"Four Brothers"

Mark Wahlberg, Garreth Hedlund. Andre Benjamin, Tyrese. Kaks valget ja kaks musta meest, parajalt pikad, turskes ja musklis kõik neli. Kehastavad nelja kasuvenda, keda adopteeris eriti probleemsete noortega tegelenud valge tädike (Fionnula Flanagan). Nad on elanud rahutult ja vägivaldselt, aga kui nad poleks pääsenud armastavasse perekonda, oleks asjad palju hullemad. Leitnant Green nendib alguses üsna tabavalt: those kids are congressmen compared to what they would have been without her.

See maapealne inglike sureb õnnetul kombel ühel õhtul toidupoes, mida röövivad kaks jõhkralt pohhuistlikku negru. Neli poega kogunevad matustele ega suuda uskuda, et nii hea inimene nii ebaõiglaselt meie seast lahkus. Ega usugi, sest hakkavad peagi asja edasi uurima. Põhiosa ajast peetakse plaani, aetakse jälgi, karistatakse neid, kes selle ära teeninud, ja aetakse eemale neid, kes topivad nina sinna, kuhu pole tervislik.

Nii pikk kokkuvõte linateosest, mille sisuks on kättemaks ehk igasuguses pikkuses ja suuruses kurikaelte füüsiline noomitamine? Jürisoolt, kes pühendab sellele tavaliselt kolm rida? Täiesti ettekavatsetud, teie ausus. "Four Brothers" pole hõrgutav vägivalla-kiirtoit nagu Mel Gibsoni "Payback", vaid üllatavalt sisutihe ning hoolega väljajoonistatud karakteritega lugu. Sellest, et head lõpetavad vara ning vintsked panevad õiguse maksma. Pakuks et draama, aga tempokat mürglit jagub nii tihedalt, et verine põnevik tundub sama õige tiitel. Asetaks värgi metsikusse läände, oleks me käsutuses muidugi vestern. Ent konkreetsemaks minnes sai Singleton maha saanud krimidraamaga, mis ei peaks häbenedes silmi peitma, jagades riiulipinda "Sopranode" ning "GoodFellas'iga". Tõesti, haruldaselt õnnestunud ja omanäoline kaup.

Tegelikult pole ma ikka isu täis kiitnud, kuidas väheste vahenditega tehti stsenaariumis palju. Puuduvad tegelased, kellest saaks palju teada, ja õigupoolest tekib terve rida küsimusi, millest "FB" astub rahumeeli üle. Millised olid neli kasuvenda täpselt noorena? Mis vahenditega nad tänavaelust eemal hoiti? Kuidas kaks musta ja kaks valget kraaget omavahel hakkama said? Mida täpselt tehti kodust lahkudes? Selgelt märkab vaid nende kokkuhoidmist, lihtsat siirast armastust üksteise ja ema vastu. Ning seda, et nende taltunud lakkade all pesitsevad endiselt lõvisüdamed. Inimesed muutuvad mõnes mõttes aja möödudes palju, aga mõnes mõttes väga vähe: näiteks sõltuvused ja kalduvus vägivallale ei kao kunagi lõplikult.

Huvitaval kombel polegi seekord palju vaja, et tegelastest hoolida. Muidugi seepärast, et kõik neli on tegude mehed, kes ei laiuta kaua lõugu, vaid käärivad käised üles ning haaravad härjal sarvest. Nad elavad hetkes ega raiska liialt energiat mineviku või tuleviku üle mõtisklemisele. Ümbritsev maailm on samasugune konkreetne. Aga inimesi ei lahterdata lihtsalt pahadeks ja headeks nagu tavalistes põnevikes. Kõik on lihtsalt oma asja eest väljas; kes kaotab sihi, ei pea ilmselt pikalt vastu. Viimane kord nägin nii selge ja samas põhjaliku taustaga põnevikku vast aastal 2001. "The Fast and the Furious" oli see.

Äks tundub sama mõjuv ja realistlik kui kõik eelnev. Autodel tagaajamine öösel lumetormis, suurema tulevahetusega lõpev ootamatu rünnak vendade kodule, poksimine jääl jäävad eriti kergelt sõelale. Singleton on vist alati teadnud, kuidas näidata ligimestega tehtavaid koledusi korraga erutavalt ja ehmatavalt.

Meeldiva üllatusena ei kasutata heliribaks ainult moodsat musta jämmi, vaid klassikat. Mitu lugu Marvin Gaye'lt ja The Temptationsilt, Jefferson Airplane'i "Somebody to Love", Jackson 5-i "Dancing Machine"... värskest jäävad silma näiteks Kanye Westi "Jesus Walks", Ed Rushi "Plastic Jesus".

Mark Wahlberg osaleb jälle filmides, mis tõesti loevad, osades, mida tahaks näha. Mullune "I Heart Huckabee's" paljastas üle pika aja ta metsiku poole, mis mõjub lausa väga atraktiivselt pärast "Boogie Nightsile" järgnenud aegu. Talle paistab olevat tõeliselt oluline näidata alati ka endast südamlikku poolt, aga see leebe lambukese poos muutus juba paari aasta järel kergelt tüütuks. Nüüd siis teine kord järjest, kus ta võib olla tundeline, aga tasakaalustab seda eheda manpoweriga, sõgeda vennana, kes juba ei lase enda nina ees uksi kinni lüüa. Teisedki veljed mõjuvad ehedalt, aga Wahlberg on selgelt keskne kuju. Eriti huvitav jälgida Andre Benjamini karjääri (tänavu ka "Be Cool" ja "Revolver"). Ikka ei tea öelda, kas ta oskab näidelda, selleks vajaks nõudlikumaid sooritusi, aga välimus on lahe ja OutKasti minevik veel ekstra.

Ei usu, et see film sulle kohe üldse ei meeldi.

Hinne: 8/10