegemist põnevikuga, mis algab sellega, et rahulikku sõbralikku väikelinna ilmuvad saladuslikud kaubikud, kust avatakse suvaliste asukate pihta tuli. Varsti on teeäärsed laipu täis ja majad puruks, aga miskipärast jäävad tulemata kiirabi, seadusesilmad ning muud tsivilisatsioonile tähenduse andvad asjamehed. Kas ja miks inimesed jäeti omapead?
King kirjutas Bachmani nime all põhiliselt ootustest vabanemiseks (uus K raamat tekitab palju kõrgemaid ootusi kui B oma) ning uute asjade katsetamiseks. "The Regulators" ongi sisult vana hea, aga keeleliselt kekutavam kui Kingile omane. Umbes nii: tahan teistmoodi teha ja tekitan seetõttu kunstliku erinevuse. Soov erineda on eriti tunda alguses. Veiderdab sõnadega, tammub ühel kohal. Kõike alustav sündmus võtab viiskümmend lehekülge, kuigi kestab paar minutit.
Ja üldse natuke kiretu tulemus. Algusel pole värvi ja hiljem pole seda just alati. Ma ei usu, et kõik jääks nii rahulikuks ega tekitaks paanikat, esimese sündmuse puhul. Sündmus number kaks juba parem, eriti tänu pikantsele detailile esimese ohvriga seoses.
Vormi iseloomustab pidev muutus. Palju tegelasi, palju vaatenurki toimuvale. Ainult paha poisi kuju jääb ähmaseks, kuigi õõvastavaks. Samuti pidevalt vahelõigud nagu väljavõte päevikust, juhuslik postkaart, joonistus, lõik ajaleheartiklist, isegi jupp telesaate stsenaariumit... Päevikud on põnevad, muud mitte eriti.
Saaks nii hea romaani kui novelli. Siiski võinuks viimasega piirduda, romaane on onul poolsada niigi, millest läbinärimine võtab palju aega isegi paadunud fännil nagu mina.
Paindlik ja väga hea idee, ebaühtlane teostus.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 1996. 446 lk.
Nii selgub toimetaja eessõnas, aga kaanel ilutseb "Stephen King Writing As Richard Bachman" ja üldse tehakse puust-punaselt selgeks, kes peitub RB nime taha. Seda pole muidugi mõtet peita Kingist infot pakkuvates allikates, aga miks peab toreda peitusemängu rikkuma kuut Bachmani raamatut taasväljastades? Väljamõeldud toimetaja eessõna kaotab kogu võlu, kui paar lehekülge enne ilutseb nimekiri Kingi töödest, sealhulgas lahter "By Stephen King as Richard Bachman". Kaanest rääkimata.
"The Regulators" on autori sõnul jumalast, aga selle väite mõistmiseks peaks teose esmalt läbi lugema. Teistele on tegemist põnevikuga, mis algab sellega, et rahulikku sõbralikku väikelinna ilmuvad saladuslikud kaubikud, kust avatakse suvaliste asukate pihta tuli. Varsti on teeäärsed laipu täis ja majad puruks, aga miskipärast jäävad tulemata kiirabi, seadusesilmad ning muud tsivilisatsioonile tähenduse andvad asjamehed. Kas ja miks inimesed jäeti omapead?
King kirjutas Bachmani nime all põhiliselt ootustest vabanemiseks (uus K raamat tekitab palju kõrgemaid ootusi kui B oma) ning uute asjade katsetamiseks. "The Regulators" ongi sisult vana hea, aga keeleliselt kekutavam kui Kingile omane. Umbes nii: tahan teistmoodi teha ja tekitan seetõttu kunstliku erinevuse. Soov erineda on eriti tunda alguses. Veiderdab sõnadega, tammub ühel kohal. Kõike alustav sündmus võtab viiskümmend lehekülge, kuigi kestab paar minutit.
Ja üldse natuke kiretu tulemus. Algusel pole värvi ja hiljem pole seda just alati. Ma ei usu, et kõik jääks nii rahulikuks ega tekitaks paanikat, esimese sündmuse puhul. Sündmus number kaks juba parem, eriti tänu pikantsele detailile esimese ohvriga seoses.
