Arvutikino

"Kicking & Screaming" (2005) --- 5/10

Eluaeg omavahel võistelnud isa (Robert Duvall) ja poeg (Will Ferrell) treenivad kihlveo peale laste vutitiime. Spordifilm pere noorematele, mida peaks vürtsitama mõned nimekad näitlejad.

Tegelikult on nii, et Ferrell osaleb hetkel liiga paljudes projektides ja "K&S" esindab taset, mida ei osanud pärast "Elfi" enam karta. Midagi hullu pole, aga lugu on nii ahastavalt keskpärane, et seda ei päästa isegi tema poisilik sarm (mis on eriti muhe, arvestades tema 1.92m pikkust). No pole siit midagi võtta. Nalja peaaegu ei saa, sündmused on tihti ebausutavad, haaravat laste jalgpalli näeb alles teisel poolel ja kokkuvõttes vähe... Duvall ja Ferrell on ainus põhjus vaadata, sest neid on alati tore näha.


"American Pie Presents: Band Camp" (2005) --- 4/10

"AP" triloogia kuulub nii sisult kui osatäitjate tasemelt parimate noortekomöödiate sekka eales. Kuna algne kamp ei nõustunud, või ei sobinud vanuse tõttu, enam kokku tulema, püütakse asja elustada uute nägudega. Kesksel kohal Stifleri noor vend (filmidebüüdi teinud Tad Hilgenbrink), kes saadetakse järjekordse jama heastamiseks koolikaaslastega bändilaagrisse. Kus temast saab enam või vähem normaalne inimene.

Eugene Levy (Jimi isa) ja Chris Owen (nüüd õpilasnõustajana töötav Sherminator) ei teeni ilmselt iialgi piisavalt, et tööst ära öelda. Nii et mõned vanad tuttavad siiski eksisteerivad, ja esinevad kõrvalosades tavapärasel kõrgusel. Aga see, et isegi Seann William Scott ehk vanem Stifler ei astu korraks läbi, rääkimata teistest ekstähtedest, ennustab halba.

Ja kartused on seekord õigustatud, sest sisuline tase pole lihtsalt alla käinud, vaid jäsemeteta langevarjurina põrgu põrandasse kinni sadanud. Kõik varasem hea on haihtunud, asendudes stsenaariumiga, mis tundub parimatel hetkedel ebausutav ning vahel lausa talumatult ärritav. Tegelaste suhted on usutavad ainult siis, kui sa usud, et 1980-ndate noortefilmid on päris elu, ning mõnda tüüpi sealt tahaks näha "Saw" järgmises väljalaskes ohvrina. Halva maitse piire ja võimalikku ulatust kombatakse õnneks harva, aga see räpases rikkis peldikus onaneerimine on kindel töövõit.

Kui teised ei pingutaks, oleks tulemus isegi hullem "Bad Momma's House 2"-st (täpselt nõnda alguses tundubki). Sest noorhärra "Okse" Hilgenbrink on ilmselt kõige andetumaid näitlejaid, kes eales roppu noortekomöödiasse vastu võetud, eriti peaossa. Ja selles žanris tehakse kerge käega järeleandmisi pidevalt. Ta ei jaga esiteks üldse välja, mis muutis Scotti vanema Stiflerina vaimukaks, ja teiseks on tema jäljendamisoskus nõrk.

Et ta jagab tõepoolest kuuma suudlemis-stseeni ilusa Arielle Kebbeliga (Elyse), on selge märk jumalate soosingust, mis langeb vahel neile, kes seda kaugeltki ei vääri. Kebbel on Levy' järel muide parim põhjus linalugu üldse ära vaadata: sobib rolli hästi ja välimuselt sulab suus. Tema võiks isegi läbi lüüa, temas midagi on. Ja ma ei otsusta ainult välimuse, vaid ka selle põhjal, kuidas ta ühe hooga kaks jobu verbaalselt paika paneb. Retsept!

Plusside hulka kuulub ka idee kasutada mõnda toredat laulu nagu Tal Bachmani "Aeroplane" ja The Divinylsi "I Touch Myself".

Aga mul on eluaeg olnud nõrkus eriti halbade ameeriklaste komöödiate vastu, nii et ma hindan kokkuvõttes leebemalt kui peaks.