Palju filme vaadates on paratamatu, et enamikust mäletad hiljem õige vähe. Inimloom on kord juba targemate käte poolt niiviisi kokku pandud, et nähtust-kuuldust jääb meelde kõige rohkem 50 protsenti. Kui veel mõelda, mida täpselt ühest või teisest teosest vaimsele sõelale jäi, hakkab lausa piinlik säherdune neandertaallane olla.
Näiteks "Kill Bill 2" kohta mäletan, et mind vaevas tohutu põiekas, aga ma ei raatsinud korraks tualetti joosta, et äkki jään mingist coolist hetkest ilma, ning pikkpikk seanss lõpes alles siis, kui hakkasin lalisema ja püksitegemist kaaluma. Ahjaa, filmis räägiti hästi palju ja Thurman lõi Billi lõpuks maagilise rusikahoobiga surnuks, seda ka. "Number 23" on isegi õnnetum juhtum, millest mäletan, et ärkvel püsides oli kogu aeg nõme (jäin kinosaalis lihtsalt magama, mida juhtub väga harva).
Aga me räägime ju "Planet Terrorist", mis on hoopistükkis noorema põlve kultusmehe Robert Rodrigueze töö, nii et kust tema juttu siseneks? Ehk siit, et kui Tarantino ajab alati julgelt oma rida, süüdistatagu teda enesekordamises või mitte, siis tema relvavend RRi puhul muutub iga filmiga mulle arusaamatumaks, et miks teda USAs ikkagi oma põlvkonna kultusnimede hulka paigutatakse.
"Planet Terror" näitab täpselt, mis tal puudu jääb. Nagu ikka, on stsenaariumi keskmes täitsa paeluv idee (seekord siis "Day of the Deadi" stiilis zombide massimõrv), aga kuigi äks muutub aina profimaks, jääb igal ringil vähemaks vaimukat dialoogi, meeldejäävaid tegelasi ja lõbusalt räpast õhustikku, mille realiseerimiseks tasubki üldse rämpskino töödelda või priimusel uuesti keema ajada.
Tarantino tehtud "Death Proofi", "Planet Terrorit" ja nelja väljamõeldud filmi treilerit sisaldav 189-191 minutiline "Grindhouse" on mul seni nägemata. Pärast nende üksikult vaatamist aga tundub küll, et kui iseseisvalt 113 minutiline Tarantino osa jääks lühemal kujul nõrgemaks, siis iseseisvalt 106 minutiline "Planet Terror" tundub liiga pikk. 80 minutit oleks ammu küll, sinna mahuks kõik tipphetked nagu El Wray haiglaskäik ja puujala asemel suurt relva kasutav Cherry, ning jääks ülegi. Pikapeale lihtsalt tüütab, et kui Tarantino andis tegelastele natuke liha luudele ja võimaluse end huvitavaks teha (okei, rääkida), siis Rodriguez keskendub ainult zombikate klišeede läbitöötamisele, kuni ilguste ja verevalamise kõrval ei hakkagi ükski tegelane väga huvitama.
Kindlasti vaadatav, väikestes doosides isegi hea, aga kokkuvõttes hingetu. Tšekka filmi ette paigutatud "Machete" võltstreilerit ja oledki kaugelt parima osa ära näinud.
Seda kahetsen "Grindhouse'i" poolekslöömise puhul küll, et neljast võltstreilerist näeme nüüd kinos ainult ühte, teiste jaoks oota DVD-väljalaset või astu piraatluse libedale teele.
"Machete" puhul on eriti tore muidugi tõik, et Rodriguez plaanib sellest tõesti omaette linaloo sepitseda. Danny Trejo kättemaksuhimulise palgamõrtsukana keset tulemöllu ja trikke... Jälle algab kõik paeluvast ideest!
Et alguses väljamängitud ideele ilusti ring peale teha: "Planet Terror" on just selline tükk, mis kergesti ununeb. Ei midagi sellist, mis "Minu kultusfilmid" riiulil tähelepanu kogub.
Hinne: 6/10
July 11, 2007
June 25, 2007
"Live Free or Die Hard"
Kaheksakümnendad on tagasi, sest John McClane tantsib jälle ekraanil, räpane vest seljas ja nägu verest kriim, sest terroristid ei maga ja tahavad "vabale maailmale" paha.
Tegijaid paelub seekord idee "tänapäevast maailma hoiab koos tehnika", kuigi juba Sandra Bullocki õnnetu "The Net" tõestas, et ohter arvutiklõbistamine jätab filmis tavaliselt üsna nõmeda mulje. Kibe heitlus käib siiski nii päriselus kui (parema väljendi puudumisel) võrgus, kuna see annab võimaluse rõhuda ka teisele moodsate põnevike tüütule klišeele – näidata vaheldumisi käsi mustaks tegevat kangelast ja mitmesuguseid tähtsaid ninasid, kes temaga suhtlevad või räägivad tõsiste nägudega, et nüüd on küll asjad täitsa pekkis.
See jätab harvadel õnnestunud juhtudel mulje, et stsenaristid taipavad moodsa maailma ülesehitusest, võimu tegelikest koridoridest ja selle nööritõmbajatest tublisti rohkem kui saalisistuja. Mis sünnitab mõnusa tunde, et nüüd näeme, kuidas "asjad tegelikult käivad". Vaadata tarku inimesi tegemas keerulisi asju on pealekauba alati huvitav, nii et taolisel materjalil on potentsiaali.
"Die Hard 4" pole siiski see harv õnnestunud juhus, nii et... taheti teha head asja, aga välja kukkus nagu tavaliselt. Kõik märulisse puutuv on ilmselt parima seas, mis tänavu suurele ekraanile jõuab (kuri ja plahvatusohtlik) aga seda kooshoidev pakend ehk tegelik sisu käib seinast seina. Mille all ma ei mõtle tegelikult "väga heast väga halvani", vaid "naeruväärne, kisub piinlikuks" kuni "okei, tundub tobe, aga vähemalt jälgitav".
Arvutite ja häkkeritega seonduvast tooks positiivses valguses välja, et tegijad pigistavad ühiskonda tabavast kaosest välja midagi katastroofifilmi taolist (kaovad reguleeritud liiklus, arvutisuhtlus ja telefoniside ehk moodsa elu alussambad ning tänavad täituvad segaduses rahvamassidega), mis on ju omanäoline, kui mitte lausa originaalne. Peagi "Hitmani" kingadesse astuv Timothy Olyphant on lisaks kõige karismaatilisem terrorist, kellega McClane'i on seni õnnistatud, isegi kui ta on nendega võrdselt üheplaaniline, ehk masendavalt tühi nagu minu hoiupõrsas. Aga ma tahtsin ainult midagi head öelda, vaevalt keegi siit tegelikult midagi kaasakiskuvat leiab.
Arvutiliini tobeduse kompenseeriks sarmikad osalised, aga selles osas ilmneb "Die Hard 4" sisuline lõtvus kõige valusamalt. Tegelastes pole lausa kübetki sügavust, sarmi või omapära, puudub isegi mingi mõttega liin McClane'i ja mõne kesksema kõrvaltegelase vahel. Ta suhtleb pidevalt nii tütre, häkker Matti kui pahade poiste pealikuga, aga sellest võrsub ainult tühje vaidlusi ja üksteise ähvardamist, isegi mitte natuke lahedat dialoogi, rääkimata uuest lahedast ekraanipaarist. Willis ise tundub viiekümnendatesse eluaastatesse jõudmisest hoolimata endiselt kivikõva kangelase materjal, aga näiteks tema sidekick-wannabe Justin Long palgati ilmselt välimuse tõttu, mis meenutab vaese mehe Neod ehk Keanu Reevesi "Matrixis".
Masendavalt mõjub ka Kevin Smith (jah, seesama Kevin Smith), kes mängib häkker Warlocki. Ta on päriselus söaka suuvärgiga lahe vana, kelle mitmed senised tööd väärivad ülevaatamist, aga näitlejana on mehe vajalikkus vägagi kaheldav. Arusaadav, et võimalus legendaarses "Die Hardis" kaasa teha peibutab isegi keskpärase neljanda osa puhul, aga mida no mida Smith küll arvab endast näitlejana kasu olevat? Lihtsalt üks ilmetu paksuke, kes arvab, et ta sooritustes leidub mingi tuluke või hing nagu põhitööd tehes. Värskelt vaadatud "Clerks II" tõestab jällegi, et Smith suudab kaamera taha jäädes panna toimima ka keskpärase või selgelt lohakalt valmis visatud materjali, aga näitlejana on ta lihtsalt ilmetu paksuke, kes ei pane isegi endale kirjutatud rolle elama. Jah, ma piilun sinu suunas, Vaikne Bob.
Visuaalne külg on õnneks kena, isegi kui see sarnaneb üsnagi "Underworldi" sarjas tehtuga, mis on lavastaja Len Wisemani senine elutöö. Madin nõretab adrenaliinist ega kohku tagasi verisest vägivallast (eriti meeldis tunneliosa). Uut kaubamärki taheakse ilmselt kujundada plahvatuste, tulevahetuse või muu välise mõjul õhulende sooritavatest inimkehadest, mis on endiselt kuum sõna videomängudes.
Koju jõudes sisenesin Messengeri, nentides Kaimarile kokkuvõtvalt: action väga korralik, sisu võib ahju loopida. Kaimar arvas: poolkõva on ok... nii suure riista kohta nagu die hard, ilmselt nii kõvaks ei saagi enam minna kui noorest peast. Ise pole veel näinudki, aga oskab nii hästi öelda!
Äks on korralik ja Bruce Willis pole terroristide tümitamiseks veel liiga vana, aga kõik muu lihtsalt imeb. Nii pikast suvefilmist (127 minutit vist) tahaks vähem jura, nii et hindeks panen vaese mehe 8/10, ehk siis 5/10, mida see vaese mehe teknopõnevik kokkuvõttes tõesti väärib. Fänn lisaks punkti või kaks, aga ilmselt nõustuks, et "nii hia" enam pole.
