Psühholoogiaõpingud on harinud teie alandlikku kirjasaatjat näiteks selles, et inimene on keerukas masin ja kerge on jääda lolliks, kui arvad, et tunned teisi või ennast väga hästi.
Üks klišeena kõlav veendumus on minus vastukaaluks aga aina tugevamalt kinnistunud: maailm oleks palju parem koht, kui lapsi saaks ainult selleks piisavalt küpsed isikud. Ja ma ei mõtle vinne, või esimesi karvu, mis sulle juba ehk kümneselt kubemepiirkonda tekkisid, vaid vaimset arengut.
Laste väärkasvatamine on aidanud mõnedel andmetel kaasa tuua isegi suuri ajaloolisi katastroofe nagu Esimene maailmasõda, aga olla "noor ja ilus emme" või "noor ja edukas issi" on ka praegusel ajal tunduvalt popim idee kui juurelda tõsiasja üle, et enamikel meist kulub palju aega, tutvumaks elu püsiväärtustega ning teest nendeni, rääkimata sellest, kuidas olla väikesele inimesele arendav eeskuju.
Laste sigitamine on vaestes paikades / aegadel omamoodi ellujäämistaktika, sest massis peitub võimaluste jõud ja kui mõni võsu osutub edukaks, võib temast loota hoolitsejat, kui sinu enda "parim enne" daatum on mööda saanud. Tarbimisühiskonnas on see ka staatusesümbol, sest kes elab teatud reeglite järgi, muuhulgas kahekümnendates pere luues, oleks nagu elanud mingite (ühiskondlike kinnituste kohaselt) objektiivsete näitajate järgi. Muidugi on lapsed ellujäämiseks vajalikud ka nüüd, et keegi su pensioni kinni maksaks, aga ma ei sõdigi rahva säilivuse vastu, vaid selle vastu, et laps tehakse siis, kui oma elu (enam) kuidagi mõtestada ei oska.
Kui filmiarvustuse alustamine pika kõrvalise jauramisega poleks ill enough, ma tooks näiteid ka oma argumentide tõestuseks.
Okei, nüüd kui olen selle saanud "oma süsteemist" välja, võin ka filmist rääkida. "Baby Mama" on komöödia ja räägib karjäärinaisest (Tina Fey), kes hakkas korraga kangesti last ihkama, ent ta keha keeldub rasestumast ja vaesekesel pole isegi seemendajat. Kate võtab ühendust kuluka agentuuriga ja tutvub Angie'ga (Amy Poehler), kes nõustub tema viljastatud munaraku oma kehasse võtma ja valmis hauduma.
Asjaolud muutuvad tasapisi keerukamaks ja varsti on meil terve kamp toredaid või vähemalt meeldejäävaid tegelaskujusid, kellega meeldivalt aega surnuks lüüa. Tulemus on üsna intelligentne, vaimukas ja isegi meeldiva romantilise alatooniga. Viimast tänu Greg Kinnearile, kelle muheda naabripoisi näole hakkab vanus järgi jõudma, aga sarm on hea tuju filmideks endiselt täielikus töökorras. Tina Fey tundub mulle romantikaliini edendamiseks kuivavõitu tädi, aga selles loos leidub õnneks ka rohkelt muud ja Kinnear suudaks mingi ühise ekraanikeemia tekitada vist isegi Paris Hiltoni või kraanikausiga, millele on huulepulgaga smailinägu peale joonistatud. Selliseid mehi pole palju, kohe meenus veel ainult Paul Rudd.
"Baby Mama" ei saaks ilmuda paremal ajal, sest Fey kiidetud komöödiasari "30 Rock" on WGA streigist tekkinud USA telesarjade sundpuhkuse järel ekraanil tagasi, lõpetades teist hooaega. Fey võtab karjäärialasest edust, mis võtta annab, ja see on ka täiesti arusaadav, sest "Saturday Night Live'i" seltskond toodab küll palju tuntud nägusid, aga pikaks ajaks kõrgele lainele surfima jäävad neist alati vaid üksikud.
Õige momendi tabamine ei tähenda muidugi tingimata korraliku stsenaariumi olemasolu, ja seda pelgasin ma "Baby Mama" puhul kõige enam. Kahtlusi lisasid ka kergelt eemaletõukav plakat, kus Poehler meenutab ülekasvanud titte, ja reklaamlause ("Would you put your eggs... in this basket?"), mis näitab, et tegijatele meeldiks võrdlus menukomöödiaga "Knocked Up".
Apatow gängi panus komöödiakino praegusesse lainesse ongi just see, millega Fey teost tahaks võrrelda, aga üllataval kombel ainult heas mõttes. Tegu pole kopeerimisega, ja "Baby Mama" ei asu ka päris samas liigas nagu "Forgetting Sarah Marshalli" sugused sündinud klassikud, aga tegijad kultiveerivad samu tervitatavaid väärtusi kui Apatow.
See tähendab üheplaanilisi, aga piisavalt väljavisandatud tegelasi, et neist oleks võimalik hoolida või vähemalt nad annaks tervikusse oma väikese värvika panuse; osatäitjate täpset koomilist ajastust ning tiimitöö tunnetust; omavahelise sädeme olemasolu, et rohkelt koos aega veetvad tegelased ei tunduks üksteise jaoks valed (eriti tähtis paarides Fey-Poehler ja Fey-Kinnear); rohket dialoogi, mis voolab ometi väga loomulikult; ja muidugi seostub põhiteema seksiga ning kuidas me kõik tahame olla vastutustundlikud täiskasvanud, kuigi tegelikult on oma lapsepõlvest välja rabeleda poolvõimatu. Ehk lihtkeeli: nad on head, sest nad on spontaansed ega pole lollid.
Otsides veelgi täpsemat võrdlust, kuidas see film ikkagi mekib, tasub meenutada või vaadata Fey enda menusarja. Eraldi tahan märkida, et nii "30 Rock" kui "Baby Mama" üllatavad väga ühtlase kvaliteediga. Muhe dialoog ja tegevustik laotuvad siledalt terve kestvuse peale nagu hoolega rullitud tainas; vahepeal ei pea natuke ootama, et keegi midagi toredat korda saadaks.
Film on tegelaskujude poolest isegi meeldivam kui sari. "30 Rockis" on vaieldamatult lahedaim tegija Alec Baldwin, kes võitis ka esimese hooaja eest Kuldgloobuse. "Baby Mama" puhul on aga põhimõtteliselt kõik võrdselt toredad. Kamba meeldejäävaimaks valin tegelikult Kate'i bossi kehastava veterankoomik Steve Martini, kelle leegitsev spirituaalsus ja jackassilik pats asuvad täpselt sellel piirialal, millest üle astudes võiks temaga juba lapsi hirmutada või midagi. Martin, Baldwin, David Hasselhoff ("Click")... tundub, et kunagine superstaar kõrvalosas peategelase ülemusena on uus kuum trend. Mainimist väärivad veel näiteks "Zathura" Dax Shepard kui Angie' nõme elukaaslane ja Romany Malco (läikivat šokolaadipalli meenutava peaga neeger sarjast "Weeds") uksehoidjana, kes võtab teiste elust vahel üsna aktiivselt osa. Only in America! Kerge möödalask on minu meelest siiski Sigourney Weaveri pisiosa, kes on naljakas ainult kuna sa tahad, et ta sulle meeldiks.
Komöödiatähtedel on kombeks kutsuda oma filmidesse ka lemmikumaid tuntud kolleege, kes ootamatult etteaste teevad ja sellega elevust tekitavad. Feyl vist pole lemmikuid kolleege, sest "30 Rocki" asjapulkadest pole kohal kedagi ja isegi Poehleri abikaasa Will Arnett paistab silma ainult oma puudumise poolest. Nad teevad tihti koos rolle.
Kokkuvõttes on see siiski üks tore tükk, mida on täiesti võimalik mönuga vötta. Kuigi film ikka ei veennud mind selles, et lapsi tuleks üldse saada.
Hinne: 7/10
April 29, 2008
April 02, 2008
Everybody here...!
Siin on teile AINULT KÕIGE TÄHTSAM ASI SEL NÄDALAL
YouTube'is näeme, raisk!
Nad on tagasi ja nad rokivad ära!
YouTube'is näeme, raisk!
Nad on tagasi ja nad rokivad ära!
March 19, 2008
"Forgetting Sarah Marshall"
Pole mõtet vaielda, et Apatow kamp on jumalik kingitus Ameerika komöödiakinole, aga mul muutub iga korraga aina raskemaks nende teostest midagi värsket kirja panna. Esiteks kipuvad nii nende väärtused kui üksikud miinused olema alati samad ja seda on vaid üks-kaks korda huvitav kirja panna. Teiseks on tegemist kaubaga, mis mõeldud gurmaanilt gurmaanile – kes teab, see teab niigi; kelle jätavad külmaks tänapäevased seksikomöödiad või nende tipud, sellele ei ütle võrdlused ja "parem kui teised" stiilis hüüatused midagi. Ah et võttis "Kuuma piruka" hea algatuse ja viis seksinaljad tasemele, kus need on vastuvõetavad nii meestele kui naistele, rämedusi armastavale kui intelligentsele publikule? Kui põnev, tervelt kaks minu ajurakku tunneb huvi!
Teisalt ei suutnud ma jätta "Forgetting Sarah Marshallist" kirjutamata, sest blogi on lugude avaldamiseks, mitte riista pikenduseks, ja mina pole filmidest juba mitu kuud midagi kirja pannud. Apatow gäng on saavutanud pealekauba järjekordse tipu, mis ületab isegi sündinud legende "40-aastane neitsi", "Knocked Up" ja "Superbad", rääkimata mitte-päris-klassikutest nagu "Anchorman", "Talladega Nights", "Walk Hard: Dewey Cox Story". See lõtv, aga samas nii kompaktne kooslus mehi ja naisi ei suudaks halba filmi teha vist isegi siis, kui sellest sõltuks inimkonna tulevik! Kurjad keeled räägivad, et "Marshallist" mõni nädal enne maailma kinodesse jõudev "Drillbit Taylor" kujuneb siiski nende esimeseks möödalasuks, aga teie alandlik kirjasaatja peab selles küll oma pungis silmadega veenduma, enne kui usub.
Aga jah, "Forgetting" ehk "Unusta Sarah Marshall", meie ekraanidel 25. aprillist. Tegemist on lõdvalt mitte ainult potentsiaalse aasta parima komöödiaga, vaid üldse ühe rahuldustpakkuva ning märkimisväärse kinokülastusega. See on vaimukas, leidlik, energiline, tulvil nauditavaid detaile ja suurepäraselt klappivaid tegijaid, kes demonstreerivad oma tööd tehes ka laitmatut koomilist ajastust. Eraldi kiidusõnu väärib muide päikeseline-idülliline tegevuspaik Hawaii, mis ajab reisijanused praktiliselt hulluks nagu vast ei ükski teine film siinpool Brosnani seiklust "After the Sunset".
Ainsa märkimisväärse miinusena tasuks ära mainida liigne pikkus, mis on tegijaid arvestades tegelikult ootuspärane. Apatowlased hoiavad harjunud moel tunni ja kolmveerandi ning kahe tunni vahele, seekord siis ümmargused 110 minutit, aga leebe tempo ning sündmusterikkuse riukalik kombinatsioon viivad taas selleni, et küllastus saabub siiski enne lõputiitreid, ilmselt kuskil viimases neljandikus. Ma pole kindel, miks ma alati nende puhul lõpupoole natuke ära väsin, isegi kui materjali tase ei lange... küllap aitaks see, kui lugu rohkem struktureerida ja kõrgemaid kohti tekitades pinget kruvida. Selle asemel rakendavad nad tavapärast võtet, et sündmustikku teisel tunnil iseloomustab selline ühtlane vool, mis toob küll aina uusi nalju ja happeninge, aga vaataja vajaks värskenduse mõttes aeg-ajalt kergeid raputusi. (Ärge saage valesti aru, Apatow kaubamärgiga komöödiad on paremini kirjutatud ja esitatud kui 99% muid komöödiaid või isegi enamik muude žanride filme, aga ma olen neist juba piisavalt kirjutanud, et viitsiks eelkõige tugevustest ja kõrgest tasemest jahuda.)
Ma olen juba "40-a neitsi" puhul mõelnud, ja "Knocked Upis" ja "Superbadis" ka, et selline muudkui-jätkub tüüpi minek hakkas mind vaikselt väsitama ka näiteks üldiselt armastatud klassikus "Terms of Endearmentis", aga ei osanud seda kuidagi seostada. Nüüd just lugesin Rottentomatoes.com vahendusel, et "Terms" on Apatow lemmikfilme ja suurimaid eeskujusid!
Isikliku peaosa jõudis seekord ära oodata kambas seni natuke teenimatult varju jäänud Jason Segel, ja vähemalt praeguse töö puhul kuulutan, et tegemist on parima uue ekraanikoomikuga Ameerikas. Ta on ka ainus, kes on siin nime kirja saanud stsenaristina, mis tundub veider, sest kambale pidi kangesti meeldima võtetel improviseerida. Segeli praeguse menusarja "How I Met Your Mother" olen vahele jätnud, sest konserveeritud publikunaer tundub isiklikult jäle, aga see kutt oli teravamaid pliiatseid juba Apatow kunagistes komöödiasarjades "Freaks and Geeks" ja "Undeclared" (eriti viimases). Ta on vaimuka olekuga, loomulikult särav esineja, aga kaamera armastab ka tema naabripoisilikku olekut, mis on ikka sobinud ka romantikaliini arendamiseks. Ka siin tundub ta täiesti omal kohal kahe nägusa miisu kõrval, kelleks on "Veronica Marsi" Kristen Bell ja "That '70's Show" Mila Kunis, kes meenutab väliselt nüüd Rachel Bilsonit. Või siis ameeriklaste "The Office'i" Mindy Kalingit, kui Mindy poleks näost nii ümar või tema tegelanna ei käituks ajusurnult.
Põhitegijatest on seekord puudu näiteks Seth Rogen, aga enamik tavapäraseid nägusid on kohal ja lõbustavad meid pisikeste värvikate etteastetega. Väga lahedad on näiteks Paul Rudd, keda on mõnel uimase surfipreestrina ehk raske ära tunda, ja Jonah Hill. Isiklikuks lemmikuks kujunes popstaari kehastav uustulnuk Russell Brand, kes meenutab välimuselt Modern Talkingi onude, Borati ja "My Name Is Earli" Crabmani ristsugustist, või midagi sinnapoole. Milter räägib, et see imelik peletis on päriselus brittide vihatumaid saatejuhte, mis muudab asja isegi põnevamaks. Värvikatele kõrvalosalistele lisaks leidub hunnikus toredaid detaile, mida mustadel päevadel muigamiseks meelde jätta, sealhulgas "Billy Baldwin" tele-ekraanil (peaaegu sama hea kui David Hasselhoff "Clickis"), vändanaljad ("Superbadi" need ei ületa, aga seda ei suuda vist miski) ja muidugi Dracula ooper.
Aga kokkuvõtteks: Lauri Jürisoo ütleb, et see film on väga hea!
Hinne: 8/10
Teisalt ei suutnud ma jätta "Forgetting Sarah Marshallist" kirjutamata, sest blogi on lugude avaldamiseks, mitte riista pikenduseks, ja mina pole filmidest juba mitu kuud midagi kirja pannud. Apatow gäng on saavutanud pealekauba järjekordse tipu, mis ületab isegi sündinud legende "40-aastane neitsi", "Knocked Up" ja "Superbad", rääkimata mitte-päris-klassikutest nagu "Anchorman", "Talladega Nights", "Walk Hard: Dewey Cox Story". See lõtv, aga samas nii kompaktne kooslus mehi ja naisi ei suudaks halba filmi teha vist isegi siis, kui sellest sõltuks inimkonna tulevik! Kurjad keeled räägivad, et "Marshallist" mõni nädal enne maailma kinodesse jõudev "Drillbit Taylor" kujuneb siiski nende esimeseks möödalasuks, aga teie alandlik kirjasaatja peab selles küll oma pungis silmadega veenduma, enne kui usub.