Vormi iseloomustab pidev muutus. Palju tegelasi, palju vaatenurki toimuvale. Ainult paha poisi kuju jääb ähmaseks, kuigi õõvastavaks. Samuti pidevalt vahelõigud nagu väljavõte päevikust, juhuslik postkaart, joonistus, lõik ajaleheartiklist, isegi jupp telesaate stsenaariumit... Päevikud on põnevad, muud mitte eriti.
Saaks nii hea romaani kui novelli. Siiski võinuks viimasega piirduda, romaane on onul poolsada niigi, millest läbinärimine võtab palju aega isegi paadunud fännil nagu mina.
Paindlik ja väga hea idee, ebaühtlane teostus.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 1996. 446 lk.
June 22, 2005
"The Amityville Horror" (2005)
Tõsielul põhinev lugu neetud majast, mis ajab elanikud üksteise kõride kallale, tundub muidugi toreda materjalina õuduskaks. Paraku pole Amityville'i legend leidnud väärilist rakendust. Ei saa lugeda väärtuslikuks originaali (1979), millele sepistati ajapikku seitse järge, ega tänavust uusversiooni.
Tegijad ei üritagi publikule hirmu nahka ajada, milleks vajatakse moodsatel paljunäinud aegadel tülikaid haruldusi nagu korralik materjal ja hoolega väljamõõdetud lavastus. Nad on avastanud, et kiire montaaž ja lärmakad heliefektid ajavad asja ära, tahtes mõned ehmatused välja teenida. See on muidugi vaid teatud piirini töötav jõumeetod ega tee midagi õhustiku heaks, mille alusel ongi vast paslikuim õudukate õnnestumist hinnata.
Sama lohakas on stsenaarium, mille põhiveaks ülim tempo, millega loost üle käiakse. Pole neil aega tegelda tegelaste arendamise ega nende elu seletamisega (mis tekitab küsimusi stiilis kas keegi peres tööl ka käib või millega nad üldse tegelevad päevad läbi või miks nende koer oleks nagu suvaline koer, kes vahel välja ilmub). Pole neil aega ka pinget kruvida, nii et jõledusi sigib hingematvas tempos, mis hakkab tahes-tahtmata varem või hiljem tüütama.
Tulemus on nii ettearvatav, et ei suuda kuidagi huvi hoida. Pole neil omapära ega stiili. Ajaviide puhkudeks, kui sa kohe mitte midagi pahaks ei pane. Joomased õhtud sõprade seltsis võiks olla seega sobivad, aga teil on kindlasti siis paremat teha kui vahtida andetut käsitööd.
Ryan Reynolds on "Blade 3" aegadest ikka pagana heas füüsilises vormis. Tubli poiss. Hea kohe vaadata sellist torsot.
Hinne: 5/10
Tegijad ei üritagi publikule hirmu nahka ajada, milleks vajatakse moodsatel paljunäinud aegadel tülikaid haruldusi nagu korralik materjal ja hoolega väljamõõdetud lavastus. Nad on avastanud, et kiire montaaž ja lärmakad heliefektid ajavad asja ära, tahtes mõned ehmatused välja teenida. See on muidugi vaid teatud piirini töötav jõumeetod ega tee midagi õhustiku heaks, mille alusel ongi vast paslikuim õudukate õnnestumist hinnata.
Sama lohakas on stsenaarium, mille põhiveaks ülim tempo, millega loost üle käiakse. Pole neil aega tegelda tegelaste arendamise ega nende elu seletamisega (mis tekitab küsimusi stiilis kas keegi peres tööl ka käib või millega nad üldse tegelevad päevad läbi või miks nende koer oleks nagu suvaline koer, kes vahel välja ilmub). Pole neil aega ka pinget kruvida, nii et jõledusi sigib hingematvas tempos, mis hakkab tahes-tahtmata varem või hiljem tüütama.
Tulemus on nii ettearvatav, et ei suuda kuidagi huvi hoida. Pole neil omapära ega stiili. Ajaviide puhkudeks, kui sa kohe mitte midagi pahaks ei pane. Joomased õhtud sõprade seltsis võiks olla seega sobivad, aga teil on kindlasti siis paremat teha kui vahtida andetut käsitööd.
Ryan Reynolds on "Blade 3" aegadest ikka pagana heas füüsilises vormis. Tubli poiss. Hea kohe vaadata sellist torsot.
