"The Last Kiss" (2006)

Kolmandat aastat õnnelikus suhtes Michael (Zach Braff) saab teada, et tema tüdruksõber Jenna (Jacinda Barrett) on rase... aga talle hakkas ootamatult meeldima Kim (Rachel Bilson). Ka omaette päris kandvad liinid käsitlevad Michaeli lähimate semude (Casey Affleck, Michael Weston, Eric Christian Olsen) katsumusi ja siis veel Kimi vanemaid (Tom Wilkinson, Blythe Danner).

Kurblik ansamblikomöödia püsisuhetest, ja kuidas see inimesi muudab, põhineb itaallaste filmil "L'Ultimo bacio" (2001). Seda töötles "Crashi" eest märtsi alguses kaks Oscarit koju viinud Paul Haggis, keda tuntakse ka draama "Million Dollar Baby" stsenaristina. Värske elamus Bondi-loo "Casino Royale" näol andis aimu, et ta valdab ka kergemasisulisi žanre (iseasi, kui suur autor on seal just tema) ja tragikomöödiasse kalduv "The Last Kiss" kujuneb isegi ta parimaks ilmunud tööks seni!

"The Last Kiss" on igas mõttes nii õnnestunud, et raske oli valida, kelle kiitmisest alustada – nii et Haggis oli tegelikult juhuslik valik. Tegelikult peaks esimeseks võtma küllap komöödiasarja "Scrubs" tähe Zach Braffi, kelle oodatud teise filmiga on ju tegu. Aga tegijad on ühtlaselt tasemel ja mees täidab seekord ainult peaosa – suure ekraani läbilöök "Garden State", 2004, näitas teda pealekauba stsenaristi-lavastajana. Siin tegi ta samuti natuke kirjutamist, näiteks lõpp verandal, aga ei saanud nime kirja.

Suhtefilmid luuakse tihti kas rohkem meeste või naiste seisukohalt. "The Last Kiss" sobib pigem igas vanuses poistele, kuigi naistegelastel on samuti tähtsust ja kaalu. Samas räägitakse eelkõige meeste hirmudest tõsiste suhete ja pühendumise ees. Kaameratagused seltsimehed näevad selle portreteerimisega tunduvalt rohkem vaeva kui kergelt seeditavalt teoselt ootaks, mis lisab kõva plussi. Kaamera on tundlik ja tähelepanelik, esitused vääriliselt nüansirikkad, et ainuüksi keskne tegelane (Braffile omaselt normaalne, aga elus kuidagi tardunud kutt) usutavalt välja joonistada. Teda oli teise mehena kerge mõista, sest läbielatavad tunded ja situatsioonid on väga tüüpilised. See tähendab, piisavalt eredad, et tuua meelde isiklikke kogemusi, mitte igavad.

Kaks naist valiti Michaeli ellu samuti osavalt. Mõlemad on särtsakad ning ilusad, aga esindavad selgelt eri maailmasid: Jenna on pühendumine, rahunemine, tõestatud kvaliteet; nagu elavam versioon Marcia Crossist sarjas "Meeleheitel koduperenaised". Kim pakub seevastu vapustavat särtsu ja spontaansust, mida toob ainult uue suhte algus. Rachel McAdams "Pulmaküttides" ja natuke veel juurde. Iginoor poiss sinus tahab teda silmadega õgida. Kusjuures McAdams pidi siin algselt isegi mängima, aga Jennat, mitte Kimi.

Näitlejaseltskond on väga meeldiv ja pädev, kus varju ei jää ka vanemad esindajad – vastupidi, Jenna vanemate liin haarab sama tugevalt kui kõik muu. Braffi jälgides tuli veel selline mõte, et ta jäljendaks nagu Ben Stilleri tüüprolli (kõik need närvilised kõrvalpilgud, jahimehe sihikusse jäänud uluki, pinges õlad), aga on selles palju vaadatavam. Haggis toetab inimesi lööva tekstiga, mille regulaarne vaimukus ajab muhelema, aga muutub üllatavalt sügavaks ja isegi paremaks rasketel hetkedel.

Muusikavalik on Braffile omaselt tänapäevane, aga maitsekas. Ma lisaks kõigi teiste ahastuseks Phil Collinsi "Why Doesn't Anybody Stay Together Anymore?".

"Garden State" on hea, aga "The Last Kiss" isegi väga hea. Aus, emotsionaalne, armas, rohkem elus. Mine!

Hinne: 9/10

PS Märt Milterile jälle ei meeldinud, ta kõndis juba enne poole peale jõudmist saalist välja. Siis hiljem kirjutasin talle:

hei
sulle jälle ei meeldinud?! mulle meeldis hullult, hindeks 9/10
L

Tema vastas naljakaima miniarvustusega eales:

sa fucking pissukas.
ei jõudnud seda naiste oigamist ära kannatada.

kes kõik oigasid.
oie
oie
oie
üks oie teise otsa

oleks siis oigamine
aga oli nagu three kings
ühel hetkel ull kome
järgmisel blythe ulub laua all
fucking sad oli ikka vaadata küll mis gwynethist saab

goldwyn on näitleja jaoks nagunii kirvenägu
animal husbandryga tundus lavastajana asja saavat
aga tegelt oleksin seal ka jackmani asemel teised näitlejad võtnud
a judd on ikka vana mõrd. ta pole kunagi olnud noor

ja siis mul oli fucking shite istekoht ka
ja tegelt need mittealecocki toolid on kõik ebamugavalt väiksed, ja peatoeta
ma olen luxiga juba nii ära arjunud et midagihullu

"School for Scoundrels"

Billy Bob Thornton on teinud mõnegi värvika rolli mõneski värvikas filmis, aga ma julgen väita, et tema konkurentsitult populaarseim ekraanikuju on moraalitu põhjajoonud seifimuukija, kes töötab suurematele summadele ligipääsemiseks jõuluhooaegadel kaubamajades jõuluvanana – muidugi kultuskomöödias "Bad Santa".

Ta oskab nii võluvalt inetu olla ning jämedalt käituda, et muidu tegusale näitlejale 2006 ainsaks esilinastunud filmiks jäänud "School for Scoundrels" sobib mehele nagu valatult.

Thornton kehastab riukalikku eneseabikursuste korraldajat, kes võtab korralikku raha, et teha tossikestest mehed... Loomulikult mitte suunates neid õrnalt, aga kindlalt võtma elult seda, mis peaks õigusega neile kuuluma: doktor P hoopis solvab ja alandab neid, kuni memmepojad seljad sirgu ajavad või nuttes lahkuvad.

Ülimat rõõmu teeb ometi rahuldustpakkuva osa leidmine hiiglasekasvu neegrile Michael Clarke Duncanile, kes esines vägagi meeldejäävalt müstikasse kalduva draamas "The Green Mile" ning väärib palju etemat kui need kümned pisikesed mõttetud etteasted, millega Hollywood teda on aegade jooksul varustanud. Pole siis ime, kui mees lööb käega ja pühendab juba aastaid rohkem aega videomängudes häälenäitlemisele. Tal on muidugi päris meeldejääv hääl, aga Duncan pole päris täielik, kui me ei näe tema hiiglasekeha, eriti kui ta on juba tõestanud, et ta võib ekraanile astudes publikule pühendunud tööd ja sisse-elamist pakkuda.

Siingi pole tema roll Dr P parema käena just kuigi suur, aga vähemalt nii tekstilt kui esituselt vaimukas (kui tema on ekraanil, ei tahagi muud vaadata). Paraku jääb hingamisruumi kärmelt vähemaks ja peagi hakatakse tema peal välja elama ka kõiki perefilmilikke elemente, kus väetid vennad suurele kurjale onule kätte maksavad. Selline toonimuutus iseloomustab kogu finaali ja jätab veidi kohatu mulje, pannes arvama, et produtsendid surusid tegijatele ootamatu muutuse peale.

Igatahes jätab see halva järelmaitse Duncani töö nautimisele ja paneb natuke õlgu kehitama ka kogutulemuse osas, mis ongi peamiseid põhjusi, et see muidu tore ajaviide peab leppima kõigest hindega "6". Kaht kolmandikku loost täidab mõnus jämehuumor, aga siis keeratakse asi päris otsustavalt mina-ka romantiliseks komöödiaks ning tegijate ideed sellest, kuhu see kirev kamp üldse peaks välja jõudma, paistavad otsa lõpevat.

Kui ma poleks Thorntonist ja Duncanist nii sisse võetud, oleks ma juba palju varem maininud, et pettumust ei valmista ka keskseks tegelaseks seatud Roger, mis on veel üks eksemplar Jon Hederi karjääri iseloomustavasse friikide ja luuserite kogusse, kes mingil hetkel enam saatuse pilkeid ei talu ja õnne sepistamise oma kätesse võtavad. Heder on pigem hea tiimimees kui tõeline leading man, mis võimaldaski teda alles kolmandana mainida. Ja muutis kokkuvõttes suhteliselt igavaks tema läbilöögikomöödia "Napoleon Dynamite", mis kirjutatigi vist eelkõige selleks valmis, et nimitegelase omapärast välimust pilada.

Hiljem on Heder olnud muidugi tunduvalt inimlikuma väljanägemisega, tõestades, et suudab naerutada ka tegelaskujud inimlikuks ja sündmused vaimukaks mängides. Temas näib olevat piisavalt sügavust, et ka midagi tõsisemat proovida, kasvõi sama tegelaskujuga, aga noh - las leiab oma aja.

Pikalt ei tahaks, aga mainimist väärivad samuti kaks kõrvaltegelast selles muhedas kambas. Rogeri unelmatüdrukut kehastav Jacinda Barrett on sama armas ja lahke nagu hiljuti nähtud suurepärases "The Last Kiss'is": nagu "Meeleheitel koduperenaiste"Marcia Cross, aga noorem ning tänu sellele värskem ja elavam. Ben Stilleri järjekordne üllatusetteaste ei tekita seevastu esimese hooga huvi, aga peagi selgub, et nende rämedate vuntside taga peitub midagi tavalisest pervomat, mis vääriks arendamist, eriti kahasse Duncani tegelase saatust puudutava liiniga.

Olen veidi imestunud, kui põlglikult teised kriitikud "School for Scoundrelsi" tegelikult vastu võtsid. Rotten Tomatoes andis koguskooriks ainult 26%. Tegelikult on see täiesti okei must komöödia, mille suurimaks nõrkuseks maotu lõppvaatus. Jah, idee on löövam kui sündmustik, aga seda võib öelda paljude komöödiate kohta, eriti selle lavastaja puhul. No osalejad annavad vähemalt oma parima, mis on juba arvestatav kogus ajaviidet.

Hinne: 6/10

"Marie Antoinette"

Meie arvamusliidritele või muidu ajakirjanikele vist meeldiks, kui näiteks lätlastele tuleks pähe Pätsist või kasvõi Erki Noolest film vändata. Tore selle kallal hambaid teritada: võõrad peavad end piisavalt tarkadeks, et meie ajaloos sorida ja mingeid seisukohti võtta. Närida vaja nagunii, miks siis mitte teemal, mida võib nimetada koduseks ja samas rahvusvaheliselt relevantseks.

Prantslased polnud kaugeltki nõnda leplikud, kui Sofia Coppola kirjutas ja väntas filmi nende ajaloolisest suurkujust. "The Virgin Suicides" ja "Lost Translation" ei esinda küll Hollywoodi, mida nad kadetsevad ja taunivad – aga ikkagi ameeriklane. Kunst võib kuuluda rahvale (see tähendab, põhimõtteliselt igaühele), aga ameeriklased on ju alam rass! Mõne positiivse noodi kõrval (luba filmida Versailles' lossis, Cinema Prize of the French National Education System tänavusel Cannesil) jäi tugevaima reaktsioonina üldsuse meelde Cannesi seanss, kus kriitikud lõid kaasa põlastava vilekooriga.

Nende põhjendus (prantslaste ajalugu muudeti ameerikapäraseks) on muidugi tühi ruigamine, aga loll on see, kes vabandust ei leia.

Coppola eesmärk polnudki võimalikult täpne ajastupilt. Marie Antoinette on tema nägemuses oma aja rokkstaar, kes sai noorelt palju kätte, tegi kõva sõidu ning põles lihtsalt enne väärikat vanadust läbi.

Rokkstaari paralleeli rõhutamiseks või isegi muudel põhjustel kasutatakse taustaks nüüdset rokk- ning tantsumuusikat. Kuid stiilselt. Ei midagi liiga kuulsat. Piiratud koguses ja ajastule sobiva kraamiga läbisegi. Idee töötab imehästi, isegi kui sa ei viitsiks kodus üle kuulata.

Coppola muidugi aimas, et linalugu ootavad vastakad reaktsioonid, aga ta soovis selle ikkagi valmis saada. Juba pärast "The Virgin Suicidesi", kuigi vajalik raha leiti alles pärast "Lost in Translationi" maailmaedu. Lugu on lihtsalt nii üldinimlikult inspireeriv: tüdruk asub märgade kõrvatagustega suure võõra riigi etteotsa ning peab seda hoidma sama ebaküpse kuninga kõrval. Mis kuradi puhata ja mängida? Tema edasisest käekäigust sõltuvad terved rahvad! Juba õukonnaelu on piisav väljakutse, sest koosneb muidusööjatest, kelle peamine lõbu on intriigid.

"Marie-Antoinette" on mitmes mõttes igati õnnestunud. Isiklik ja poliitiline liin sulavad osavalt tervikuks, ükski tähtsam tegelane ei jää ebaõiglaselt kõrvale, ajastupildina on see samuti päris võluv. Eraldi väärib mainimist Coppola selgelt isikupärane käekiri (tundlik pildikeel, rääkimise asemel pigem näidatakse, tasane irooniline huumor valmistab naudingu omaette) ja esitused on vahvad.

Teisest küljest: vaatajale saab küll ühe tunniga, aga film kestab kaks.

Selles süüdistaks Coppola eelistatud loovestmise tehnikat, mis pöörab küll tähelepanu kõigile ning kõigele, aga jääb samas letargiliseks ja kiretuks. Kirsten Dunst süstib rolli küll vajalikku võluvat nooruslikku energiat, mängides lisaks iga tundevarjundi puhtalt ja selgelt välja... aga kokkuvõttes ei avane ükski tegelane piisavalt, et sügavalt korda minna. Seal, kus peaks neid vaatajale lähemale tooma, eelistatakse ikka peatuda kõigel üldisel. Milline on M-A tegude mõju ühiskonnale? Milline õukonnale? Milline tema positsioonile? See kaotab loomulikult kiusatuse ajalooga liiga vabalt ümber käia, aga toob kaasa olukorra, kus me tasapisi lakkame hoolimast.

Teisisõnu: seisundifilm võib olla tore asi, aga seisundiks ei tohiks jääda kellegi jõude-elu, mida leidub "Marie-Antoinette'is" kõige rohkem. Miks seda peaks olema huvitav kaua jälgida? Kuhu jäävad kõik need dramaatilised sündmused, mille poolest tema elu kuulus oli? Armukese alaliin tõstab elevuse korraks lakke, aga sedagi jätkub kõigest paariks minutiks.

Kaasa ei aita dialoogidki, piirdudes alati paari-kolme repliigiga, et anda enam ruumi kindla emotsiooni loomisele. Alguses väga tore, aga poole peal hakkad kella vaatama.

Osalised täidavad loos kõik ainult ühte kindlat funktsiooni, mistõttu neist pole huvitav pikalt rääkida. Kirsten Dunst muidugi välja arvatud, temas on nii mängulisust kui jõudu, sobivamat noort kuningannat oleks raske leida; ma ei kujutaks siin ette kedagi teist. Rip Torn meeldis Louis XV-na, kelle rollilahenduseks on vananev lõvi – edev, armastab end lakkuda, aga ootamatu hoop käpaga võib kujuneda surmavaks. Jason Schwartzman ehk Louis XVI serveeritakse meile üllataval kombel koomilise kergendusena. See on originaalne, aga kokkuvõttes ebarahuldav: teda on liiga vähe, et ta endast märgi maha jätaks.

Õnnestunud visioon. Mitte nii erutav filmielamus.

Hinne: 6/10

"Stranger Than Fiction"

2003.a komöödiates "Old School" ja "Elf" ameeriklaste üheks armastatuimaks filmikoomikuks kujunenud Will Ferrellit kimbutab mingi kummaline tõbi, mis ei lase vabalt võtta, vaid sunnib osalema korraga liiga paljudes linateostes. Möödunud aastal nähti teda küll ainult kolmes, aga ülemöödunud aastal isegi kuues, mis on selgelt liiga palju. Nii paljude korralike stsenaariumite leidmiseks on vaja rohkem kui lihtsalt aega, ja lisaks hakkab ta lihtsalt tüütama. Kuigi ma teda väga armastan, pole Ferrell siiski nii mitmekülgne nagu näiteks Steve Carrell, ja peaks otsima erinevamaid rolle, kui tahab nii tihti esineda.

"Stranger Than Fiction" ongi ühest küljest see ammuoodatud vaheldus, kus Ferrell ei kehasta lihtsalt oma tüüpkuju (armastusväärne igamees, kelle lapselik sarm teeb tasa puudujäägid ta suhtlemisoskustes või lihtsameelsuses või lihtsalt sobimatuses ümbritsevasse keskkonda). Nii kaamera ees kui taga viibivad tegijad ei suutnud samas sellest täiskasvanute muinasjutust sugugi viimast võtta, mistõttu ligi kahetunnise seansi järel jääb üle ainult nentida: hea idee, aga töötaks paremini pooletunnise lühifilmina. Või ei paneks vähemalt igavlema, sest ligi kaks tundi oli mulle selgelt liig.

Ferrell on üksildane maksuametnik, kelle elu täidab ainult töö: puuduvad sõbrad, pere, hobid, ambitsioonid jne. Ega ta eriti millegi järele igatsust näigi tundvat, rutiin ja tühjadest puhastest pindadest koosnev vaikne kodu kõlavad koledalt vist ainult siis, kui sul on millegagi võrrelda. Nagu mainitud, pole siit Ferrellile tavapäraselt komöödiat oodata, pigem on tegu ahistava ja kummastava draamaga, mida ilmestavad harvad visuaalsed naljad (näiteks duširuum, kust Harold ja Jules ühes stseenis läbi kõnnivad, taustaks kümblevad karvased mehekehad).

Tegijad tabavad soovitud meeleolu hästi, aga kogu see morbiidsus ja sügav tühjus hakkavad mingil hetkel tüütama, sest tihti pole nagu kellelegi kaasa elada. Ferrell suudab endale panna kohati kaasa elama või tundma (näiteks õhtune vestlus kohvikus: "Mis sul viga on?" - "Ma ei tea" - on ikka päris depressiivne kraam), aga valitsev stiilipuhas traagika vajaks mingit kiiksu juurde. Mitte tingimata naljakat, pigem detaile, mis annaks loole südame, maailmale elu. Seda oskab hästi näiteks Wes Anderson, kelle filmid pole tingimata komöödiad, aga lausa kubisevad vaimukatest, omapärastest või armsatest detailidest, hoides vaataja tähelepanu üleval. WF siin üksi ei täida tühjust päris ära, tema sarm jääb nii väheütleva tegelase puhul ka õhukeseks.

Isegi dialoog ei tundu tihti kuigi hingestatud, vaid kirjutatud pingutusega, mingit kunstipärast taset püüeldes, eriti Haroldi esimene kohtumine Julesiga.

Nagu seltskonna puhul ikka, elustavad selle lõplikult naised, keda leidub koguni kolm. Queen Latifah on lihtsalt struktuurielement, kes hoiab oma kõrvalosaga üht keskset tegelast liikvel. Meeste poolt teeb sama Dustin Hoffman, soliidne töö tuleb mõlemalt, aga neist oleks tarvidus rääkida eelkõige siis, kui nad ebaõnnestuks.

Emma Thompson tutvustab loole sügavust andvat kõrvalliini; tema on kirjanik Kay, kellel on raskusi lõpetada raamat, mille peategelaseks osutub olevat Harold, meie kangelane. Kayst ei saagi kokkuvõttes eriti midagi teada, aga Thompson annab loos valitsevat kaamost ja tühjust edasi tunduvalt mõjuvamalt kui Ferrell, ta on lausa kaasakiskuvalt morbiidne ja neurootiline.

Auväärt lugeja võis nüüdseks sattuda kergesse segadusse, lugedes igaks petteks uuesti üle eelmise lõigu. Mispeale ütlen: jah, õigesti said aru. Sündmustikku rikastatakse liiniga, mis muudaks selle ideaalis eriti sügavaks ja filosoofiliseks, kuna peategelane taipab, et ta viibib kellegi kirjutatud loos, ja tegelikult viibivad ju kõik kellegi kirjutatud loos, ja seal nad siis arutlevad mitmesugustel eksistentsiaalsetel või muidu igavikulistel teemadel.

Kahjuks ei anna see filmile hinge, vaid peamiselt publikule võimaluse kiita veekord keskset ideed ja kriitikutele kasutada sõnu nagu "metalugu", nii et ma ei hakanud sellele meelega rutem oma arvustuses tähelepanu pöörama. Kokkuvõttes piisab tähelepanekust, et film ei muutu tõeliselt hingestatuks ka tänu sellele, kuigi sarnast võtet on edukamalt kasutanud hiljuti näiteks Charlie Kaufman ("Adaptation.") ja Woody Allen ("Melinda and Melinda").

Mainimata jäi nüüd Maggie Gyllenhaal, kelle kehastatud pagar-elunautleja Ana paistab silma ulatusliku tätoveeringuga õlal (vot just sellised detailid muudavad vaatamise põnevamaks!) ja süstib üksildase Haroldi ellu natuke romantikat. See pole sügavam roll kui teised, aga MG on viimastel aastatel muutunud ekraanil kuidagi nii säravaks ja positiivseks muutnud, et tema jälgimine omaette on nauding. Ta pole kunagi varem olnud nii ilus ja elus nagu "World Trade Centeris" ja siin. Emaks saamine teeb imesid, tahaks öelda, aga "STF" vändati miskipärast valmis natuke enne kui ta rasedaks jäi.

"Stranger Than Fiction" on võimaluste piires hästi tehtud – ei ütleks, et mingi aspekt otseselt ebaõnnestus. See lihtsalt ei haara võrdselt ideega, millele sündmustik rajati. Püüti teha head asja, välja tuli midagi veidrat, millele ennustaks parimal juhul kultusfilmi tiitlit mõnel festivali ööseansil. Ferrelli uutest vaata parem "Talladega Nightsi", mis on eeskujulik näide feel-good komöödiast.

Positiivselt lõpetades. Ferrelli projektides on nüüd alati nii soliidne või vähemalt intrigeeriv seltskond koos, et lausa lust vaadata. Maggie Gyllenhaal, Emma Thompson, Dustin Hoffman, Queen Latifah... kas tõesti ei huvita üldse?!

Hind: 5/10

"Harsh Times"

Christian Bale saavutas uue Nahkhiirmehena tuntuse, mida ta juba ammu väärib, aga tema tihe töögraafik seisab endiselt ees sellest, mida meie levitajad jaksavad või tahavad kinodesse kolida.

"Batman Beginsi" tuules on näinud ilmavalgust veel tervelt neli projekti, aga esimesena jõuab eestlaste ette see kõige vanem. Ootama pidid tegelikult teisedki – teos alustas '05 septembris Toronto festivalil ja hakkab alles viimastel kuudel tasapisi üle maailma kinodesse tilkuma.

