Clay-animationi ehk claymationi ehk... oh, ma ei tea... savitehnikas multikate meister Nick Park on tagasi. Kuna täispikka "Chicken Run'i" (2000) saatis magus edu, otsustati täispika seiklusega õnnistada ka ta kuulsamaid tegelasi – mille valmimiseks kulus viis aastat. Nüüd leidub siiski palju enam arvutiefekte.
Kõiksugu pöörastest leiutistest lugu pidav Wallace (optimistlik, aga juhmipoolne) ja koer Gromit (tema teener; praktiline, range, üsna irooniline) elatavad endid jänesepüügiga, kelle ahned lõuad ohustavad kaaskodanike aedu. Asi läheb hulluks, kui loomadele korraldatakse eksperimentaalne võõrutusravi juurviljadest, mis lõpeb kohaliku juurviljamessi ohustava hiiglasliku libajänese tekkega.
Wallace'it loeb endiselt Peter Sallis. Suured osad on veel tema aadellikul südamedaamil (hääle andis Helena Bonham Carter) ja kurikavalal rivaalil (Ralph Fiennes).
Paroodiakomöödiate kuldaeg on ammu möödas, aga "W&C" näitab, et väsinud alažanris peitub endiselt elu. Leidlikult jäljendatakse klassikalisi õudukaid (1933a "King Kong", Hammeri asjad), milles on tähtis roll kindlasti sobival muusikal. Lugu ei hiilga originaalsusega, aga selle teeb tasa isikupärane huumor, mida jätkub nii sõnas kui pildis. Tegevuspaigad ja stseenid valmistati ette nii hoolikalt, sisaldades hulga toredaid detaile (kaaluta olekus jänkudega täidetud silinder, pilte seintel hoiavad üleval tehissilmas, kasvuhoonel on autoalarmi moodi valvesüsteem), nii et seda on kerge soovitada.
"W&C" tugevaim külg on ainulaadsus, aga nakatavalt lõbus multikas on see igatahes.
Hinne: 8/10
October 19, 2005
"Must Love Dogs"
Romantiliste komöödiate tegijatel on tore komme otsida mingeid krutskeid, mis eristaks nende projekti teistest samasugustest, kuigi ei muudaks sisuliselt suurt midagi. Pealtnäha tsipa eriline, seest kerge meelelahutus nagu iga teine – palju söödaks ikka vaja.
"Must Love Dogsi" krutski on see, et armuva-tülitseva-leppiva poisi ja tüdruku asemel on mees ning naine. Mõlemad ületanud neljakümne piiri isegi (igivõluvad John Cusack, Diane Lane). Selle võrra, või siis tänu heale juhusele, mõjuvad tegelaskujud keskmisest natuke küpsemalt, kus kild nooruse seksikust kadunud, et anda ruumi ajaga kogutud tarkusele. Muidugi mitte suhetes, mis jäävad põhimõtteliselt alati samaks (inimesed lihtsalt kibestuvad ja tõmbuvad rohkem endasse). Aga noh, midagi erinevat ikka leiti, katmaks vana hea värske glasuuriga.
Peategelaste käitumine on lausa üllatavalt realistlik, eriti naise poolelt. Mis tähendab, et nad võivad oma lolluses vahel närvi ajada, aga muutuvad kokkuvõttes sümpaatsemaks, sest pole lihtsalt nagu filmis.
Võib olla tänu aluseks pruugitud Claire Cooki romaanile, aga dialoog kukkus hästi välja. Leidlik. Särtsakam kui paljudes romkommides. Muud võtted ammutatakse katlast sildiga "hall mass". Mehe tugi on sõber ja naisel terve sotsiaalne võrgustik, kaasa arvatud üks gei ja muidugi pere, kus kõik sekkuvad ehmatava aktiivsusega tema afääridesse. Aga nalja saab tõesti, sest rahvas sobib kokku ja kõik sebivad ringi nagu prussakad. Meeldejäävaimaks kõrvaltegelaseks osutub Christoper Plummer, kelle kehastatud naispeategelase isa on auga halliks läinud: elutark ning soojust tulvil, mida ka teistega jagada.
Nii et täitsa korralik. Romkommidest koguneb rohkem juttu siis, kui midagi pekki keerati. Kui kõik sujub, polegi palju öelda. Eks ole.
Hinne: 7/10
"Must Love Dogsi" krutski on see, et armuva-tülitseva-leppiva poisi ja tüdruku asemel on mees ning naine. Mõlemad ületanud neljakümne piiri isegi (igivõluvad John Cusack, Diane Lane). Selle võrra, või siis tänu heale juhusele, mõjuvad tegelaskujud keskmisest natuke küpsemalt, kus kild nooruse seksikust kadunud, et anda ruumi ajaga kogutud tarkusele. Muidugi mitte suhetes, mis jäävad põhimõtteliselt alati samaks (inimesed lihtsalt kibestuvad ja tõmbuvad rohkem endasse). Aga noh, midagi erinevat ikka leiti, katmaks vana hea värske glasuuriga.
Peategelaste käitumine on lausa üllatavalt realistlik, eriti naise poolelt. Mis tähendab, et nad võivad oma lolluses vahel närvi ajada, aga muutuvad kokkuvõttes sümpaatsemaks, sest pole lihtsalt nagu filmis.
Võib olla tänu aluseks pruugitud Claire Cooki romaanile, aga dialoog kukkus hästi välja. Leidlik. Särtsakam kui paljudes romkommides. Muud võtted ammutatakse katlast sildiga "hall mass". Mehe tugi on sõber ja naisel terve sotsiaalne võrgustik, kaasa arvatud üks gei ja muidugi pere, kus kõik sekkuvad ehmatava aktiivsusega tema afääridesse. Aga nalja saab tõesti, sest rahvas sobib kokku ja kõik sebivad ringi nagu prussakad. Meeldejäävaimaks kõrvaltegelaseks osutub Christoper Plummer, kelle kehastatud naispeategelase isa on auga halliks läinud: elutark ning soojust tulvil, mida ka teistega jagada.
Nii et täitsa korralik. Romkommidest koguneb rohkem juttu siis, kui midagi pekki keerati. Kui kõik sujub, polegi palju öelda. Eks ole.
Hinne: 7/10
October 16, 2005
Terry Pratchett "Maskeraad"
Koomiliste fantaasiate vanameister näitab, mis värk on. Jälle.
18. Kettamaailma romaan, mis ilmus eesti keeles miskipärast 20.-ndana. Tegelikult hoopis järgmise aastanumbri sees väljastatud "Orikavana" ja "Savijalad" sobisid Varraku meelest järjekorda veits varem kui Pratchett ise ette nägi. Aga pole hullu. Ega midagi katki pole. See infokild kõlbas vaid järjekordset arvustust avama.
"Maskeraad" esitab Pratchetti nägemuse igihaljast Ooperifantoomi legendist, mis garanteerib maski kandva legendaarse võõra ja salamõrvad. Lugu pesitseb ooperimajas Ankh-Morporkis, vanadest tuttavatest hoiavad prominentseid kohti seekord vanaema Weatherwax ning Nanny Ogg, kes tulevad linna kaema, kuidas sujub Agnese nooruke lauljannakarjäär.