Hinne: 5/10
June 15, 2005
"Härra Schultze pensionipõlv"
Olen filmiarvustustes pidevalt vigisenud eestikeelsete pealkirjade üle, mis tunduvad originaaliga võrreldes kohmakad ja/või madalalaubalised.
Seekord vastupidi. Hubase kõlaga "Härra Schultze pensionipõlv" tundub sisu arvestades täpsem kui "Schultze Gets the Blues", mis valiti põhiliselt saksakeelsele linaloole kindlasti kommertslikel kaalutlustel. Jääb festivalide kavades paremini silma või midagi. Eks tegu olegi tõupuhta, asise auhinnafilmiga: ilus, inimlik, vaimukas, aga mitte liiga sügav. Stockholmi, Veneetsia ja Gijóni festivalidelt toodi terve rida priise.
Schultze (võrratu Horst Krause) ja veel kaks eluaegset soolakaevurit Saksamaa külast lastakse pensionile, mispeale nad jäävad üsna nõutuks. Millega nüüd surmani tegeleda? Esialgu lüüakse aega surnuks trimpamisega, aga see ammendab end ruttu. Schulze päästjaks osutub vana arm akordionimäng, mis viib ta USAsse kontsertile.
Tragikomöödia, kus vana üksik mees läheb reisile? Võtku mind reuma kui see ei kõla "About Schmidti". Suht väärt asjad mõlemad, kuigi toonilt üsna erinevad. Michael Schorri stsenaristi- ning lavastajadebüüt on otsekui rõhutatult "Schmidti" vastand, kuigi ta vaevalt selle mõttega töötas. Ohtrale tekstile eelistatakse vaikimist või nappe lauseid, mille eesmärk on pigem mõni nali välja mängida või stseeni edasi kanda kui tegeliku vestluse arendamine. Konflikti asemel mõtisklus. Energia asemel letargia. Ja muusika asemel luuakse meeleolu näitlejatöödega, mis ameerikalike tundub võtete põlgajale kahtlemata magus.
Eksisteerib tegelikult ainult üks märkimisväärne rollisooritus (Krause), sest teisi koheldakse pigem humoorikate aksessuaaridena kui tegelastena. Schulze malbe välimus ning vagur olek teevad temast kohese publikulemmiku ja -magneti, kelle liigutusi jälgitakse või hingetõmbeid kuulatakse hardas tähelepanus, et mitte ühtegi pisiasja maha magada. Ta lahkes näos peitub kogu see õilis valu, tänu millele "lihtsatest inimestest" on üldse huvitav filme teha ja vaadata. Mitte keerukas ega paljunõudev roll, aga lihtne ongi ilus. Võimatu mitte kaasa elada, pakun.
Tõupuhas seisundifilm, mida naudid siis, kui sulandud valitsevasse õhkkonda. Omapära lisab lavastus, kus paljudest stseenidest kujundatakse terviklikke ning iseseisvaid kompositsioone. Eelkõige siis, kui need pole loo seisukohast väga tähtsad. Näiteks paigutatakse tegevus mitte esiplaanile, vaid taustale. Täitsa huvitavalt kukub välja, peaaegu alati.
"Saksa Kaurismäki" esiktöö põhimiinus on üksluisus, mis hakkab eriti kimbutama avatunni järel, USAsse jõudes. Siit peaks 15-20 minutit lühemaks võtma. Paadireisiga seonduv on äge, a muud kärbiks. Näiteks taolise lihtsa nipiga, et Schulze tahaks alles viimse asjana kontsertile jõuda (vesiretkele eelnev kaotaks siis sisulise tähtsuse).
Aga plakat on mõttetu ja kole.
Hinne: 6/10
Seekord vastupidi. Hubase kõlaga "Härra Schultze pensionipõlv" tundub sisu arvestades täpsem kui "Schultze Gets the Blues", mis valiti põhiliselt saksakeelsele linaloole kindlasti kommertslikel kaalutlustel. Jääb festivalide kavades paremini silma või midagi. Eks tegu olegi tõupuhta, asise auhinnafilmiga: ilus, inimlik, vaimukas, aga mitte liiga sügav. Stockholmi, Veneetsia ja Gijóni festivalidelt toodi terve rida priise.