"Harsh Times" on õigupoolest täitsa tavaline getodraama, aga kuna tempo püsib ilusti üleval, pikkus on väga mõistlik ja Bale sooritab järjekordse märkimisväärse näitlejatöö, annan enda soovituse küll.

Ta kogub põhilise tähelepanu, aga sarjades kuulsaks saanud Freddie Rodriguez ("Mulla all") ja Eva Longoria ("Meeleheitel koduperenaised") teevad samuti väga kena tööd. Põhirõhk ongi näitlejatel, kuigi laiemas plaanis huvitab meid ju seegi, kuidas õnnestub David Ayeri debüüt lavastajana. Tema on kirjutanud muuhulgas "The Fast and the Furiousi", "Training Day" ja "Dark Blue", saades lõpuks võimaluse oma nägemus ise ka ekraanile tuua. Selles mõttes pole ootamatu, et "Harsh Times" tallab sama rada, uurides tänavaelu ning leides, et paljus eraldab meid ainult see, kummal pool seaduse piiri astume.

Kõlab vaese mehe Michael Mann'ina, või midagi, aga Ayer ja autentne sobivad ühte lausesse küll. Ta on veetnud nooruse South Centralis karmi tänavaelu keskel ja kirjutabki sellest, mida teab. "Harsh Times" ei õhka getodraamana sellist kvaliteeti nagu (värskematele elamustele mõeldes) "The Shield" või "The Wire", aga filmil pole ka sarjade eelist tundide kaupa loo ning tegelaste arendamisega vaeva näha.

Sisse elamisele kulus natuke aega, umbes 20 minutit. Rodrigueze ja Bale'i tegelased on kaks lihtsat kutti, kes tahavad üle kõige pidu panna ja tutti krabada... ehk on asi minus, aga nende tahumatu kõnepruuk kõlas esialgu täiesti harjumatult. Bale on jäänud meelde pineva vaikiva tüübina, mistõttu tühja mula tootvad pidevalt lõksuvad lõuad tundus veider, kuigi rolli sisse elamises ei tulnud ei siis ega hiljem kahelda. Rodriguez on pärast "Mulla all" intelligentset Ricot aga peaaegu vastuvõetamatu logardina, kelle sõnavara koosneb suuresti slängist nagu dogg või wassup. Kui aga esmakordselt vägivallani jõutakse, loksub kõik järsku paika ja püsib seal lõpuni välja.

Ayeri dialoog osutub jah natuke tühjaks, aga seda kompenseerivad pühendunud osatäitmised, rääkimata üldisest naelapea-tabamistest õhustikuga. Kui sa ei usu, et neil tänavatel kehtivad džungliseadused, võib getodraama lihtsalt maha kanda, ja "Harsh Times" ei vea alt. Toon on ähvardav ka ilma suure koguse hiphopi ja kiire montaažita, lühidad järsud vägivallapursked panevad aga vaataja soontes adrenaliini mõnusalt tukslema. Praktiliselt iga äksirikkam hetk õnnestub tasemel, millest tahaks pärast seanssi üle rääkida nagu teised poleks näinud.

Veelgi mõjuvam on aga, nagu mainitud, Bale, kelle tegelane osutub psüühiliselt üsna häirituks, minnes vaikselt üha enam segi. Jah, nii mõjuv, et hirmutab isegi teiselt poolt ekraani. Jim on selline õnnetu tüüp, kes ei saa isegi aru, kuidas ta reaalsusest irdub, ja mingil hetkel muutub tema seltskond väga kriipivaks. Kui sellised maniakid asustaks slashereid, tasuks neid isegi rohkem vaadata. Mehe üks tugevus, millele ta seekordki toetub, on ilmete intensiivsus, mille kõrvale pole teksti enam vajagi. Ta lihtsalt vajub tasapisi näost nõnda haiglaseks, et hakkab vaatajat hüpnotiseerima nagu madu küülikut. "American Psycho" oli selle kõrval alles treening. Peab nüüd ikka "The Machinisti" ära tšekkama.

See on ka tore, et Longoria saab väljaspool "Koduperenaisi" rolli, mis ka midagi tähendab. Ta kehastab õrnust ja stabiilsust, mida Jim ja Mike oma karmis maailmas alateadlikult püüdlevad, aga iial ei saavuta. Kui asi põhineks James Ellroy romaanil, kandideeriks ta nagunii Oscarile.

Hinne: 7/10

"The Prestige"

Lugu kahe mustkunstniku (Christian Bale, Hugh Jackman) eluaegsest ohtlikust rivaalitsemisest, mis leiab aset peamiselt 19. ja 20. sajandi vahetuse Londonis. Suuremates osades veel Michael Caine, Scarlett Johansson, Andy Serkis, David Bowie, Piper Perabo jt.

Hetkel kuum stsenarist-lavastaja Christopher Nolan on teinud ühe nojah-filmi ("Following"), täitsa hea filmi ("Memento"), tõesti hea filmi ("Insomnia"), enam-vähem filmi ("Batman Begins") ning nüüd okei filmi ("The Prestige"). Ta on pälvinud minu arvates rohkem tähelepanu kui tingimata väärib, aga vähemalt algavad tema teosed põnevast ideest. Nagu nüüdki. Maailmas võib eksisteerida ainult kolm erinevat lugu, või kuidas need targad mehed saunas ütlesid, aga mustkunstnikud ja sajandivahetuse London hakkavad silma küll.

Pole ilmselt juhus, et tema suurim saavutus on "Insomnia" (draama politseinikust, kes uurib jäises väikelinnas teismelise mõrva), sest see pole ainsa Nolani tööna tema või tema ja venna kirjutatud. Seal ei püüta vaatajat rabada kohustusliku üllatusega lõpus, mille lembust heidetakse miskipärast palju enam ette Shyamalanile, ja pööratakse samas piisavalt tähelepanu karakteriarendusele. Tegelased, kellel liiga vähe liha luudel, ei kanna ju edukalt välja ei filmi ega ootamatut pööret lõpus – aga just sellega kipub Nolan alt minema. Antikliimaks lõpetab võiduka finaali asemel ka "The Prestige'i".

