Vanilla Ninja

Nägin persetäit nende (parema väljendi puudumisel) laule avalikus serveris ja tõmbasin oma tagasihoidliku uudishimu rahuldamiseks arvutisse. Et ikka nimekas bänd, omamoodi, ja pürgib laia maailma.

Eurolugu ("Club Kung Fu" oli nimi?) ja "Tough Enough" kõlasid isegi mõneti köitvalt, kui neid telekast kuulsin. Kaugeltki mitte popklassika, aga ikkagi.

Aga oh kui jubedaks osutus ehmatus, kuuldes ülejäänud lugusid. Pask oleks optimistlikult öeldud, sest muzak on sõnadelt, ideedelt ja teostuselt lausa piinlikult halb - A-Rühma hiti "Popmuusik" sõnum pole tundunud mulle kunagi aktuaalsem.

Sellise tulemuse puhul on imelik kekata "välismaa produtsendiga" nagu VN puhul on tehtud, sest samasuguse loodusõnnetuse paneks kokku vist iga naga arvuti ees. Tüdrukute ilmetud hääled ja kohutav aktsent - inglise keeles lauldes - on kõige väiksem häda, sest kõik muu on kvaliteedi põhjal otsustades kuskilt Aafrikast second-hand riietega samas vagunis saadetud.

Ma olen kuulnud head popmuusikat ja keskpärast, aga professionaalselt toodetud popmuusikat. Ja ma olen kuulnud halba (kireta ja eriliste oskusteta) tehtud popmuusikat. Vanilla Ninja tabab uut sügavust. Isegi kõige paremad ideed on jahmatavalt lamedad - aegade jooksul liigselt ärakasutatud, parematest poplugudest häbitult kopeeritud või lihtsalt säratud. Enamik siinsest kraamist oleks isegi kümne aasta eest tundunud nüri.

Kui siit üldse midagi soovitada, siis ehk "Inner Radio". Väheseid lugusid, mille puhul tundub, et autoritel võis olla idee, millele see üles ehitada.

A ma soovitan kuulata midagi lõbusamat ja ninjasid kuskil kohates neile sõbralikult jalaga perse anda. Pidemeni, kui see tuju parandab.