PIMP TV
Kolmapäeval, 1. veebruaril 21.30
ja
Laupäeval, 4. veebruaril 20.00
Filmid: "München" / "Munich", "Matti - põrgu kuulub kangelastele" / "Matti" ja "Rahategija" / "Two for the Money"
Mängud: "Fahrenheit", "Ninja Gaiden: Black"
Intervjuu: produtsent Artur Talvik ja autor Peeter Simm räägivad oma uuest filmist "Kõrini!"
January 30, 2006
January 29, 2006
"Munich"
Paljudele selgus 2005. aasta parim film alles 2006. jaanuari lõpus, mil meie kinodesse jõudis Spielbergi draama "München". Sama siin. See on hämmastav linateos ja vabalt vanameistri üks parimaid, mis mahutab kahe ja kolmveerandi tunni sisse terve omaette maailma, vabanedes selle püstitamise käigus rangetest žanripiiridest. Nii et palju enam kui ootasin.
Palestiina terroristigrupp Must September võttis 1972. olümpiamängudel Münchenis pantvangi üksteist Iisraeli delegatsiooni liiget, tehes neile otsa peale. See on fakt. Mõrvaritest üheksa surid enne loomulikku aega. Samuti fakt. Kuidas neile maailmas jahti peeti ja kes olid asja taga, saame vist teada George Jonas raamatust "Vengeance: The True Story of an Israeli Counter-Terrorist Team". Millest "München" on teine ekraniseering.
Iisraeli valitsus ja salateenistus moodustasid kättemaksurühmad, mille eesmärk oli karistada kõiki "Müncheni operatsiooniga" seotud pahalasi. Loo keskmes on üks rühm, mille liikmetest tõusevad esile austraallaste värskemaid lootusi Hollywoodis Eric Bana ("Black Hawk Down", "Hulk", "Troy"), järgmine 007 ehk Daniel Craig, prantslane Mathieu Kassovitz, vanema põlve Iiri tegija Ciarán Hinds ja sakslane Hanns Zischler. Kokkuvõtvalt ütleks, et seltskond on kirev, suur, rahvusvaheline ja väga heas vormis.
Žanripiiridest vabanemine toimub tasapisi, dünaamiliselt, märgatavad nihked toonis või sisus puuduvad. Lugu, selle osalised ja jutustamise viis on lihtsalt nii erilised, et mingil hetkel hakkad märkama siltide nagu "põnevik" või "draama" küündimatust. Minu arust sobivad määratlusiks etemini "karakteriuurimus" ja "sõjafilm" – just need kaks, korraga, ei teagi, kumb enam. Kuigi tegevustik koosneb peamiselt inimeste jälitamisest-tapmisest, tehakse põhjalikku tööd nende uurimisel, kes sellega mingil moel seotud. Eriti Avneriga (Bana), kes on isaprobleemi tõttu eht spielbergilik figuur. Aga ruumi jagub kõigile. Kohtume nii arvukate hästi kirjutatud tegelastega, et neist piisaks vähemalt kolme muusse linateosesse.
"München" saab end sõjalooks nimetada tänu sellele, et osalised võtavad tegevust just sellena. Nad on gerilja-taktikat rakendav üksus, kes julgevad usaldada ainult üksteist ega saa kõrgema poolega hoida kontakti ega mingisugust toetust peale rahalise. Nende sõda ei peeta tänavatel, vaid võimukoridorides, mida vaja edukaks tegevuseks tunda. Kes on kes ja kui usaldusväärne? Muidugi vaadeldakse sedagi, kuidas teise tapmine mõjutab inimest, ja tulemused pole ilusad. Tapmine võtab tüki sinugi hingest ja see on kokkuvõttes a) liiga kõrge hind b) mitte lahendus.
Lõpuks uuritakse toimuvat rohujuure tasandilt, jõudes õõvastava järelduseni, et sõdides kaob pikapeale algne eesmärk ja mingil hetkel on juba võimatu hinnata, kelle või mille nimel verd valatakse. Nagu sügavaimad sõjafilmid ikka, on "München" tegelikult rahu väärtusest. Aga nii tasemel stsenaarium ei valmi teadagi üleöö. Spielberg tellis kolm erinevat ja lasi enda meelest parimat kohendada sellisel härrasmehel nagu Tony Kushner ("Angels in America").
Toonilt meenuvad lavastaja esimesed megahitid ehk "Jaws" ja "Close Encounters of the Third Kind". Seda rõhutab Janusz Kaminski maitsekalt retrolt valgustatud operaatoritöö, mis loob veelgi enam tunde, et sattusime omaette maailma. Tulemus töötab ajastupildinagi, mis on nii vaimustavalt argine ja lihtne, et "Cinderella Mani" stiliseeritud lähenemine tundub triviaalne.
Sisu on sügavalt inimlik, kurvastades vaatemängulise Spielbergi ootajaid. Karakteriuurimusele sobivalt ei jää keegi karikatuuriks, vaid demonstreerib ka oma inimlikku poolt. Esimene endine terrorist, kes kätte saadakse, on isegi väga meeldiv tüüp. Palju teksti pluss arutlusi õigest ja valest, järeldusega, et sõjas ei saa keegi olla puhas poiss. Omaette klassi moodustavad arvukad tapastseenid, mis mõjuvad oma brutaalsuses ja lihtsuses kui julm kunst. Ohvrid lähevad lihtsalt katki ja selles polegi midagi cooli, küll aga pildiliselt paeluvat – ei maksa salata, et inimestele on alati meeldinud verd näha, nii kinos kui mujal. Põnevalt kukkusid välja ka planeerimised, mis rõhutavad veelgi, et siit ei leia supermehi, ainult tavalisi, kes teevad vigu ega tööta ideaalselt. Kokkuvõttes on tegu perfektse käsitlusega materjalist, mille poole püüdleb viimasel ajal Clooney ja Soderberghi kamp.
Võimalikke Oscari-nominatsioone: film, mugandatud stsenaarium, lavastaja, näitleja (Bana), operaatoritöö, muusika. Aga ma olen kindlasti naiivne, kui arvan, et nii kõmulise sisuga teos saab žüriidelt tunnustust, eriti Ühendriikides. Seni on võidetud kõigest Central Ohio Film Criticsi auhind parimale näitlejatiimile, mis tundub mõnitamine. Kuldgloobustel nomineeriti lavastajat-stsenaariumit, kuid nende võitmiseks tundus ohutum "Brokeback Mountain".
Spielberg tahtis vändata "Müncheni" juba paari aasta eest, aga otsustas teha esmalt Cruise'iga "Maailmade sõja". Tulemuseks ülimalt tempokas 2005, mil kuuekuise vahega ilmusid päris hea ulmekas ja tema võib-olla parim töö üldse.
Selle käigus ei mõeldud rahale – kulus eri andmetel 70-75 miljonit dollarit ja võtted toimusid Prantsusmaal, Ungaris, Maltal, USAs. Kuna nii pikal ja ehtsalt plahvatusohtliku sisuga teosel lihtsalt pidi tekkima raskusi publiku leidmisel, võib arvata, et selle tegemiseks ongi võimeline vaid mees, kes hoidnud maailma tähelepanu + südameid oma peopesal juba kolm aastakümmet.
"München" on parim film, mis valmis 2005 ja mida olen näinud. Lugu, mis loeb, ja tegijad, kes võtavad sellest viimase. Just miks ma kino armastan.
Hinne: 10/10
Palestiina terroristigrupp Must September võttis 1972. olümpiamängudel Münchenis pantvangi üksteist Iisraeli delegatsiooni liiget, tehes neile otsa peale. See on fakt. Mõrvaritest üheksa surid enne loomulikku aega. Samuti fakt. Kuidas neile maailmas jahti peeti ja kes olid asja taga, saame vist teada George Jonas raamatust "Vengeance: The True Story of an Israeli Counter-Terrorist Team". Millest "München" on teine ekraniseering.
Iisraeli valitsus ja salateenistus moodustasid kättemaksurühmad, mille eesmärk oli karistada kõiki "Müncheni operatsiooniga" seotud pahalasi. Loo keskmes on üks rühm, mille liikmetest tõusevad esile austraallaste värskemaid lootusi Hollywoodis Eric Bana ("Black Hawk Down", "Hulk", "Troy"), järgmine 007 ehk Daniel Craig, prantslane Mathieu Kassovitz, vanema põlve Iiri tegija Ciarán Hinds ja sakslane Hanns Zischler. Kokkuvõtvalt ütleks, et seltskond on kirev, suur, rahvusvaheline ja väga heas vormis.
Žanripiiridest vabanemine toimub tasapisi, dünaamiliselt, märgatavad nihked toonis või sisus puuduvad. Lugu, selle osalised ja jutustamise viis on lihtsalt nii erilised, et mingil hetkel hakkad märkama siltide nagu "põnevik" või "draama" küündimatust. Minu arust sobivad määratlusiks etemini "karakteriuurimus" ja "sõjafilm" – just need kaks, korraga, ei teagi, kumb enam. Kuigi tegevustik koosneb peamiselt inimeste jälitamisest-tapmisest, tehakse põhjalikku tööd nende uurimisel, kes sellega mingil moel seotud. Eriti Avneriga (Bana), kes on isaprobleemi tõttu eht spielbergilik figuur. Aga ruumi jagub kõigile. Kohtume nii arvukate hästi kirjutatud tegelastega, et neist piisaks vähemalt kolme muusse linateosesse.
"München" saab end sõjalooks nimetada tänu sellele, et osalised võtavad tegevust just sellena. Nad on gerilja-taktikat rakendav üksus, kes julgevad usaldada ainult üksteist ega saa kõrgema poolega hoida kontakti ega mingisugust toetust peale rahalise. Nende sõda ei peeta tänavatel, vaid võimukoridorides, mida vaja edukaks tegevuseks tunda. Kes on kes ja kui usaldusväärne? Muidugi vaadeldakse sedagi, kuidas teise tapmine mõjutab inimest, ja tulemused pole ilusad. Tapmine võtab tüki sinugi hingest ja see on kokkuvõttes a) liiga kõrge hind b) mitte lahendus.
Lõpuks uuritakse toimuvat rohujuure tasandilt, jõudes õõvastava järelduseni, et sõdides kaob pikapeale algne eesmärk ja mingil hetkel on juba võimatu hinnata, kelle või mille nimel verd valatakse. Nagu sügavaimad sõjafilmid ikka, on "München" tegelikult rahu väärtusest. Aga nii tasemel stsenaarium ei valmi teadagi üleöö. Spielberg tellis kolm erinevat ja lasi enda meelest parimat kohendada sellisel härrasmehel nagu Tony Kushner ("Angels in America").
Toonilt meenuvad lavastaja esimesed megahitid ehk "Jaws" ja "Close Encounters of the Third Kind". Seda rõhutab Janusz Kaminski maitsekalt retrolt valgustatud operaatoritöö, mis loob veelgi enam tunde, et sattusime omaette maailma. Tulemus töötab ajastupildinagi, mis on nii vaimustavalt argine ja lihtne, et "Cinderella Mani" stiliseeritud lähenemine tundub triviaalne.
Sisu on sügavalt inimlik, kurvastades vaatemängulise Spielbergi ootajaid. Karakteriuurimusele sobivalt ei jää keegi karikatuuriks, vaid demonstreerib ka oma inimlikku poolt. Esimene endine terrorist, kes kätte saadakse, on isegi väga meeldiv tüüp. Palju teksti pluss arutlusi õigest ja valest, järeldusega, et sõjas ei saa keegi olla puhas poiss. Omaette klassi moodustavad arvukad tapastseenid, mis mõjuvad oma brutaalsuses ja lihtsuses kui julm kunst. Ohvrid lähevad lihtsalt katki ja selles polegi midagi cooli, küll aga pildiliselt paeluvat – ei maksa salata, et inimestele on alati meeldinud verd näha, nii kinos kui mujal. Põnevalt kukkusid välja ka planeerimised, mis rõhutavad veelgi, et siit ei leia supermehi, ainult tavalisi, kes teevad vigu ega tööta ideaalselt. Kokkuvõttes on tegu perfektse käsitlusega materjalist, mille poole püüdleb viimasel ajal Clooney ja Soderberghi kamp.
Võimalikke Oscari-nominatsioone: film, mugandatud stsenaarium, lavastaja, näitleja (Bana), operaatoritöö, muusika. Aga ma olen kindlasti naiivne, kui arvan, et nii kõmulise sisuga teos saab žüriidelt tunnustust, eriti Ühendriikides. Seni on võidetud kõigest Central Ohio Film Criticsi auhind parimale näitlejatiimile, mis tundub mõnitamine. Kuldgloobustel nomineeriti lavastajat-stsenaariumit, kuid nende võitmiseks tundus ohutum "Brokeback Mountain".
Spielberg tahtis vändata "Müncheni" juba paari aasta eest, aga otsustas teha esmalt Cruise'iga "Maailmade sõja". Tulemuseks ülimalt tempokas 2005, mil kuuekuise vahega ilmusid päris hea ulmekas ja tema võib-olla parim töö üldse.