Viimati mingeid Pratchetteid arvustades on tekkinud komme keskenduda sellele, kuis härra väldib / ei suuda vältida oma põhilisi nõrkusi kirjanikuna. Seekord ma seda ei tee, kuna tahan midagi järgmisteks kordadeks varuks jätta. Paraku ei tule sellega seoses rohkem midagi pähe, millest rääkida. Liiga palju olen selliseid lugenud ja sellistest ülevaateid kribinud. Nii palju veel lisaks, et "Maskeraad" kuulub Pratchetti paremate hulka. Nali töötab ja lugu tundub mõneti südamlikum kui harjunud ootama. Ilmselt Fantoomi isiku tõttu, kes on traditsiooniliselt veidi kaastunnet äratav tüüp.
Pähh kui nõrk arvustus see oli. Loodan, et sa ei raisanud sellega aega, Sepp.
Hinne: 8/10
* Varrak 2005. "Maskerade" ilmus originaalis 1995. Inglise'st tõlkis Triinu Pakk-Allmann.
18. Kettamaailma romaan, mis ilmus eesti keeles miskipärast 20.-ndana. Tegelikult hoopis järgmise aastanumbri sees väljastatud "Orikavana" ja "Savijalad" sobisid Varraku meelest järjekorda veits varem kui Pratchett ise ette nägi. Aga pole hullu. Ega midagi katki pole. See infokild kõlbas vaid järjekordset arvustust avama.
"Maskeraad" esitab Pratchetti nägemuse igihaljast Ooperifantoomi legendist, mis garanteerib maski kandva legendaarse võõra ja salamõrvad. Lugu pesitseb ooperimajas Ankh-Morporkis, vanadest tuttavatest hoiavad prominentseid kohti seekord vanaema Weatherwax ning Nanny Ogg, kes tulevad linna kaema, kuidas sujub Agnese nooruke lauljannakarjäär.
Viimati mingeid Pratchetteid arvustades on tekkinud komme keskenduda sellele, kuis härra väldib / ei suuda vältida oma põhilisi nõrkusi kirjanikuna. Seekord ma seda ei tee, kuna tahan midagi järgmisteks kordadeks varuks jätta. Paraku ei tule sellega seoses rohkem midagi pähe, millest rääkida. Liiga palju olen selliseid lugenud ja sellistest ülevaateid kribinud. Nii palju veel lisaks, et "Maskeraad" kuulub Pratchetti paremate hulka. Nali töötab ja lugu tundub mõneti südamlikum kui harjunud ootama. Ilmselt Fantoomi isiku tõttu, kes on traditsiooniliselt veidi kaastunnet äratav tüüp.
Pähh kui nõrk arvustus see oli. Loodan, et sa ei raisanud sellega aega, Sepp.
Hinne: 8/10
* Varrak 2005. "Maskerade" ilmus originaalis 1995. Inglise'st tõlkis Triinu Pakk-Allmann.
October 13, 2005
Ritchie uuest ka
"Revolver" tundus esimesel vaatamiskorral pooleldi arusaamatu ning üldse abitu rämps, mistõttu ma ei taha oma lemmikfilmitegijate hulka kuulunud mehe uuest veel kirjutada. Vaatan teise korra ja siis ütlen oma sõna. Seniks aga: midagi on läinud väga valesti ja sa võid kibedalt kahetseda pileti ostmist!
"Flightplan"
Vahepeal kipuvad USAs valmima kahekaupa projektid, mis sarnase sisuga. Tänavu sügisel on selleks Tegija Tädi Lennukis. Alles see oli, kui vaatasime ära "Red Eye" ekstra magusa mimmi Rachel McAdamsiga... nüüd tuuakse Jodie Foster meile meenutama, mida tähendab aastatega kogunenud sitkus, mis pole siiski välja söönud naiselikke võlusid. Tema viimane peaosa "Panic Roomis" oli põhimõtteliselt samasugune, ja film üldiselt samuti.
Foster kehastab värskelt meest leinavat ema, kes sõidab tütrega lennukis kodumaale. Midagi juhtub, kui ta tukkuma jääb – ärgates on tirts kadunud ja keegi pole miskipärast näinud, kuhu või miks. Hullem veel, segaseks muutub, kas ta oligi pardal või üldse elus! Suuremates rollides veel Peter Sarsgaard lendu turvava seadusesilmana ja Sean Bean kaptenina. Mõlemad on alati tegelikult lendamist kartnud, muuseas.
"Flightplani" vaadates kujunes lausa sundmõtteks, et Foster peaks tingimata tegema Kidmani "Teiste" eeskujul intelligentse kummitusloo, sest ta on just õigest puust õudukasse mõtlevale vaatajale. Noh, esiteks hea näitlejanna ja teiseks see lummav nägu. Veekalkvel silmad, näkku tardunud ehe ahastus, habras, aga üllatavalt jõuline – täispakett, nagu öeldakse. Kui asjad on parajasti halvasti, suudab Foster oma ülimas õnnetuses lausa vaataja südame murda. Samas ostan teda täiesti ka madinastseenides, kus need väikesed rusikad tunduvad täpselt nii kõvad nagu näidata tahetakse.
Pahaendelise tooniga pingutati kokkuvõttes tegelikult üle. Kyle'ile on mehe kaotamine tõesti ootamatu ja ränk hoop, saan aru, aga natuke väsitavaks muutub, kuidas ta viibib kogu aeg nii sügava vaimse kuristiku äärel, et ähvardab keskelt pooleks murduda. Näiteks hetk, kus Kyle jõllitab tütre joonistatud südant udusel aknal on selgelt liiast. No vähemalt kannab Foster kõik auga välja, sobides võrdselt leinavaks leseks ja ematiigriks.
Samas õnnestub tegijail täitsa osavalt portreteerida 9/11 katastroofi järel kodumaal tekkinud rassiviha araablaste või teiste tumedavereliste vastu. Mis sobib tegevuspaika arvestades kui suhkur kohvisse, tsiteerides natuke ebaõnnestunult Kuldse Trio laulurida. Mis siis juhtub, kui araablane astub lennukisse, eriti kui sõidul tekib jamasid? Sellest kujunes sobiva pikkusega (st lühike) alaliin, demonstreerides kõiki valgete allasurutud tundeid, mis on hakanud loodetavasti ajaga juba lahtuma. Varjatud põlgus, kartus, soov süüdistada. Pole kerge neil, kes peavad oma suguvendade vägiteo järel n-ö maailma demokraatlikuimas riigis edasi elama.
Märkimisväärse esitusega saab maha ka Sarsgaard, keda kutsutakse põhjusega nooreks John Malkovichiks. Tema näos ja olekus on alati olnud midagi häirivat. Kogemused on näidanud, et seda annab ära kasutada täiesti positiivses filmis nagu "Garden State" kui kriipiva õhustikuga põnevikus nagu "Flightplan". Et ta oskab näidelda, ei jookse samuti mööda külgi alla.
"Flightplan" on täitsa hea. Stsenaarium ei tundu alati usutav (terapeudi sissetoomine on vast madalpunkt) ja esimest korda Saksamaalt välja saanud lavastaja Robert Schwentke pingutab hollywoodilike võtete rakendamiseks liiga kõvasti. Aga soovitan ikka.
Hinne: 7/10
Foster kehastab värskelt meest leinavat ema, kes sõidab tütrega lennukis kodumaale. Midagi juhtub, kui ta tukkuma jääb – ärgates on tirts kadunud ja keegi pole miskipärast näinud, kuhu või miks. Hullem veel, segaseks muutub, kas ta oligi pardal või üldse elus! Suuremates rollides veel Peter Sarsgaard lendu turvava seadusesilmana ja Sean Bean kaptenina. Mõlemad on alati tegelikult lendamist kartnud, muuseas.
