Nägin persetäit nende (parema väljendi puudumisel) laule avalikus serveris ja tõmbasin oma tagasihoidliku uudishimu rahuldamiseks arvutisse. Et ikka nimekas bänd, omamoodi, ja pürgib laia maailma.
Eurolugu ("Club Kung Fu" oli nimi?) ja "Tough Enough" kõlasid isegi mõneti köitvalt, kui neid telekast kuulsin. Kaugeltki mitte popklassika, aga ikkagi.
Aga oh kui jubedaks osutus ehmatus, kuuldes ülejäänud lugusid. Pask oleks optimistlikult öeldud, sest muzak on sõnadelt, ideedelt ja teostuselt lausa piinlikult halb - A-Rühma hiti "Popmuusik" sõnum pole tundunud mulle kunagi aktuaalsem.
Sellise tulemuse puhul on imelik kekata "välismaa produtsendiga" nagu VN puhul on tehtud, sest samasuguse loodusõnnetuse paneks kokku vist iga naga arvuti ees. Tüdrukute ilmetud hääled ja kohutav aktsent - inglise keeles lauldes - on kõige väiksem häda, sest kõik muu on kvaliteedi põhjal otsustades kuskilt Aafrikast second-hand riietega samas vagunis saadetud.
Ma olen kuulnud head popmuusikat ja keskpärast, aga professionaalselt toodetud popmuusikat. Ja ma olen kuulnud halba (kireta ja eriliste oskusteta) tehtud popmuusikat. Vanilla Ninja tabab uut sügavust. Isegi kõige paremad ideed on jahmatavalt lamedad - aegade jooksul liigselt ärakasutatud, parematest poplugudest häbitult kopeeritud või lihtsalt säratud. Enamik siinsest kraamist oleks isegi kümne aasta eest tundunud nüri.
Kui siit üldse midagi soovitada, siis ehk "Inner Radio". Väheseid lugusid, mille puhul tundub, et autoritel võis olla idee, millele see üles ehitada.
A ma soovitan kuulata midagi lõbusamat ja ninjasid kuskil kohates neile sõbralikult jalaga perse anda. Pidemeni, kui see tuju parandab.
July 31, 2004
July 27, 2004
John Grisham "The Street Lawyer"
Järjekordset Grishamit kätte võttes ma ei hooli, kui mahukas on raamat, sest ta ladus ja voolav stiil, haaravad teemad haaravas käsitluses ning põnevad tegelased täidavad ühtmoodi tõhusalt nii 300 kui 600 lk. Siiski tore, et ta ei võta iga kord sihiks eepose sündi nagu mõned teised väga menukad Ühendriikide kirjanikud.
"The Street Lawyer" kuulub ta paremikku - Grishami üks emotsionaalsemaid, südamlikumaid romaane. Sisukokkuvõte mõjub ehk ameerikalikult ja imalalt: edukas tööhoolik advokaat satub kodutu tõttu eluohtlikku olukorda, kaotades seejärel isu seada rikkus elus esikohale. See lõhub ka abielu, mis tegelikult ammu mõranes. Mees asub tööle madalapalgalise "aguliadvokaadina", nõustades ühiskonna heidikuid, ja satub pea kohe vastamisi oma endise tööandjaga. Aga siin ei ole rohkem läägust kui teistes G töödes, st kõike käsitletakse asjalikult, piisava põhjalikkusega, kainelt, kaasakiskuvalt. Kui silmad vastu peavad, võib tekkida tahtmine ühe hooga läbi lugeda.
2003. kevadel vändati USAs pilootosa raamatul põhinevale sarjale, aga see on siiani kadunud ja sarjast pole samuti rohkem kuulda. Varrak andis raamatu 2000. aastal ka tõlkena välja, aga see müüdi ammu läbi ja omab pea sama inetut kaanekujundust kui teised meiekeelsed Grishamid.
Ma tõesti ei mõista neid, kellele ei meeldi Grishami romaanid. Mees on geenius ning väärib edu, mis teda saadab. "TSL" puhul häirib ainult kõrvaline fakt, et G muudele töödele tehakse ülikõva haipi. Neljal eri leheküljel on üldine nimekiri (kokku siis neli nimekirja samade kaante vahel) ja lisaks kahe raamatu tutvustus, mõlemale lehekülg.
Hinne: 8/10
* Arrow Books 1998. Esmatrükk 1998. 362 lk.
"The Street Lawyer" kuulub ta paremikku - Grishami üks emotsionaalsemaid, südamlikumaid romaane. Sisukokkuvõte mõjub ehk ameerikalikult ja imalalt: edukas tööhoolik advokaat satub kodutu tõttu eluohtlikku olukorda, kaotades seejärel isu seada rikkus elus esikohale. See lõhub ka abielu, mis tegelikult ammu mõranes. Mees asub tööle madalapalgalise "aguliadvokaadina", nõustades ühiskonna heidikuid, ja satub pea kohe vastamisi oma endise tööandjaga. Aga siin ei ole rohkem läägust kui teistes G töödes, st kõike käsitletakse asjalikult, piisava põhjalikkusega, kainelt, kaasakiskuvalt. Kui silmad vastu peavad, võib tekkida tahtmine ühe hooga läbi lugeda.
2003. kevadel vändati USAs pilootosa raamatul põhinevale sarjale, aga see on siiani kadunud ja sarjast pole samuti rohkem kuulda. Varrak andis raamatu 2000. aastal ka tõlkena välja, aga see müüdi ammu läbi ja omab pea sama inetut kaanekujundust kui teised meiekeelsed Grishamid.
Ma tõesti ei mõista neid, kellele ei meeldi Grishami romaanid. Mees on geenius ning väärib edu, mis teda saadab. "TSL" puhul häirib ainult kõrvaline fakt, et G muudele töödele tehakse ülikõva haipi. Neljal eri leheküljel on üldine nimekiri (kokku siis neli nimekirja samade kaante vahel) ja lisaks kahe raamatu tutvustus, mõlemale lehekülg.
Hinne: 8/10
* Arrow Books 1998. Esmatrükk 1998. 362 lk.
July 26, 2004
July 24, 2004
Isaac Asimov "Igaviku lõpp"
sir Asimov on kunn ja "Igaviku lõpp" suurepärane põnevik. Kompaktne, tempokas, mitte kunagi pikem kui vaja, täis leidlikku mõttelendu. Ligi viiekümne aastaga üldse mitte vananenud, täpselt nagu kirjandusklassikale kohane.
Peategelane kuulub Igavikuliste sekka, kes on päritolult lihtsalt inimesed, kuid elavad väljaspool kindlat aega. Vananemine mõjub neile siiski samamoodi nagu teistele. Nende ülesanne on jälgida ajalugu võimalikult laias ulatuses, hoides ära inimkonda tabavad suured hädad. Iga muutus toob mõistagi head ning halba, näiteks teatud sajandis narkomaanialaine ärahoidmine kaotab samast ajastust kosmoselennud. Muutuste täpse mõju ja kestuse teevad kindlaks põhjalikud arvutused. A et asjaga on seotud inimesed, keeratakse kuskil midagi varem või hiljem peesse...
Miks ei leidu Igavikuliste hulgas ja üldse romaanis tehisintellekte, kes tagaks Reaalsust muutes tunnete mittesekkumise inimestest palju kindlamini, ongi suurim veidrus. Isaac Asimov kirjutab ajas rändamise samas nii põhjalikult lahti, et tema kirjeldatud süsteemis tekib harva küsitavusi. Kui tekibki, on neid raske sõnastada.
Venelased on selle põhjal vändanud filmi aastal 1987 ja ameeriklased võiks sama teha. Ideaalne pildiline stiil oleks laenatud "Equilibrium'ilt" ja Christian Bale sobiks peaossa suurepäraselt siin ka. Ta on selleks ehk liiga ilus, aga romaan oleks nagunii ekraanile jõudes juba muutunud. Nii et see väike asi ei segaks.
Ajas rändamine on mu lemmikteemasid ulmes. Asimov valdab teemat täitsa vabalt nagu ütleks Bläck Rokit. Tõlge on kuidagi puine, aga äkki on romaani stiil ka selline. Pole originaalis lugenud, täpselt ei tea.
Hinne: 10/10
* Inglise keelest tõlkinud Linda Ariva. Eesti Raamat 1973. "The End of Eternity" ilmus originaalis 1955. 196 lk.
Peategelane kuulub Igavikuliste sekka, kes on päritolult lihtsalt inimesed, kuid elavad väljaspool kindlat aega. Vananemine mõjub neile siiski samamoodi nagu teistele. Nende ülesanne on jälgida ajalugu võimalikult laias ulatuses, hoides ära inimkonda tabavad suured hädad. Iga muutus toob mõistagi head ning halba, näiteks teatud sajandis narkomaanialaine ärahoidmine kaotab samast ajastust kosmoselennud. Muutuste täpse mõju ja kestuse teevad kindlaks põhjalikud arvutused. A et asjaga on seotud inimesed, keeratakse kuskil midagi varem või hiljem peesse...
Miks ei leidu Igavikuliste hulgas ja üldse romaanis tehisintellekte, kes tagaks Reaalsust muutes tunnete mittesekkumise inimestest palju kindlamini, ongi suurim veidrus. Isaac Asimov kirjutab ajas rändamise samas nii põhjalikult lahti, et tema kirjeldatud süsteemis tekib harva küsitavusi. Kui tekibki, on neid raske sõnastada.
Venelased on selle põhjal vändanud filmi aastal 1987 ja ameeriklased võiks sama teha. Ideaalne pildiline stiil oleks laenatud "Equilibrium'ilt" ja Christian Bale sobiks peaossa suurepäraselt siin ka. Ta on selleks ehk liiga ilus, aga romaan oleks nagunii ekraanile jõudes juba muutunud. Nii et see väike asi ei segaks.
Ajas rändamine on mu lemmikteemasid ulmes. Asimov valdab teemat täitsa vabalt nagu ütleks Bläck Rokit. Tõlge on kuidagi puine, aga äkki on romaani stiil ka selline. Pole originaalis lugenud, täpselt ei tea.
Hinne: 10/10
* Inglise keelest tõlkinud Linda Ariva. Eesti Raamat 1973. "The End of Eternity" ilmus originaalis 1955. 196 lk.
Walter M Miller "Kantileen Leibowitzile"
Leibowitzi ordu loodi pärast maailma tabanud tuumakatastroofi. Nende eesmärk on hoida alles kõiksugu teadmisi, et nende toel järgnevast paratamatult pimeduseajast rutem üle saada. Kolm osa järgnevad kuuesaja aastaste vahedega, leides aset sajanditel 26, 32 ja 38. Tuumatalv sündis seega Milleri nägemuses 20. sajandi teisel poolel. Ilmudes oli see lihtsalt ulme, nüüd juba samuti alternatiivajalugu, eks ole, kuna mu isa-ema põlvkond jäi Suurest Seenest ju puutumata.
Nii pikad ajavahemikud kolme osa vahel tähendab muidugi iga kord uute tegelaste kasutamist, mistõttu nimetada "Kantileeni" romaaniks on mu arust lahkevõitu. Pigem lühiromaanide kogu. Liigituse kõrvale jättes on see omapärane ja kaasakiskuv töö. Kindlasti kiidetumaid raamatuid, mis sel teemal kirjutatud.
Suurim pluss on, et kuigi tegevus liigub harva kaugemale kloostri piiridest, kirjeldatakse karmi uut maailma ning selle korraldust nauditavalt üksikasjalikult. Miller võtab aluseks meie mõistes keskaegsed olud, luues piiratud leheruumil realistliku tulevikunägemuse, kus inimestest saavad karjades hulkuvad (püsivad) hundid, sest üksi ei pea keegi vastu. "Mad Maxi" suguseks nüriks actioniks õnneks ei lähe ja igav ei jõua samuti hakata. Tekib hoopis soov, et keegi kirjutaks selle visiooni põhjal telliskivipaksuse eepose, kus pööratakse küllaldaselt tähelepanu tulevikuinimeste erinevusele meist, poliitikale, ühiskonnale jm.
Enesetapuga siitilmast lahkunud Miller (õigupoolest Miller Jr, 1922-96) kirjutas elu jooksul vaid kaks romaani, selle ja järje. "Kantileeni" moodustavad osad ilmusid esmakordselt ajakirjas The Magazine of Fantasy and Science Fiction aastatel 1955, 6 ja 7, aga ühiste kaante vahele tooduna on materjali täiendatud-muudetud.
Ulmekale ebatavaline on muidugi usuteema, kuivõrd kõik põhitegelased on Leibowitzi mehed. Miller oli katoliiklane, aga samas kahtleja, nii et lamedat propagandat ei maksa oodata. Teema käsitlus on hoopis asjatundlik, alati põhjendatud, isegi irooniline ja seega nauditav. Mis roll on usul maailmapildi kujunemisele ja hoidmisele, miks isegi tugevad isiksused vajavad jumalat... Mõtteainet jätkub.
Hinne: 8/10
* Inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht. Varrak 2004. "A Canticle for Leibowitz" ilmus originaalis 1959. 320 lk.
Nii pikad ajavahemikud kolme osa vahel tähendab muidugi iga kord uute tegelaste kasutamist, mistõttu nimetada "Kantileeni" romaaniks on mu arust lahkevõitu. Pigem lühiromaanide kogu. Liigituse kõrvale jättes on see omapärane ja kaasakiskuv töö. Kindlasti kiidetumaid raamatuid, mis sel teemal kirjutatud.
Suurim pluss on, et kuigi tegevus liigub harva kaugemale kloostri piiridest, kirjeldatakse karmi uut maailma ning selle korraldust nauditavalt üksikasjalikult. Miller võtab aluseks meie mõistes keskaegsed olud, luues piiratud leheruumil realistliku tulevikunägemuse, kus inimestest saavad karjades hulkuvad (püsivad) hundid, sest üksi ei pea keegi vastu. "Mad Maxi" suguseks nüriks actioniks õnneks ei lähe ja igav ei jõua samuti hakata. Tekib hoopis soov, et keegi kirjutaks selle visiooni põhjal telliskivipaksuse eepose, kus pööratakse küllaldaselt tähelepanu tulevikuinimeste erinevusele meist, poliitikale, ühiskonnale jm.
Enesetapuga siitilmast lahkunud Miller (õigupoolest Miller Jr, 1922-96) kirjutas elu jooksul vaid kaks romaani, selle ja järje. "Kantileeni" moodustavad osad ilmusid esmakordselt ajakirjas The Magazine of Fantasy and Science Fiction aastatel 1955, 6 ja 7, aga ühiste kaante vahele tooduna on materjali täiendatud-muudetud.
Ulmekale ebatavaline on muidugi usuteema, kuivõrd kõik põhitegelased on Leibowitzi mehed. Miller oli katoliiklane, aga samas kahtleja, nii et lamedat propagandat ei maksa oodata. Teema käsitlus on hoopis asjatundlik, alati põhjendatud, isegi irooniline ja seega nauditav. Mis roll on usul maailmapildi kujunemisele ja hoidmisele, miks isegi tugevad isiksused vajavad jumalat... Mõtteainet jätkub.
Hinne: 8/10
* Inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht. Varrak 2004. "A Canticle for Leibowitz" ilmus originaalis 1959. 320 lk.
July 22, 2004
"Eternal Sunshine of the Spotless Mind"
Ma olen Charlie Kaufmani stsenaariumite põhjal vändatud filmide suhtes täiesti abitu, ei oska neist midagi mõistlikku kirja panna. See mees on ju harukordset tüüpi hull teadlane, kellel õnnestus oma kreisit rida ajades siiski Hollywoodis läbi lüüa. Ta looming on ühtaegu sügavalt inimlik ja ulmeline, õõvastav ja humoorikas, eemaletõukav ja armas. Tõesti, Kaufman on mees, kelle iga projekti tasub tähelepanelikult jälgida.
Kaufmani ja lavastaja Michel Gondry esimene koostöö "Human Nature" (2001) on tema seni ainus ebaõnnestumine, aga 18. sajandi poeedi Alexander Pope'i tööst pealkirja leidnud "ESSM" on täielik meistritöö. See on esimene K stsenaarium, kus pilt omandab stooriga võrdse tähtsuse, aga õnneks ei muutu tulemus sellevõrra kahvatumaks.
Põhiliselt (õnnetut armastust põdeva) peategelase mälestustes aset leidev lugu on jätkuvalt nii leidlik ja humoorikas, et tänavu ma palju paremaid või sama häid filme oodata ei julge. Gondry paneb mängu kogu enda muusikavideode-taustast tuleneva oskuspagasi, et pöörasest sõidust mitte visuaalidega maha jääda ning püsib ootuste kõrgusel. Lugu on hea, aga selle teostus lausa geniaalne. Ma ei saa täpsustada, et mitte üllatusi ära rikkuda, seda peab ise nägema.
Näitlejad on samuti lahedad. Jim Carrey elu parimas rollis, Kate Winslet väga särtsakas vormis, Elijah Wood sama naljaka kämbuna nagu õuduskomöödias "The Faculty", Kirsten Dunst armas nagu alati, Tom Wilkinson soliidne nagu alati, Mark Ruffalo... lihtsalt kuul.
Leebemad kriitikud väidavad, et Jim Carrey tõestas füüsilisest komöödiast väljapoole jäävaid näitlejaoskusi juba filmidega "The Truman Show" ja "Man on the Moon", mis tõid mõlemad ta elutoa riiulile Kuldgloobuse. Jah, mainitud saavutustel pole viga, ja küllap pole siinne karakter oluliselt sügavam, aga seekord on mees tõesti õigel ajal õiges kohas õige lavastaja käe all, kes ei lase tal ülearu imalaks minna, sobides magusa tragikomöödia hingeks kui võrkpall minu käte vahele.
Tema väljapeetud ja mõõdetud rollisooritus on nauding vaadata, mis ei jõua küll Adam Sandleri saavutuseni "Punch Drunk Love'is" ega Robin Williamsi omani "One Hour Photo's", aga tõestab jälle, et koomik võib sobivas tõsisemas osas olla kaasakiskuv kui noor jumal, pakkudes aasta meeldejäävaimate filmirollide sekka jõudvat tööd.
Hinne: 9/10
Kaufmani ja lavastaja Michel Gondry esimene koostöö "Human Nature" (2001) on tema seni ainus ebaõnnestumine, aga 18. sajandi poeedi Alexander Pope'i tööst pealkirja leidnud "ESSM" on täielik meistritöö. See on esimene K stsenaarium, kus pilt omandab stooriga võrdse tähtsuse, aga õnneks ei muutu tulemus sellevõrra kahvatumaks.
Põhiliselt (õnnetut armastust põdeva) peategelase mälestustes aset leidev lugu on jätkuvalt nii leidlik ja humoorikas, et tänavu ma palju paremaid või sama häid filme oodata ei julge. Gondry paneb mängu kogu enda muusikavideode-taustast tuleneva oskuspagasi, et pöörasest sõidust mitte visuaalidega maha jääda ning püsib ootuste kõrgusel. Lugu on hea, aga selle teostus lausa geniaalne. Ma ei saa täpsustada, et mitte üllatusi ära rikkuda, seda peab ise nägema.
Näitlejad on samuti lahedad. Jim Carrey elu parimas rollis, Kate Winslet väga särtsakas vormis, Elijah Wood sama naljaka kämbuna nagu õuduskomöödias "The Faculty", Kirsten Dunst armas nagu alati, Tom Wilkinson soliidne nagu alati, Mark Ruffalo... lihtsalt kuul.
Leebemad kriitikud väidavad, et Jim Carrey tõestas füüsilisest komöödiast väljapoole jäävaid näitlejaoskusi juba filmidega "The Truman Show" ja "Man on the Moon", mis tõid mõlemad ta elutoa riiulile Kuldgloobuse. Jah, mainitud saavutustel pole viga, ja küllap pole siinne karakter oluliselt sügavam, aga seekord on mees tõesti õigel ajal õiges kohas õige lavastaja käe all, kes ei lase tal ülearu imalaks minna, sobides magusa tragikomöödia hingeks kui võrkpall minu käte vahele.
Tema väljapeetud ja mõõdetud rollisooritus on nauding vaadata, mis ei jõua küll Adam Sandleri saavutuseni "Punch Drunk Love'is" ega Robin Williamsi omani "One Hour Photo's", aga tõestab jälle, et koomik võib sobivas tõsisemas osas olla kaasakiskuv kui noor jumal, pakkudes aasta meeldejäävaimate filmirollide sekka jõudvat tööd.
Hinne: 9/10
July 20, 2004
"Ladder 49"
Kuna printsessid ei vaja enam lohede käest päästmist, vähemalt regulaarselt, tuleb modernseid kangelasi otsida nende seast, kes teevad oma tööd pühendumusega, ennastsalgavalt. Neid ei ole palju, tõsijutt. Märkimisväärselt kole amet on nt tuletõrjujatel: palk on madalavõitu, riskid tihti eluga, mittepühendunu ei pea kaua vastu ja meedia huvi piirdub eelkõige juhtumitega, kui miski halvasti läheb ja keegi krõbedaks küpseb.
Septembri lõpus maailma kinodes ringkäiku alustav "Ladder 49" näitab tuletõrjujate argipäeva - täpselt kui usin lugeja eelmist lõiku lugedes arvas. Tegijate žanrieelistus on ametlikult draama, aga tegelikult on see puhtakujuline Oscari-hoor, kus näidatakse ilusaid pilte ja loodetakse salaja, et auhindajad sellest ahvivaimustusse satuvad. Esilinastusega oodataksegi ilmselt põhjusel, et see oleks Oscari-hooajale lähemal. Soojal ajal ruulib ju "Spider-Man 2".
Filme tuletõrjujatest tehakse vähe, võrdlusvõimalusi on seega vähe, nii et lavastaja ja visuaalide vennaskond ei pea nahast välja pugema, et muljet avaldada. Leegid ja tulemöll tunduvad täitsa kobedad, kui harva näha saab. Heliefektid nii ei hiilga, aga enamik meist nagunii ei tea, mis helid keset põlevat hukatust meie kõrvu paitaks. Nii et shut up and watch, eks ole. Mõned 'tõrjujate võtted ekraanil tunduvad kohati tobedad, aga jällegi - mina pole asjatundja. Oleks tahtnud oma tuletõrjujast semu kaasa võtta, aga ei tulnud piisavalt ruttu meelde. Ning ta oli tööl nagu pärast selgus. Nii et tegijate asjatundlikkuse kohalt selles aspektis jään vastuse võlgu.
Loo keskmes on põlevasse hoonesse lõksu jäänud 'tõrjuja (Joaquin Phoenix) ning film koosnebki tagasivaadetest ta elule. Alates sellest, kui ta esimest tööpäeva alustab. Teistes osades näiteks John Travolta, Morris Chestnut, Robert Patrick; silmailuks austraallanna Jacinda Barrett. Kõik mis ei puuduta tööaega, rõhub paraku "Pearl Harbori" stiilis silmailule ega paku midagi põnevat ei tegelaste suhete ega sündmuste osas. Kõik on suured semud, probleemid lahenevad nagu ise, miski nende õnne ei takista jne... Muidugi õpetab muusika igas tähtsas stseenis, kuidas vaataja end parajasti tundma peaks. "Ladder 49" töötabki kõige tõhusamalt reklaamina tegelaste ametile. Lapsed, ärge kodus diivani peal lõket tehke! Hakake hoopis tuletõrjujateks! Saate end kangelasena tunda, ühiskonnale kasulikud olla ja palju toredaid semusid, kes on nõus teie eest surema!
Joaquin Phoenix on põhiline, kellele jäetakse näitlemist nõudvad stseenid. Ta meeldib tavaliselt mulle väga, aga siin on ta kuidagi kohmakas ja totu. Ilmselt stsenaarium nägi ette. Stseenid, kus ta seikleb armastuse lahinguväljadel, on eriti lamedad. P näeb välja ehtne retard. Aga ilmselt peitub selles keskne iva: image is nothing, täida oma kohust, tee tööd ja küllap tuleb armastuski.
Hinne: 6/10
Septembri lõpus maailma kinodes ringkäiku alustav "Ladder 49" näitab tuletõrjujate argipäeva - täpselt kui usin lugeja eelmist lõiku lugedes arvas. Tegijate žanrieelistus on ametlikult draama, aga tegelikult on see puhtakujuline Oscari-hoor, kus näidatakse ilusaid pilte ja loodetakse salaja, et auhindajad sellest ahvivaimustusse satuvad. Esilinastusega oodataksegi ilmselt põhjusel, et see oleks Oscari-hooajale lähemal. Soojal ajal ruulib ju "Spider-Man 2".
Filme tuletõrjujatest tehakse vähe, võrdlusvõimalusi on seega vähe, nii et lavastaja ja visuaalide vennaskond ei pea nahast välja pugema, et muljet avaldada. Leegid ja tulemöll tunduvad täitsa kobedad, kui harva näha saab. Heliefektid nii ei hiilga, aga enamik meist nagunii ei tea, mis helid keset põlevat hukatust meie kõrvu paitaks. Nii et shut up and watch, eks ole. Mõned 'tõrjujate võtted ekraanil tunduvad kohati tobedad, aga jällegi - mina pole asjatundja. Oleks tahtnud oma tuletõrjujast semu kaasa võtta, aga ei tulnud piisavalt ruttu meelde. Ning ta oli tööl nagu pärast selgus. Nii et tegijate asjatundlikkuse kohalt selles aspektis jään vastuse võlgu.
Loo keskmes on põlevasse hoonesse lõksu jäänud 'tõrjuja (Joaquin Phoenix) ning film koosnebki tagasivaadetest ta elule. Alates sellest, kui ta esimest tööpäeva alustab. Teistes osades näiteks John Travolta, Morris Chestnut, Robert Patrick; silmailuks austraallanna Jacinda Barrett. Kõik mis ei puuduta tööaega, rõhub paraku "Pearl Harbori" stiilis silmailule ega paku midagi põnevat ei tegelaste suhete ega sündmuste osas. Kõik on suured semud, probleemid lahenevad nagu ise, miski nende õnne ei takista jne... Muidugi õpetab muusika igas tähtsas stseenis, kuidas vaataja end parajasti tundma peaks. "Ladder 49" töötabki kõige tõhusamalt reklaamina tegelaste ametile. Lapsed, ärge kodus diivani peal lõket tehke! Hakake hoopis tuletõrjujateks! Saate end kangelasena tunda, ühiskonnale kasulikud olla ja palju toredaid semusid, kes on nõus teie eest surema!
Joaquin Phoenix on põhiline, kellele jäetakse näitlemist nõudvad stseenid. Ta meeldib tavaliselt mulle väga, aga siin on ta kuidagi kohmakas ja totu. Ilmselt stsenaarium nägi ette. Stseenid, kus ta seikleb armastuse lahinguväljadel, on eriti lamedad. P näeb välja ehtne retard. Aga ilmselt peitub selles keskne iva: image is nothing, täida oma kohust, tee tööd ja küllap tuleb armastuski.
Hinne: 6/10
July 19, 2004
"Eurotrip"
Komöödia, kus kolm ameeriklasest kutti ja tüdruk reisivad läbi Euroopa, et üks saaks oma kirjasõbralt keppi. Muidugi räägitakse sinnajuurde armastusest, aga keda me petame: sõnum on panna pidu ning olla metsik, kuniks veel noor. Ja see mõjub. Noored poolalasti neiud, muretus homse suhtes ning pöörased peod ei lähe kunagi moest.
Ei midagi üllatavat, nii sisult kui ülesehituselt by-the-numbers, "Kuuma piruka" gängi sobiv liige. Kõikvõimalikud seksinaljad, friigid kõrvaltegelased ja piisavalt sümpaatsed peategelased. Lugu on mõeldud sündmusi koos hoidma ja selle arendamisse erilist energiat ei panda. Finaal läheb lamedaks, aga jumal sellega muidugi. Omas klassis on õnneks humoorikas küll, nii et ma olen rahul, et ära nägin.
Peategelastest märkimisväärsemad on Matt Damon ja Vinnie Jones üle võlli kõrvalosades. MD kehastab kolledžiroki pundi solisti, kes on veel rohkem neete ja rõngaid täis riputatud kui Mel Gibson komöödias "Fathers' Day". Kusjuures ta näib täiesti omas elemendis. Jones on Inglismaa jalgpallihuligaan, pingutab natuke üle, aga rõõm ikkagi taas kohtuda.