Hinne: 5/10
Tegijaid paelub seekord idee "tänapäevast maailma hoiab koos tehnika", kuigi juba Sandra Bullocki õnnetu "The Net" tõestas, et ohter arvutiklõbistamine jätab filmis tavaliselt üsna nõmeda mulje. Kibe heitlus käib siiski nii päriselus kui (parema väljendi puudumisel) võrgus, kuna see annab võimaluse rõhuda ka teisele moodsate põnevike tüütule klišeele – näidata vaheldumisi käsi mustaks tegevat kangelast ja mitmesuguseid tähtsaid ninasid, kes temaga suhtlevad või räägivad tõsiste nägudega, et nüüd on küll asjad täitsa pekkis.
See jätab harvadel õnnestunud juhtudel mulje, et stsenaristid taipavad moodsa maailma ülesehitusest, võimu tegelikest koridoridest ja selle nööritõmbajatest tublisti rohkem kui saalisistuja. Mis sünnitab mõnusa tunde, et nüüd näeme, kuidas "asjad tegelikult käivad". Vaadata tarku inimesi tegemas keerulisi asju on pealekauba alati huvitav, nii et taolisel materjalil on potentsiaali.
"Die Hard 4" pole siiski see harv õnnestunud juhus, nii et... taheti teha head asja, aga välja kukkus nagu tavaliselt. Kõik märulisse puutuv on ilmselt parima seas, mis tänavu suurele ekraanile jõuab (kuri ja plahvatusohtlik) aga seda kooshoidev pakend ehk tegelik sisu käib seinast seina. Mille all ma ei mõtle tegelikult "väga heast väga halvani", vaid "naeruväärne, kisub piinlikuks" kuni "okei, tundub tobe, aga vähemalt jälgitav".
Arvutite ja häkkeritega seonduvast tooks positiivses valguses välja, et tegijad pigistavad ühiskonda tabavast kaosest välja midagi katastroofifilmi taolist (kaovad reguleeritud liiklus, arvutisuhtlus ja telefoniside ehk moodsa elu alussambad ning tänavad täituvad segaduses rahvamassidega), mis on ju omanäoline, kui mitte lausa originaalne. Peagi "Hitmani" kingadesse astuv Timothy Olyphant on lisaks kõige karismaatilisem terrorist, kellega McClane'i on seni õnnistatud, isegi kui ta on nendega võrdselt üheplaaniline, ehk masendavalt tühi nagu minu hoiupõrsas. Aga ma tahtsin ainult midagi head öelda, vaevalt keegi siit tegelikult midagi kaasakiskuvat leiab.
Arvutiliini tobeduse kompenseeriks sarmikad osalised, aga selles osas ilmneb "Die Hard 4" sisuline lõtvus kõige valusamalt. Tegelastes pole lausa kübetki sügavust, sarmi või omapära, puudub isegi mingi mõttega liin McClane'i ja mõne kesksema kõrvaltegelase vahel. Ta suhtleb pidevalt nii tütre, häkker Matti kui pahade poiste pealikuga, aga sellest võrsub ainult tühje vaidlusi ja üksteise ähvardamist, isegi mitte natuke lahedat dialoogi, rääkimata uuest lahedast ekraanipaarist. Willis ise tundub viiekümnendatesse eluaastatesse jõudmisest hoolimata endiselt kivikõva kangelase materjal, aga näiteks tema sidekick-wannabe Justin Long palgati ilmselt välimuse tõttu, mis meenutab vaese mehe Neod ehk Keanu Reevesi "Matrixis".
Masendavalt mõjub ka Kevin Smith (jah, seesama Kevin Smith), kes mängib häkker Warlocki. Ta on päriselus söaka suuvärgiga lahe vana, kelle mitmed senised tööd väärivad ülevaatamist, aga näitlejana on mehe vajalikkus vägagi kaheldav. Arusaadav, et võimalus legendaarses "Die Hardis" kaasa teha peibutab isegi keskpärase neljanda osa puhul, aga mida no mida Smith küll arvab endast näitlejana kasu olevat? Lihtsalt üks ilmetu paksuke, kes arvab, et ta sooritustes leidub mingi tuluke või hing nagu põhitööd tehes. Värskelt vaadatud "Clerks II" tõestab jällegi, et Smith suudab kaamera taha jäädes panna toimima ka keskpärase või selgelt lohakalt valmis visatud materjali, aga näitlejana on ta lihtsalt ilmetu paksuke, kes ei pane isegi endale kirjutatud rolle elama. Jah, ma piilun sinu suunas, Vaikne Bob.
Visuaalne külg on õnneks kena, isegi kui see sarnaneb üsnagi "Underworldi" sarjas tehtuga, mis on lavastaja Len Wisemani senine elutöö. Madin nõretab adrenaliinist ega kohku tagasi verisest vägivallast (eriti meeldis tunneliosa). Uut kaubamärki taheakse ilmselt kujundada plahvatuste, tulevahetuse või muu välise mõjul õhulende sooritavatest inimkehadest, mis on endiselt kuum sõna videomängudes.
Koju jõudes sisenesin Messengeri, nentides Kaimarile kokkuvõtvalt: action väga korralik, sisu võib ahju loopida. Kaimar arvas: poolkõva on ok... nii suure riista kohta nagu die hard, ilmselt nii kõvaks ei saagi enam minna kui noorest peast. Ise pole veel näinudki, aga oskab nii hästi öelda!
Äks on korralik ja Bruce Willis pole terroristide tümitamiseks veel liiga vana, aga kõik muu lihtsalt imeb. Nii pikast suvefilmist (127 minutit vist) tahaks vähem jura, nii et hindeks panen vaese mehe 8/10, ehk siis 5/10, mida see vaese mehe teknopõnevik kokkuvõttes tõesti väärib. Fänn lisaks punkti või kaks, aga ilmselt nõustuks, et "nii hia" enam pole.
Hinne: 5/10
June 07, 2007
"Hostel: Part II"
Vahel juhtub nii, et kõik paistavat olevat vaimustuses kindlast näitlejast või filmitegijast, kes seda üldse ei vääri. Tema parimad päevad on tegelikult seljataga või reaalne saavutus osutub suhteliselt tagasihoidlikuks – või eriti äärmuslikul juhul on ta andetu käsitööline, kelle edu kinnitab veelkord, et maamunal pole kübetki õiglust.
Viimaste hulka olen tavatsenud lugeda ka mehepoja nimega Eli Roth, kelle senised täispikad tööd, odavalt tehtud õudukad "Cabin Fever" ja "Hostel", osutusid kobedateks kassahittideks, mis tegid temast hoobilt kultusmehe.
"CF" on algusest lõpuni lihtsalt viletsalt kirjutatud verine käkk, milles võiks peituda õnnelikul juhul kõigest okei lühifilm. "Hostel" säilitab väärt ideest (turistid satuvad Slovakkias inimjahi märklauaks, kus rikkurid tavainimeste peal verejanu rahuldavad) ja paeluvast õhustikust (hellitatud lääne noored pahaendelises Ida-Euroopas; tegevuspaigad ja operaatoritöö püüavad kohe silma) hoolimata pinget mingil kõrgusel vaid keskpaigani, misjärel kõik taandub mõttetuks veristamiseks.
Ma pole splatterile nagunii sobivaim arvustaja, sest hindan filme vaadates liiga kõrgelt materjali kvaliteeti ehk kas tegelased, sündmustik ja näitlejate esitused moodustavad kaasatõmbava ning omas kontekstis usutava terviku. Aga isegi kiiruga kokkuvisatud meelelahutust peaks hindama nagu see väärib (räpane lõbu enamasti üheks korraks), mitte kuulutama, et tegemist on uuema kinokunsti väärtusliku tugisambaga. Sa ju ei nimetaks moodsa aja suurimaks skulptoriks kutti, kes paneb kakast, kastanitest ja tikkudest kokku ilusaid loomakujukesi?
Ja palun mitte kiusata selle lolli väitega, et mõnes žanris pole korralikel stsenaariumitel kohta või tähtsust. Ükski linalugu ei PEA vaataja intelligentsust solvama või nüri klišeepudru keetma, olgu teemaks suurlinna ründavad kaheksakäelised mutandid või midagi diipi. Eksisteerib ikka vahe küll näiteks Shyamalani õudukal või sellel, kui mingi õliste juustega horrorifriik mätsib jämeda puulusikaga pajas kõige väsinumaid stampe pooleteisetunniseks julgaks, mida nimetab ise homage'iks või uueks laineks.
Sellise kurjustamise järel on natuke tobe tunnistada, et "Hostel: Part II" täitsa meeldib, aga Roth on tõepoolest vahepeal arenenud.
"Hostel 2" mõjub esimese osaga võrdluses nagu "Saw 2" versus "Saw": piisavalt lihvi saanud, et heale ideele piisavalt nägus teostus kõrvale kasvatada. Kindlasti aitas 4,8 miljonilt dollarilt 10,2 peale kasvanud eelarve, aga märgatavam areng leidis aset Rothi paranenud kirjutamisoskuses. Mis ei tõuse küll kõrgustesse, aga saavutab piisava funktsionaalsuse ja omapära, et silma paista. Tegemist on endiselt lihtsa meelelahutusega, mille tõmbenumbriks veri ja erinevad moodused, kuidas seda nõrgemate seest välja lastakse, aga vahel polegi ju rohkemat vaja, et poolteist tundi olmeona välja lülitada. Nalja saab rohkem ja uuritakse ka, millised võiks siis olla need inimesed, kes tulevad pärapõrgusse raha peale teisi tapma, sest neil on lihtsalt see võimalus. Lisab sisulist sügavust küll, miks ei.
Meesturistid vahetatakse järjes nägusate neiude vastu, kelle kõrvale peeti ka vajalikuks lisada Heather Matarazzo. Tema tuntuim etteaste jääb 1990ndate keskele – Todd Solondzi kunagisse kultusfilmi "Welcome to the Dollhouse". Roth meelitas pisiossa veel mõningaid oma lemmikuid vanadest filmidest, kelle nimed sulle vaevalt midagi ütlevad, nii et see võib seletada, miks niigi girlpowerit ilmutavad peategelased vajasid enda kõrvale kõvera näoga tüdrukut, kellel on aina toore sidruni närimise nägu peas. Ta on ise samuti sellest tüpaažist ammu välja kasvanud nagu reedab näiteks osalus "The L Wordi" neljandas hooajas. Aga noh, kellel meist see raha ikka ise taskust välja turritab, eriti kui kauba peale on tasuta reis mitmesse riiki.
Verisem on teine osa ka, aga detaile avastage ise. "Saw" on leidlikum, kuigi "Hostel" ei püüagi vist konkureerida, nii palju ütleks.