See on teatud mõttes alati moodne film, rääkides professionaalsetest meelelahutajatest, kes ei tunnista ühtegi ohverdust selleks liiga (piisavalt?) suureks ja leiavad, et hiilgus laval korvab kõik muu. Showbizi telgitagustele mõeldes tuleb aga ruttu pähe üks tunduvalt parem teos, Aaron Sorkini tänavu alustanud suurepärane telesari "Studio 60 on the Sunset Strip" (iganädalase komöödia-telesaate tegijatest). "The Prestige'i" puudused on sellega võrdluses eriti silmatorkavad. Jajah, ikka see karakteriarendus. Mustkunstnike-loo osalised on pädevad visandid ja mingite detailide kaudu osaliselt intrigeerivad – aga neile ei kasvatata kunagi piisavalt liha luudele, et huvi jätkuvalt üleval hoida.

Arvustuse toon on osutunud virisevaks, aga see sobib kirjeldama filmi rammu, mille võib kokku võtta ühe sõnaga "kidur". Inglastel on selleks väga hea sõna bland. Ehk suuresti ilmetu. Mustkunstnike lavaetendused püüavad pilku, aga Nolan ei suuda orkestreerida kõigest muust suure pauguga tipnevat pinget, vaid viib peategelaste mõõdukalt põneva kassi-hiire mängu nii ahastamapanevalt keskpärase lõpuni, et muidu üldiselt soodne (kuigi eales mitte tõesti erutav) põnevik vajub tuntavalt ära. Lõpplahendus on põhimõtteliselt võimalik, kuigi raskesti usutav, aga kindlasti mitte pole see kvaliteetne jutuvestmise kunst. Kõik rakendatakse keskse idee teenistusse, mis pole aga nii tugev, et ootamine ära tasuks.

Osatäitjad ei vea alt, kuigi sellistest rollidest pole palju rääkida, need on pinnapealsed nagu uppunud sukeldujad. Pigem oleks rääkida siis, kui tööd oleks viletsad. Kõik staarid (Caine, Jackman, Bale) üritavad vähemalt rõhuda sellele, mille poolest neid hästi tuntakse, ja kõige mõjuvam on taas Bale, kelle kaamenäoline, pingeline jõllitamine on lisanud märkimisväärse mõõtme nii mõnelegi süngele filmile. Rääkimata poolsüngest nagu "The Prestige".

Hinne: 6/10

Ma pean nõustuma

Loe ja võdise!

"Little Miss Sunshine"

"Little Miss Sunshine" on film, millest ei oska enne nägemist eriti midagi arvata.

Plakat (http://www.worstpreviews.com/review.php?id=239, vaata kuhugi allapoole) jätab küll keskpärase mulje. Osatäitjad on toredad, aga kujundus väga tüüpiline juhtudele, mil tahetakse jätta muljet, et teos on kunstiline saavutus, mitte niisama ajaviide. Pakend on tänapäeval ju nii tähtis.

Linalugu ise kuulub seevastu aasta paremate hulka. Tüüpiline väike tulija, millest peaaegu ei räägita, aga mis võidab kinosõprade südameid justnagu muuseas. Kui ma suudaks kirjutada romaane, tahaks teha muuhulgas selliseid. Inimlik, tabav ning vaimukas lugu, tulvil tegelasi, kellest ei saa küll. Vähemalt mitte esimesel vaatamiskorral.

Juttu tuleb tavalisest ameeriklaste perekonnast, mis sõidab viletsa mikrobussiga läbi mitme osariigi, et viia tütar talendivõistlusele. Või kuidas neid iganes kutsutakse: väikesed tüdrukud veetakse üle riigi kokku, demonstreerimaks peamiselt suguvõsast kuuluvale publikule oma otsatuid andeid. Võitjate ühiskonnas leidub võiduvõimalusi ka kõige pisematele.

Olive, keda kehastab Shyamalani "Märkide" Abigail Breslin, on neist ainsana veel rikkumata. Armas, hooliv ja kaaslaste suhtes avatud; hästi välja mängitud ka. Pereliikmed on tüüpilised inimesed – kibestunud, alati valmis lähedaste peale isiklikke pingeid välja elama, teistega ei arvesta jne. Nende seas äpardunud enesetapjast onu (Steve Carell tõsises rollis!), täielikuks erakuks hakanud teismeline poeg (Paul Dano, "The Girl Next Door"), lihtsalt suures stressis ema (Toni Collette), masendavast reaalsest elust tasapisi irduv isa (Greg Kinnear) ning isaisa, kes püüab sellele kambale natuke elurõõmu sisse peksta (Alan Arkin).

Loetlesin tegelasi nõnda hoolikalt põhjusel, et "Little Miss Sunshine" hakkab just nende tõttu elama. Stsenaarium on küll väga hästi koostatud (täpselt õige pikkus ja tempo, vaimukas tekst, inimlikult haarav sisu), aga tegelik nauding pärineb nende tüüpide jälgimisest, kes siin vaikselt oma asja ajavad. Ja sellest, kuidas osalejad kasutavad efektiivselt materjali, mis kätte antud. Tegelasi ei kirjutatud lahti väga põhjalikult, mis on natuke-alla-tunni-kolmveerandi kestvuse juures igati arusaadav, aga neil on siiski piisavalt liha luudel, et kohe kõigist hoolima hakata.

Naerutamisele selles tragikomöödias tugevat rõhku ei seata, aga tänu elulistele ning samas nii tobedatele situatsioonidele sigines muie suunurka regulaarselt. Võistlusel aset leidev finaal on grotsesksem kui ootaks, eelnev ühiskonnasatiir on enamasti pehmem, kuid autorid suudavad vähemalt panna i peale täpi. Jah, sellised üritused on naeruväärsed ning moodne elukorraldus mõnes mõttes haige. Samas kehtib see igas moodsas ühiskonnas, iva ei jää USA-keskseks.

Praegu muidu nõutud naljanina Steve Carell ("Ankrumees", "40-aastane neitsi", "Üle heki", ameeriklaste "The Office") hoiab üllatuslikult täiesti tõsist joont, ilmselt eelkõige ise-endale vahelduseks. Ta saab muudes filmides jaurata, palju tahab, meeldiva üllatusena tuleb tema loomulikkus teistsuguseski osas. Kaamera armastab teda, pole kahtlust. Carrey polnud küll koheselt nõnda nauditav, kui hakkas koomuskitele vaheldust otsima. Veelgi uhkem, et oma tähehetke nii draama kui komöödia aspektis saavad vähemalt korra kätte kõik näitlejad, varju ei jää keegi. Carelli tipuks on vast kannatuste kõne Dwayne'ile.

Parimaks tegijaks seekord aga Alan Arkin, kes varastab stseeni praktiliselt iga kord, kui suu lahti teeb. Olive'i lohutamine õhtul motellis on väga armas, aga muudel aegadel võtab ta heaks meid korralikult lõbustada. Avameelne ja mürgine, ette kantud mõnusa christopherwalkenliku tooniga. Sellest peaks vist piisama, et huvi tekitada?

Film, mille teevad näitlejad. Ja nad teevad, sest neil on, mida teha. Hea sisu, tegelased, tekst. Hea, hea, hea. Kõik on hea! Kui sulle meeldis "Addams Family", leiad isegi parema järelroa "Little Miss Sunshine'i" näol.

Hinne: 8/10

"Happy Feet"

Enamik täispikki arvutianimatsioone on nagu ühe vitsaga löödud. Samasugune "lustlik" seltskond, sama huumor, samad tüübid. Vaatad ära, naerad siin ja seal, kohati on lahe, lahkud ja unustad ära. Puudub omapära, mis tekitaks mälestusi. Kord aastas midagi tõesti meeldejäävat näha on juba hea – tänavustest siis "Monster House".

Tuleb, seega, leida isiklik nišš. Olla ühe triki poni on parem kui kuuluda halli massi ning vähemalt täispikkade arvutianimatsioonide turul praktiseeritakse seda laialt.

"Happy Feet" paistab silma, kuna maailm tunnistab esimese arvutianimatsioon-muusikali sündi. Pingviinidest puhul liigub ju mõte kergesti sellele, et neile naljakatele lindudele meeldib kindlasti MTVsse sobiva muusika saatel grandioosseid tantsunumbreid luua... no hea küll, sina-mina ehk nõnda ei mõtleks, aga me oleme selgelt vähemuses, sest film on ju valmis.

Julge mees sureb lahingus, aga tark mees ei sure üldse, nii et "HF" otsib muidki viise, kuidas publikule silma jääda (seni vist ei õnnestu, sest 220 miljonit dollarit kassat pole just maailma raputav tulemus).

Kasutusele võeti mitmed klišeed, mis žanris juba laiemalt levinud: peategelasi ähvardab mingil hetkel maffia ("Shark Tale'is" sobivalt haid, siin aga koledate suurte lindude näol, kes pistaks pingviinipoisi meelsasti nahka); visuaalselt kütkestavad ja adrenaliini pumpavad taga-ajamised (peategelane põgeneb hülge eest, suurejooneline ja hirmutav stseen, mis kuulub kahtlemata tipphetkede hulka), Robin Williams koguni kahes osas (ta moodustab animatsiooninäitlejate eliidi koos Chris Rocki ja Eddie Murphyga)... Lisades lõbujanulisi latiinopoisse esindava teise pingviiniliigi, mis valmistab palju nalja energilisuse ja eksootilise aktsendiga (veel üks klišee: vähemused koomilise kergenduse eesmärki täitmas) on osalejate seltskond tõesti mitmekesine. Teised ja tihti nimekamad osalejad paraku silma ei paista, nii et loodetavasti sa ei ostnud piletit Hugh Jackmani, Elijah Woodi, Nicole Kidmani, Hugo Weavingi või Brittany Murphy kuulamiseks.

Arvutianimatsioonid näevad alati päris uhked välja, aga siiski tahaks eraldi välja tuua selle, kui paeluv näeb välja siinne lume ja jää maailm. (See annab teosele mingi romantilise oreooli, mida ei õigustata paraku tavalisest sügavama loo või tegelastega.) Eriti uhked on mitmed kiired jälitus-stseenid, mille puhul õigustab 3D-graafika kasutamine end mitu korda rohkem kui enamikel konkurentidel.

Rohkem ei tahagi rääkida. Täitsa vaadatav asi, kuigi visuaalid tõmbavad enim, sest enamik häälenäitlejaid ei paista silma, muusikaline pool on igavavõitu ja sisu jääb arvutianimatsioonide tavalise taseme juurde, so teisel korral enam erilist huvi ei ärataks. Nii et pettumine algab sellest, kui "Happy Feetilt" ise liiga palju loodad, unustades, et tippteoseid sünnib siin žanris maksimaalselt kord aastas.

...Ma tean, et need pole tegelikult eraldi žanr, aga neist on kerge nii mõelda, eks?

Hinne: 6/10

"Eragon"

Noor loomeinimene on olla parem kui täiskasvanud. Majandusmured puuduvad, sest esialgu elad vanemate juures ja keegi ei naera selle üle. Sa ei lange meelemürkide, sigarettide, turvamata seksi või alkoholi küüsi, kuna need on isegi raha eest liiga raskesti kättesaadavad. Sa ei pea end kellelegi tõestama, sest kui sa juba midagi teed, oled järelikult tubli ja teised lihtsalt kadedad. Isegi tööl ei pea käima, mis väsitaks ja kisuks loomingu juurest eemale, peaasi, et hinded korras!

Mina kirjutasin põhikooli vältel näiteks neli filmistsenaariumit, mitmeid romaane (peaaegu kõik lõpetamata), kirjutasin klassis levitatud regulaarset ajakirja, järjejutte ning muid lühemaid jutte, koostasin koomiksiraamatuid jne... Nüüd ei suuda isegi novelle lõpetada, need tunduvad nii halvad.

Aa, need stsenaariumid kirjutasin pärast oma vanema venna sõbraga tutvumist, kes teatas, et ta tuttavad töötavad Tallinnfilmis – kui ma midagi valmis teen, tehakse kindlasti filmiks. Mitu korda pärisin üle, aga ta kinnitas, et ei naljata. Vat nii vähe vajasin tollal inspiratsiooniks!

Christopher Paolini hakkas "Eragoni" kirjutama viieteistkümneselt. Selle esmatrükk ilmus, kui ta oli 19. Värskelt 23-selt võis ta juba oma esiktöö filmiversiooni näha. Nagu näete, eksisteerib teisigi vapraid noori loomehingi, kes jõudnud isegi kaugemale kui teie alandlik kirjasaatja!

Jajah, saan aru. Tegelikult peaks filmist rääkima. Aga endast oli palju põnevam kirjutada.

"Grinch", "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter" näitasid ette, mida praegusel ajal jõuluaja hitiks vajatakse. Nüüd hakkavad saabuma esimesed mina-ka-katsetused. Mullune "Narnia" ja nüüd "Eragon" on selles sarnased, et mõlemas üritati need kaks erinevat edukat valemit ühendada. Suur eepiline fantaasia ja liiga kulukas lastelugu pooleks – mitte suurim risk, mida Hollywoodis eales võetud. Ja tulemus pole liha ega kala, kuigi üritab juba esimestel sekunditel petta meid "Sõrmuste isanda" järeleahvimisega. Võitlus elu ja surma peale, leegid, karjed jne...

Heast küljest: see kestab ainult tund ja kolmveerand, mis on Hollywoodi eeposte seas juba üsna haruldane. Halvast küljest: sa ei viitsiks rohkem nagunii.

Sündmustik kulgeb libedalt, kuna seda eriti pole. Imetledes aluseks oleva raamatu paksust, aimad, et tegemist on moodsa töötlusega stiilis "Bourne": põhimõtteliselt jäid alles kaaned ja üldine sisukokkuvõte. Sündmused leiavad aset, sest läbi peab käima teatud hulk materjali, mitte tegelased areneks-jõuaks ise punktist A punkti B. Eriti ruttu toimuvad lohe kasvamine ja tema noore ratsaniku õppused võlujõu vallas: hops ja valmis.

Natuke tüütuks muutub peaaegu pidev muusikataust, mis ütleb publikule ette, kuidas end tunda. See hakkas tüütama juba "Sõrmuste isandas" ega muutu siin toredamaks. Jacksoni triloogia pääses muidugi uudsuse võlule toetudes, sest esimene saab alati rohkem andeks, aga üldiselt soovitaks nii Jacksonile kui siin lavastajana debüteerivale efektimeistrile Stefen Fangmeierile õhustiku püstitamist ka muude vahenditega. Küll juba publik teab, kuidas end tunda, kui lavastuse muud osad moodustavad muheda terviku.

Paari päeva pärast alles 19seks saav uustulnuk Edward Speleers saab vähemalt nimikangelase rollis okeilt hakkama: ta on selgelt toorevõitu, aga ei libastu, ega teeks "Supernaturali" kuttidele vast häbi nende noorema vennana. Mis on, jah, omamoodi kompliment. Et hakata talle samuti kaasa elama, on vaja suurt murrangut kas tema esituses või järjefilmi sisulises tasemes. Kuid näiteks "Harry Potteri" kamp hakkas jalgu alla saama alles kolmandal ringil.

Eragoni silmailu mängib poisist kaksteist ja pool aastat vanem Sienna Guillory, kes näeb välja nagu noorem-naiselikum Tilda Swinton. Viimase puhul annab muidugi ka häid tulemusi tema kuidagi sootule välimusele rõhumine, näiteks "Constantine'is" ja "Narnias". Aga praegune variant on ka tore.

Efektifilmi üheks tõmbenumbriks loodud draakon on muide väiksemas vormis tüütu – sellist rõvedat sinist värvi on mul raske uskuda isegi maagilise eluka puhul, küllap mõeldi varakult leludele, mis tuleb välja lasta. Täiskasvanud vorm on talutavam, aga talle kirjutatud tekst isegi igavam kui inimtegelastel. Kujuta ette midagi nii koledat nagu spetsiaalselt Judi Denchile kirjutatud rolli Coelho ekraniseeringus (autoriteetse häälega tädi räägib Tarkusi) ja sa oled poolel teel.

Tuntud nimedest teevad kaasa ka brittide tähed Jeremy Irons (kangelase mentor) ja Robert Carlyle (paha poiss nr 1). Mõlemal paistab puuduvat igasugune isikupära, mis paneb mõistma, miks kumbki USAs ei suutnud eelmisel kümnendil siiski läbi lüüa. "Eragon" on samas ekstra vilets näide, sest neil puudub korralik materjal, millega midagi ära teha. Irons on tootjatele vähemalt hea diil: filmitähe välimus, aga palju odavam palgata. Carlyle'i välimus mõjub aga naeruväärselt. Paha maag Durza meenutab Ozzy Osbourne'i: elumerel laastatud transvestiidi välimus, kerge vihje põnevale sisule. Vihjeks see paraku jääbki, tegelaskuju pärineb firma Rent-a-Baddie laohoone tagaruumidest, mille asukaid iseloomustavad eelkõige jõllis silmad ja kime urin.

Njah, tegelaskond on üldiselt isikupäratu isegi fantaasiafilmi kohta. Malkovichi kohta ei oska üldse midagi arvata.

"Eragon" on, siis, mündimasina-kohvi asutuse puhketoas. Üldiselt võib vahele jätta, aga suure isu puhul ei tee paha ka. Eepilist joont tegijad õnneks tabavad, aga seda ei toeta korralik sisu. Paolini loo võlu Hollywoodile saab samas kohe selgeks: ilusad loodusvaated, lohelend (üks on eriti uhke), palju madinat ja näpuotsaga romanssi. Maitse-elamus jääb kaheldavaks, aga vahel on parem sooja pissi juua kui ilma istuda.

Hinne: 4/10