"Flightplani" vaadates kujunes lausa sundmõtteks, et Foster peaks tingimata tegema Kidmani "Teiste" eeskujul intelligentse kummitusloo, sest ta on just õigest puust õudukasse mõtlevale vaatajale. Noh, esiteks hea näitlejanna ja teiseks see lummav nägu. Veekalkvel silmad, näkku tardunud ehe ahastus, habras, aga üllatavalt jõuline – täispakett, nagu öeldakse. Kui asjad on parajasti halvasti, suudab Foster oma ülimas õnnetuses lausa vaataja südame murda. Samas ostan teda täiesti ka madinastseenides, kus need väikesed rusikad tunduvad täpselt nii kõvad nagu näidata tahetakse.
Pahaendelise tooniga pingutati kokkuvõttes tegelikult üle. Kyle'ile on mehe kaotamine tõesti ootamatu ja ränk hoop, saan aru, aga natuke väsitavaks muutub, kuidas ta viibib kogu aeg nii sügava vaimse kuristiku äärel, et ähvardab keskelt pooleks murduda. Näiteks hetk, kus Kyle jõllitab tütre joonistatud südant udusel aknal on selgelt liiast. No vähemalt kannab Foster kõik auga välja, sobides võrdselt leinavaks leseks ja ematiigriks.
Samas õnnestub tegijail täitsa osavalt portreteerida 9/11 katastroofi järel kodumaal tekkinud rassiviha araablaste või teiste tumedavereliste vastu. Mis sobib tegevuspaika arvestades kui suhkur kohvisse, tsiteerides natuke ebaõnnestunult Kuldse Trio laulurida. Mis siis juhtub, kui araablane astub lennukisse, eriti kui sõidul tekib jamasid? Sellest kujunes sobiva pikkusega (st lühike) alaliin, demonstreerides kõiki valgete allasurutud tundeid, mis on hakanud loodetavasti ajaga juba lahtuma. Varjatud põlgus, kartus, soov süüdistada. Pole kerge neil, kes peavad oma suguvendade vägiteo järel n-ö maailma demokraatlikuimas riigis edasi elama.
Märkimisväärse esitusega saab maha ka Sarsgaard, keda kutsutakse põhjusega nooreks John Malkovichiks. Tema näos ja olekus on alati olnud midagi häirivat. Kogemused on näidanud, et seda annab ära kasutada täiesti positiivses filmis nagu "Garden State" kui kriipiva õhustikuga põnevikus nagu "Flightplan". Et ta oskab näidelda, ei jookse samuti mööda külgi alla.
"Flightplan" on täitsa hea. Stsenaarium ei tundu alati usutav (terapeudi sissetoomine on vast madalpunkt) ja esimest korda Saksamaalt välja saanud lavastaja Robert Schwentke pingutab hollywoodilike võtete rakendamiseks liiga kõvasti. Aga soovitan ikka.
Hinne: 7/10
"The 40 Year Old Virgin"
Andy (Steve Carell) elab rahulikku, harmoonilist, hobirikast ning tervislikku elu, kust puudub ainult armastav naine. Või tüdruksõber. Või mälestused uljatest noorusvallutustest. Või üldse märk sugutungi olemasolust, mis olla surmahirmu kõrval ainus inimesi liikumapanev jõud. Ta pole isegi keskikka jõudes ühegi naisega voodisse jõudnud, ega plaani jõuda ka. Minevikus see "lihtsalt ei juhtunud" ning nüüd on hirm. Aga kus väljasuremisele määratud liigi hääletu karje kõige valjem, seal abivalmid semud kõige lähemal...
"Wedding Crashers" ja "The 40 Year Old Virgin". Tänavune ootamatu, kuid seda nauditavam topeltlöök tõestab, et pauk võib tulla luuavarrest. St, "Kuuma piruka" põlvkonna komöödiatel leidub arenguruumi. Mitte et need tingimata tüütaks (parimad palad kannatavad ka korduvat vaatamist), aga vahelduseks kulub ära just selline viisakam isend. Mida ei häbeneks koju tuua ning vanematele tutvustada.
"Virgin" kuulub kahte maailma, võttes mõlemast selle parima. Ühelt poolt täitsa intelligentne, tekstirohke romantiline komöödia sellest, kui raske on elus enda kõrvale just õiget isikut leida. Teisalt annab mölluosakond nii jõuliselt pedaali, et isegi kõige paadunum pubekas leiab küllalt silmarõõmu. Paljast naiseihu ning tõupuhast peldikuhuumorit demonstreeritakse veits vähem kui tavaks (või kaovad need viisakama kraami vahele osavalt ära), aga tulemus ei taltu sellest karvavõrdki. Pane hästi tähele ja ava suu ainult naermiseks, sest tööd teevad meistrid!
Peaosa täitev ning lavastaja Judd Apatow'ga kahekesi stsenaariumi kirjutanud Steve Carell on järgmine ekraanikoomik, kelleta tulevik tunduks palju igavam. Ja ta ei pärine "Saturday Night Live'ist" nagu näiliselt iga naljahammas Hollywoodis viimasel veerandsajandil, vaid "The Daily Show'st". Ootan huviga, mida ta pakub järgmistes peaosades. Stiil ja vahendid on paljulubavad, toetudes Will Ferrelli kombel omadustele, mida ameeriklastega tavaliselt ei seostata. Lärmaka asemel tasane, rokkiva asemel vaoshoitud, jämeda asemel terane, intelligentne, aga mitte kuiv.
Loodan, et ta jätkab ka stsenaariumite kirjutamisega. Nii omapärase, stiilse ja vaimuka sisuga lugu ei saa olla juhuslik täppilask. Rääkimata mõõdutundest nii füüsilise kui verbaalse huumori külvamisel. Või saab?
Teised osatäitjad on pea sama meeldejäävad kui Carell. Esiteks muidugi kenad naised, kelleta kuidagi läbi ei saaks, eesotsas karjääri-kolikambrist vähemalt hetkeks päästetud Leslie Manni (Apatow abikaasa, muide) ja Elizabeth Banksiga. Peategelasele seltsi pakkuv Catherine Keener nendega välimuselt võistelda ei jaksa, aga oma eesmärgiga ei jää jänni temagi – lisada nooruse värskusele törts küpset naiselikkust. Tulemus jääb õnneks "Something's Gotta Give'iga" võrreldes siiapoole menopausi ehk noorele publikule ligitõmbavaks.
Omaette ooper on keskealise neitsi kolleegide trio Paul Ruddi, Romany Malco ja Seth Rogeni esituses. Need vennad jäävad vähemalt mulle 2005. kinoaasta eredamate momentide hulka. Nende hoog on kadestusväärne, sobivus omavahel nii sõnas kui teos kildu rebides suurepärane (näiteks pidevad "You know how I know you're gay?" dialoogid)... Ainuüksi nende kolme tõttu vaatan filmi veel.
Oleks teise tunni arvelt 10-15 minutit lühem, oleks isegi veel etem. Aga isegi praegusel kujul tõenäoliselt kõige nunnum linateos, mis pälvinud karmi R-vaatajapiirangu. Siivutu komöödia nõudlikule vaatajale.
Tegelikult on see hoopis vestern. Karmid mehed, kerglased naised, metsik metsik Lääs nende ümber. Kappama kutsutakse igaüht, kes sadulas püsib!
Hinne: 8/10
"Wedding Crashers" ja "The 40 Year Old Virgin". Tänavune ootamatu, kuid seda nauditavam topeltlöök tõestab, et pauk võib tulla luuavarrest. St, "Kuuma piruka" põlvkonna komöödiatel leidub arenguruumi. Mitte et need tingimata tüütaks (parimad palad kannatavad ka korduvat vaatamist), aga vahelduseks kulub ära just selline viisakam isend. Mida ei häbeneks koju tuua ning vanematele tutvustada.
"Virgin" kuulub kahte maailma, võttes mõlemast selle parima. Ühelt poolt täitsa intelligentne, tekstirohke romantiline komöödia sellest, kui raske on elus enda kõrvale just õiget isikut leida. Teisalt annab mölluosakond nii jõuliselt pedaali, et isegi kõige paadunum pubekas leiab küllalt silmarõõmu. Paljast naiseihu ning tõupuhast peldikuhuumorit demonstreeritakse veits vähem kui tavaks (või kaovad need viisakama kraami vahele osavalt ära), aga tulemus ei taltu sellest karvavõrdki. Pane hästi tähele ja ava suu ainult naermiseks, sest tööd teevad meistrid!
Peaosa täitev ning lavastaja Judd Apatow'ga kahekesi stsenaariumi kirjutanud Steve Carell on järgmine ekraanikoomik, kelleta tulevik tunduks palju igavam. Ja ta ei pärine "Saturday Night Live'ist" nagu näiliselt iga naljahammas Hollywoodis viimasel veerandsajandil, vaid "The Daily Show'st". Ootan huviga, mida ta pakub järgmistes peaosades. Stiil ja vahendid on paljulubavad, toetudes Will Ferrelli kombel omadustele, mida ameeriklastega tavaliselt ei seostata. Lärmaka asemel tasane, rokkiva asemel vaoshoitud, jämeda asemel terane, intelligentne, aga mitte kuiv.
Loodan, et ta jätkab ka stsenaariumite kirjutamisega. Nii omapärase, stiilse ja vaimuka sisuga lugu ei saa olla juhuslik täppilask. Rääkimata mõõdutundest nii füüsilise kui verbaalse huumori külvamisel. Või saab?
Teised osatäitjad on pea sama meeldejäävad kui Carell. Esiteks muidugi kenad naised, kelleta kuidagi läbi ei saaks, eesotsas karjääri-kolikambrist vähemalt hetkeks päästetud Leslie Manni (Apatow abikaasa, muide) ja Elizabeth Banksiga. Peategelasele seltsi pakkuv Catherine Keener nendega välimuselt võistelda ei jaksa, aga oma eesmärgiga ei jää jänni temagi – lisada nooruse värskusele törts küpset naiselikkust. Tulemus jääb õnneks "Something's Gotta Give'iga" võrreldes siiapoole menopausi ehk noorele publikule ligitõmbavaks.
Omaette ooper on keskealise neitsi kolleegide trio Paul Ruddi, Romany Malco ja Seth Rogeni esituses. Need vennad jäävad vähemalt mulle 2005. kinoaasta eredamate momentide hulka. Nende hoog on kadestusväärne, sobivus omavahel nii sõnas kui teos kildu rebides suurepärane (näiteks pidevad "You know how I know you're gay?" dialoogid)... Ainuüksi nende kolme tõttu vaatan filmi veel.
Oleks teise tunni arvelt 10-15 minutit lühem, oleks isegi veel etem. Aga isegi praegusel kujul tõenäoliselt kõige nunnum linateos, mis pälvinud karmi R-vaatajapiirangu. Siivutu komöödia nõudlikule vaatajale.
Tegelikult on see hoopis vestern. Karmid mehed, kerglased naised, metsik metsik Lääs nende ümber. Kappama kutsutakse igaüht, kes sadulas püsib!
Hinne: 8/10
October 06, 2005
"Sky High
Superkangelaste filme on juba kõik kohad täis, ja vähemaks neid lähitulevikus justkui ei jää. Mis võiks värskendada rohkem kui osav counter-programming komöödiate näol, kus neid muhedalt lõõbitakse ja uutest vaatenurgadest jälgitakse. "The Incredibles" on siin esialgu A ja O, aga "Sky High" suudab omas lahtris (laia ringi noortekomöödia) samuti märgi maha panna.
Pealkirjas mainitud õppeasutus on keskkool superkangelaste järelkasvule, kelle võimed-anded on alles arenemisjärgus ja terad sõkaldest eraldamata. See tähendab, et valitakse välja, kellest saab tulevikus kangelane ja kellest "parem käsi". Eriti nimekate maailmapäästjate (Kurt Russell, Kelly Preston) teismeline poeg Willi (Michael Angarano) valmistab alguses pettumuse selles, et tundub olevat hoopis täiesti tavaline inimene. Meelelahutuse huvides õnneks peagi see olukord muutub, temast saab kangelane ja muidu popp kutt, kes nurjab muuhulgas kõiki ohustava musta vandenõu.
Lugu selle etteaimatavate keerdkäikudega ei saa nimetada just mitte säravaks, aga "Sky High" võlub siiski. Soe leebe õhustik meenutab traditsioonilisi komöödiasarju, mis tekitab turvalise "vana hea" tunde ja muudab klišeed kindlasti seeditavaks, kui mitte tervitatavaks. Selle eest tuleb tänada eelkõige soliidseid Prestonit ja Russelli, kes sobivad toetavateks all-american vanemateks nagu rusikas silmaauku. Nad on nii sümpaatsed, et muutub võimatuks tulemust põlata. Selle eest annab ka "pahade poiste" lapsiku oleku andeks anna. Ja kindlasti tuleb kasuks, et osatäitjate nooremal poolel leidub sarmi. Kellest mitmed pandi alla kirjutama lepingule teha edu korral järg ning isegi telesari.
Angarano tundub peameheks vast liiga ilmetu, pole temas õieti miskit ligitõmbavat. Aga tema eesmärk polegi teised oma särava isiksusega tahaplaanile tõrjuda, nii et kärab küll. Silma jäävad Danielle Panabaker (uus Julia Stiles!), Steven Strait (uus Heath Ledger!), võluv Mary Elizabeth Winstead (uus Hilary Duff!). Kahjuks pole neil piisavalt põnevaid rolle, et tekiks kindel idee, kas ja milleks nad tulevikus head oleks.
Päris mahlakat dialoogi kuulates hakkas kõrva paar toredat hammaste teritamist keskkooliaja (Kui elu muutuks korraga õiglaseks, kahtlen, et see juhtuks keskkoolis) ja suhete (Kes võinuks arvata, et tüdruksõber võib olla täielik psühhopaat) aadressil. Hästi torgatud!
Maksis 35 miljonit dollarit, tegi kinodest 67,4.
Hinne: 6/10
Pealkirjas mainitud õppeasutus on keskkool superkangelaste järelkasvule, kelle võimed-anded on alles arenemisjärgus ja terad sõkaldest eraldamata. See tähendab, et valitakse välja, kellest saab tulevikus kangelane ja kellest "parem käsi". Eriti nimekate maailmapäästjate (Kurt Russell, Kelly Preston) teismeline poeg Willi (Michael Angarano) valmistab alguses pettumuse selles, et tundub olevat hoopis täiesti tavaline inimene. Meelelahutuse huvides õnneks peagi see olukord muutub, temast saab kangelane ja muidu popp kutt, kes nurjab muuhulgas kõiki ohustava musta vandenõu.
Lugu selle etteaimatavate keerdkäikudega ei saa nimetada just mitte säravaks, aga "Sky High" võlub siiski. Soe leebe õhustik meenutab traditsioonilisi komöödiasarju, mis tekitab turvalise "vana hea" tunde ja muudab klišeed kindlasti seeditavaks, kui mitte tervitatavaks. Selle eest tuleb tänada eelkõige soliidseid Prestonit ja Russelli, kes sobivad toetavateks all-american vanemateks nagu rusikas silmaauku. Nad on nii sümpaatsed, et muutub võimatuks tulemust põlata. Selle eest annab ka "pahade poiste" lapsiku oleku andeks anna. Ja kindlasti tuleb kasuks, et osatäitjate nooremal poolel leidub sarmi. Kellest mitmed pandi alla kirjutama lepingule teha edu korral järg ning isegi telesari.
Angarano tundub peameheks vast liiga ilmetu, pole temas õieti miskit ligitõmbavat. Aga tema eesmärk polegi teised oma särava isiksusega tahaplaanile tõrjuda, nii et kärab küll. Silma jäävad Danielle Panabaker (uus Julia Stiles!), Steven Strait (uus Heath Ledger!), võluv Mary Elizabeth Winstead (uus Hilary Duff!). Kahjuks pole neil piisavalt põnevaid rolle, et tekiks kindel idee, kas ja milleks nad tulevikus head oleks.
Päris mahlakat dialoogi kuulates hakkas kõrva paar toredat hammaste teritamist keskkooliaja (Kui elu muutuks korraga õiglaseks, kahtlen, et see juhtuks keskkoolis) ja suhete (Kes võinuks arvata, et tüdruksõber võib olla täielik psühhopaat) aadressil. Hästi torgatud!
Maksis 35 miljonit dollarit, tegi kinodest 67,4.
Hinne: 6/10
"The Dukes of Hazzard"
Raudsuksul Robin Hoodid ratsutavad jälle. Hmm.
"The Dukes of Hazzard" pole halb, midagi pole otseselt lahti, aga kutsuda seda heaks tundub lahkusena. Samasuguse lahkusena nagu tuvide toitmine või postiljonile ukse avamine. Selline väike solidaarsus kahe elusolendi vahel, millest ei hakata isegi enamasti teistele rääkima, aga mida vahel tehakse. Ilmselt tundmaks, et sa oled ikka hea inimene ega tee päris kõike millegi saamiseks. Noorena nii endastmõistetav teadmine kipub vahel mõranema.
Aga kriitik ei tohi olla eelkõige hea inimene. Selleks on mungad või midagi. Kriitik peaks selle poolt või vastu argumenteerima, kas film on tema arvates vaatamist väärt... Eelnevat lauset tippides tuli mulle aga korraga pähe, täpselt kuis "Hazzardi" suhtelisi võlusid kirjeldada. Nii huvitav juhus. Kirjutad, kirjutad – ja teadki korraga, mida öelda tahad. Polegi ime, et paljud romaanid on nii paksud.
"Hazzard" pole kuigi silmapaistev film, aga üldiselt siiski talutav. Eriti teismelisele poisile, kes peitub meist igaühes, nii naises kui mehes. See sosistab kõrva: võta vabalt, õnneks vajatakse kõigest kiiret autot, ilusaid tüdrukuid ja toetavat peret; ära karda möllu teha, sest pullimehed on menukad ja saavad kõik andeks. Eks ole relvituks tegev mantra? Aga sadakond minutit hiljem, kui kostitatakse tiitrite ja suhteliselt ebavajaliku ülevaatega untsu aetud stseenidest, pole sa ikka päris veendunud, et tegijad täitsid enda püstitatud ootused.
Süüdlasi ei tule kaugelt otsida. Stsenaristid. Nende saavutused jäävad suhteliselt hajusaks, kuna briljantse alguse järel (esimene kihutamine, baarikaklus) on kõigil võhm korraga väljas ning meeldejäävate hetkede vahele topitakse palju lihtsamat täidet. Broken Lizardi mees Jay Chandrasekhar teab, kuidas osatäitjatest viimast võtta, nii et selles aspektis on kõik korras. Ent isegi tempokamatel lõikudel kummitab tõsiasi, et... tegelikult jätavad tegelased päris külmaks. Burt Reynolds on paha poisina lausa tühi koht: märksõnadeks kallis ülikond ja salakaval naeratus. Aga üllatuslikult on Johnny Knoxville ja Seann William Scott nõbude Duke'idena samuti üsna sarmitud. Puuduvad isikupära ning tõeline kambatunne, mis muudaks "Hazzardi" korralikuks semukomöödiaks. Eriti kahju, et Scott on lahti öelnud nakatavast jaburusest, millega naerutas "Kuumades pirukates" või "Seks-retkes", ega paku midagi asemele. Ta on korraga lihtsalt üks dude, kellel roolikeeramine päris hästi käpas. Ma pole näinud sarja (toodeti 1979-85), aga midagi seal PIDI teisiti olema, paremini nimelt, et aastaid vastu pidada.
Jessica Simpson jätab ausalt öeldes mulje, et lisaks tibivälimusele võib tal midagi kupli all olla. Tõenäoliselt on asi silmades. Andestage, kui eksin, sest kogu me senine tutvus piirdub mõne juhuslikult vaadatud pildiga kuskil ajakirjas. Igatahes ei raatsi talle keegi midagi teha anda, peale enda regulaarse poolalasti koorimise ja naeratamise, nii et Simpsoni anded püsivad endiselt saladuses. Rolli juures kõige huvitavam on teadmine, et seda püüdsid ka Britney Spears, Mandy Moore ja Jessica Biel.
Mõned head naljad. Mõned head ideed (armadillokiiver!). Mõned kaunid tüdrukud. Valdavalt nauditavad kihutamised, isegi kui trikid lähevad liiga üle võlli, et tunduda usutavad. Aga kokku võiks olla 20 minutit lühem ja ükski koer ei köhiks.
Hinne: 5/10
"The Dukes of Hazzard" pole halb, midagi pole otseselt lahti, aga kutsuda seda heaks tundub lahkusena. Samasuguse lahkusena nagu tuvide toitmine või postiljonile ukse avamine. Selline väike solidaarsus kahe elusolendi vahel, millest ei hakata isegi enamasti teistele rääkima, aga mida vahel tehakse. Ilmselt tundmaks, et sa oled ikka hea inimene ega tee päris kõike millegi saamiseks. Noorena nii endastmõistetav teadmine kipub vahel mõranema.
Aga kriitik ei tohi olla eelkõige hea inimene. Selleks on mungad või midagi. Kriitik peaks selle poolt või vastu argumenteerima, kas film on tema arvates vaatamist väärt... Eelnevat lauset tippides tuli mulle aga korraga pähe, täpselt kuis "Hazzardi" suhtelisi võlusid kirjeldada. Nii huvitav juhus. Kirjutad, kirjutad – ja teadki korraga, mida öelda tahad. Polegi ime, et paljud romaanid on nii paksud.
"Hazzard" pole kuigi silmapaistev film, aga üldiselt siiski talutav. Eriti teismelisele poisile, kes peitub meist igaühes, nii naises kui mehes. See sosistab kõrva: võta vabalt, õnneks vajatakse kõigest kiiret autot, ilusaid tüdrukuid ja toetavat peret; ära karda möllu teha, sest pullimehed on menukad ja saavad kõik andeks. Eks ole relvituks tegev mantra? Aga sadakond minutit hiljem, kui kostitatakse tiitrite ja suhteliselt ebavajaliku ülevaatega untsu aetud stseenidest, pole sa ikka päris veendunud, et tegijad täitsid enda püstitatud ootused.
Süüdlasi ei tule kaugelt otsida. Stsenaristid. Nende saavutused jäävad suhteliselt hajusaks, kuna briljantse alguse järel (esimene kihutamine, baarikaklus) on kõigil võhm korraga väljas ning meeldejäävate hetkede vahele topitakse palju lihtsamat täidet. Broken Lizardi mees Jay Chandrasekhar teab, kuidas osatäitjatest viimast võtta, nii et selles aspektis on kõik korras. Ent isegi tempokamatel lõikudel kummitab tõsiasi, et... tegelikult jätavad tegelased päris külmaks. Burt Reynolds on paha poisina lausa tühi koht: märksõnadeks kallis ülikond ja salakaval naeratus. Aga üllatuslikult on Johnny Knoxville ja Seann William Scott nõbude Duke'idena samuti üsna sarmitud. Puuduvad isikupära ning tõeline kambatunne, mis muudaks "Hazzardi" korralikuks semukomöödiaks. Eriti kahju, et Scott on lahti öelnud nakatavast jaburusest, millega naerutas "Kuumades pirukates" või "Seks-retkes", ega paku midagi asemele. Ta on korraga lihtsalt üks dude, kellel roolikeeramine päris hästi käpas. Ma pole näinud sarja (toodeti 1979-85), aga midagi seal PIDI teisiti olema, paremini nimelt, et aastaid vastu pidada.
Jessica Simpson jätab ausalt öeldes mulje, et lisaks tibivälimusele võib tal midagi kupli all olla. Tõenäoliselt on asi silmades. Andestage, kui eksin, sest kogu me senine tutvus piirdub mõne juhuslikult vaadatud pildiga kuskil ajakirjas. Igatahes ei raatsi talle keegi midagi teha anda, peale enda regulaarse poolalasti koorimise ja naeratamise, nii et Simpsoni anded püsivad endiselt saladuses. Rolli juures kõige huvitavam on teadmine, et seda püüdsid ka Britney Spears, Mandy Moore ja Jessica Biel.
Mõned head naljad. Mõned head ideed (armadillokiiver!). Mõned kaunid tüdrukud. Valdavalt nauditavad kihutamised, isegi kui trikid lähevad liiga üle võlli, et tunduda usutavad. Aga kokku võiks olla 20 minutit lühem ja ükski koer ei köhiks.
Hinne: 5/10
September 29, 2005
"The Brothers Grimm"
Terry Gilliami lavastused on tuntud fantaasiarikkuselt nii loos kui pildis ja muidugi isikupärase absurdimaigulise huumori poolest. Veel peaks tootjatele olema selge, et eelarveks tuleks anda tunduvalt vähem kui tegijad küsivad, sest kinodes need ilma ei tee, olgu arvustused head või halvad.
"Twelve Monkeys" on õnnelik erand, aga Gilliam on samas kalli projekti tegemisega varakult kõrvetada saanud – jutt käib "The Adventures of Baron Munchausenist".
Eelnevat arvestades mõjub irooniliselt, et pärast "Fear and Loathing in Las Vegast" isegi seitse aastat uue projekti valmimist ootama pidanud režissöör naaseb rekordkuluka linaloo eesotsas. Tšehhis vändatud "Grimmide" jaoks aeti välja 88 miljonit dollarit ja 30 reklaamile (kusjuures vahepeal võtted seisati pooleks aastaks). Räielik müstika. Risk muidugi ei õigustanud end, sest kinolevist on pudenenud ainult 50,3.
Õuduka, märuli ja komöödia segu ei tee paberil Gilliami mainele liiga – muinasjutukogujatena ajalukku läinud vennad on veel noored (Matt Damon, Heath Ledger) ja rändavad sihitult ringi. Nad on leidnud tulusa ameti: vabastavad paiku kurjadest olenditest, mis tegelikult nende endi loodud. Siis võtab käekäik halva pöörde, sest võimuesindajad nabivad petised kinni, sundides tõeliselt neetud paigas asjad korda ajama. Niuks.
Ei nimeta "Grimmi" otseselt ebaõnnestunuks, aga pikka kiidulaulu ei tule ka. Lühidalt ütleks nõnda nagu kohe loed. Gilliam mõistab endiselt õhustikku üles seada, kujunduselt ei valmista samuti pettumust, Damon ja Ledger astuvad kohaliku huumorisoonega ühes taktis... aga lugu pole suurem asi. Teine pool on üsna lõdvalt kokku traageldatud ega püüagi paeluda. Ilmselge eeskuju "Sleepy Hollow" sisu ei valmista samuti jäävat elamust, ent Burton mõistis vähemalt paigutada lati kättesaadavale kõrgusele. Pealekauba venib jant pikale nagu G-mehele paraku tavaks, kahe tunni ligi.
Peter Stormare on tore mees, aga Cavaldi tegelaskuju lihtsalt ei tööta ja koomilise kergenduse idee lastakse veega alla (milleks seda üldse vaja, kui Grimmid naerutavad niigi?). Selle lõikaks esimesena välja. Delatombe'i kulul saab vähemalt natuke kildu (ta viimne rida ja sellele eelnev sündmus on lahedad). Küllap palju nõutud, et veljedele oleks leitud muu motiiv küla aidata, et kogu see võimuesindajate liin eemaldada ja ühtlasi kestvus mõistlikumaks muuta? Kirjutajatel paistis niigi tegemist olevat, et lõpukolmandik vähegi kandma panna.
Ledger ja Damon teenivad vähemalt palga auga välja. Grimmid on oma kehkenpüksluses kohe sümpaatsed peategelased – üsna tavalised kutid, kes juhtusid hammustama pirukast suurema tüki kui jõuavad neelata. Olukorra teravnedes ei mõtle pikalt, andes jalgadele kohe valu. Vangi langemise stseen on briljantne. Dialoogil pole samuti viga. Kahju, et muu ära vajub.
Vaatama mine ikka, sest see on uus Gilliam. Äkki jääbki viimaseks!
Hinne: 6/10
PS
Gilliam ja Damon tahtsid naispeaossa Samantha Mortonit, aga produtsentidest Weinsteinid ei lubanud.
Mingil hetkel olid projektiga seotud Anthony Hopkins, Nicole Kidman, Robin Williams ja ühena vendadest Johnny Depp.
Kõige kulukam stseen jäeti välja, sest see paigutus üsna algusesse ja "ülejäänu poleks suutnud seda üle trumbata". DVD versioonil ekstrate all näeme, mida silmas peeti.
Kätega mets mõlkus Gilliami peas juba veerand sajandit. See kirjutati algselt "Time Banditsile" ning kasutati peaaegu ära "Brazilis".
Gilliam ja Tony Grisoni tegid stsenaariumit kõvasti ümber, aga ei saanud nime kirja.
Damon ja Ledge palusid oma rollid miskipärast ära vahetada. Algselt palgati vastupidi.
Gilliam väntas kuuekuulise võttepausi ajal kiirelt veel ühe filmi, "Tideland".
"Twelve Monkeys" on õnnelik erand, aga Gilliam on samas kalli projekti tegemisega varakult kõrvetada saanud – jutt käib "The Adventures of Baron Munchausenist".
Eelnevat arvestades mõjub irooniliselt, et pärast "Fear and Loathing in Las Vegast" isegi seitse aastat uue projekti valmimist ootama pidanud režissöör naaseb rekordkuluka linaloo eesotsas. Tšehhis vändatud "Grimmide" jaoks aeti välja 88 miljonit dollarit ja 30 reklaamile (kusjuures vahepeal võtted seisati pooleks aastaks). Räielik müstika. Risk muidugi ei õigustanud end, sest kinolevist on pudenenud ainult 50,3.
Õuduka, märuli ja komöödia segu ei tee paberil Gilliami mainele liiga – muinasjutukogujatena ajalukku läinud vennad on veel noored (Matt Damon, Heath Ledger) ja rändavad sihitult ringi. Nad on leidnud tulusa ameti: vabastavad paiku kurjadest olenditest, mis tegelikult nende endi loodud. Siis võtab käekäik halva pöörde, sest võimuesindajad nabivad petised kinni, sundides tõeliselt neetud paigas asjad korda ajama. Niuks.
Ei nimeta "Grimmi" otseselt ebaõnnestunuks, aga pikka kiidulaulu ei tule ka. Lühidalt ütleks nõnda nagu kohe loed. Gilliam mõistab endiselt õhustikku üles seada, kujunduselt ei valmista samuti pettumust, Damon ja Ledger astuvad kohaliku huumorisoonega ühes taktis... aga lugu pole suurem asi. Teine pool on üsna lõdvalt kokku traageldatud ega püüagi paeluda. Ilmselge eeskuju "Sleepy Hollow" sisu ei valmista samuti jäävat elamust, ent Burton mõistis vähemalt paigutada lati kättesaadavale kõrgusele. Pealekauba venib jant pikale nagu G-mehele paraku tavaks, kahe tunni ligi.
Peter Stormare on tore mees, aga Cavaldi tegelaskuju lihtsalt ei tööta ja koomilise kergenduse idee lastakse veega alla (milleks seda üldse vaja, kui Grimmid naerutavad niigi?). Selle lõikaks esimesena välja. Delatombe'i kulul saab vähemalt natuke kildu (ta viimne rida ja sellele eelnev sündmus on lahedad). Küllap palju nõutud, et veljedele oleks leitud muu motiiv küla aidata, et kogu see võimuesindajate liin eemaldada ja ühtlasi kestvus mõistlikumaks muuta? Kirjutajatel paistis niigi tegemist olevat, et lõpukolmandik vähegi kandma panna.
Ledger ja Damon teenivad vähemalt palga auga välja. Grimmid on oma kehkenpüksluses kohe sümpaatsed peategelased – üsna tavalised kutid, kes juhtusid hammustama pirukast suurema tüki kui jõuavad neelata. Olukorra teravnedes ei mõtle pikalt, andes jalgadele kohe valu. Vangi langemise stseen on briljantne. Dialoogil pole samuti viga. Kahju, et muu ära vajub.
Vaatama mine ikka, sest see on uus Gilliam. Äkki jääbki viimaseks!
Hinne: 6/10
PS
Gilliam ja Damon tahtsid naispeaossa Samantha Mortonit, aga produtsentidest Weinsteinid ei lubanud.
Mingil hetkel olid projektiga seotud Anthony Hopkins, Nicole Kidman, Robin Williams ja ühena vendadest Johnny Depp.
Kõige kulukam stseen jäeti välja, sest see paigutus üsna algusesse ja "ülejäänu poleks suutnud seda üle trumbata". DVD versioonil ekstrate all näeme, mida silmas peeti.
Kätega mets mõlkus Gilliami peas juba veerand sajandit. See kirjutati algselt "Time Banditsile" ning kasutati peaaegu ära "Brazilis".
Gilliam ja Tony Grisoni tegid stsenaariumit kõvasti ümber, aga ei saanud nime kirja.
Damon ja Ledge palusid oma rollid miskipärast ära vahetada. Algselt palgati vastupidi.
Gilliam väntas kuuekuulise võttepausi ajal kiirelt veel ühe filmi, "Tideland".
"Four Brothers"
Mark Wahlberg, Garreth Hedlund. Andre Benjamin, Tyrese. Kaks valget ja kaks musta meest, parajalt pikad, turskes ja musklis kõik neli. Kehastavad nelja kasuvenda, keda adopteeris eriti probleemsete noortega tegelenud valge tädike (Fionnula Flanagan). Nad on elanud rahutult ja vägivaldselt, aga kui nad poleks pääsenud armastavasse perekonda, oleks asjad palju hullemad. Leitnant Green nendib alguses üsna tabavalt: those kids are congressmen compared to what they would have been without her.
See maapealne inglike sureb õnnetul kombel ühel õhtul toidupoes, mida röövivad kaks jõhkralt pohhuistlikku negru. Neli poega kogunevad matustele ega suuda uskuda, et nii hea inimene nii ebaõiglaselt meie seast lahkus. Ega usugi, sest hakkavad peagi asja edasi uurima. Põhiosa ajast peetakse plaani, aetakse jälgi, karistatakse neid, kes selle ära teeninud, ja aetakse eemale neid, kes topivad nina sinna, kuhu pole tervislik.
Nii pikk kokkuvõte linateosest, mille sisuks on kättemaks ehk igasuguses pikkuses ja suuruses kurikaelte füüsiline noomitamine? Jürisoolt, kes pühendab sellele tavaliselt kolm rida? Täiesti ettekavatsetud, teie ausus. "Four Brothers" pole hõrgutav vägivalla-kiirtoit nagu Mel Gibsoni "Payback", vaid üllatavalt sisutihe ning hoolega väljajoonistatud karakteritega lugu. Sellest, et head lõpetavad vara ning vintsked panevad õiguse maksma. Pakuks et draama, aga tempokat mürglit jagub nii tihedalt, et verine põnevik tundub sama õige tiitel. Asetaks värgi metsikusse läände, oleks me käsutuses muidugi vestern. Ent konkreetsemaks minnes sai Singleton maha saanud krimidraamaga, mis ei peaks häbenedes silmi peitma, jagades riiulipinda "Sopranode" ning "GoodFellas'iga". Tõesti, haruldaselt õnnestunud ja omanäoline kaup.
Tegelikult pole ma ikka isu täis kiitnud, kuidas väheste vahenditega tehti stsenaariumis palju. Puuduvad tegelased, kellest saaks palju teada, ja õigupoolest tekib terve rida küsimusi, millest "FB" astub rahumeeli üle. Millised olid neli kasuvenda täpselt noorena? Mis vahenditega nad tänavaelust eemal hoiti? Kuidas kaks musta ja kaks valget kraaget omavahel hakkama said? Mida täpselt tehti kodust lahkudes? Selgelt märkab vaid nende kokkuhoidmist, lihtsat siirast armastust üksteise ja ema vastu. Ning seda, et nende taltunud lakkade all pesitsevad endiselt lõvisüdamed. Inimesed muutuvad mõnes mõttes aja möödudes palju, aga mõnes mõttes väga vähe: näiteks sõltuvused ja kalduvus vägivallale ei kao kunagi lõplikult.
Huvitaval kombel polegi seekord palju vaja, et tegelastest hoolida. Muidugi seepärast, et kõik neli on tegude mehed, kes ei laiuta kaua lõugu, vaid käärivad käised üles ning haaravad härjal sarvest. Nad elavad hetkes ega raiska liialt energiat mineviku või tuleviku üle mõtisklemisele. Ümbritsev maailm on samasugune konkreetne. Aga inimesi ei lahterdata lihtsalt pahadeks ja headeks nagu tavalistes põnevikes. Kõik on lihtsalt oma asja eest väljas; kes kaotab sihi, ei pea ilmselt pikalt vastu. Viimane kord nägin nii selge ja samas põhjaliku taustaga põnevikku vast aastal 2001. "The Fast and the Furious" oli see.
Äks tundub sama mõjuv ja realistlik kui kõik eelnev. Autodel tagaajamine öösel lumetormis, suurema tulevahetusega lõpev ootamatu rünnak vendade kodule, poksimine jääl jäävad eriti kergelt sõelale. Singleton on vist alati teadnud, kuidas näidata ligimestega tehtavaid koledusi korraga erutavalt ja ehmatavalt.
Meeldiva üllatusena ei kasutata heliribaks ainult moodsat musta jämmi, vaid klassikat. Mitu lugu Marvin Gaye'lt ja The Temptationsilt, Jefferson Airplane'i "Somebody to Love", Jackson 5-i "Dancing Machine"... värskest jäävad silma näiteks Kanye Westi "Jesus Walks", Ed Rushi "Plastic Jesus".
Mark Wahlberg osaleb jälle filmides, mis tõesti loevad, osades, mida tahaks näha. Mullune "I Heart Huckabee's" paljastas üle pika aja ta metsiku poole, mis mõjub lausa väga atraktiivselt pärast "Boogie Nightsile" järgnenud aegu. Talle paistab olevat tõeliselt oluline näidata alati ka endast südamlikku poolt, aga see leebe lambukese poos muutus juba paari aasta järel kergelt tüütuks. Nüüd siis teine kord järjest, kus ta võib olla tundeline, aga tasakaalustab seda eheda manpoweriga, sõgeda vennana, kes juba ei lase enda nina ees uksi kinni lüüa. Teisedki veljed mõjuvad ehedalt, aga Wahlberg on selgelt keskne kuju. Eriti huvitav jälgida Andre Benjamini karjääri (tänavu ka "Be Cool" ja "Revolver"). Ikka ei tea öelda, kas ta oskab näidelda, selleks vajaks nõudlikumaid sooritusi, aga välimus on lahe ja OutKasti minevik veel ekstra.
Ei usu, et see film sulle kohe üldse ei meeldi.
Hinne: 8/10
See maapealne inglike sureb õnnetul kombel ühel õhtul toidupoes, mida röövivad kaks jõhkralt pohhuistlikku negru. Neli poega kogunevad matustele ega suuda uskuda, et nii hea inimene nii ebaõiglaselt meie seast lahkus. Ega usugi, sest hakkavad peagi asja edasi uurima. Põhiosa ajast peetakse plaani, aetakse jälgi, karistatakse neid, kes selle ära teeninud, ja aetakse eemale neid, kes topivad nina sinna, kuhu pole tervislik.
Nii pikk kokkuvõte linateosest, mille sisuks on kättemaks ehk igasuguses pikkuses ja suuruses kurikaelte füüsiline noomitamine? Jürisoolt, kes pühendab sellele tavaliselt kolm rida? Täiesti ettekavatsetud, teie ausus. "Four Brothers" pole hõrgutav vägivalla-kiirtoit nagu Mel Gibsoni "Payback", vaid üllatavalt sisutihe ning hoolega väljajoonistatud karakteritega lugu. Sellest, et head lõpetavad vara ning vintsked panevad õiguse maksma. Pakuks et draama, aga tempokat mürglit jagub nii tihedalt, et verine põnevik tundub sama õige tiitel. Asetaks värgi metsikusse läände, oleks me käsutuses muidugi vestern. Ent konkreetsemaks minnes sai Singleton maha saanud krimidraamaga, mis ei peaks häbenedes silmi peitma, jagades riiulipinda "Sopranode" ning "GoodFellas'iga". Tõesti, haruldaselt õnnestunud ja omanäoline kaup.
Tegelikult pole ma ikka isu täis kiitnud, kuidas väheste vahenditega tehti stsenaariumis palju. Puuduvad tegelased, kellest saaks palju teada, ja õigupoolest tekib terve rida küsimusi, millest "FB" astub rahumeeli üle. Millised olid neli kasuvenda täpselt noorena? Mis vahenditega nad tänavaelust eemal hoiti? Kuidas kaks musta ja kaks valget kraaget omavahel hakkama said? Mida täpselt tehti kodust lahkudes? Selgelt märkab vaid nende kokkuhoidmist, lihtsat siirast armastust üksteise ja ema vastu. Ning seda, et nende taltunud lakkade all pesitsevad endiselt lõvisüdamed. Inimesed muutuvad mõnes mõttes aja möödudes palju, aga mõnes mõttes väga vähe: näiteks sõltuvused ja kalduvus vägivallale ei kao kunagi lõplikult.
Huvitaval kombel polegi seekord palju vaja, et tegelastest hoolida. Muidugi seepärast, et kõik neli on tegude mehed, kes ei laiuta kaua lõugu, vaid käärivad käised üles ning haaravad härjal sarvest. Nad elavad hetkes ega raiska liialt energiat mineviku või tuleviku üle mõtisklemisele. Ümbritsev maailm on samasugune konkreetne. Aga inimesi ei lahterdata lihtsalt pahadeks ja headeks nagu tavalistes põnevikes. Kõik on lihtsalt oma asja eest väljas; kes kaotab sihi, ei pea ilmselt pikalt vastu. Viimane kord nägin nii selge ja samas põhjaliku taustaga põnevikku vast aastal 2001. "The Fast and the Furious" oli see.
Äks tundub sama mõjuv ja realistlik kui kõik eelnev. Autodel tagaajamine öösel lumetormis, suurema tulevahetusega lõpev ootamatu rünnak vendade kodule, poksimine jääl jäävad eriti kergelt sõelale. Singleton on vist alati teadnud, kuidas näidata ligimestega tehtavaid koledusi korraga erutavalt ja ehmatavalt.
Meeldiva üllatusena ei kasutata heliribaks ainult moodsat musta jämmi, vaid klassikat. Mitu lugu Marvin Gaye'lt ja The Temptationsilt, Jefferson Airplane'i "Somebody to Love", Jackson 5-i "Dancing Machine"... värskest jäävad silma näiteks Kanye Westi "Jesus Walks", Ed Rushi "Plastic Jesus".
Mark Wahlberg osaleb jälle filmides, mis tõesti loevad, osades, mida tahaks näha. Mullune "I Heart Huckabee's" paljastas üle pika aja ta metsiku poole, mis mõjub lausa väga atraktiivselt pärast "Boogie Nightsile" järgnenud aegu. Talle paistab olevat tõeliselt oluline näidata alati ka endast südamlikku poolt, aga see leebe lambukese poos muutus juba paari aasta järel kergelt tüütuks. Nüüd siis teine kord järjest, kus ta võib olla tundeline, aga tasakaalustab seda eheda manpoweriga, sõgeda vennana, kes juba ei lase enda nina ees uksi kinni lüüa. Teisedki veljed mõjuvad ehedalt, aga Wahlberg on selgelt keskne kuju. Eriti huvitav jälgida Andre Benjamini karjääri (tänavu ka "Be Cool" ja "Revolver"). Ikka ei tea öelda, kas ta oskab näidelda, selleks vajaks nõudlikumaid sooritusi, aga välimus on lahe ja OutKasti minevik veel ekstra.
Ei usu, et see film sulle kohe üldse ei meeldi.
Hinne: 8/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