Schultze (võrratu Horst Krause) ja veel kaks eluaegset soolakaevurit Saksamaa külast lastakse pensionile, mispeale nad jäävad üsna nõutuks. Millega nüüd surmani tegeleda? Esialgu lüüakse aega surnuks trimpamisega, aga see ammendab end ruttu. Schulze päästjaks osutub vana arm akordionimäng, mis viib ta USAsse kontsertile.
Tragikomöödia, kus vana üksik mees läheb reisile? Võtku mind reuma kui see ei kõla "About Schmidti". Suht väärt asjad mõlemad, kuigi toonilt üsna erinevad. Michael Schorri stsenaristi- ning lavastajadebüüt on otsekui rõhutatult "Schmidti" vastand, kuigi ta vaevalt selle mõttega töötas. Ohtrale tekstile eelistatakse vaikimist või nappe lauseid, mille eesmärk on pigem mõni nali välja mängida või stseeni edasi kanda kui tegeliku vestluse arendamine. Konflikti asemel mõtisklus. Energia asemel letargia. Ja muusika asemel luuakse meeleolu näitlejatöödega, mis ameerikalike tundub võtete põlgajale kahtlemata magus.
Eksisteerib tegelikult ainult üks märkimisväärne rollisooritus (Krause), sest teisi koheldakse pigem humoorikate aksessuaaridena kui tegelastena. Schulze malbe välimus ning vagur olek teevad temast kohese publikulemmiku ja -magneti, kelle liigutusi jälgitakse või hingetõmbeid kuulatakse hardas tähelepanus, et mitte ühtegi pisiasja maha magada. Ta lahkes näos peitub kogu see õilis valu, tänu millele "lihtsatest inimestest" on üldse huvitav filme teha ja vaadata. Mitte keerukas ega paljunõudev roll, aga lihtne ongi ilus. Võimatu mitte kaasa elada, pakun.
Tõupuhas seisundifilm, mida naudid siis, kui sulandud valitsevasse õhkkonda. Omapära lisab lavastus, kus paljudest stseenidest kujundatakse terviklikke ning iseseisvaid kompositsioone. Eelkõige siis, kui need pole loo seisukohast väga tähtsad. Näiteks paigutatakse tegevus mitte esiplaanile, vaid taustale. Täitsa huvitavalt kukub välja, peaaegu alati.
"Saksa Kaurismäki" esiktöö põhimiinus on üksluisus, mis hakkab eriti kimbutama avatunni järel, USAsse jõudes. Siit peaks 15-20 minutit lühemaks võtma. Paadireisiga seonduv on äge, a muud kärbiks. Näiteks taolise lihtsa nipiga, et Schulze tahaks alles viimse asjana kontsertile jõuda (vesiretkele eelnev kaotaks siis sisulise tähtsuse).
Aga plakat on mõttetu ja kole.
Hinne: 6/10
"Batman Begins"
Christian Bale on võimekas näitleja, aga märulikangelasena tõestas ta end alles hiljuti, ulmekas "Equilibrium" (2002). Pärast seda ootasin uut Nahkhiirmeest huviga, kelleks kinnitati ta 2003. septembris. Lavastajatoolile pääses aga "Memento" ja "Insomnia" isa – ekstra lahe!
Christopher Nolan kohendas ka David S Goyeri stsenaariumi, kelle sulg tundub teise-kolmanda "Blade'i" põhjal üsna nõder (ta kirjutaski "Blade 3" kõrvalt). See ongi, koomiksifilmile tüüpiliselt, kõige nõrgem aspekt. Ühe lause arvustus võiks kõlada nii: Põnevad tegelased, leidub häid ideid, kahju ülejäänust.
Nolani eeskuju visuaalselt olla "Blade Runner". Tema visioon ei jää alla Burtoni suurejoonelisele gootikale, kuigi tundub originaalsuse huvides õnneks tänapäevasem. Kui "Spider-Man 2" öösel: pilvelõhkujad, rongiteed õhus ja puha. Pildiliselt on sarja paeluvaim pärast "Batman Returnsi", milles kahtlemata suur panus tooniandval operaatoritööl.
