"Good Night, And Good Luck"

Tõestisündinud lugu Ühendriikide telemaastikult eelmise sajandi keskpaigas. Soojendusringe tegev Külm sõda andis sealsetele võimukandjatele tänuväärt töövahendi uuriva ajakirjanduse kombitsate kärpimiseks. Üks produtsent (George Clooney) ning telenägu (David Strathairn) otsustasid aga tsensuurile vastu astuda, tõmmates lõpuks kriipsu peale kardetud senaatorile. Eestis peaks sellest saama megahitt. Meil on veres nõrkus lugude vastu, kus hea ja aus (kuid vaene või nõrk) mees haarab rõhujad nupuvõttesse.

I'm not popular enough to be different, karjatas Homer kunagi "The Simpsonsis", kui ta valge töösärk väljus pesust roosana ja ülejäänud pere arvas, et seda võiks samuti kanda. Siin peitub väga teravmeelne tähelepanek tänapäevase elu kohta, kui küsida mult, aga ärme liigu teemast kõrvale. Esitleme hetke tegijat George Clooneyt, kes on "Good Nighti" lavastaja, üks stsenarist ja oluline kõrvalosatäitja.

Ta paistis äsja möödunud aastal silma julgusega ära kasutada oma populaarsust, et just nimelt erineda. Teha endale olulist, mis on päris hea viis defineerida sõna erinema, kui ikka tabad mu konteksti. Esitleda end küpsuse saavutanud filmitegijana. Näidata, millist kino huvitub tegema tema kamp. Selle tulemusel ilmunud "Syriana" ja "Good Night, And Good Luck" on väärt kaup ilmselt igasuguse mõistliku hindamiskriteeriumi alusel. Tõsised lood tõesti tähtsatest asjadest, tasemel seltskond, ja seejuures puudub katse auhinnakomisjonidele meele järele olla. Hoolega mõõdetud, soliidsed, hea teistele näidata, aga ennekõike siiski endale – nagu kallid ülikonnad.

Kuldne Kaksik jagab samuti ühte viga, või noh, nõrkust. Liiga palju juttu, liiga vähe liikumist ja muud tegevust. See hakkab väsitama, kuigi ajab tõhusalt eemale suvalise publiku, kes ei tuleks nagunii asjaga kaasa või eksis "Spider-Mani" kordust külastades saaliga. "Good Night" on pool tundi lühem kui "Syriana", kokku poolteist, millest üllatavalt suur osa täidetakse kaamerasse vahtiva David Strathairniga, kes laseb suul usinalt käia. Ta ei aja tõsise tegijana tühja loba ning võidab noorte seas kindlasti tunnustust sellega, et imeb pidevalt suitsu nagu 1950-ndatel USAs teles veel okeiks peeti. Aga ikka mõjub kuidagi irooniliselt, et linateose suurim oht on muutuda pideva jutuajamise tõttu monotoonseks, kuigi lavastaja oskab väga edukalt kasutada vaikust ja pause. Ta ei vaja isegi taustamuusikat, selle panus on minimaalne, ehitamaks üles autentset ajastupilti.

Näitlejad on väga korralikud, aga nende asi pole silma paista, vaid aidata luua ühtset tervikut. Nad on killud mosaiigis, mitte iseseisvad üksused. Seetõttu pole neist erilist rääkida: peamiselt mainiks nimesid. David Strathairn, Frank Langella, George Clooney, Robert Downey Jr., Jeff Daniels, Patricia Clarkson... Keskset kohta täitvat Strathairni (talle kuluks ära rohkem peaosi) kirjeldaks kui andekamat Harrison Fordi, kes paneb kuivuse ja tõsiduse elama.

Clooneyt on peetud ühe-hiti-imeks nii põhjendamatult ja nii kaua, et näha temas väga olulist filmitegijat või koguni tulevast mogulit tundub kuidagi šokeeriv. Ilusad inimesed ei saa ju olla sisukad, sest nad ei pea silmajäämiseks midagi erilist oskama, eks ole. Me pole koguni lõplikult veendunud, kas tema puhul on tegemist märkimisväärse näitlejaga, sest mees on ekraanil nii smooth, et sulab silmas ära, enne kui aju jõuab analüüsima hakata. Aga ometi on kogu vajalik tõestusmaterjal nüüd olemas, et tasa sõudes jõutakse kaugele.

Pärast seda jääb üle ainult küsida teistelt Hollywoodi staaridelt, kes on popcorni tegemisest oh nii tüdinenud: ja kus on sinu tõsine katsetus? Ah?

"Good Nighti" oleks raske mitte tõsiselt võtta. Kaalukas, hästi tehtud. See tuleb ja mõjub: seda ei saa palju täpsemalt kirjeldada.

Hinne: 8/10