Päris tore sõit, aga kolmandat osa ei tahaks. Miks peaks? See annaks vaevalt midagi juurde. Vähem järgesid, palun, üldse.
Hinne: 7/10
Viimaste hulka olen tavatsenud lugeda ka mehepoja nimega Eli Roth, kelle senised täispikad tööd, odavalt tehtud õudukad "Cabin Fever" ja "Hostel", osutusid kobedateks kassahittideks, mis tegid temast hoobilt kultusmehe.
"CF" on algusest lõpuni lihtsalt viletsalt kirjutatud verine käkk, milles võiks peituda õnnelikul juhul kõigest okei lühifilm. "Hostel" säilitab väärt ideest (turistid satuvad Slovakkias inimjahi märklauaks, kus rikkurid tavainimeste peal verejanu rahuldavad) ja paeluvast õhustikust (hellitatud lääne noored pahaendelises Ida-Euroopas; tegevuspaigad ja operaatoritöö püüavad kohe silma) hoolimata pinget mingil kõrgusel vaid keskpaigani, misjärel kõik taandub mõttetuks veristamiseks.
Ma pole splatterile nagunii sobivaim arvustaja, sest hindan filme vaadates liiga kõrgelt materjali kvaliteeti ehk kas tegelased, sündmustik ja näitlejate esitused moodustavad kaasatõmbava ning omas kontekstis usutava terviku. Aga isegi kiiruga kokkuvisatud meelelahutust peaks hindama nagu see väärib (räpane lõbu enamasti üheks korraks), mitte kuulutama, et tegemist on uuema kinokunsti väärtusliku tugisambaga. Sa ju ei nimetaks moodsa aja suurimaks skulptoriks kutti, kes paneb kakast, kastanitest ja tikkudest kokku ilusaid loomakujukesi?
Ja palun mitte kiusata selle lolli väitega, et mõnes žanris pole korralikel stsenaariumitel kohta või tähtsust. Ükski linalugu ei PEA vaataja intelligentsust solvama või nüri klišeepudru keetma, olgu teemaks suurlinna ründavad kaheksakäelised mutandid või midagi diipi. Eksisteerib ikka vahe küll näiteks Shyamalani õudukal või sellel, kui mingi õliste juustega horrorifriik mätsib jämeda puulusikaga pajas kõige väsinumaid stampe pooleteisetunniseks julgaks, mida nimetab ise homage'iks või uueks laineks.
Sellise kurjustamise järel on natuke tobe tunnistada, et "Hostel: Part II" täitsa meeldib, aga Roth on tõepoolest vahepeal arenenud.
"Hostel 2" mõjub esimese osaga võrdluses nagu "Saw 2" versus "Saw": piisavalt lihvi saanud, et heale ideele piisavalt nägus teostus kõrvale kasvatada. Kindlasti aitas 4,8 miljonilt dollarilt 10,2 peale kasvanud eelarve, aga märgatavam areng leidis aset Rothi paranenud kirjutamisoskuses. Mis ei tõuse küll kõrgustesse, aga saavutab piisava funktsionaalsuse ja omapära, et silma paista. Tegemist on endiselt lihtsa meelelahutusega, mille tõmbenumbriks veri ja erinevad moodused, kuidas seda nõrgemate seest välja lastakse, aga vahel polegi ju rohkemat vaja, et poolteist tundi olmeona välja lülitada. Nalja saab rohkem ja uuritakse ka, millised võiks siis olla need inimesed, kes tulevad pärapõrgusse raha peale teisi tapma, sest neil on lihtsalt see võimalus. Lisab sisulist sügavust küll, miks ei.
Meesturistid vahetatakse järjes nägusate neiude vastu, kelle kõrvale peeti ka vajalikuks lisada Heather Matarazzo. Tema tuntuim etteaste jääb 1990ndate keskele – Todd Solondzi kunagisse kultusfilmi "Welcome to the Dollhouse". Roth meelitas pisiossa veel mõningaid oma lemmikuid vanadest filmidest, kelle nimed sulle vaevalt midagi ütlevad, nii et see võib seletada, miks niigi girlpowerit ilmutavad peategelased vajasid enda kõrvale kõvera näoga tüdrukut, kellel on aina toore sidruni närimise nägu peas. Ta on ise samuti sellest tüpaažist ammu välja kasvanud nagu reedab näiteks osalus "The L Wordi" neljandas hooajas. Aga noh, kellel meist see raha ikka ise taskust välja turritab, eriti kui kauba peale on tasuta reis mitmesse riiki.
Verisem on teine osa ka, aga detaile avastage ise. "Saw" on leidlikum, kuigi "Hostel" ei püüagi vist konkureerida, nii palju ütleks.
Päris tore sõit, aga kolmandat osa ei tahaks. Miks peaks? See annaks vaevalt midagi juurde. Vähem järgesid, palun, üldse.
Hinne: 7/10
June 05, 2007
"Grindhouse: Death Proof"
Sul on lõbus, aga sa õpid ka. Või siis: sa õpid, aga sul on ka lõbus. Selge see, et Tarantino on filmikunstile alati olnud väga vajalik. Vähesed on suutnud need kaks eesmärki nii tõhusalt ühendada. Kui Tarantino tööd meeldivad, on võimalik neid lähemalt uurides kinoajaloost üht koma teist kõrva taha panna. Kust pärineb mingi tehniline lahendus, lavastuslik detail või lihtsalt teema tegelaste jutus – need paistavad harva olevat juhuslikud, sest autoril paistab olevat alati palju viiteid ja ideid, mida ta pole jõudnud veel kasutada.
"Grindhouse'is" algab harimine juba pealkirjast. Sellist nime kannavad räpakatele B-filmidele keskendunud ameeriklaste kinod, mis olid kõva sõna 1960ndate teisel poolel ning 1970ndatel. Seal levis komme näidata järjest kahte exploitation-filmi, mis tehti hooletult ja kiiruga, lootes inimeste madalatele instinktidele rõhunud reklaami toel ruttu mõni dollar teenida. Seks, möll, friigid, narko, koletised ja anarhia: kõik, millega piletimüügist paarkümmend miljonit teenides ning arvukaid kulusid maha arvestades suudab tootja ikka milli või kaks tasku pista.
"Grindhouse" jäljendab selliseid teoseid nii pildis, sõnas kui vaimus (ainuüksi räpakas montaaž paneb harituma kinosõbra vahel rõõmsalt rõkatama), aga on ligi 70 miljoni dollarilise eelarvega selgelt liiga kulukas ja ausalt öeldes liiga kvaliteetne, et exploitationiga palju ühist omada. Seda vähemalt Tarantino filmi "Death Proof" põhjal, mis lastakse vist kõikjal peale Põhja-Ameerika kinodesse Robert Rodrigueze filmist "Planet Terror" eraldi. Mujal puudub grindhouse'i kultuur, või noh, traditsioon, mis annab determineeritust korraga umbes 190 minutiga kaks B-filmi sisse ahmida. Ja tegelikult hinnati selle elujõudu üle ka Põhja-Ameerikas, sest "Grindhouse" osutus rahaliselt valusaks läbikukkumiseks.
Minu meelest on teose kaheks lõikamine igati hea mõte, sest ainuüksi kahetunnisele kestvusele lähenev "Death Proof" pakub kahte lugu (siiski omavahel seotud), nii et pärast seda on küllastus juba käes. Traditsioonid või mitte, liiga palju head asja korraga saab mõjuda ainult väsitavalt. Ja "Kill Billi" kassaedu oleks samuti väga kaheldav, kui seda oleks näidatud kaks osa korraga.
"Death Proofi" mõlemad lood, eriti esimene, sarnanevad kõige rohkem Tarantino esiktööga "Reservoir Dogs". Mehed asendati küll naistega, aga diil on sama: palju juttu väga erinevatel teemadel ja lõpuks premeeritakse kannatlikke stiliseeritud vägivallaga. Teine stoori tundub alguses kusjuures ebavajalik, aga tasub kuhjaga ära, jättes publiku finaalist mõnusalt elevile.
Taaskord ei nähta vaeva tegelaste arendamisega, vaid visatakse neile hambusse uskumatu kogus dialoogi seoses kõigega, mis nende elusid puudutab. Põhiliselt siis kutid ja pidutsemine. Tarantino on selleks muidugi liiga omapärane, et nende pähe pugeda ja mõelda, millest sellised näitsikud üldse rääkida võiks, pannes lihtsalt kokku järjekordse mahlaka käki elust enesest, kus on pikki arutlusi vaatajale suvalistel teemadel, omavahelist norimist ja nalja. See on chick flick, misjärel teised chick flickid enam hamba alla ei kõlba.
Neiud näevad välja kenad, aga on rollidesse ka muidu sobivad, sest teevad mahuka dialoogi näilise pingutuseta enda omaks. Asi kõlab nii loomulikult ja kepsakalt, et isegi pikad stseenid ei tundu vähimaski võltsid. Tarantino võttis näiteks jutuajamise kohvikus üles vähemalt kümme minutit kestva mammutvõttena, nii et arvake ise, kui väga tüdrukud peavad siia sobima, et asi auga välja kanda.
Tarantino kui kinosõbra fetiš karmide naiste vastu, kes teavad, mida tahavad, ja tahavad seda kohe, haarates elul kõhklematult sarvedest, on tuntud juba "Jackie Brownist" ja "Kill Billist". Nüüd serveeritakse seda eriti suures koguses, kuna kesksetes osades õrnema soo esindajaid on tervelt kuus (võrdluseks: samaväärseid mehi ainult üks). Nende macholikkus, seksikus ja kick-ass faktor kokku mõjuvad meespublikule ilmselt üsna vastupandamatult, eriti kui noor vanameister seda kaamera taga, ja kohati ees, hoolikalt orkestreerib. Tulemus on see, mida enamik MTV-põlvkonna popkultuurist ihust ja hingest kasvõi sekundiks vangistada üritab – puhas seks. Erinevalt paljudest õnnestub see siiski nii lõdvalt nagu keegi poleks isegi üritanud.
Ainuke oluline meestegelane on salapärane Kaskadöör Mike, kelleks kaaluti veel tegijaid nagu Mickey Rourke, Sylvester Stallone ja Ving Rhames. Kõik omaette kahtlemata hüvad mehed, aga tunnistades Kurt Russelli saavutatud perfektsust, jääb siiski üle ainult imestada, et mida teistes üldse arvati nägevat. See on kindlasti Russelli üks värvikamaid töid ja teeb temast hetkeks taas ülikuuma tegija. Kirjeldaks lausa John Travolta ja "Pulp Fictioni" mõõdus renessansina, kuigi kergem on tõmmata paralleeli Michael Madseniga "Marukoertes", kes tuli ja säras vaid korraks. Kõhutunne ütleb, et Russellil läheb sama rada. Nii ehk naa, Mike on igatahes karismaatilisemaid kurikaelu eales: täpselt õige segu hullust, sarmi ja perfektse koomilise ajastusega vaimukusi.
Hinne: 8/10
"Grindhouse'is" algab harimine juba pealkirjast. Sellist nime kannavad räpakatele B-filmidele keskendunud ameeriklaste kinod, mis olid kõva sõna 1960ndate teisel poolel ning 1970ndatel. Seal levis komme näidata järjest kahte exploitation-filmi, mis tehti hooletult ja kiiruga, lootes inimeste madalatele instinktidele rõhunud reklaami toel ruttu mõni dollar teenida. Seks, möll, friigid, narko, koletised ja anarhia: kõik, millega piletimüügist paarkümmend miljonit teenides ning arvukaid kulusid maha arvestades suudab tootja ikka milli või kaks tasku pista.
"Grindhouse" jäljendab selliseid teoseid nii pildis, sõnas kui vaimus (ainuüksi räpakas montaaž paneb harituma kinosõbra vahel rõõmsalt rõkatama), aga on ligi 70 miljoni dollarilise eelarvega selgelt liiga kulukas ja ausalt öeldes liiga kvaliteetne, et exploitationiga palju ühist omada. Seda vähemalt Tarantino filmi "Death Proof" põhjal, mis lastakse vist kõikjal peale Põhja-Ameerika kinodesse Robert Rodrigueze filmist "Planet Terror" eraldi. Mujal puudub grindhouse'i kultuur, või noh, traditsioon, mis annab determineeritust korraga umbes 190 minutiga kaks B-filmi sisse ahmida. Ja tegelikult hinnati selle elujõudu üle ka Põhja-Ameerikas, sest "Grindhouse" osutus rahaliselt valusaks läbikukkumiseks.
Minu meelest on teose kaheks lõikamine igati hea mõte, sest ainuüksi kahetunnisele kestvusele lähenev "Death Proof" pakub kahte lugu (siiski omavahel seotud), nii et pärast seda on küllastus juba käes. Traditsioonid või mitte, liiga palju head asja korraga saab mõjuda ainult väsitavalt. Ja "Kill Billi" kassaedu oleks samuti väga kaheldav, kui seda oleks näidatud kaks osa korraga.
"Death Proofi" mõlemad lood, eriti esimene, sarnanevad kõige rohkem Tarantino esiktööga "Reservoir Dogs". Mehed asendati küll naistega, aga diil on sama: palju juttu väga erinevatel teemadel ja lõpuks premeeritakse kannatlikke stiliseeritud vägivallaga. Teine stoori tundub alguses kusjuures ebavajalik, aga tasub kuhjaga ära, jättes publiku finaalist mõnusalt elevile.
Taaskord ei nähta vaeva tegelaste arendamisega, vaid visatakse neile hambusse uskumatu kogus dialoogi seoses kõigega, mis nende elusid puudutab. Põhiliselt siis kutid ja pidutsemine. Tarantino on selleks muidugi liiga omapärane, et nende pähe pugeda ja mõelda, millest sellised näitsikud üldse rääkida võiks, pannes lihtsalt kokku järjekordse mahlaka käki elust enesest, kus on pikki arutlusi vaatajale suvalistel teemadel, omavahelist norimist ja nalja. See on chick flick, misjärel teised chick flickid enam hamba alla ei kõlba.
Neiud näevad välja kenad, aga on rollidesse ka muidu sobivad, sest teevad mahuka dialoogi näilise pingutuseta enda omaks. Asi kõlab nii loomulikult ja kepsakalt, et isegi pikad stseenid ei tundu vähimaski võltsid. Tarantino võttis näiteks jutuajamise kohvikus üles vähemalt kümme minutit kestva mammutvõttena, nii et arvake ise, kui väga tüdrukud peavad siia sobima, et asi auga välja kanda.
Tarantino kui kinosõbra fetiš karmide naiste vastu, kes teavad, mida tahavad, ja tahavad seda kohe, haarates elul kõhklematult sarvedest, on tuntud juba "Jackie Brownist" ja "Kill Billist". Nüüd serveeritakse seda eriti suures koguses, kuna kesksetes osades õrnema soo esindajaid on tervelt kuus (võrdluseks: samaväärseid mehi ainult üks). Nende macholikkus, seksikus ja kick-ass faktor kokku mõjuvad meespublikule ilmselt üsna vastupandamatult, eriti kui noor vanameister seda kaamera taga, ja kohati ees, hoolikalt orkestreerib. Tulemus on see, mida enamik MTV-põlvkonna popkultuurist ihust ja hingest kasvõi sekundiks vangistada üritab – puhas seks. Erinevalt paljudest õnnestub see siiski nii lõdvalt nagu keegi poleks isegi üritanud.
Ainuke oluline meestegelane on salapärane Kaskadöör Mike, kelleks kaaluti veel tegijaid nagu Mickey Rourke, Sylvester Stallone ja Ving Rhames. Kõik omaette kahtlemata hüvad mehed, aga tunnistades Kurt Russelli saavutatud perfektsust, jääb siiski üle ainult imestada, et mida teistes üldse arvati nägevat. See on kindlasti Russelli üks värvikamaid töid ja teeb temast hetkeks taas ülikuuma tegija. Kirjeldaks lausa John Travolta ja "Pulp Fictioni" mõõdus renessansina, kuigi kergem on tõmmata paralleeli Michael Madseniga "Marukoertes", kes tuli ja säras vaid korraks. Kõhutunne ütleb, et Russellil läheb sama rada. Nii ehk naa, Mike on igatahes karismaatilisemaid kurikaelu eales: täpselt õige segu hullust, sarmi ja perfektse koomilise ajastusega vaimukusi.
Hinne: 8/10
May 17, 2007
"Next" (2007)
Leidub terve hunnik filmitähtesid, kes on muidu ägedad ja nummid, aga ei oska kunagi õigel ajal tööd lõpetada ning vahelduseks koju kotile kobida. Samuel L. Jackson, Bruce Willis, Nicolas Cage, Johnny Depp... seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, aga mul ei tule hetkel rohkem nimesid miskipärast meelde. Piinlik.
Nende probleem paistab olevat, et nad ei loe stsenaariumeid, enne järjekordsele pakkumisele "jah" ütlemist. Selle tulemusel sünnib palju filme, mis on viletsad või mida pole nende keskpärasuses lihtsalt kellelegi vaja, tehes kõik õnnetuks. Meid, sest me oleks võinud kaotatud aja jooksul hoopis häid telesarju vahtida. Tootjaid, sest paljud filmid kukuvad läbi. Ja näitlejaid endid ka, sest mis täht sa ikka nii väga oled, kui ainult üks film kolmest-neljast toob kasumit. Läbikukkumine pole koerasitt, et märkab ainult see, kes sisse astub.
Cage'i uusim pole õnneks nende hulgas, mida võib rahulikult vahele jätta, vaid mätsib päris hästi. Kuigi ma olin üllatunud pärast vaatamist Superkinode kodukalt kontrollides, et see kestab ainult poolteist tundi... mulle tundus küll rohkem, näiteks tund ja kolmveerand.
"Next" ei vihja sellele, et ületöötavale staarile ei jagu enam projektidele pealkirju, vaid hoopis sellele, et tema kehastatud Cris Johnson näeb ette kaht minutit oma tulevikust. Kui seda juba vaadata, siis tulevik kohe muutub... aga õnneks alati talle soodsas suunas.
Kui ma nüüd lisan, et linalugu põhineb Philip K. Dicki lühilool "The Golden Man", meenub sulle miskipärast, et kirjaniku eelmine lühijutu ekraniseering ("Paycheck") on igavene jura. Aga ma tegelikult tahtsin öelda – sarnaselt Dicki ekraniseeringuga "Paycheck" hakatakse peategelast innukalt jälitama. Cris satub vandenõu keskele, kus terroristid tahavad suurlinnas tuumarelva õhkida, valitsus tahab teda appi seda ennetama ja lisaks on silmapiiril naine (võluv Jessica Biel), kellega Crisi tulevikkunägemine kasvab tunduvalt pikemaks kui kaks minutit.
See tundub nagu piisav hulk materjali, et poolteist tundi ära täita, mis pole päris tõsi, vähemalt mitte kogu tõsi. Lõpp kisub nimelt natuke üksluiseks mölluks, kus väheütleva välimusega head tulistavad väheütleva välimusega pahasid, kes pursivad vahel saksa keelt (väike kummardus "Die Hard 3"-le?). Cage'i ja Bieli sobivus on ekraanil seevastu täitsa tuntav ja kuigi nii Biel kui valitsuse tegelasi esindav Julianne Moore vajaks natuke enam aega ja ruumi, et intrigeerivaks muutuda, leidub põnevikus piisavalt trikke ja mängulisust, et sisulist õõnsust kompenseerida.
Mitmed trikid ehitatakse üles sellele, et Cris näeb ette oma tulevikku, ja see võimaldab luua lahedaid olukordi, kus mehe ümber valitseb mingi möll, aga tema tuleb sellest puhtalt välja. Põgenemine kasiinost on tipp, aga järgnevad on sama head ja pildiliselt isegi võimsamad. See loob filmile omapärase õhustiku, mis sobiks kelmipõnevikesse nagu Cage'i enda "Matchstick Men". Talle üldse ka sobivad sellised südamliku veidriku rollid, isegi kui temast ei saa kunagi nõnda palju teada kui tahaks.
