Mida kasutab enda huvides "Factotum", esimene täispikk Bukowski ekraniseering pärast aastat 1991. Selle mitmed põhitegijad on huvitaval kombel norrakad, eesotsas ühe stsenaristi, ühe produtsendi ning lavastaja Bent Hameriga, aga teos on ikka ingliskeelne, leides aset USAs nagu kord ja kohus. Eelarve on madal, kõigest 1 miljon dollarit, aga peaosatäitjad on küllaltki intrigeerivad: Matt Dillon kui Chinaski, Lili Taylor ja Marisa Tomei tema põhinaistena. Loo keskmes sedapuhku Chinaski asotsiaalne eluviis enne tema esimeste juttude trükkijõudmist, ehk siis Bukowski tuleristsed Ameerika räpase vanamehena.
"Factotum" on mõnes mõttes traditsioonivaenulik: Bukowski harjumuspärast vaimsust ning õhustikku ei õnnestu sellel päris saavutada. Puuduvad elu ja inimeste jämedavõitu tögamine, jõhkralt pohhuistlik suhtumine. Sotspornost saab õilistatud portree süsteemi hammasrataste vahel ekslevast inimhingest. Chinaski kujuneb vaikselt kannatavaks heidikuks, kelle hinges peitub rohkem tundeid kui oleme harjunud ootama.
Rääkimata sellest, et Dillon on rolli jaoks liiga kena. Talle pole elu nii-öelda näkku põletatud nagu Mickey Rourke'ile "Barfly's" ning Bukowski ei kujutlenud end pealekauba iialgi nii nägusa mehena. Aga Dilloni kasutamine võimaldab tegijatel kokkuvõttes tutvustada nn koledat vanameest ümbritsenud mütoloogias suhteliselt originaalselt mõõdet ehk tõlkida karikatuurne tagasi eluliseks.
Mehe isiklik tragöödia – võimetus sotsialiseeruda – pannakse mõjuma, hinge minema, isegi talle kaasa tundma. See on esimene kord, kui ma seostaks Chinaskit millegi ilusaga, milles aitab kindlasti kaasa luuleline muusikavalik. Aga sündmusi ei suhkrustata, vaid esitatakse mõõdukalt ja vaoshoitult, mis teeb tulemuse kiiduväärseks. Selle parim näide on mõlemad lahkuminekud Janiga (Lili Taylor).
Chinaski-Jani suhe on üldse suurimaid õnnestumisi. Ka keset viletsust elegantseks jäävale mehele vastandub äärmusi tulvil naine, kelle malbe pealispinna all on leidnud koha nii ilus kui kole, õrn kui õel jne. Eriti hästi tuleb Tayloril muidugi välja õel. Kõik teavad, et sellises materjalis peituvad tema suurimad kordaminekud.
Teos on jõudnud muuhulgas Cannesi ning
Tegelikult natuke üllatav, et keegi Bukowskit üldse täispikalt ekraniseerida võtab. Ta eelistas lühivorme, ehitades romaanidki üles pidevale kordusele. Selline monotoonsus muutub paberil üllatavalt ruttu hüpnootiliseks, mispeale lõpetades ei saa isegi enam aru, kuidas ühest asjast oli põnev nii pikalt lugeda. Ekraanil on seda raskem taasluua või jäljendada, aga film on õnneks lühike (poolteist tundi) ja pakib kohvrid enne tüütuks muutumist.
Nüüd ootaks Chinaskit ka Sean Penni esituses, keda püüti juba "Barfly” peaossa. Huvitav, miks ta tõrgub, ise oli Bukowski hea sõber ja puha.
Hinne: 6/10
No comments:
Post a Comment