Stsenaariumi varasem pealkiri oli "Ugly Americans", aga modernse klassiku "Road Trip" (2000) fännide ligimeelitamiseks pandi praegune. "Unrated" DVD versioon on muidugi veel pikem ning alastuse suhtes julgem, kui kinos midagi puudu jäi.
Hinne: 7/10
Ei midagi üllatavat, nii sisult kui ülesehituselt by-the-numbers, "Kuuma piruka" gängi sobiv liige. Kõikvõimalikud seksinaljad, friigid kõrvaltegelased ja piisavalt sümpaatsed peategelased. Lugu on mõeldud sündmusi koos hoidma ja selle arendamisse erilist energiat ei panda. Finaal läheb lamedaks, aga jumal sellega muidugi. Omas klassis on õnneks humoorikas küll, nii et ma olen rahul, et ära nägin.
Peategelastest märkimisväärsemad on Matt Damon ja Vinnie Jones üle võlli kõrvalosades. MD kehastab kolledžiroki pundi solisti, kes on veel rohkem neete ja rõngaid täis riputatud kui Mel Gibson komöödias "Fathers' Day". Kusjuures ta näib täiesti omas elemendis. Jones on Inglismaa jalgpallihuligaan, pingutab natuke üle, aga rõõm ikkagi taas kohtuda.
Stsenaariumi varasem pealkiri oli "Ugly Americans", aga modernse klassiku "Road Trip" (2000) fännide ligimeelitamiseks pandi praegune. "Unrated" DVD versioon on muidugi veel pikem ning alastuse suhtes julgem, kui kinos midagi puudu jäi.
Hinne: 7/10
July 18, 2004
Dennis Lehane "Mystic River"
19-aastase tüdruku mõrv toob meelevaldselt jälle kokku kolm lapsepõlvesõpra. Üks neist on asja uuriv politseinik. Teine on surnud tüdruku isa ja endine paadunud kurjategija. Kolmas on kahtlusalune, kes pole siiani üle saanud valgustkartvast lapsepõlvetraumast.
Kaks aastat pärast esmatrükki ilmus "Mystic Riveri" originaalitruu ja intelligentne filmivariant, kus peaosades Sean Penn, Kevin Bacon ja Tim Robbins (esimene ja viimane pälvisid Oscari). Seda mõistab ruttu, miks Clint Eastwood materjalist huvitus. Lehane'i kuues romaan on kõik see, mille poole püüdleb Eastwood alates vesternist "Unforgiven" (1992) lavastajana - sügavmõtteline lugu, meeldejäävad tegelased, aeglane tempo, süžee valitseb actioni üle.
Soovitan soojalt võimalusel lugeda raamatut enne filmi vaatamist. Ise tegin paraku vastupidi ning ekraaniversioon jäigi lõpuni kummitama, nii hästi on filmitegijad tööga hakkama saanud. Aga Lehane väärib vaeva ka pärast kinoskäiku. Lugu käivitub / liigub aeglaselt, aga sellele ja tegelastele pühendati nii palju hoolt ja vaeva, et raske oleks kirjutise kvaliteedist mitte mõnu tunda. Sind lausa imetakse sisse, nende inimeste maailma. Ainus nõrkus on liiga veniv finaal. Dialoog, õhustik, süžee ja karakterid on samas tippklass, isiklikult kahtleks ainult vajaduses kohati jutustamine mina-vormi viia.
Eraldi tuleks kiita ülesehitust, mida on väga keeruline järgida, tean omast käest. Nimelt liigub tekst lainetena, kus enamik edasiviivaid mõtteid toovad kaasa hunniku meenutusi ning pärast neid minnakse alles olevikus toimuvaga edasi.
Romaan, mis väärib aega ja pühendumist. Loetu avaldab muljet ning jääb sinuga.
Hinne: 8/10
* Bantam Books 2002. Esmatrükk 2001. 527 lk.
Kaks aastat pärast esmatrükki ilmus "Mystic Riveri" originaalitruu ja intelligentne filmivariant, kus peaosades Sean Penn, Kevin Bacon ja Tim Robbins (esimene ja viimane pälvisid Oscari). Seda mõistab ruttu, miks Clint Eastwood materjalist huvitus. Lehane'i kuues romaan on kõik see, mille poole püüdleb Eastwood alates vesternist "Unforgiven" (1992) lavastajana - sügavmõtteline lugu, meeldejäävad tegelased, aeglane tempo, süžee valitseb actioni üle.