Hinne: 7/10
Nende probleem paistab olevat, et nad ei loe stsenaariumeid, enne järjekordsele pakkumisele "jah" ütlemist. Selle tulemusel sünnib palju filme, mis on viletsad või mida pole nende keskpärasuses lihtsalt kellelegi vaja, tehes kõik õnnetuks. Meid, sest me oleks võinud kaotatud aja jooksul hoopis häid telesarju vahtida. Tootjaid, sest paljud filmid kukuvad läbi. Ja näitlejaid endid ka, sest mis täht sa ikka nii väga oled, kui ainult üks film kolmest-neljast toob kasumit. Läbikukkumine pole koerasitt, et märkab ainult see, kes sisse astub.
Cage'i uusim pole õnneks nende hulgas, mida võib rahulikult vahele jätta, vaid mätsib päris hästi. Kuigi ma olin üllatunud pärast vaatamist Superkinode kodukalt kontrollides, et see kestab ainult poolteist tundi... mulle tundus küll rohkem, näiteks tund ja kolmveerand.
"Next" ei vihja sellele, et ületöötavale staarile ei jagu enam projektidele pealkirju, vaid hoopis sellele, et tema kehastatud Cris Johnson näeb ette kaht minutit oma tulevikust. Kui seda juba vaadata, siis tulevik kohe muutub... aga õnneks alati talle soodsas suunas.
Kui ma nüüd lisan, et linalugu põhineb Philip K. Dicki lühilool "The Golden Man", meenub sulle miskipärast, et kirjaniku eelmine lühijutu ekraniseering ("Paycheck") on igavene jura. Aga ma tegelikult tahtsin öelda – sarnaselt Dicki ekraniseeringuga "Paycheck" hakatakse peategelast innukalt jälitama. Cris satub vandenõu keskele, kus terroristid tahavad suurlinnas tuumarelva õhkida, valitsus tahab teda appi seda ennetama ja lisaks on silmapiiril naine (võluv Jessica Biel), kellega Crisi tulevikkunägemine kasvab tunduvalt pikemaks kui kaks minutit.
See tundub nagu piisav hulk materjali, et poolteist tundi ära täita, mis pole päris tõsi, vähemalt mitte kogu tõsi. Lõpp kisub nimelt natuke üksluiseks mölluks, kus väheütleva välimusega head tulistavad väheütleva välimusega pahasid, kes pursivad vahel saksa keelt (väike kummardus "Die Hard 3"-le?). Cage'i ja Bieli sobivus on ekraanil seevastu täitsa tuntav ja kuigi nii Biel kui valitsuse tegelasi esindav Julianne Moore vajaks natuke enam aega ja ruumi, et intrigeerivaks muutuda, leidub põnevikus piisavalt trikke ja mängulisust, et sisulist õõnsust kompenseerida.
Mitmed trikid ehitatakse üles sellele, et Cris näeb ette oma tulevikku, ja see võimaldab luua lahedaid olukordi, kus mehe ümber valitseb mingi möll, aga tema tuleb sellest puhtalt välja. Põgenemine kasiinost on tipp, aga järgnevad on sama head ja pildiliselt isegi võimsamad. See loob filmile omapärase õhustiku, mis sobiks kelmipõnevikesse nagu Cage'i enda "Matchstick Men". Talle üldse ka sobivad sellised südamliku veidriku rollid, isegi kui temast ei saa kunagi nõnda palju teada kui tahaks.
Hinne: 7/10
April 27, 2007
Stephen King "The Stand"
No one can tell what goes on in between the person you were and the person you become. No one can chart that blue and lonely section of hell. There are no maps of change. You just... come out the other side.
Or you don't.
Or you don't.
April 24, 2007
"Waitress" (2007)
Kobarkino kõrvale on tekkinud uus kaubakeskus Foorum, mis on vist natuke eksklusiivsem kui enamik teisi, kuna sealsed kaubad tunduvad uhkemad. Kelli vedas mu seebipoodi ja – kuigi ma pole tõeline täkk, et seda tunnistan – tegelikult oli päris äge. Igasugused huvitavad kamakad, mis lõhnasid pealekauba hästi.
Jutu iva on, et naistelt võib palju õppida elu väikeste naudingute kohta, nii kehalike kui vaimsete. Sellepärast tasub aeg-ajalt ära vaadata mõni naistekas nagu väike armas tragikomöödia "Waitress", mille peaosas Keri Russell, kes jäänud meelde filmidest "Mission Impossible 3", "The Upside of Anger" või hoopis sarja "Felicity" nimiosas.
See on lugu pirukakohviku ettekandjast Jennast, kes oskab jube hästi pirukaid teha. Ja muidugi mitte rasvast tilkuvaid tainakäkke nagu nõukogude aega näinud inimesele võib kujutleda, vaid selliseid ... mis see täpne väljend on... ahjupirukaid? Ümmargused, kohevad, küpsetatakse alusel, sisaldavad marju, puuvilju, šokolaadi või moosi jne. Nagu see õunakas, millele "American Pie" Jim taha keeras. Vot, pirukaid teeb Jenna hästi, nii kolleegid kui külastajad kiidavad, aga eraelu on tal kurb, sest abikaasa (Jeremy Sisto) on väga kiivas ja kontrolliv. Naisel ei tohi väljaspool kodu mingit elu olla, ega isegi taskuraha, sest tema eest "kantakse ju niigi hoolt". Siis jääb ta õnnetuseks rasedaks ja alustab salasuhet oma arstiga ("Firefly" Nathan Fillion)...
"Waitress" kõigub romantilise komöödia ja draama vahel, olemata õieti kumbki, ning muutub keskmisele meesvaatajale kohati ilmselt imalaks. Adrienne Shelly stsenaristi-lavastajatöö (ta täidab ka üsna suurt kõrvalosa) ei kujune õnneks siiski oma identiteedis ebakindlaks juraks. Pakkudes pisikeste üllatustega lugu, meeldivat õhustikku, sümpaatseid näitlejaid ja krapsakat dialoogi, milles on oma koht särtsakal sõnakasutusel ja ka mõnel sügavmõttelisel tähelepanekul elust ja inimestest. Russelli ja Fillioni omavaheline sümpaatia on tuntav, mis aitab kaasa romantilise komöödia õnnestumisele, kui see tervikust eraldi välja tõsta. Sellist asja ei saa võtta iseendast mõistetavalt.
See on eelkõige Keri Russelli šõu, kes muudab talle loo käigus järjest ette serveeritud klišeed (rahulolematu naine, armastav naine, julge naine vm) sümpaatseks tervikuks, nii et talle on kerge kaasa elada. Lihtsa hea maatüdruku tegelaskuju muudab huvitavamaks kibedus, mis koormavast abielust tema hinge kogunenud, aga seda ei taha tegijad paraku lähemalt uurida, piirdudes pagasiga, millega saadetakse ekraanile tavaliselt hoopis J-Lo. Jenna on samasugune real ja down neiu, ei tee pahandusi, on usin, töökas, õiglane, lahke ja sõprade armastatud. Jah, sellise tegelaskuju õnnestumine sõltub eelkõige osatäitja sarmist, milles räägib palju kaasa vaataja suva, aga kindlasti jagub tal ekraanisarmi. Meenutab Drew Barrymore'i, aga kui Barrymore mõjub kogu oma armsuses kohati natuke lodevalt, siis Russell on šikk nagu Diane Lane. Ja õnneks noorem.
Fillion on lihtsalt armas ja närviline, aga Jeremy Sisto (Jenna tasakaalutu abikaasa) lisab loole ähvardava alatooni, mis on kõige muu vahelduseks päris tore. See roll läheb ilmselt eriti korda kunagistele "Six Feet Underi" ehk "Mulla all" austajatele, sest ta kordab suuresti seal esitatut. Nii lühikese ajaga ei saa me pimeduse rüppe vajunud lapsmehest muidugi võrdselt ilmekat ülevaadet, aga parem varblane peos kui tuvi katusel. Jumal küll, ma tsiteerin vanasõnu nagu 40aastane algklasside õpetajast vanapoiss.
"Waitressi" vaadates meenub veel selline muhe komöödiasari nagu "My Name Is Earl". Seal esitatakse sarnane pilt Väikeste Inimeste Ameerikast, kus kõik inimesed on sisimas head, üksikud pahad on ikka tõesti psühhod ja õdus elutsemine oma pisikeses kogukonnas on palju tähtsam karjääritegemisest või muust albist rabelemisest.
Ameerika unelmaid leidub erinevaid, nii et ära naera väikelinnaparadiisi mõtet välja ainult seetõttu, et eestlastel pole samaväärset võrdlust kõrvale panna. Meil oleks jah tobe, kui mõni kohalik filmionu väntaks feelgood-pildi "Rasedus teiselt mehelt ja tore elu kohvikus" tublist väikesest vahvliküpsetajast, kes saab lõpuks tasuva töö Foorumi seebipoes. Aga nemad kujutavad seda nii, et kõlbab teistelegi näidata. Jenna lihtsus ja hubasus hoiavad "lihtsa elu" õhustiku ilusti koos, isegi kui ta peaks viie aasta pärast pirukaküpsetamisest tüdinema, küüniliseks muutuma ja Joan Alleniks moonduma.
Meil see kuuldavasti kinodesse ei jõua ning väärilist võimalust pole "Waitress" saanud ka USAs (nelja kuuga viis festivali, mai algusest vähestel ekraanidel). Aga küll sa selle vajadusel kusagilt kätte saad, netiajastu laps, sa oled ju nii nutikas.
Hinne: 7/10
Jutu iva on, et naistelt võib palju õppida elu väikeste naudingute kohta, nii kehalike kui vaimsete. Sellepärast tasub aeg-ajalt ära vaadata mõni naistekas nagu väike armas tragikomöödia "Waitress", mille peaosas Keri Russell, kes jäänud meelde filmidest "Mission Impossible 3", "The Upside of Anger" või hoopis sarja "Felicity" nimiosas.
See on lugu pirukakohviku ettekandjast Jennast, kes oskab jube hästi pirukaid teha. Ja muidugi mitte rasvast tilkuvaid tainakäkke nagu nõukogude aega näinud inimesele võib kujutleda, vaid selliseid ... mis see täpne väljend on... ahjupirukaid? Ümmargused, kohevad, küpsetatakse alusel, sisaldavad marju, puuvilju, šokolaadi või moosi jne. Nagu see õunakas, millele "American Pie" Jim taha keeras. Vot, pirukaid teeb Jenna hästi, nii kolleegid kui külastajad kiidavad, aga eraelu on tal kurb, sest abikaasa (Jeremy Sisto) on väga kiivas ja kontrolliv. Naisel ei tohi väljaspool kodu mingit elu olla, ega isegi taskuraha, sest tema eest "kantakse ju niigi hoolt". Siis jääb ta õnnetuseks rasedaks ja alustab salasuhet oma arstiga ("Firefly" Nathan Fillion)...
"Waitress" kõigub romantilise komöödia ja draama vahel, olemata õieti kumbki, ning muutub keskmisele meesvaatajale kohati ilmselt imalaks. Adrienne Shelly stsenaristi-lavastajatöö (ta täidab ka üsna suurt kõrvalosa) ei kujune õnneks siiski oma identiteedis ebakindlaks juraks. Pakkudes pisikeste üllatustega lugu, meeldivat õhustikku, sümpaatseid näitlejaid ja krapsakat dialoogi, milles on oma koht särtsakal sõnakasutusel ja ka mõnel sügavmõttelisel tähelepanekul elust ja inimestest. Russelli ja Fillioni omavaheline sümpaatia on tuntav, mis aitab kaasa romantilise komöödia õnnestumisele, kui see tervikust eraldi välja tõsta. Sellist asja ei saa võtta iseendast mõistetavalt.
See on eelkõige Keri Russelli šõu, kes muudab talle loo käigus järjest ette serveeritud klišeed (rahulolematu naine, armastav naine, julge naine vm) sümpaatseks tervikuks, nii et talle on kerge kaasa elada. Lihtsa hea maatüdruku tegelaskuju muudab huvitavamaks kibedus, mis koormavast abielust tema hinge kogunenud, aga seda ei taha tegijad paraku lähemalt uurida, piirdudes pagasiga, millega saadetakse ekraanile tavaliselt hoopis J-Lo. Jenna on samasugune real ja down neiu, ei tee pahandusi, on usin, töökas, õiglane, lahke ja sõprade armastatud. Jah, sellise tegelaskuju õnnestumine sõltub eelkõige osatäitja sarmist, milles räägib palju kaasa vaataja suva, aga kindlasti jagub tal ekraanisarmi. Meenutab Drew Barrymore'i, aga kui Barrymore mõjub kogu oma armsuses kohati natuke lodevalt, siis Russell on šikk nagu Diane Lane. Ja õnneks noorem.
Fillion on lihtsalt armas ja närviline, aga Jeremy Sisto (Jenna tasakaalutu abikaasa) lisab loole ähvardava alatooni, mis on kõige muu vahelduseks päris tore. See roll läheb ilmselt eriti korda kunagistele "Six Feet Underi" ehk "Mulla all" austajatele, sest ta kordab suuresti seal esitatut. Nii lühikese ajaga ei saa me pimeduse rüppe vajunud lapsmehest muidugi võrdselt ilmekat ülevaadet, aga parem varblane peos kui tuvi katusel. Jumal küll, ma tsiteerin vanasõnu nagu 40aastane algklasside õpetajast vanapoiss.
"Waitressi" vaadates meenub veel selline muhe komöödiasari nagu "My Name Is Earl". Seal esitatakse sarnane pilt Väikeste Inimeste Ameerikast, kus kõik inimesed on sisimas head, üksikud pahad on ikka tõesti psühhod ja õdus elutsemine oma pisikeses kogukonnas on palju tähtsam karjääritegemisest või muust albist rabelemisest.
Ameerika unelmaid leidub erinevaid, nii et ära naera väikelinnaparadiisi mõtet välja ainult seetõttu, et eestlastel pole samaväärset võrdlust kõrvale panna. Meil oleks jah tobe, kui mõni kohalik filmionu väntaks feelgood-pildi "Rasedus teiselt mehelt ja tore elu kohvikus" tublist väikesest vahvliküpsetajast, kes saab lõpuks tasuva töö Foorumi seebipoes. Aga nemad kujutavad seda nii, et kõlbab teistelegi näidata. Jenna lihtsus ja hubasus hoiavad "lihtsa elu" õhustiku ilusti koos, isegi kui ta peaks viie aasta pärast pirukaküpsetamisest tüdinema, küüniliseks muutuma ja Joan Alleniks moonduma.
Meil see kuuldavasti kinodesse ei jõua ning väärilist võimalust pole "Waitress" saanud ka USAs (nelja kuuga viis festivali, mai algusest vähestel ekraanidel). Aga küll sa selle vajadusel kusagilt kätte saad, netiajastu laps, sa oled ju nii nutikas.
Hinne: 7/10
April 12, 2007
"Shooter"
Eelmisel aastal ilmus rohkem kui üks kirjatükk, mis kiitis "Snakes on a Plane'i" kui eriti kobedat B-filmi. Eraldi kiitusi kogus selle pealkiri, mis on nii vaimustavalt otsekohene, öeldes hoobilt ära, mida oodata. Mark Wahlbergi "Shooter" ajab sama liini: see räägibki mehest, kes tulistab.
Nende kahe näite varal nendin kahjuks, et avameelset pealkirja maksab karta. "Snakes" osutus tapvalt igavaks rämpsuks, mille nautimiseks peab jagama filmimaitset Alar Niineväljaga (see on tegelikult kompliment, et inimesel on nii lai ja tolerantne maitse!), "Shooter" aga töntsi olekuga keskpärasuseks, mis annab mõned korrad lootust areneda mainimist väärivaks põnevikuks, ent lõpuks paneb ikka kulutatud kahte tundi natuke taga igatsema.
Bob Lee Swagger on endine priimasnaiper, kes turvab tähtsate meeste avalikku esinemist, aga satub ootamatult ise paha poisi rolli, kellele alustatakse innukat jahti. Wahlbergi kiituseks tahan kinnitada, et ta mõjub viimastel aastatel kultiveeritud karmi tüübi rollis endiselt värskelt, olles täitsa "ostetav" ka püssikangelasena – lisapunkt tuleb B-filmide paremaid traditsioone järgiva nime eest, mis ühtaegu totakas ja kõlav. Teda ei kirjutata paraku piisavalt lahti (iseloom, taust, mis iganes huvitav), et peategelasest kujuneks märkimisväärne ekraanikuju, ja kuna tema üksi ei suuda filmi päästa, saabub halvav laks vastu tagumikku juba esimesel poolel. Aga ta on siiski püstolikangelasena palju veenvam kui DiCaprio on "Vereteemantis", mis loeb ka midagi.
Stsenarist näis pühendavat nii palju energiat mõttes juustuse dialoogi tootmisele, et kasvõi ühe piisavalt huvitava osalise loomine käib talle üle jõu. Pahade poistega on seis eriti õnnetu. Ainult kaks paistavad üldse silma ja seda valedel põhjustel: Danny Glover (vanem ja sarmitum kui tavaliselt, pealekauba korraga normaalsest diktsioonist ilma jäänud) ja Elias Koteas (kes püüab õigustada tegelase nime Jack Payne poolearulise psühhopaadinäoga ja üritades teatava noore neiu nägu lakkuda). Siin päästaks kindlasti tugevam side positiivsete tegelaste vahel, aga ei – nemadki piirduvad mõttevahetustega stiilis "Kas nad on ikka nii karmid vennad kui sa arvad?" – "Sa vist ei saa aru! Mul lasti koer maha!"
Mõte, et üksikul hundil Swaggeril võiks olla midagi tüdruksõbra taolist ja üks liitlane, tundus tegijatele aga nii tüütav, et nende peamiseks eesmärgiks jääb ekraanilviibijate arvu suurendada. Eriti kahju on Michael Peña'st, kes on nii pagana võluv draamas "Crash", aga nüüd saab rolle, milles ei oska midagi peale hakata, sest materjal on lihtsalt nii hõre. Pole siis ime, kui tema näoilme püsib kahe tunni jooksul peaaegu muutumatult unelev.
"Fugitive'i" ja esimese "Rambo" meeldetoov sisu tundub kiiruga kokku klopsitud ja mõnda sündmust võiks rohkem seletada, aga vähemalt märul päästab. See on väheüllatuslikult filmi parim osa: isikupäratu, aga pauku tehakse küll, piisavalt palju leidub tõsiste nägudega relvastatud pintsakus tüüpe, et teismelised poisid ära võluda. Mingil tasandil ilmestab stoorit nukker moraal, et tõhusad tapamasinad muudetakse kunagi pahatihti ise rahva vaenlasteks, aga see on liiga sügav teema, et Antoine Fuqua söandaks seda puudutada.
"Shooter" võiks kesta kahe tunni asemel poolteist. B-filmile antakse selle loomulikus pikkuses rohkem andeks.
Hinne: 5/10
Nende kahe näite varal nendin kahjuks, et avameelset pealkirja maksab karta. "Snakes" osutus tapvalt igavaks rämpsuks, mille nautimiseks peab jagama filmimaitset Alar Niineväljaga (see on tegelikult kompliment, et inimesel on nii lai ja tolerantne maitse!), "Shooter" aga töntsi olekuga keskpärasuseks, mis annab mõned korrad lootust areneda mainimist väärivaks põnevikuks, ent lõpuks paneb ikka kulutatud kahte tundi natuke taga igatsema.
Bob Lee Swagger on endine priimasnaiper, kes turvab tähtsate meeste avalikku esinemist, aga satub ootamatult ise paha poisi rolli, kellele alustatakse innukat jahti. Wahlbergi kiituseks tahan kinnitada, et ta mõjub viimastel aastatel kultiveeritud karmi tüübi rollis endiselt värskelt, olles täitsa "ostetav" ka püssikangelasena – lisapunkt tuleb B-filmide paremaid traditsioone järgiva nime eest, mis ühtaegu totakas ja kõlav. Teda ei kirjutata paraku piisavalt lahti (iseloom, taust, mis iganes huvitav), et peategelasest kujuneks märkimisväärne ekraanikuju, ja kuna tema üksi ei suuda filmi päästa, saabub halvav laks vastu tagumikku juba esimesel poolel. Aga ta on siiski püstolikangelasena palju veenvam kui DiCaprio on "Vereteemantis", mis loeb ka midagi.
