sir Asimov on kunn ja "Igaviku lõpp" suurepärane põnevik. Kompaktne, tempokas, mitte kunagi pikem kui vaja, täis leidlikku mõttelendu. Ligi viiekümne aastaga üldse mitte vananenud, täpselt nagu kirjandusklassikale kohane.
Peategelane kuulub Igavikuliste sekka, kes on päritolult lihtsalt inimesed, kuid elavad väljaspool kindlat aega. Vananemine mõjub neile siiski samamoodi nagu teistele. Nende ülesanne on jälgida ajalugu võimalikult laias ulatuses, hoides ära inimkonda tabavad suured hädad. Iga muutus toob mõistagi head ning halba, näiteks teatud sajandis narkomaanialaine ärahoidmine kaotab samast ajastust kosmoselennud. Muutuste täpse mõju ja kestuse teevad kindlaks põhjalikud arvutused. A et asjaga on seotud inimesed, keeratakse kuskil midagi varem või hiljem peesse...
Miks ei leidu Igavikuliste hulgas ja üldse romaanis tehisintellekte, kes tagaks Reaalsust muutes tunnete mittesekkumise inimestest palju kindlamini, ongi suurim veidrus. Isaac Asimov kirjutab ajas rändamise samas nii põhjalikult lahti, et tema kirjeldatud süsteemis tekib harva küsitavusi. Kui tekibki, on neid raske sõnastada.
Venelased on selle põhjal vändanud filmi aastal 1987 ja ameeriklased võiks sama teha. Ideaalne pildiline stiil oleks laenatud "Equilibrium'ilt" ja Christian Bale sobiks peaossa suurepäraselt siin ka. Ta on selleks ehk liiga ilus, aga romaan oleks nagunii ekraanile jõudes juba muutunud. Nii et see väike asi ei segaks.
Ajas rändamine on mu lemmikteemasid ulmes. Asimov valdab teemat täitsa vabalt nagu ütleks Bläck Rokit. Tõlge on kuidagi puine, aga äkki on romaani stiil ka selline. Pole originaalis lugenud, täpselt ei tea.
Hinne: 10/10
* Inglise keelest tõlkinud Linda Ariva. Eesti Raamat 1973. "The End of Eternity" ilmus originaalis 1955. 196 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment