"Two for the Money"

Brandon (Matthew McConaughey) armastab ameerika jalgpalli ja eriti kohtumiste tulemuste ennustamist. Ta on selles nii pädev, et kutsutakse vastavasse agentuuri, mille eesmärk ongi pakkuda vastavat teenust ning lõigata võitudelt tore protsent. Agentuuri omanik Walter (Al Pacino) ja tolle proua Toni (Rene Russo) saavad tema uuteks vaimseteks vanemateks, raha hakkab kõlinal sisse voolama. Aga millal inimesed on ikka osanud ilusti läbi saada...

Lihtsalt hämmastav, kui palju leidub maailmas raha. Enamik sellest voolab sinust mööda nagu vedel kummitus ja sa ei oska aimatagi, millest sa ilma jääd. Võtame näiteks spordikihlveod. Nii tulus äri, et selle ulatust hinnatakse "Two for the Money's" tervelt 200-le miljardile dollarile aastas. Pole siis ime, et nad tahtsid sellest filmi teha. Draama pealekauba, sest raha ajab alati inimesed tülli ja pealegi ajaks meid ainult närvi, kui me peaks vaatama kaks tundi tüüpi, kellel ainult veab.

"Money" meenutab kohe linateoseid nagu "Wall Street" ja "The Boiler Room", aga ka hiljutine "Lord of War". Kõik uurivad aegumatut teemat nagu inimloomus ning kui palju see on kiiresti muutuvas tänapäevas tegelikult muutunud. Ei pea esitama teab kui uudseid mõtteid, et leida tähelepanu ja mõtlemisainet pakkuda (ahnus on hea; inimene püüdleb alateadlikult hävingut, eriti siis, kui on saavutanud palju). Sotsiaalkriitikale on alati natuke aega, eriti kui see on hästi pakendatud. Et põhineb tõsielul, võiks jääda tegelikult mainimata, aga ju loodeti Oscari-hooajal natuke silma paista.

"Two for the Money" paistab eelkäijatega võrreldes silma eelkõige sellega, et tegelaskujud ja nende suhted on mõnevõrra keerukamad. Brandon-Walter, Brandon-Toni, Brandon-Walter- Toni ja Walter-Toni moodustavad loos eraldi jooned (ei taha öelda liinid, sest lihtne ülesehitus võimaldab esile tõusta ainult pealiinil, milleks on töö). Stsenarist ei hakka paraku sügavate varjunditega mängima, kestvuseks niigi juba kaks tundi, aga need ikkagi eksisteerivad ning jäävad silma. Jooned on paberil või niisama meenutades päris intrigeerivad, aga neile ei anta kunagi piisavalt hingamisruumi, et areneda. Ruumi antakse hoopis kõigele klišeelisele, mida üsna kerge läbi või ette näha. Nii et kahetunnisesse draamasse peideti tugeva neljatunnise minisarja materjal.

Heakene küll, tegime selgeks, mida siin pole või enam pole. Rääkides sellest, mis on, peame kiitma tegijatele takka, et lihtne on ilus või vähemalt tõhus. Nad teavad, mis teevad, ja nende samm ei kõhkle. Veerand tunniga tunned piisavalt hästi peategelasi, üldist tooni, kuhu kõik liigub. See on film eelkõige sellest, kuidas sümpaatsed näitlejad esitavad oma teksti pikalt, kiiresti, ilmekalt, enesekindlalt. Kui sul on Pacino, siis sa TAHAD palju juttu. Pilti pole väga vajagi, aga raadio-kuuldemängudel pole 21. sajandil enam ammu ettekäänet eksisteerida. Nii et ikkagi film. Mängu ilust. Täpselt seesama, miks inimesed spordivad.

"Insomnia" ja "People I Know" väsinud Pacino on põnevam kui äraleierdatud mentor-Pacino. Aga siia on ette nähtud muidugi viimane, ja seda jagatakse kogu raha eest. Pole päris "Devil's Advocate'i" mäslevat mängulisust, aga päevad pole vennad. Vanameister tõestab, et jõudu on näitlejana temas endiselt rohkem kui sajas uustulnukas kokku. Kõik on nii paigas, et võtab kruvidest nagisema.

Russo suhtes kordaks uuesti, et tegelaskuju on põnev, aga abikaasa (kes oli stsenarist) ei leia talle võimalust särada. Kõrvalosa-näitlejanna nominatsioon unusta ära. McConaughey paistab tegelaskuju jaoks nõks vana. Tähendab, ta on endiselt värske nagu hommikune kaste, ja võtab paar korda särgi seljast, et noorusest tukslevat torsot demonsteerida, aga selles vanuses yea baby ja this is sweet-ass öelda on nõks tobe. Kõrvalossa veeti konkureerivaks ennustajaks ka Jeremy Piven, aga temas puuduvad särts ja kõrgepinge, mis teevad ta unustamatuks sarjas "Entourage". Nojah. Juba peaosalistele pole igakülgselt ruumi, teised ärgu siis lootkugi.

"Two for the Money" ei mõju, kui sa oled seda kõike nii palju kordi varem näinud. Aga oskuslik töö on küll, ei salga. Head mehed, õppinud riistad – või oli see vastupidi.

Hinne: 6/10