Selle käigus ei mõeldud rahale – kulus eri andmetel 70-75 miljonit dollarit ja võtted toimusid Prantsusmaal, Ungaris, Maltal, USAs. Kuna nii pikal ja ehtsalt plahvatusohtliku sisuga teosel lihtsalt pidi tekkima raskusi publiku leidmisel, võib arvata, et selle tegemiseks ongi võimeline vaid mees, kes hoidnud maailma tähelepanu + südameid oma peopesal juba kolm aastakümmet.
"München" on parim film, mis valmis 2005 ja mida olen näinud. Lugu, mis loeb, ja tegijad, kes võtavad sellest viimase. Just miks ma kino armastan.
Hinne: 10/10
January 24, 2006
"Two for the Money"
Brandon (Matthew McConaughey) armastab ameerika jalgpalli ja eriti kohtumiste tulemuste ennustamist. Ta on selles nii pädev, et kutsutakse vastavasse agentuuri, mille eesmärk ongi pakkuda vastavat teenust ning lõigata võitudelt tore protsent. Agentuuri omanik Walter (Al Pacino) ja tolle proua Toni (Rene Russo) saavad tema uuteks vaimseteks vanemateks, raha hakkab kõlinal sisse voolama. Aga millal inimesed on ikka osanud ilusti läbi saada...
Lihtsalt hämmastav, kui palju leidub maailmas raha. Enamik sellest voolab sinust mööda nagu vedel kummitus ja sa ei oska aimatagi, millest sa ilma jääd. Võtame näiteks spordikihlveod. Nii tulus äri, et selle ulatust hinnatakse "Two for the Money's" tervelt 200-le miljardile dollarile aastas. Pole siis ime, et nad tahtsid sellest filmi teha. Draama pealekauba, sest raha ajab alati inimesed tülli ja pealegi ajaks meid ainult närvi, kui me peaks vaatama kaks tundi tüüpi, kellel ainult veab.
"Money" meenutab kohe linateoseid nagu "Wall Street" ja "The Boiler Room", aga ka hiljutine "Lord of War". Kõik uurivad aegumatut teemat nagu inimloomus ning kui palju see on kiiresti muutuvas tänapäevas tegelikult muutunud. Ei pea esitama teab kui uudseid mõtteid, et leida tähelepanu ja mõtlemisainet pakkuda (ahnus on hea; inimene püüdleb alateadlikult hävingut, eriti siis, kui on saavutanud palju). Sotsiaalkriitikale on alati natuke aega, eriti kui see on hästi pakendatud. Et põhineb tõsielul, võiks jääda tegelikult mainimata, aga ju loodeti Oscari-hooajal natuke silma paista.
"Two for the Money" paistab eelkäijatega võrreldes silma eelkõige sellega, et tegelaskujud ja nende suhted on mõnevõrra keerukamad. Brandon-Walter, Brandon-Toni, Brandon-Walter- Toni ja Walter-Toni moodustavad loos eraldi jooned (ei taha öelda liinid, sest lihtne ülesehitus võimaldab esile tõusta ainult pealiinil, milleks on töö). Stsenarist ei hakka paraku sügavate varjunditega mängima, kestvuseks niigi juba kaks tundi, aga need ikkagi eksisteerivad ning jäävad silma. Jooned on paberil või niisama meenutades päris intrigeerivad, aga neile ei anta kunagi piisavalt hingamisruumi, et areneda. Ruumi antakse hoopis kõigele klišeelisele, mida üsna kerge läbi või ette näha. Nii et kahetunnisesse draamasse peideti tugeva neljatunnise minisarja materjal.
Heakene küll, tegime selgeks, mida siin pole või enam pole. Rääkides sellest, mis on, peame kiitma tegijatele takka, et lihtne on ilus või vähemalt tõhus. Nad teavad, mis teevad, ja nende samm ei kõhkle. Veerand tunniga tunned piisavalt hästi peategelasi, üldist tooni, kuhu kõik liigub. See on film eelkõige sellest, kuidas sümpaatsed näitlejad esitavad oma teksti pikalt, kiiresti, ilmekalt, enesekindlalt. Kui sul on Pacino, siis sa TAHAD palju juttu. Pilti pole väga vajagi, aga raadio-kuuldemängudel pole 21. sajandil enam ammu ettekäänet eksisteerida. Nii et ikkagi film. Mängu ilust. Täpselt seesama, miks inimesed spordivad.
"Insomnia" ja "People I Know" väsinud Pacino on põnevam kui äraleierdatud mentor-Pacino. Aga siia on ette nähtud muidugi viimane, ja seda jagatakse kogu raha eest. Pole päris "Devil's Advocate'i" mäslevat mängulisust, aga päevad pole vennad. Vanameister tõestab, et jõudu on näitlejana temas endiselt rohkem kui sajas uustulnukas kokku. Kõik on nii paigas, et võtab kruvidest nagisema.
Russo suhtes kordaks uuesti, et tegelaskuju on põnev, aga abikaasa (kes oli stsenarist) ei leia talle võimalust särada. Kõrvalosa-näitlejanna nominatsioon unusta ära. McConaughey paistab tegelaskuju jaoks nõks vana. Tähendab, ta on endiselt värske nagu hommikune kaste, ja võtab paar korda särgi seljast, et noorusest tukslevat torsot demonsteerida, aga selles vanuses yea baby ja this is sweet-ass öelda on nõks tobe. Kõrvalossa veeti konkureerivaks ennustajaks ka Jeremy Piven, aga temas puuduvad särts ja kõrgepinge, mis teevad ta unustamatuks sarjas "Entourage". Nojah. Juba peaosalistele pole igakülgselt ruumi, teised ärgu siis lootkugi.
"Two for the Money" ei mõju, kui sa oled seda kõike nii palju kordi varem näinud. Aga oskuslik töö on küll, ei salga. Head mehed, õppinud riistad – või oli see vastupidi.
Hinne: 6/10
Lihtsalt hämmastav, kui palju leidub maailmas raha. Enamik sellest voolab sinust mööda nagu vedel kummitus ja sa ei oska aimatagi, millest sa ilma jääd. Võtame näiteks spordikihlveod. Nii tulus äri, et selle ulatust hinnatakse "Two for the Money's" tervelt 200-le miljardile dollarile aastas. Pole siis ime, et nad tahtsid sellest filmi teha. Draama pealekauba, sest raha ajab alati inimesed tülli ja pealegi ajaks meid ainult närvi, kui me peaks vaatama kaks tundi tüüpi, kellel ainult veab.