Lähenemine tundub üldse tunduvalt karusem kui kahes viimases osas. (Värvi)kirevusega ei hõiskaks, kangelase kostüümilt kadusid nibud, robustsem viskeketas näeb tõesti valus välja ja 44-tollistel Humvee' kummidel peesitav Batmobiil meenutab pigem kirstu kui voolujoonelist "chicks love the car" tüüpi eputamist. Lahe välimus ikka, kuigi need mõned napid rallitamised vaevalt saalis adrenaliinitaset tõstavad. Autole sõitis Chicago tänavavõtetel sisse muide purjus autojuht, kes oli hirmu täis ja pidas seda tulnukate masinaks.
Nahkhiirmehe legendile läheneti üllatava põhjalikkusega, seletades isegi tema logo loomislugu. Superkangelaste puhul hakkab pikk mineviku avamine juba tüütama, eriti seetõttu, et lugu on alati nii pealiskaudne, keskpärane. Siin, vastupidi, tundub see kõige paeluvam, eriti treenimine Ducardi käe all. Kuni kõik tähtsamad tegelased saavad tutvustatud, on päris põnev. Edasi käib sisu paraku alla, mida ei kompenseeri ka märul (sest see pole kuigi vinge) ning lõpus jääb ikka sügavalt suvaks, kellega mida juhtub.
Nolanile sai "Equilibriumi" vaatamise järel vist selgeks, et Bale ja samuraimõõgad käivad sama hästi kokku nagu särk ja püksid. Või siis on Golan neist eriliselt sisse võetud "Blade'ide" kallal mässates. Igatahes tundub nende sissetoomine ühe värskeima ideena sarja ajaloos üldse, kuigi vehitakse ainult alguses ja sedagi vähe. Hästi ei lõpe ka "Equilibriumi" kopeerimine (vähemalt minu meelest kopeeritakse) lähivõitlustes, sest liikumine on nii käbe, et midagi ei mõika.
Profiilikale stuudiofilmile kohaselt plaaniti tegijateks tervet hunnikut kuulsusi. Lavastajatooli püüti näiteks Wachowski vendi (eelistasid "Matrixi" järgede kasuks) ja hiljem David Fincherit (keeldus). Sisu suhtes oli samuti mitmeid ideid: vana Batman (lavastaja ning peaosaline Clint Eastwood!), Superman vs Batman, Frank Milleri koomiksi ning stsenaariumi põhjal "Batman: Year One" (lavastajaks Darren Aronofsky), jm. Pealkirjadest olid aktuaalsed veel "Batman 5", "Batman: The Frightening", "Batman: Intimidation Game".
Päev enne nimikangelase valimist paluti seda proovima kaheksa kutti. Bale'i kõrval astusid üles Hugh Dancy, Eion Bailey, Joshua Jackson, Billy Crudup, Henry Cavill, Cillian Murphy (sai hoopis Hernehirmutiseks) ja Jake Gyllenhaal. Goyeri algne valik oli viimane, aga ta mõtles esinemisi vaadates ümber. Bale on tõepoolest piisavalt võimekas näitleja, et labastest motiividest nagu raev ja kättemaks midagi tähenduslikku luua. Tundus "Equilibriumis" parem, aga eks too ole ka parem film.
Holmes pääses filmi napilt Natalie Portmani ja Sarah Michelle Gellari ees. Ta on seksikas küll, aga mõjub kuidagi liiga innukalt. Liam Neeson on seevastu Batmani mentorina tõeline kompu: jõuline ning ähvardav. Kahju, et talle midagi erilist teha ei anta.
Anthony Hopkins keeldus ülemteener Alfredit kehastamast. Michael Caine on õnneks tuntud headuses, tuues pealtnäha ebatähtsasse kõrvalossa vaikset väärikust, tundlikkust, seest soojaks tegevat melanhooliat.
135 miljonit dollarit maksis + 100 reklaamile. See on suurim reklaamieelarve eales. Nimekas kaubamärk tõesti vajab nii palju?
Hinne: 6/10
Christopher Nolan kohendas ka David S Goyeri stsenaariumi, kelle sulg tundub teise-kolmanda "Blade'i" põhjal üsna nõder (ta kirjutaski "Blade 3" kõrvalt). See ongi, koomiksifilmile tüüpiliselt, kõige nõrgem aspekt. Ühe lause arvustus võiks kõlada nii: Põnevad tegelased, leidub häid ideid, kahju ülejäänust.
