H.G. Wellsi klassikaline ulmeromaan tänapäevases riietuses. Maad ründavad tulnukad. Esialgu tundub nende tõrjumine võimatu, aga... Loo keskmes seekord töölisklassi pereisa (Tom Cruise) tütre (Dakota Fanning) ja pojaga (Justin Chatwin, kes jäi Spielbergile hinge ilmselt "Taken'is").
Steven Spielbergil paistab olevat igal valitud hetkel käepärast viis-kuus projekti, mida hakkab "kohe" lavastama. Maestro tahtis "Maailmade sõda" ekraniseerida juba ligi kümne aasta eest, aga "Iseseisvuspäeva" edu keelitas plaani edasi lükkama. "Minority Report" tekitas samas iha Cruise'iga jälle koos töötada, nii et 2006. sügiseks reserveerisid mõlemad endale aega, kribides märkmikesse suurelt-punaselt: We Do Wells.
Möödunud suvel selgus aga, et sobiv moment tekiks juba varem. Spielbergil jätkus külma närvi suhtuda 128 miljoni dollarilisse suurprojekti nagu tavalisse: augustis otsustati ära teha, võtteid alustati novembris (seitse kuud enne esilinastust!), 72 päeva hiljem tõmmati otsad kokku. 500+ efektistseeni vändati esimesena, et neid jõutaks täiendada. Vat see on enesekindlus.
Hea on see, et kiirustamine ei mõjutanud tehnilist taset. "Maailmade sõda" on pildiliselt täpselt nii võimas kui Spielbergi eeposelt ootaks. Kõrgema sordi katastroofifilm, mis võtab rohkem kui korra õhku ahmima, vähemalt suurel ekraanil. Helipool on kohati võrdselt nauditav: tulnukate saabumine kõlab tänu järskudele raiuvatele efektidele täpselt nii hirmutavalt kui vaja.
Meeldejäävaid hetki üldse jagub. Kosmoselaevad linna kohal, kolmjalgade rünnak, reisilennuki ootamatu "küllatulek", meie sõjavägi asub vasturünnakule, tulnukad keldris, Ray langeb vangi. Juba õhustik on piisavalt tume / ahistav, et publik õigesse meeleollu sättida. Wellsi kirjutatust eriti kinni ei peeta, aga kõige põhilisemad punktid on ikka samad. Üllatusena seletatakse meie võidu põhjust tõhusamalt kui raamatus, võtmestseeniks see, kus Ray jookseb tütart otsides keldrist välja, smaragdpunaseks muutunud väljale. Said vihjest aru?
Kui kiirustamine üldse halvasti mõjus, võiks ohvriks nimetada Ogilvy' keldris toimuva, mis paistab olevat eelkõige põhjus Tim Robbins mängu lisada. Kuigi, jah, seal leiab aset ka linaloo kõige naljakam hetk (tulnukad, jalgratas). Ta kehastab koputada saanud tüüpi, kes kavatseb jäädagi redutama keldrisse ja enda vabadust püssiga kaitsta. Selle olukorra lahendus tundub ebavajalik ja ohvreid otsiv tehismadu on ausalt liiga kulunud võte, et erutada.
Ray ja tema laste läbisaamine tundub põnevam esimeses pooles ning jätab hiljem suht külmaks, aga midagi päris valesti ka pole. Norides öelduna pole see liin lihtsalt emotsionaalselt tabav ega kuigi vajalik. Wellski leidis muid võimalusi tähelepanu hoidmiseks.
"Minority Report" on mõnest häirivast sisuaugust hoolimata tugevam elamus, aga "Maailmade sõda" on samuti päris veenev ettekääne Cruise'i, Spielbergi ja eriti meie aega kulutada.
Hinne: 7/10
PS Üllataval kombel jõudis juunis maailma ette mitte üks ega kaks, vaid koguni kolm uut Wellsi "Maailmade sõja" ekraniseeringut! Sama tegid veel stsenaristid-lavastajad David Michael Latt (28. juunil kodumaal esilinastuv "H.G. Wells' War of the Worlds", valminud miljoni dollariga) ja Timothy Hines (14. juunil otse DVDle saadetud "The War of the Worlds"; esimene, mis paigutati täpselt samasse aega kui originaal). Kummagi levitajad ei peljanud Hollywoodi versiooni varju jääda – kummaline. Oleks siis vähemalt erineva kuu valinud.
No comments:
Post a Comment