"Money" meenutab kohe linateoseid nagu "Wall Street" ja "The Boiler Room", aga ka hiljutine "Lord of War". Kõik uurivad aegumatut teemat nagu inimloomus ning kui palju see on kiiresti muutuvas tänapäevas tegelikult muutunud. Ei pea esitama teab kui uudseid mõtteid, et leida tähelepanu ja mõtlemisainet pakkuda (ahnus on hea; inimene püüdleb alateadlikult hävingut, eriti siis, kui on saavutanud palju). Sotsiaalkriitikale on alati natuke aega, eriti kui see on hästi pakendatud. Et põhineb tõsielul, võiks jääda tegelikult mainimata, aga ju loodeti Oscari-hooajal natuke silma paista.
"Two for the Money" paistab eelkäijatega võrreldes silma eelkõige sellega, et tegelaskujud ja nende suhted on mõnevõrra keerukamad. Brandon-Walter, Brandon-Toni, Brandon-Walter- Toni ja Walter-Toni moodustavad loos eraldi jooned (ei taha öelda liinid, sest lihtne ülesehitus võimaldab esile tõusta ainult pealiinil, milleks on töö). Stsenarist ei hakka paraku sügavate varjunditega mängima, kestvuseks niigi juba kaks tundi, aga need ikkagi eksisteerivad ning jäävad silma. Jooned on paberil või niisama meenutades päris intrigeerivad, aga neile ei anta kunagi piisavalt hingamisruumi, et areneda. Ruumi antakse hoopis kõigele klišeelisele, mida üsna kerge läbi või ette näha. Nii et kahetunnisesse draamasse peideti tugeva neljatunnise minisarja materjal.
Heakene küll, tegime selgeks, mida siin pole või enam pole. Rääkides sellest, mis on, peame kiitma tegijatele takka, et lihtne on ilus või vähemalt tõhus. Nad teavad, mis teevad, ja nende samm ei kõhkle. Veerand tunniga tunned piisavalt hästi peategelasi, üldist tooni, kuhu kõik liigub. See on film eelkõige sellest, kuidas sümpaatsed näitlejad esitavad oma teksti pikalt, kiiresti, ilmekalt, enesekindlalt. Kui sul on Pacino, siis sa TAHAD palju juttu. Pilti pole väga vajagi, aga raadio-kuuldemängudel pole 21. sajandil enam ammu ettekäänet eksisteerida. Nii et ikkagi film. Mängu ilust. Täpselt seesama, miks inimesed spordivad.
"Insomnia" ja "People I Know" väsinud Pacino on põnevam kui äraleierdatud mentor-Pacino. Aga siia on ette nähtud muidugi viimane, ja seda jagatakse kogu raha eest. Pole päris "Devil's Advocate'i" mäslevat mängulisust, aga päevad pole vennad. Vanameister tõestab, et jõudu on näitlejana temas endiselt rohkem kui sajas uustulnukas kokku. Kõik on nii paigas, et võtab kruvidest nagisema.
Russo suhtes kordaks uuesti, et tegelaskuju on põnev, aga abikaasa (kes oli stsenarist) ei leia talle võimalust särada. Kõrvalosa-näitlejanna nominatsioon unusta ära. McConaughey paistab tegelaskuju jaoks nõks vana. Tähendab, ta on endiselt värske nagu hommikune kaste, ja võtab paar korda särgi seljast, et noorusest tukslevat torsot demonsteerida, aga selles vanuses yea baby ja this is sweet-ass öelda on nõks tobe. Kõrvalossa veeti konkureerivaks ennustajaks ka Jeremy Piven, aga temas puuduvad särts ja kõrgepinge, mis teevad ta unustamatuks sarjas "Entourage". Nojah. Juba peaosalistele pole igakülgselt ruumi, teised ärgu siis lootkugi.
"Two for the Money" ei mõju, kui sa oled seda kõike nii palju kordi varem näinud. Aga oskuslik töö on küll, ei salga. Head mehed, õppinud riistad – või oli see vastupidi.
Hinne: 6/10
January 23, 2006
Sarjad: "Six Feet Under", hooaeg 5
"Six Feet Under" (2001-2005)
HBO, looja Alan Ball
12 osa, kestvusega keskmiselt 55 min, finaal ligi 70 min
Kanal 2 näitas selle suurepärase draama neli hooaega ära, aga viiendast ja viimasest pole kippu ega kõppu. Reeturid sellised. Suurepärasest asjast jäetakse ilma, kui näiteks netist ei sikuta või DVDd ei oota.
Kõige rohkem meeldis mulle ilmselt neljas hooaeg, kuid viies on kahtlemata kõige meisterlikum ning liigutavam. Tegijad saavutasid täiuse nii üksi kui kambana ja masinavärk töötab täiel aurul. Nii tasemel näitlemist-kirjutamist annab kõrvale otsida, olgu suurel või väikesel ekraanil. Peter Krause ja James Cromwell rokivad kõige rohkem, nende valu tundub eriti ehe. Nate'il-George'il pole head ajad, seda kindlasti. Ja esitused on nii siirad, et võtavad südamest tüki välja. Ruthi ja George'i lahkuminek kuulub tipphetkede sekka terve sarja arvestuses.
Algusosad kannavad mõnusat musta huumorit, mille pärast paljud üldse kunagi hakkasid "Six Feet Underit" vaatama, aga üldiselt on hooaeg ülimalt masendav. Kõik on nii õnnetud, närides nii endi kui üksteise kallal. Suhete kujutamine kukkus välja äärmiselt realistlikult. Tead ju ise ka, et mõnikord asjad lihtsalt ei suju, tee või tina ning ulu kasvõi silmad välja. Elu koledaimad hetked koosnevadki minu meelest piinavast rahulolematusest, kus olukord ei allu kontrollile, miski torgib ning ükski tegevus ei too leevendust.
Nii et sarja lõpuks põhimõtteliselt kõik laguneb koost. Okei, see kõlab liiga lõplikult, elu läheb tegelikult alati edasi, aga mitmed suured paugud leiavad aset just viiendal ringil. Tegijad orkesteerivad selle lagunemise õnneks nii oskuslikult, et lõputu õudus ei hakka päris ajudele. Viimastes osades pinge lahtub, jättes ainult kurbuse. Nate'i võiks seal enam figureerida, ta oli nagunii alati kesksemaid kujusid.
Lõpp on... huvitav. Claire'i autosõitu pean silmas. Mitte tingimata vajalik lahendus, aga töötab.
Kuradi hea sari oli.