Nolani eeskuju visuaalselt olla "Blade Runner". Tema visioon ei jää alla Burtoni suurejoonelisele gootikale, kuigi tundub originaalsuse huvides õnneks tänapäevasem. Kui "Spider-Man 2" öösel: pilvelõhkujad, rongiteed õhus ja puha. Pildiliselt on sarja paeluvaim pärast "Batman Returnsi", milles kahtlemata suur panus tooniandval operaatoritööl.
Lähenemine tundub üldse tunduvalt karusem kui kahes viimases osas. (Värvi)kirevusega ei hõiskaks, kangelase kostüümilt kadusid nibud, robustsem viskeketas näeb tõesti valus välja ja 44-tollistel Humvee' kummidel peesitav Batmobiil meenutab pigem kirstu kui voolujoonelist "chicks love the car" tüüpi eputamist. Lahe välimus ikka, kuigi need mõned napid rallitamised vaevalt saalis adrenaliinitaset tõstavad. Autole sõitis Chicago tänavavõtetel sisse muide purjus autojuht, kes oli hirmu täis ja pidas seda tulnukate masinaks.
Nahkhiirmehe legendile läheneti üllatava põhjalikkusega, seletades isegi tema logo loomislugu. Superkangelaste puhul hakkab pikk mineviku avamine juba tüütama, eriti seetõttu, et lugu on alati nii pealiskaudne, keskpärane. Siin, vastupidi, tundub see kõige paeluvam, eriti treenimine Ducardi käe all. Kuni kõik tähtsamad tegelased saavad tutvustatud, on päris põnev. Edasi käib sisu paraku alla, mida ei kompenseeri ka märul (sest see pole kuigi vinge) ning lõpus jääb ikka sügavalt suvaks, kellega mida juhtub.
Nolanile sai "Equilibriumi" vaatamise järel vist selgeks, et Bale ja samuraimõõgad käivad sama hästi kokku nagu särk ja püksid. Või siis on Golan neist eriliselt sisse võetud "Blade'ide" kallal mässates. Igatahes tundub nende sissetoomine ühe värskeima ideena sarja ajaloos üldse, kuigi vehitakse ainult alguses ja sedagi vähe. Hästi ei lõpe ka "Equilibriumi" kopeerimine (vähemalt minu meelest kopeeritakse) lähivõitlustes, sest liikumine on nii käbe, et midagi ei mõika.
Profiilikale stuudiofilmile kohaselt plaaniti tegijateks tervet hunnikut kuulsusi. Lavastajatooli püüti näiteks Wachowski vendi (eelistasid "Matrixi" järgede kasuks) ja hiljem David Fincherit (keeldus). Sisu suhtes oli samuti mitmeid ideid: vana Batman (lavastaja ning peaosaline Clint Eastwood!), Superman vs Batman, Frank Milleri koomiksi ning stsenaariumi põhjal "Batman: Year One" (lavastajaks Darren Aronofsky), jm. Pealkirjadest olid aktuaalsed veel "Batman 5", "Batman: The Frightening", "Batman: Intimidation Game".
Päev enne nimikangelase valimist paluti seda proovima kaheksa kutti. Bale'i kõrval astusid üles Hugh Dancy, Eion Bailey, Joshua Jackson, Billy Crudup, Henry Cavill, Cillian Murphy (sai hoopis Hernehirmutiseks) ja Jake Gyllenhaal. Goyeri algne valik oli viimane, aga ta mõtles esinemisi vaadates ümber. Bale on tõepoolest piisavalt võimekas näitleja, et labastest motiividest nagu raev ja kättemaks midagi tähenduslikku luua. Tundus "Equilibriumis" parem, aga eks too ole ka parem film.
Holmes pääses filmi napilt Natalie Portmani ja Sarah Michelle Gellari ees. Ta on seksikas küll, aga mõjub kuidagi liiga innukalt. Liam Neeson on seevastu Batmani mentorina tõeline kompu: jõuline ning ähvardav. Kahju, et talle midagi erilist teha ei anta.
Anthony Hopkins keeldus ülemteener Alfredit kehastamast. Michael Caine on õnneks tuntud headuses, tuues pealtnäha ebatähtsasse kõrvalossa vaikset väärikust, tundlikkust, seest soojaks tegevat melanhooliat.
135 miljonit dollarit maksis + 100 reklaamile. See on suurim reklaamieelarve eales. Nimekas kaubamärk tõesti vajab nii palju?
Hinne: 6/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