Stsenarist näis pühendavat nii palju energiat mõttes juustuse dialoogi tootmisele, et kasvõi ühe piisavalt huvitava osalise loomine käib talle üle jõu. Pahade poistega on seis eriti õnnetu. Ainult kaks paistavad üldse silma ja seda valedel põhjustel: Danny Glover (vanem ja sarmitum kui tavaliselt, pealekauba korraga normaalsest diktsioonist ilma jäänud) ja Elias Koteas (kes püüab õigustada tegelase nime Jack Payne poolearulise psühhopaadinäoga ja üritades teatava noore neiu nägu lakkuda). Siin päästaks kindlasti tugevam side positiivsete tegelaste vahel, aga ei – nemadki piirduvad mõttevahetustega stiilis "Kas nad on ikka nii karmid vennad kui sa arvad?" – "Sa vist ei saa aru! Mul lasti koer maha!"
Mõte, et üksikul hundil Swaggeril võiks olla midagi tüdruksõbra taolist ja üks liitlane, tundus tegijatele aga nii tüütav, et nende peamiseks eesmärgiks jääb ekraanilviibijate arvu suurendada. Eriti kahju on Michael Peña'st, kes on nii pagana võluv draamas "Crash", aga nüüd saab rolle, milles ei oska midagi peale hakata, sest materjal on lihtsalt nii hõre. Pole siis ime, kui tema näoilme püsib kahe tunni jooksul peaaegu muutumatult unelev.
"Fugitive'i" ja esimese "Rambo" meeldetoov sisu tundub kiiruga kokku klopsitud ja mõnda sündmust võiks rohkem seletada, aga vähemalt märul päästab. See on väheüllatuslikult filmi parim osa: isikupäratu, aga pauku tehakse küll, piisavalt palju leidub tõsiste nägudega relvastatud pintsakus tüüpe, et teismelised poisid ära võluda. Mingil tasandil ilmestab stoorit nukker moraal, et tõhusad tapamasinad muudetakse kunagi pahatihti ise rahva vaenlasteks, aga see on liiga sügav teema, et Antoine Fuqua söandaks seda puudutada.
"Shooter" võiks kesta kahe tunni asemel poolteist. B-filmile antakse selle loomulikus pikkuses rohkem andeks.
Hinne: 5/10
March 29, 2007
"Flags of Our Fathers"
Clint Eastwood tõestab taas, et tal on lavastajana rohkemgi maailmale öelda kui näitlejana. Kui legend hülgab juba kena noore naise ja lapse pakutava koduse elu, on ta varustatud vähemalt looga, mis talle korda läheb, kui mitte lisaks kolleegidega, kes suudavad selle vajaliku tundega ekraanile tuua.
Hakates mõtlema, mida kõike tehakse siin teisiti, on tegemist ameeriklaste sõjafilmide uusima laine kahtlemata originaalseima isendiga (mille algatajaks võib pidada Steven Spielbergi tänu "Reamees Ryani päästmisele", 1998).
See eraldub hallist massist nii ülesehituselt (segipaisatud, liikudes väsimatult kolme aja vahel peategelasteks valitud poiste elus), sõda näidates (ei mäleta selles laines ühtki filmi, kus oleks näinud ülimalt majesteetliku pilti ookeanist tulvil laevu ja muid transpordivahendeid), toonilt (operaator on leidnud valgustuse ning värvid, mis illustreerivad tõhusalt nii sõdurielu, kus iga hetk ähvardab ootamatu surm suvalisest suunast, kui realistlikku vaadet Teise maailmasõja järgsele USAle) kui sisult (enamik sündmustikku ei toimu sugugi Iwo Jimal, vaid veel tagasi kodus, kus kolmest noorest veteranist tehakse postripoisid kampaanias eesmärgiga rahvalt sõjakäigu jätkamiseks rohkem annetusi välja meelitada).
Seegi on enneolematu, et ühest sündmusest vändatakse hooga kaks linateost. Ameeriklaste stoorit kirjeldab "Flags of Our Fathers", jaapanlaste oma "Letters from Iwo Jima". Paar kuud hoiti vahet ka, enne kui need kinodesse lubati, ja teist pole õnnestunud veel näha. Seda siiski märgin, et viimasel on nii eelarve kui algne kinoedu osutunud tunduvalt tagasihoidlikumaks. Samu näitlejaid ei kasutata, projekte seob kaameratagune seltskond nagu lavastaja Eastwood, üks stsenarist Paul Haggis, tootjad (kelle hulka kuulub muide Spielberg), võttegrupp. Jaapani valitsus ei lubanud muide "Flagsi" märulit üles võtta Iwo Jimal, nii et need tehti hoopis Islandil.
"Flags of Our Fathers" on õnnestumine igas mõttes peale ühe, mis aga osutub tähtsaks "üheks". Nimelt tegelased. Nad jäetakse sama visandlikeks nagu enamikes ameeriklaste sõjadraamades, mille tulemusel sa lihtsalt ei hakka piisavalt hoolima, kui oled juba mõnd sellist filmi vaadanud. Mis kasu on filosofeerimisest sõja loomusest ja selle mõjust inimesele, kui seda teevad täpipealt sama edukalt tosinkond muud linalugu? Või pilkupüüdvatest lahingutest, kui näiliselt ületamatu tase saavutati juba 1998?
Iseenesest oleks muidugi üsna tobe heita sõjadraamale kui nähtusele ette just nende klišeede, stampide ja võtete kasutamist, mida need kasutavad. Seda enam, et Eastwoodi tööl on sisulist haaret keskmisest kindlasti enam (sõjapropaganda tegemine jääb teemaringist tavaliselt välja). Siin aga osutub sõjajärgne liin oma originaalsuses kaugelt põnevamaks kui ajaliselt eelneval, nii et tegelaste pinnapealsus hakkab aina teravamalt torkima. Vaadates see otseselt ei kiusa, aga võtaks mind peni, kui "Flagsi" vaatamine kokkuvõttes midagi annab. Ma tahan sõttaminejatest rohkem teada, oma lemmikud ja antipaatiad välja valida, et loost hoolida!
Heitlused lahendatakse moesolevas naturalismi võtmes, külvates ahhetavad vaatajad üle vere, muda, turmtule, ootamatult peremehetuks jäänud kehaosade ja paljude realistlike surmadega. Neid pole siiski piisavalt suures koguses kahe ja veerandi tunni peale, et teos puhtalt adrenaliini kasvatamiseks ette võtta.
"Flags of Our Fathers" võiks olla superhea film. Praegu on see paraku lihtsalt kvaliteetne. USAs on selleks liiga palju korralikke sõjadraamasid, et lihtsalt "kvaliteetne" vääriks soovitamist.
Hinne: 6/10
Hakates mõtlema, mida kõike tehakse siin teisiti, on tegemist ameeriklaste sõjafilmide uusima laine kahtlemata originaalseima isendiga (mille algatajaks võib pidada Steven Spielbergi tänu "Reamees Ryani päästmisele", 1998).
See eraldub hallist massist nii ülesehituselt (segipaisatud, liikudes väsimatult kolme aja vahel peategelasteks valitud poiste elus), sõda näidates (ei mäleta selles laines ühtki filmi, kus oleks näinud ülimalt majesteetliku pilti ookeanist tulvil laevu ja muid transpordivahendeid), toonilt (operaator on leidnud valgustuse ning värvid, mis illustreerivad tõhusalt nii sõdurielu, kus iga hetk ähvardab ootamatu surm suvalisest suunast, kui realistlikku vaadet Teise maailmasõja järgsele USAle) kui sisult (enamik sündmustikku ei toimu sugugi Iwo Jimal, vaid veel tagasi kodus, kus kolmest noorest veteranist tehakse postripoisid kampaanias eesmärgiga rahvalt sõjakäigu jätkamiseks rohkem annetusi välja meelitada).
Seegi on enneolematu, et ühest sündmusest vändatakse hooga kaks linateost. Ameeriklaste stoorit kirjeldab "Flags of Our Fathers", jaapanlaste oma "Letters from Iwo Jima". Paar kuud hoiti vahet ka, enne kui need kinodesse lubati, ja teist pole õnnestunud veel näha. Seda siiski märgin, et viimasel on nii eelarve kui algne kinoedu osutunud tunduvalt tagasihoidlikumaks. Samu näitlejaid ei kasutata, projekte seob kaameratagune seltskond nagu lavastaja Eastwood, üks stsenarist Paul Haggis, tootjad (kelle hulka kuulub muide Spielberg), võttegrupp. Jaapani valitsus ei lubanud muide "Flagsi" märulit üles võtta Iwo Jimal, nii et need tehti hoopis Islandil.
"Flags of Our Fathers" on õnnestumine igas mõttes peale ühe, mis aga osutub tähtsaks "üheks". Nimelt tegelased. Nad jäetakse sama visandlikeks nagu enamikes ameeriklaste sõjadraamades, mille tulemusel sa lihtsalt ei hakka piisavalt hoolima, kui oled juba mõnd sellist filmi vaadanud. Mis kasu on filosofeerimisest sõja loomusest ja selle mõjust inimesele, kui seda teevad täpipealt sama edukalt tosinkond muud linalugu? Või pilkupüüdvatest lahingutest, kui näiliselt ületamatu tase saavutati juba 1998?
Iseenesest oleks muidugi üsna tobe heita sõjadraamale kui nähtusele ette just nende klišeede, stampide ja võtete kasutamist, mida need kasutavad. Seda enam, et Eastwoodi tööl on sisulist haaret keskmisest kindlasti enam (sõjapropaganda tegemine jääb teemaringist tavaliselt välja). Siin aga osutub sõjajärgne liin oma originaalsuses kaugelt põnevamaks kui ajaliselt eelneval, nii et tegelaste pinnapealsus hakkab aina teravamalt torkima. Vaadates see otseselt ei kiusa, aga võtaks mind peni, kui "Flagsi" vaatamine kokkuvõttes midagi annab. Ma tahan sõttaminejatest rohkem teada, oma lemmikud ja antipaatiad välja valida, et loost hoolida!
Heitlused lahendatakse moesolevas naturalismi võtmes, külvates ahhetavad vaatajad üle vere, muda, turmtule, ootamatult peremehetuks jäänud kehaosade ja paljude realistlike surmadega. Neid pole siiski piisavalt suures koguses kahe ja veerandi tunni peale, et teos puhtalt adrenaliini kasvatamiseks ette võtta.
"Flags of Our Fathers" võiks olla superhea film. Praegu on see paraku lihtsalt kvaliteetne. USAs on selleks liiga palju korralikke sõjadraamasid, et lihtsalt "kvaliteetne" vääriks soovitamist.