HBO, looja Alan Ball
12 osa, kestvusega keskmiselt 55 min, finaal ligi 70 min
Kanal 2 näitas selle suurepärase draama neli hooaega ära, aga viiendast ja viimasest pole kippu ega kõppu. Reeturid sellised. Suurepärasest asjast jäetakse ilma, kui näiteks netist ei sikuta või DVDd ei oota.
Kõige rohkem meeldis mulle ilmselt neljas hooaeg, kuid viies on kahtlemata kõige meisterlikum ning liigutavam. Tegijad saavutasid täiuse nii üksi kui kambana ja masinavärk töötab täiel aurul. Nii tasemel näitlemist-kirjutamist annab kõrvale otsida, olgu suurel või väikesel ekraanil. Peter Krause ja James Cromwell rokivad kõige rohkem, nende valu tundub eriti ehe. Nate'il-George'il pole head ajad, seda kindlasti. Ja esitused on nii siirad, et võtavad südamest tüki välja. Ruthi ja George'i lahkuminek kuulub tipphetkede sekka terve sarja arvestuses.
Algusosad kannavad mõnusat musta huumorit, mille pärast paljud üldse kunagi hakkasid "Six Feet Underit" vaatama, aga üldiselt on hooaeg ülimalt masendav. Kõik on nii õnnetud, närides nii endi kui üksteise kallal. Suhete kujutamine kukkus välja äärmiselt realistlikult. Tead ju ise ka, et mõnikord asjad lihtsalt ei suju, tee või tina ning ulu kasvõi silmad välja. Elu koledaimad hetked koosnevadki minu meelest piinavast rahulolematusest, kus olukord ei allu kontrollile, miski torgib ning ükski tegevus ei too leevendust.
Nii et sarja lõpuks põhimõtteliselt kõik laguneb koost. Okei, see kõlab liiga lõplikult, elu läheb tegelikult alati edasi, aga mitmed suured paugud leiavad aset just viiendal ringil. Tegijad orkesteerivad selle lagunemise õnneks nii oskuslikult, et lõputu õudus ei hakka päris ajudele. Viimastes osades pinge lahtub, jättes ainult kurbuse. Nate'i võiks seal enam figureerida, ta oli nagunii alati kesksemaid kujusid.
Lõpp on... huvitav. Claire'i autosõitu pean silmas. Mitte tingimata vajalik lahendus, aga töötab.
Kuradi hea sari oli.
January 21, 2006
"Not Another Movieshow" nr 7
kolmapäeval 21.30 PIMP TV, kordus laupäeval 20.00
Kino: "Factotum" / "Faktootum", "Head õhtut ja õnn kaasa" / "Good Night, And Good Luck", "Casanova".
Mäng: "Halo Zero", "Need for Speed: Most Wanted"
Intervjuu: Triin Teramäe, kes korraldab Sõpruse kinos USA kultusfilmide festivali (27.1-3.2)
Kino: "Factotum" / "Faktootum", "Head õhtut ja õnn kaasa" / "Good Night, And Good Luck", "Casanova".
Mäng: "Halo Zero", "Need for Speed: Most Wanted"
Intervjuu: Triin Teramäe, kes korraldab Sõpruse kinos USA kultusfilmide festivali (27.1-3.2)
January 20, 2006
Lihtsalt üks mõte
it's sitting by the overcoat,
the second shelf, the note she wrote
that i can't bring myself to throw away
and also
reach she said for no one else but you,
cuz you won't turn away
when someone else is gone
I'm sorry 'bout the attitude
I need to give when I'm with you
but no one else would take this shit from me
"Long Day", Matchbox 20
the second shelf, the note she wrote
that i can't bring myself to throw away
and also
reach she said for no one else but you,
cuz you won't turn away
when someone else is gone
I'm sorry 'bout the attitude
I need to give when I'm with you
but no one else would take this shit from me
"Long Day", Matchbox 20
Arvutikino
"Kicking & Screaming" (2005) --- 5/10
Eluaeg omavahel võistelnud isa (Robert Duvall) ja poeg (Will Ferrell) treenivad kihlveo peale laste vutitiime. Spordifilm pere noorematele, mida peaks vürtsitama mõned nimekad näitlejad.
Tegelikult on nii, et Ferrell osaleb hetkel liiga paljudes projektides ja "K&S" esindab taset, mida ei osanud pärast "Elfi" enam karta. Midagi hullu pole, aga lugu on nii ahastavalt keskpärane, et seda ei päästa isegi tema poisilik sarm (mis on eriti muhe, arvestades tema 1.92m pikkust). No pole siit midagi võtta. Nalja peaaegu ei saa, sündmused on tihti ebausutavad, haaravat laste jalgpalli näeb alles teisel poolel ja kokkuvõttes vähe... Duvall ja Ferrell on ainus põhjus vaadata, sest neid on alati tore näha.
"American Pie Presents: Band Camp" (2005) --- 4/10
"AP" triloogia kuulub nii sisult kui osatäitjate tasemelt parimate noortekomöödiate sekka eales. Kuna algne kamp ei nõustunud, või ei sobinud vanuse tõttu, enam kokku tulema, püütakse asja elustada uute nägudega. Kesksel kohal Stifleri noor vend (filmidebüüdi teinud Tad Hilgenbrink), kes saadetakse järjekordse jama heastamiseks koolikaaslastega bändilaagrisse. Kus temast saab enam või vähem normaalne inimene.
Eugene Levy (Jimi isa) ja Chris Owen (nüüd õpilasnõustajana töötav Sherminator) ei teeni ilmselt iialgi piisavalt, et tööst ära öelda. Nii et mõned vanad tuttavad siiski eksisteerivad, ja esinevad kõrvalosades tavapärasel kõrgusel. Aga see, et isegi Seann William Scott ehk vanem Stifler ei astu korraks läbi, rääkimata teistest ekstähtedest, ennustab halba.
Ja kartused on seekord õigustatud, sest sisuline tase pole lihtsalt alla käinud, vaid jäsemeteta langevarjurina põrgu põrandasse kinni sadanud. Kõik varasem hea on haihtunud, asendudes stsenaariumiga, mis tundub parimatel hetkedel ebausutav ning vahel lausa talumatult ärritav. Tegelaste suhted on usutavad ainult siis, kui sa usud, et 1980-ndate noortefilmid on päris elu, ning mõnda tüüpi sealt tahaks näha "Saw" järgmises väljalaskes ohvrina. Halva maitse piire ja võimalikku ulatust kombatakse õnneks harva, aga see räpases rikkis peldikus onaneerimine on kindel töövõit.
