Järjekordset Grishamit kätte võttes ma ei hooli, kui mahukas on raamat, sest ta ladus ja voolav stiil, haaravad teemad haaravas käsitluses ning põnevad tegelased täidavad ühtmoodi tõhusalt nii 300 kui 600 lk. Siiski tore, et ta ei võta iga kord sihiks eepose sündi nagu mõned teised väga menukad Ühendriikide kirjanikud.
"The Street Lawyer" kuulub ta paremikku - Grishami üks emotsionaalsemaid, südamlikumaid romaane. Sisukokkuvõte mõjub ehk ameerikalikult ja imalalt: edukas tööhoolik advokaat satub kodutu tõttu eluohtlikku olukorda, kaotades seejärel isu seada rikkus elus esikohale. See lõhub ka abielu, mis tegelikult ammu mõranes. Mees asub tööle madalapalgalise "aguliadvokaadina", nõustades ühiskonna heidikuid, ja satub pea kohe vastamisi oma endise tööandjaga. Aga siin ei ole rohkem läägust kui teistes G töödes, st kõike käsitletakse asjalikult, piisava põhjalikkusega, kainelt, kaasakiskuvalt. Kui silmad vastu peavad, võib tekkida tahtmine ühe hooga läbi lugeda.
2003. kevadel vändati USAs pilootosa raamatul põhinevale sarjale, aga see on siiani kadunud ja sarjast pole samuti rohkem kuulda. Varrak andis raamatu 2000. aastal ka tõlkena välja, aga see müüdi ammu läbi ja omab pea sama inetut kaanekujundust kui teised meiekeelsed Grishamid.
Ma tõesti ei mõista neid, kellele ei meeldi Grishami romaanid. Mees on geenius ning väärib edu, mis teda saadab. "TSL" puhul häirib ainult kõrvaline fakt, et G muudele töödele tehakse ülikõva haipi. Neljal eri leheküljel on üldine nimekiri (kokku siis neli nimekirja samade kaante vahel) ja lisaks kahe raamatu tutvustus, mõlemale lehekülg.
Hinne: 8/10
* Arrow Books 1998. Esmatrükk 1998. 362 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment