"Munich"

Paljudele selgus 2005. aasta parim film alles 2006. jaanuari lõpus, mil meie kinodesse jõudis Spielbergi draama "München". Sama siin. See on hämmastav linateos ja vabalt vanameistri üks parimaid, mis mahutab kahe ja kolmveerandi tunni sisse terve omaette maailma, vabanedes selle püstitamise käigus rangetest žanripiiridest. Nii et palju enam kui ootasin.

Palestiina terroristigrupp Must September võttis 1972. olümpiamängudel Münchenis pantvangi üksteist Iisraeli delegatsiooni liiget, tehes neile otsa peale. See on fakt. Mõrvaritest üheksa surid enne loomulikku aega. Samuti fakt. Kuidas neile maailmas jahti peeti ja kes olid asja taga, saame vist teada George Jonas raamatust "Vengeance: The True Story of an Israeli Counter-Terrorist Team". Millest "München" on teine ekraniseering.

Iisraeli valitsus ja salateenistus moodustasid kättemaksurühmad, mille eesmärk oli karistada kõiki "Müncheni operatsiooniga" seotud pahalasi. Loo keskmes on üks rühm, mille liikmetest tõusevad esile austraallaste värskemaid lootusi Hollywoodis Eric Bana ("Black Hawk Down", "Hulk", "Troy"), järgmine 007 ehk Daniel Craig, prantslane Mathieu Kassovitz, vanema põlve Iiri tegija Ciarán Hinds ja sakslane Hanns Zischler. Kokkuvõtvalt ütleks, et seltskond on kirev, suur, rahvusvaheline ja väga heas vormis.

Žanripiiridest vabanemine toimub tasapisi, dünaamiliselt, märgatavad nihked toonis või sisus puuduvad. Lugu, selle osalised ja jutustamise viis on lihtsalt nii erilised, et mingil hetkel hakkad märkama siltide nagu "põnevik" või "draama" küündimatust. Minu arust sobivad määratlusiks etemini "karakteriuurimus" ja "sõjafilm" – just need kaks, korraga, ei teagi, kumb enam. Kuigi tegevustik koosneb peamiselt inimeste jälitamisest-tapmisest, tehakse põhjalikku tööd nende uurimisel, kes sellega mingil moel seotud. Eriti Avneriga (Bana), kes on isaprobleemi tõttu eht spielbergilik figuur. Aga ruumi jagub kõigile. Kohtume nii arvukate hästi kirjutatud tegelastega, et neist piisaks vähemalt kolme muusse linateosesse.

"München" saab end sõjalooks nimetada tänu sellele, et osalised võtavad tegevust just sellena. Nad on gerilja-taktikat rakendav üksus, kes julgevad usaldada ainult üksteist ega saa kõrgema poolega hoida kontakti ega mingisugust toetust peale rahalise. Nende sõda ei peeta tänavatel, vaid võimukoridorides, mida vaja edukaks tegevuseks tunda. Kes on kes ja kui usaldusväärne? Muidugi vaadeldakse sedagi, kuidas teise tapmine mõjutab inimest, ja tulemused pole ilusad. Tapmine võtab tüki sinugi hingest ja see on kokkuvõttes a) liiga kõrge hind b) mitte lahendus.

Lõpuks uuritakse toimuvat rohujuure tasandilt, jõudes õõvastava järelduseni, et sõdides kaob pikapeale algne eesmärk ja mingil hetkel on juba võimatu hinnata, kelle või mille nimel verd valatakse. Nagu sügavaimad sõjafilmid ikka, on "München" tegelikult rahu väärtusest. Aga nii tasemel stsenaarium ei valmi teadagi üleöö. Spielberg tellis kolm erinevat ja lasi enda meelest parimat kohendada sellisel härrasmehel nagu Tony Kushner ("Angels in America").

Toonilt meenuvad lavastaja esimesed megahitid ehk "Jaws" ja "Close Encounters of the Third Kind". Seda rõhutab Janusz Kaminski maitsekalt retrolt valgustatud operaatoritöö, mis loob veelgi enam tunde, et sattusime omaette maailma. Tulemus töötab ajastupildinagi, mis on nii vaimustavalt argine ja lihtne, et "Cinderella Mani" stiliseeritud lähenemine tundub triviaalne.

Sisu on sügavalt inimlik, kurvastades vaatemängulise Spielbergi ootajaid. Karakteriuurimusele sobivalt ei jää keegi karikatuuriks, vaid demonstreerib ka oma inimlikku poolt. Esimene endine terrorist, kes kätte saadakse, on isegi väga meeldiv tüüp. Palju teksti pluss arutlusi õigest ja valest, järeldusega, et sõjas ei saa keegi olla puhas poiss. Omaette klassi moodustavad arvukad tapastseenid, mis mõjuvad oma brutaalsuses ja lihtsuses kui julm kunst. Ohvrid lähevad lihtsalt katki ja selles polegi midagi cooli, küll aga pildiliselt paeluvat – ei maksa salata, et inimestele on alati meeldinud verd näha, nii kinos kui mujal. Põnevalt kukkusid välja ka planeerimised, mis rõhutavad veelgi, et siit ei leia supermehi, ainult tavalisi, kes teevad vigu ega tööta ideaalselt. Kokkuvõttes on tegu perfektse käsitlusega materjalist, mille poole püüdleb viimasel ajal Clooney ja Soderberghi kamp.

Võimalikke Oscari-nominatsioone: film, mugandatud stsenaarium, lavastaja, näitleja (Bana), operaatoritöö, muusika. Aga ma olen kindlasti naiivne, kui arvan, et nii kõmulise sisuga teos saab žüriidelt tunnustust, eriti Ühendriikides. Seni on võidetud kõigest Central Ohio Film Criticsi auhind parimale näitlejatiimile, mis tundub mõnitamine. Kuldgloobustel nomineeriti lavastajat-stsenaariumit, kuid nende võitmiseks tundus ohutum "Brokeback Mountain".

Spielberg tahtis vändata "Müncheni" juba paari aasta eest, aga otsustas teha esmalt Cruise'iga "Maailmade sõja". Tulemuseks ülimalt tempokas 2005, mil kuuekuise vahega ilmusid päris hea ulmekas ja tema võib-olla parim töö üldse.

Selle käigus ei mõeldud rahale – kulus eri andmetel 70-75 miljonit dollarit ja võtted toimusid Prantsusmaal, Ungaris, Maltal, USAs. Kuna nii pikal ja ehtsalt plahvatusohtliku sisuga teosel lihtsalt pidi tekkima raskusi publiku leidmisel, võib arvata, et selle tegemiseks ongi võimeline vaid mees, kes hoidnud maailma tähelepanu + südameid oma peopesal juba kolm aastakümmet.

"München" on parim film, mis valmis 2005 ja mida olen näinud. Lugu, mis loeb, ja tegijad, kes võtavad sellest viimase. Just miks ma kino armastan.

Hinne: 10/10