Kui teised ei pingutaks, oleks tulemus isegi hullem "Bad Momma's House 2"-st (täpselt nõnda alguses tundubki). Sest noorhärra "Okse" Hilgenbrink on ilmselt kõige andetumaid näitlejaid, kes eales roppu noortekomöödiasse vastu võetud, eriti peaossa. Ja selles žanris tehakse kerge käega järeleandmisi pidevalt. Ta ei jaga esiteks üldse välja, mis muutis Scotti vanema Stiflerina vaimukaks, ja teiseks on tema jäljendamisoskus nõrk.
Et ta jagab tõepoolest kuuma suudlemis-stseeni ilusa Arielle Kebbeliga (Elyse), on selge märk jumalate soosingust, mis langeb vahel neile, kes seda kaugeltki ei vääri. Kebbel on Levy' järel muide parim põhjus linalugu üldse ära vaadata: sobib rolli hästi ja välimuselt sulab suus. Tema võiks isegi läbi lüüa, temas midagi on. Ja ma ei otsusta ainult välimuse, vaid ka selle põhjal, kuidas ta ühe hooga kaks jobu verbaalselt paika paneb. Retsept!
Plusside hulka kuulub ka idee kasutada mõnda toredat laulu nagu Tal Bachmani "Aeroplane" ja The Divinylsi "I Touch Myself".
Aga mul on eluaeg olnud nõrkus eriti halbade ameeriklaste komöödiate vastu, nii et ma hindan kokkuvõttes leebemalt kui peaks.
Eluaeg omavahel võistelnud isa (Robert Duvall) ja poeg (Will Ferrell) treenivad kihlveo peale laste vutitiime. Spordifilm pere noorematele, mida peaks vürtsitama mõned nimekad näitlejad.
Tegelikult on nii, et Ferrell osaleb hetkel liiga paljudes projektides ja "K&S" esindab taset, mida ei osanud pärast "Elfi" enam karta. Midagi hullu pole, aga lugu on nii ahastavalt keskpärane, et seda ei päästa isegi tema poisilik sarm (mis on eriti muhe, arvestades tema 1.92m pikkust). No pole siit midagi võtta. Nalja peaaegu ei saa, sündmused on tihti ebausutavad, haaravat laste jalgpalli näeb alles teisel poolel ja kokkuvõttes vähe... Duvall ja Ferrell on ainus põhjus vaadata, sest neid on alati tore näha.
"American Pie Presents: Band Camp" (2005) --- 4/10
"AP" triloogia kuulub nii sisult kui osatäitjate tasemelt parimate noortekomöödiate sekka eales. Kuna algne kamp ei nõustunud, või ei sobinud vanuse tõttu, enam kokku tulema, püütakse asja elustada uute nägudega. Kesksel kohal Stifleri noor vend (filmidebüüdi teinud Tad Hilgenbrink), kes saadetakse järjekordse jama heastamiseks koolikaaslastega bändilaagrisse. Kus temast saab enam või vähem normaalne inimene.
Eugene Levy (Jimi isa) ja Chris Owen (nüüd õpilasnõustajana töötav Sherminator) ei teeni ilmselt iialgi piisavalt, et tööst ära öelda. Nii et mõned vanad tuttavad siiski eksisteerivad, ja esinevad kõrvalosades tavapärasel kõrgusel. Aga see, et isegi Seann William Scott ehk vanem Stifler ei astu korraks läbi, rääkimata teistest ekstähtedest, ennustab halba.
Ja kartused on seekord õigustatud, sest sisuline tase pole lihtsalt alla käinud, vaid jäsemeteta langevarjurina põrgu põrandasse kinni sadanud. Kõik varasem hea on haihtunud, asendudes stsenaariumiga, mis tundub parimatel hetkedel ebausutav ning vahel lausa talumatult ärritav. Tegelaste suhted on usutavad ainult siis, kui sa usud, et 1980-ndate noortefilmid on päris elu, ning mõnda tüüpi sealt tahaks näha "Saw" järgmises väljalaskes ohvrina. Halva maitse piire ja võimalikku ulatust kombatakse õnneks harva, aga see räpases rikkis peldikus onaneerimine on kindel töövõit.
Kui teised ei pingutaks, oleks tulemus isegi hullem "Bad Momma's House 2"-st (täpselt nõnda alguses tundubki). Sest noorhärra "Okse" Hilgenbrink on ilmselt kõige andetumaid näitlejaid, kes eales roppu noortekomöödiasse vastu võetud, eriti peaossa. Ja selles žanris tehakse kerge käega järeleandmisi pidevalt. Ta ei jaga esiteks üldse välja, mis muutis Scotti vanema Stiflerina vaimukaks, ja teiseks on tema jäljendamisoskus nõrk.
Et ta jagab tõepoolest kuuma suudlemis-stseeni ilusa Arielle Kebbeliga (Elyse), on selge märk jumalate soosingust, mis langeb vahel neile, kes seda kaugeltki ei vääri. Kebbel on Levy' järel muide parim põhjus linalugu üldse ära vaadata: sobib rolli hästi ja välimuselt sulab suus. Tema võiks isegi läbi lüüa, temas midagi on. Ja ma ei otsusta ainult välimuse, vaid ka selle põhjal, kuidas ta ühe hooga kaks jobu verbaalselt paika paneb. Retsept!
Plusside hulka kuulub ka idee kasutada mõnda toredat laulu nagu Tal Bachmani "Aeroplane" ja The Divinylsi "I Touch Myself".
Aga mul on eluaeg olnud nõrkus eriti halbade ameeriklaste komöödiate vastu, nii et ma hindan kokkuvõttes leebemalt kui peaks.
January 19, 2006
"Factotum (A Man Who Performs Many Jobs)"
Hea kirjanduse huvilised teavad mõndagi Charles Bukowskist, kes rikastas inimkonda oma kohalolekuga 1920-94, tema biograafia ilmus ka eestikeelsena. Aga kui palju teatakse Henry Chinaskist, tema alter egost ja sagedasti kasutatud kangelasest? Õige kirjanik kirjutab sellest, mida teab ja erinevused on seetõttu peamistes punktides muidugi suht olematud, aga tema eksirännakuid ühendab teatav üllatuselement. Me ei tea täpselt kunagi, et kuidas, kus ja millistel asjaoludel Chinaski jälle välja ilmub.
Mida kasutab enda huvides "Factotum", esimene täispikk Bukowski ekraniseering pärast aastat 1991. Selle mitmed põhitegijad on huvitaval kombel norrakad, eesotsas ühe stsenaristi, ühe produtsendi ning lavastaja Bent Hameriga, aga teos on ikka ingliskeelne, leides aset USAs nagu kord ja kohus. Eelarve on madal, kõigest 1 miljon dollarit, aga peaosatäitjad on küllaltki intrigeerivad: Matt Dillon kui Chinaski, Lili Taylor ja Marisa Tomei tema põhinaistena. Loo keskmes sedapuhku Chinaski asotsiaalne eluviis enne tema esimeste juttude trükkijõudmist, ehk siis Bukowski tuleristsed Ameerika räpase vanamehena.