Hinne: 6/10
March 20, 2007
"Nacho Libre"
Paraku ei mäleta, kellega oli tegu, Pepsi või Coca-Cola või midagi, aga jube lahedaid telereklaame tegid vahel. Selliseid kollaka filtriga olustikupilte mingitest kuumadest paikadest, kus päike kõrvetab nagu tuhat kurivaimu ning karastusjook mekib selle peale nagu taevane õnnistus.
Teadupärast kuumas Mehhikos aset leidev "Nacho Libre" on just taoline, aga ei reklaami midagi. No võib-olla mingeid üldisi väärtusi reklaamib, et oska olla õnnelik sellega, mis sulle antud. Aga see ei loe. Loeb meeleolu. Vaatad ja mõistad isegi, et säherduses eksootilises paigas tehtud komöödiat lihtsalt pead vaatama. Eriti kui selle kirjutasid, väntasid ja esinesid kokku mehed nagu Jack Black, Mike White (stsenarist, "The School of Rock") ja abielupaar Hessid, kelle eelmiseks tööks indiehitt "Napoleon Dynamite".
Skeptiline? Räägin edasi. Jack Black, kes on väga äss koomik ja teinud lahedaid rolle filmides nagu "High Fidelity", "The School of Rock" ja "Anchorman", kehastab preestrit, kes otsustab elu orvukodus läikima panna. Selleks on vaja raha, mis koguneb salajastelt showmaadluse matšidelt, kus ta saab kõvasti kolki. Aga mis siis. See kõik on väga naljakas ja minu isiklikus arvestuses aasta parimate komöödiate seas.
Ma tean, mida osad teist Jack Blacki või tema eelmise suurtöö "The School of Rocki" kohta arvavad. Seetõttu peatuks veelkord õhustiku juures. Tuletage nüüd meelde neid limonaadide telereklaame. Need on ikka väga kinolikud, eks ole. Sa vaatad seda minuti või poolteist ja elad tegelaste emotsioone väga ehedalt läbi. Kuumus, igatsus, kolkaelu igavus, janu. See on filmitud nii ligitõmbavalt. Aga kujutle nüüd olukorda, kus see tore klipp ei ürita mingit rämpsu ostma meelitada, ajab hoopis alatasa itsitama ja kestab härraste rõõmuks tervelt poolteist tundi!
Vot niimoodi tulekski kirjeldada "Nacho Libret", ühe-triki-poni, mis ei muutu siiski kunagi üksluiseks ja lõpeb ainult minut-kaks hiljem ära, kui tegijatel ideed otsa lõpevad. Ärme unusta, et päris paljud komöödiad pärinevad ühel heal ideel (seekord siis paksuke Black preestri ja showmaadlejana), aga paljudel saab aur juba poole tunniga otsa. Või on siis ilgelt nürid tund aega järjest, et viimased kakskümmend minutit enamvähem okeilt mõjuda.
Kindluse mõttes tuleks kirjeldada samuti huumorisoont, mis on autoritel selgelt arenenud ja omanäoline. See on jabur, tekitades kohe tunde, et juhtuda võib kõike, ja nalju sigineb tõesti päris seinast seina. Okei, üldine toon on lustakalt rumalapoolne, aga see ei taandu kunagi nii odavaks nagu omniseksuaalselt kirglik kodukoer Adam Sandleri uusimas "Click" (kõlas vist põnevamalt kui plaanisin?). Eksisteerivad näiteks tavapärased ilusa naise himustamise ning peeretamise killud, aga kogu teos on Blackile omaselt nii lapselikult energilis-spontaanne, et võlub absoluutselt ära. Ab-so-luutselt! Stseene, mida sa lihtsalt armastad, sigineb ikka tihedas tempos, paljud neist leiavad aset võitlusringis.
Ainult seda imestan, et Black pole kunagi stsenarist. Võimalik, et ta improviseerib etteantud sündmuste piires alati nii palju, et polegi endal vaja midagi hakata kirja panema. Tulemus on kerge ja nakatavalt humoorikas kui naerugaasiga täidetud õhupall, mis viib hõljuma. Ja kuigi tegemist on muidugi Blacki ühe-mehe-etendusega, kes naerutab ainuüksi pidevalt nördinud ilme või geivuntside ja kräsupea või paari laulunumbriga, on tipp-topp paigas samuti kõik muu. Tobedad aktsendid, maadlus-stseenide üle võlli koreograafia, tajutav uljas energia tegijate seas (jah, sellise asja tunneb ära), uskumatult suur kogus jaburaid molusid... kui sa lähed kinno, siis tõenäoliselt Blacki pärast, aga sa jääd sinna kõige pärast.
Kaks mõtet veel. Peter Stormare'i võiks rohkem olla, temast ei saa kunagi küll. Ja Black võiks olla tegelikult päris kena mees, kui alla võtaks. Mitmes kaadris nägi üllatuslikult välja nagu noor Freddie Mercury. Aga see pole mingi homovihje. Talle endale äkki meeldiks kõhnem olla, või midagi. Või siis mitte. Mul pohh.
"Nacho Libre" on sündinud kultuskomöödia. Vaielge vastu ja tunnistage viie aasta pärast, et kurat, õigust rääkisid.
Hinne: 9/10
Arvustus valmis juba 20. juulil, aga alles nüüd taipasin MPDElt küsida, et kas see ikka tuleb meil kinodesse või mis. Vastati: ei tule.
Teadupärast kuumas Mehhikos aset leidev "Nacho Libre" on just taoline, aga ei reklaami midagi. No võib-olla mingeid üldisi väärtusi reklaamib, et oska olla õnnelik sellega, mis sulle antud. Aga see ei loe. Loeb meeleolu. Vaatad ja mõistad isegi, et säherduses eksootilises paigas tehtud komöödiat lihtsalt pead vaatama. Eriti kui selle kirjutasid, väntasid ja esinesid kokku mehed nagu Jack Black, Mike White (stsenarist, "The School of Rock") ja abielupaar Hessid, kelle eelmiseks tööks indiehitt "Napoleon Dynamite".
Skeptiline? Räägin edasi. Jack Black, kes on väga äss koomik ja teinud lahedaid rolle filmides nagu "High Fidelity", "The School of Rock" ja "Anchorman", kehastab preestrit, kes otsustab elu orvukodus läikima panna. Selleks on vaja raha, mis koguneb salajastelt showmaadluse matšidelt, kus ta saab kõvasti kolki. Aga mis siis. See kõik on väga naljakas ja minu isiklikus arvestuses aasta parimate komöödiate seas.
Ma tean, mida osad teist Jack Blacki või tema eelmise suurtöö "The School of Rocki" kohta arvavad. Seetõttu peatuks veelkord õhustiku juures. Tuletage nüüd meelde neid limonaadide telereklaame. Need on ikka väga kinolikud, eks ole. Sa vaatad seda minuti või poolteist ja elad tegelaste emotsioone väga ehedalt läbi. Kuumus, igatsus, kolkaelu igavus, janu. See on filmitud nii ligitõmbavalt. Aga kujutle nüüd olukorda, kus see tore klipp ei ürita mingit rämpsu ostma meelitada, ajab hoopis alatasa itsitama ja kestab härraste rõõmuks tervelt poolteist tundi!
Vot niimoodi tulekski kirjeldada "Nacho Libret", ühe-triki-poni, mis ei muutu siiski kunagi üksluiseks ja lõpeb ainult minut-kaks hiljem ära, kui tegijatel ideed otsa lõpevad. Ärme unusta, et päris paljud komöödiad pärinevad ühel heal ideel (seekord siis paksuke Black preestri ja showmaadlejana), aga paljudel saab aur juba poole tunniga otsa. Või on siis ilgelt nürid tund aega järjest, et viimased kakskümmend minutit enamvähem okeilt mõjuda.
Kindluse mõttes tuleks kirjeldada samuti huumorisoont, mis on autoritel selgelt arenenud ja omanäoline. See on jabur, tekitades kohe tunde, et juhtuda võib kõike, ja nalju sigineb tõesti päris seinast seina. Okei, üldine toon on lustakalt rumalapoolne, aga see ei taandu kunagi nii odavaks nagu omniseksuaalselt kirglik kodukoer Adam Sandleri uusimas "Click" (kõlas vist põnevamalt kui plaanisin?). Eksisteerivad näiteks tavapärased ilusa naise himustamise ning peeretamise killud, aga kogu teos on Blackile omaselt nii lapselikult energilis-spontaanne, et võlub absoluutselt ära. Ab-so-luutselt! Stseene, mida sa lihtsalt armastad, sigineb ikka tihedas tempos, paljud neist leiavad aset võitlusringis.
Ainult seda imestan, et Black pole kunagi stsenarist. Võimalik, et ta improviseerib etteantud sündmuste piires alati nii palju, et polegi endal vaja midagi hakata kirja panema. Tulemus on kerge ja nakatavalt humoorikas kui naerugaasiga täidetud õhupall, mis viib hõljuma. Ja kuigi tegemist on muidugi Blacki ühe-mehe-etendusega, kes naerutab ainuüksi pidevalt nördinud ilme või geivuntside ja kräsupea või paari laulunumbriga, on tipp-topp paigas samuti kõik muu. Tobedad aktsendid, maadlus-stseenide üle võlli koreograafia, tajutav uljas energia tegijate seas (jah, sellise asja tunneb ära), uskumatult suur kogus jaburaid molusid... kui sa lähed kinno, siis tõenäoliselt Blacki pärast, aga sa jääd sinna kõige pärast.
Kaks mõtet veel. Peter Stormare'i võiks rohkem olla, temast ei saa kunagi küll. Ja Black võiks olla tegelikult päris kena mees, kui alla võtaks. Mitmes kaadris nägi üllatuslikult välja nagu noor Freddie Mercury. Aga see pole mingi homovihje. Talle endale äkki meeldiks kõhnem olla, või midagi. Või siis mitte. Mul pohh.
"Nacho Libre" on sündinud kultuskomöödia. Vaielge vastu ja tunnistage viie aasta pärast, et kurat, õigust rääkisid.
Hinne: 9/10
Arvustus valmis juba 20. juulil, aga alles nüüd taipasin MPDElt küsida, et kas see ikka tuleb meil kinodesse või mis. Vastati: ei tule.
Subscribe to:
Posts (Atom)