Soovitan soojalt võimalusel lugeda raamatut enne filmi vaatamist. Ise tegin paraku vastupidi ning ekraaniversioon jäigi lõpuni kummitama, nii hästi on filmitegijad tööga hakkama saanud. Aga Lehane väärib vaeva ka pärast kinoskäiku. Lugu käivitub / liigub aeglaselt, aga sellele ja tegelastele pühendati nii palju hoolt ja vaeva, et raske oleks kirjutise kvaliteedist mitte mõnu tunda. Sind lausa imetakse sisse, nende inimeste maailma. Ainus nõrkus on liiga veniv finaal. Dialoog, õhustik, süžee ja karakterid on samas tippklass, isiklikult kahtleks ainult vajaduses kohati jutustamine mina-vormi viia.
Eraldi tuleks kiita ülesehitust, mida on väga keeruline järgida, tean omast käest. Nimelt liigub tekst lainetena, kus enamik edasiviivaid mõtteid toovad kaasa hunniku meenutusi ning pärast neid minnakse alles olevikus toimuvaga edasi.
Romaan, mis väärib aega ja pühendumist. Loetu avaldab muljet ning jääb sinuga.
Hinne: 8/10
* Bantam Books 2002. Esmatrükk 2001. 527 lk.
July 16, 2004
"The Stepford Wives" (2004)
Nicole Kidman on kahtlemata väärt näitlejanna ning staar, aga jätta tema õlgadele 90 miljonit dollarit maksva projekti saatus, kui ekraanipartner on Matthew Broderick, kui film esilinastub suvel, aga pole n-ö suvefilm, kui lavastaja ei jõua isegi otsusele, mis žanris peaks püsima... mida nad mõtlesid, tahaks küsida.
Nad mõtlesid muidugi "oh shit" ja leidsid, et küll testpublik märku annab, kas asi sujub või ei. Inimestel oli paraku toimuvast pohh ning Kidman kutsuti "The Interpreteri" võtetelt paariks päevaks ära, et lisamaterjali vändata. Samuti kustutati mõned kõrvalliinid. Tulemuseks ainult poolteist tundi kestev film, mis algab paljulubavalt, kaotab mingil hetkel sära, muutub tasapisi igavaks ja vajub finaalis päris lössi. Iga jumala suund, kuhu asja veetakse, jääb realiseerimata: "Edward Käärkäsi" tüüpi õõvastav muinasjutt, satiir ühiskonna kasvava hingetuse aadressil, must komöödia.
Seletus, mis Stepfordis ikkagi toimub, ning finaal mõjuvad rumalalt. Ma ei hakka muidugi siin neid ära rääkima, nii et avastage ise.
Näitlejad on enesekindlamad kui kaameratagused jõud, pakkudes ladusat jälgimist. Kidman, Broderick, Christopher Walken, Bette Midler, Roger Bart ja Glenn Close kasutavad naljaosa filmis nii tõhusalt ära, et kerge on vähemalt lõpuni kannatada, kui asjad käest lähevad.
"Star Warsi" filmides Yoda häälena maailmakuulsaks saanud Frank Oz oskab lavastada küll. Ta pole imemees, aga veab välja. Kahju siis, et "Stepford" nõnda haledalt ära vajub. Täitsa huvitav, kuidas oleks hakkama saanud Tim Burton, kes määrati kunagi lavastajatooli, aga hüppas alt ära.
Hinne: 5/10.
Nad mõtlesid muidugi "oh shit" ja leidsid, et küll testpublik märku annab, kas asi sujub või ei. Inimestel oli paraku toimuvast pohh ning Kidman kutsuti "The Interpreteri" võtetelt paariks päevaks ära, et lisamaterjali vändata. Samuti kustutati mõned kõrvalliinid. Tulemuseks ainult poolteist tundi kestev film, mis algab paljulubavalt, kaotab mingil hetkel sära, muutub tasapisi igavaks ja vajub finaalis päris lössi. Iga jumala suund, kuhu asja veetakse, jääb realiseerimata: "Edward Käärkäsi" tüüpi õõvastav muinasjutt, satiir ühiskonna kasvava hingetuse aadressil, must komöödia.
Seletus, mis Stepfordis ikkagi toimub, ning finaal mõjuvad rumalalt. Ma ei hakka muidugi siin neid ära rääkima, nii et avastage ise.
Näitlejad on enesekindlamad kui kaameratagused jõud, pakkudes ladusat jälgimist. Kidman, Broderick, Christopher Walken, Bette Midler, Roger Bart ja Glenn Close kasutavad naljaosa filmis nii tõhusalt ära, et kerge on vähemalt lõpuni kannatada, kui asjad käest lähevad.
"Star Warsi" filmides Yoda häälena maailmakuulsaks saanud Frank Oz oskab lavastada küll. Ta pole imemees, aga veab välja. Kahju siis, et "Stepford" nõnda haledalt ära vajub. Täitsa huvitav, kuidas oleks hakkama saanud Tim Burton, kes määrati kunagi lavastajatooli, aga hüppas alt ära.
Hinne: 5/10.
Subscribe to:
Posts (Atom)