"Factotum" on mõnes mõttes traditsioonivaenulik: Bukowski harjumuspärast vaimsust ning õhustikku ei õnnestu sellel päris saavutada. Puuduvad elu ja inimeste jämedavõitu tögamine, jõhkralt pohhuistlik suhtumine. Sotspornost saab õilistatud portree süsteemi hammasrataste vahel ekslevast inimhingest. Chinaski kujuneb vaikselt kannatavaks heidikuks, kelle hinges peitub rohkem tundeid kui oleme harjunud ootama.
Mida kasutab enda huvides "Factotum", esimene täispikk Bukowski ekraniseering pärast aastat 1991. Selle mitmed põhitegijad on huvitaval kombel norrakad, eesotsas ühe stsenaristi, ühe produtsendi ning lavastaja Bent Hameriga, aga teos on ikka ingliskeelne, leides aset USAs nagu kord ja kohus. Eelarve on madal, kõigest 1 miljon dollarit, aga peaosatäitjad on küllaltki intrigeerivad: Matt Dillon kui Chinaski, Lili Taylor ja Marisa Tomei tema põhinaistena. Loo keskmes sedapuhku Chinaski asotsiaalne eluviis enne tema esimeste juttude trükkijõudmist, ehk siis Bukowski tuleristsed Ameerika räpase vanamehena.
"Factotum" on mõnes mõttes traditsioonivaenulik: Bukowski harjumuspärast vaimsust ning õhustikku ei õnnestu sellel päris saavutada. Puuduvad elu ja inimeste jämedavõitu tögamine, jõhkralt pohhuistlik suhtumine. Sotspornost saab õilistatud portree süsteemi hammasrataste vahel ekslevast inimhingest. Chinaski kujuneb vaikselt kannatavaks heidikuks, kelle hinges peitub rohkem tundeid kui oleme harjunud ootama.
Rääkimata sellest, et Dillon on rolli jaoks liiga kena. Talle pole elu nii-öelda näkku põletatud nagu Mickey Rourke'ile "Barfly's" ning Bukowski ei kujutlenud end pealekauba iialgi nii nägusa mehena. Aga Dilloni kasutamine võimaldab tegijatel kokkuvõttes tutvustada nn koledat vanameest ümbritsenud mütoloogias suhteliselt originaalselt mõõdet ehk tõlkida karikatuurne tagasi eluliseks.
Mehe isiklik tragöödia – võimetus sotsialiseeruda – pannakse mõjuma, hinge minema, isegi talle kaasa tundma. See on esimene kord, kui ma seostaks Chinaskit millegi ilusaga, milles aitab kindlasti kaasa luuleline muusikavalik. Aga sündmusi ei suhkrustata, vaid esitatakse mõõdukalt ja vaoshoitult, mis teeb tulemuse kiiduväärseks. Selle parim näide on mõlemad lahkuminekud Janiga (Lili Taylor).
Chinaski-Jani suhe on üldse suurimaid õnnestumisi. Ka keset viletsust elegantseks jäävale mehele vastandub äärmusi tulvil naine, kelle malbe pealispinna all on leidnud koha nii ilus kui kole, õrn kui õel jne. Eriti hästi tuleb Tayloril muidugi välja õel. Kõik teavad, et sellises materjalis peituvad tema suurimad kordaminekud.
Teos on jõudnud muuhulgas Cannesi ning
Tegelikult natuke üllatav, et keegi Bukowskit üldse täispikalt ekraniseerida võtab. Ta eelistas lühivorme, ehitades romaanidki üles pidevale kordusele. Selline monotoonsus muutub paberil üllatavalt ruttu hüpnootiliseks, mispeale lõpetades ei saa isegi enam aru, kuidas ühest asjast oli põnev nii pikalt lugeda. Ekraanil on seda raskem taasluua või jäljendada, aga film on õnneks lühike (poolteist tundi) ja pakib kohvrid enne tüütuks muutumist.
Nüüd ootaks Chinaskit ka Sean Penni esituses, keda püüti juba "Barfly” peaossa. Huvitav, miks ta tõrgub, ise oli Bukowski hea sõber ja puha.
Hinne: 6/10
January 17, 2006
"Good Night, And Good Luck"
Tõestisündinud lugu Ühendriikide telemaastikult eelmise sajandi keskpaigas. Soojendusringe tegev Külm sõda andis sealsetele võimukandjatele tänuväärt töövahendi uuriva ajakirjanduse kombitsate kärpimiseks. Üks produtsent (George Clooney) ning telenägu (David Strathairn) otsustasid aga tsensuurile vastu astuda, tõmmates lõpuks kriipsu peale kardetud senaatorile. Eestis peaks sellest saama megahitt. Meil on veres nõrkus lugude vastu, kus hea ja aus (kuid vaene või nõrk) mees haarab rõhujad nupuvõttesse.
I'm not popular enough to be different, karjatas Homer kunagi "The Simpsonsis", kui ta valge töösärk väljus pesust roosana ja ülejäänud pere arvas, et seda võiks samuti kanda. Siin peitub väga teravmeelne tähelepanek tänapäevase elu kohta, kui küsida mult, aga ärme liigu teemast kõrvale. Esitleme hetke tegijat George Clooneyt, kes on "Good Nighti" lavastaja, üks stsenarist ja oluline kõrvalosatäitja.
Ta paistis äsja möödunud aastal silma julgusega ära kasutada oma populaarsust, et just nimelt erineda. Teha endale olulist, mis on päris hea viis defineerida sõna erinema, kui ikka tabad mu konteksti. Esitleda end küpsuse saavutanud filmitegijana. Näidata, millist kino huvitub tegema tema kamp. Selle tulemusel ilmunud "Syriana" ja "Good Night, And Good Luck" on väärt kaup ilmselt igasuguse mõistliku hindamiskriteeriumi alusel. Tõsised lood tõesti tähtsatest asjadest, tasemel seltskond, ja seejuures puudub katse auhinnakomisjonidele meele järele olla. Hoolega mõõdetud, soliidsed, hea teistele näidata, aga ennekõike siiski endale – nagu kallid ülikonnad.
Kuldne Kaksik jagab samuti ühte viga, või noh, nõrkust. Liiga palju juttu, liiga vähe liikumist ja muud tegevust. See hakkab väsitama, kuigi ajab tõhusalt eemale suvalise publiku, kes ei tuleks nagunii asjaga kaasa või eksis "Spider-Mani" kordust külastades saaliga. "Good Night" on pool tundi lühem kui "Syriana", kokku poolteist, millest üllatavalt suur osa täidetakse kaamerasse vahtiva David Strathairniga, kes laseb suul usinalt käia. Ta ei aja tõsise tegijana tühja loba ning võidab noorte seas kindlasti tunnustust sellega, et imeb pidevalt suitsu nagu 1950-ndatel USAs teles veel okeiks peeti. Aga ikka mõjub kuidagi irooniliselt, et linateose suurim oht on muutuda pideva jutuajamise tõttu monotoonseks, kuigi lavastaja oskab väga edukalt kasutada vaikust ja pause. Ta ei vaja isegi taustamuusikat, selle panus on minimaalne, ehitamaks üles autentset ajastupilti.
Näitlejad on väga korralikud, aga nende asi pole silma paista, vaid aidata luua ühtset tervikut. Nad on killud mosaiigis, mitte iseseisvad üksused. Seetõttu pole neist erilist rääkida: peamiselt mainiks nimesid. David Strathairn, Frank Langella, George Clooney, Robert Downey Jr., Jeff Daniels, Patricia Clarkson... Keskset kohta täitvat Strathairni (talle kuluks ära rohkem peaosi) kirjeldaks kui andekamat Harrison Fordi, kes paneb kuivuse ja tõsiduse elama.
Clooneyt on peetud ühe-hiti-imeks nii põhjendamatult ja nii kaua, et näha temas väga olulist filmitegijat või koguni tulevast mogulit tundub kuidagi šokeeriv. Ilusad inimesed ei saa ju olla sisukad, sest nad ei pea silmajäämiseks midagi erilist oskama, eks ole. Me pole koguni lõplikult veendunud, kas tema puhul on tegemist märkimisväärse näitlejaga, sest mees on ekraanil nii smooth, et sulab silmas ära, enne kui aju jõuab analüüsima hakata. Aga ometi on kogu vajalik tõestusmaterjal nüüd olemas, et tasa sõudes jõutakse kaugele.
Pärast seda jääb üle ainult küsida teistelt Hollywoodi staaridelt, kes on popcorni tegemisest oh nii tüdinenud: ja kus on sinu tõsine katsetus? Ah?
"Good Nighti" oleks raske mitte tõsiselt võtta. Kaalukas, hästi tehtud. See tuleb ja mõjub: seda ei saa palju täpsemalt kirjeldada.
Hinne: 8/10
I'm not popular enough to be different, karjatas Homer kunagi "The Simpsonsis", kui ta valge töösärk väljus pesust roosana ja ülejäänud pere arvas, et seda võiks samuti kanda. Siin peitub väga teravmeelne tähelepanek tänapäevase elu kohta, kui küsida mult, aga ärme liigu teemast kõrvale. Esitleme hetke tegijat George Clooneyt, kes on "Good Nighti" lavastaja, üks stsenarist ja oluline kõrvalosatäitja.
Ta paistis äsja möödunud aastal silma julgusega ära kasutada oma populaarsust, et just nimelt erineda. Teha endale olulist, mis on päris hea viis defineerida sõna erinema, kui ikka tabad mu konteksti. Esitleda end küpsuse saavutanud filmitegijana. Näidata, millist kino huvitub tegema tema kamp. Selle tulemusel ilmunud "Syriana" ja "Good Night, And Good Luck" on väärt kaup ilmselt igasuguse mõistliku hindamiskriteeriumi alusel. Tõsised lood tõesti tähtsatest asjadest, tasemel seltskond, ja seejuures puudub katse auhinnakomisjonidele meele järele olla. Hoolega mõõdetud, soliidsed, hea teistele näidata, aga ennekõike siiski endale – nagu kallid ülikonnad.
Kuldne Kaksik jagab samuti ühte viga, või noh, nõrkust. Liiga palju juttu, liiga vähe liikumist ja muud tegevust. See hakkab väsitama, kuigi ajab tõhusalt eemale suvalise publiku, kes ei tuleks nagunii asjaga kaasa või eksis "Spider-Mani" kordust külastades saaliga. "Good Night" on pool tundi lühem kui "Syriana", kokku poolteist, millest üllatavalt suur osa täidetakse kaamerasse vahtiva David Strathairniga, kes laseb suul usinalt käia. Ta ei aja tõsise tegijana tühja loba ning võidab noorte seas kindlasti tunnustust sellega, et imeb pidevalt suitsu nagu 1950-ndatel USAs teles veel okeiks peeti. Aga ikka mõjub kuidagi irooniliselt, et linateose suurim oht on muutuda pideva jutuajamise tõttu monotoonseks, kuigi lavastaja oskab väga edukalt kasutada vaikust ja pause. Ta ei vaja isegi taustamuusikat, selle panus on minimaalne, ehitamaks üles autentset ajastupilti.
Näitlejad on väga korralikud, aga nende asi pole silma paista, vaid aidata luua ühtset tervikut. Nad on killud mosaiigis, mitte iseseisvad üksused. Seetõttu pole neist erilist rääkida: peamiselt mainiks nimesid. David Strathairn, Frank Langella, George Clooney, Robert Downey Jr., Jeff Daniels, Patricia Clarkson... Keskset kohta täitvat Strathairni (talle kuluks ära rohkem peaosi) kirjeldaks kui andekamat Harrison Fordi, kes paneb kuivuse ja tõsiduse elama.
Clooneyt on peetud ühe-hiti-imeks nii põhjendamatult ja nii kaua, et näha temas väga olulist filmitegijat või koguni tulevast mogulit tundub kuidagi šokeeriv. Ilusad inimesed ei saa ju olla sisukad, sest nad ei pea silmajäämiseks midagi erilist oskama, eks ole. Me pole koguni lõplikult veendunud, kas tema puhul on tegemist märkimisväärse näitlejaga, sest mees on ekraanil nii smooth, et sulab silmas ära, enne kui aju jõuab analüüsima hakata. Aga ometi on kogu vajalik tõestusmaterjal nüüd olemas, et tasa sõudes jõutakse kaugele.
Pärast seda jääb üle ainult küsida teistelt Hollywoodi staaridelt, kes on popcorni tegemisest oh nii tüdinenud: ja kus on sinu tõsine katsetus? Ah?
"Good Nighti" oleks raske mitte tõsiselt võtta. Kaalukas, hästi tehtud. See tuleb ja mõjub: seda ei saa palju täpsemalt kirjeldada.
Hinne: 8/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