Aga jah, "Forgetting" ehk "Unusta Sarah Marshall", meie ekraanidel 25. aprillist. Tegemist on lõdvalt mitte ainult potentsiaalse aasta parima komöödiaga, vaid üldse ühe rahuldustpakkuva ning märkimisväärse kinokülastusega. See on vaimukas, leidlik, energiline, tulvil nauditavaid detaile ja suurepäraselt klappivaid tegijaid, kes demonstreerivad oma tööd tehes ka laitmatut koomilist ajastust. Eraldi kiidusõnu väärib muide päikeseline-idülliline tegevuspaik Hawaii, mis ajab reisijanused praktiliselt hulluks nagu vast ei ükski teine film siinpool Brosnani seiklust "After the Sunset".
Ainsa märkimisväärse miinusena tasuks ära mainida liigne pikkus, mis on tegijaid arvestades tegelikult ootuspärane. Apatowlased hoiavad harjunud moel tunni ja kolmveerandi ning kahe tunni vahele, seekord siis ümmargused 110 minutit, aga leebe tempo ning sündmusterikkuse riukalik kombinatsioon viivad taas selleni, et küllastus saabub siiski enne lõputiitreid, ilmselt kuskil viimases neljandikus. Ma pole kindel, miks ma alati nende puhul lõpupoole natuke ära väsin, isegi kui materjali tase ei lange... küllap aitaks see, kui lugu rohkem struktureerida ja kõrgemaid kohti tekitades pinget kruvida. Selle asemel rakendavad nad tavapärast võtet, et sündmustikku teisel tunnil iseloomustab selline ühtlane vool, mis toob küll aina uusi nalju ja happeninge, aga vaataja vajaks värskenduse mõttes aeg-ajalt kergeid raputusi. (Ärge saage valesti aru, Apatow kaubamärgiga komöödiad on paremini kirjutatud ja esitatud kui 99% muid komöödiaid või isegi enamik muude žanride filme, aga ma olen neist juba piisavalt kirjutanud, et viitsiks eelkõige tugevustest ja kõrgest tasemest jahuda.)
Ma olen juba "40-a neitsi" puhul mõelnud, ja "Knocked Upis" ja "Superbadis" ka, et selline muudkui-jätkub tüüpi minek hakkas mind vaikselt väsitama ka näiteks üldiselt armastatud klassikus "Terms of Endearmentis", aga ei osanud seda kuidagi seostada. Nüüd just lugesin Rottentomatoes.com vahendusel, et "Terms" on Apatow lemmikfilme ja suurimaid eeskujusid!
Isikliku peaosa jõudis seekord ära oodata kambas seni natuke teenimatult varju jäänud Jason Segel, ja vähemalt praeguse töö puhul kuulutan, et tegemist on parima uue ekraanikoomikuga Ameerikas. Ta on ka ainus, kes on siin nime kirja saanud stsenaristina, mis tundub veider, sest kambale pidi kangesti meeldima võtetel improviseerida. Segeli praeguse menusarja "How I Met Your Mother" olen vahele jätnud, sest konserveeritud publikunaer tundub isiklikult jäle, aga see kutt oli teravamaid pliiatseid juba Apatow kunagistes komöödiasarjades "Freaks and Geeks" ja "Undeclared" (eriti viimases). Ta on vaimuka olekuga, loomulikult särav esineja, aga kaamera armastab ka tema naabripoisilikku olekut, mis on ikka sobinud ka romantikaliini arendamiseks. Ka siin tundub ta täiesti omal kohal kahe nägusa miisu kõrval, kelleks on "Veronica Marsi" Kristen Bell ja "That '70's Show" Mila Kunis, kes meenutab väliselt nüüd Rachel Bilsonit. Või siis ameeriklaste "The Office'i" Mindy Kalingit, kui Mindy poleks näost nii ümar või tema tegelanna ei käituks ajusurnult.
Põhitegijatest on seekord puudu näiteks Seth Rogen, aga enamik tavapäraseid nägusid on kohal ja lõbustavad meid pisikeste värvikate etteastetega. Väga lahedad on näiteks Paul Rudd, keda on mõnel uimase surfipreestrina ehk raske ära tunda, ja Jonah Hill. Isiklikuks lemmikuks kujunes popstaari kehastav uustulnuk Russell Brand, kes meenutab välimuselt Modern Talkingi onude, Borati ja "My Name Is Earli" Crabmani ristsugustist, või midagi sinnapoole. Milter räägib, et see imelik peletis on päriselus brittide vihatumaid saatejuhte, mis muudab asja isegi põnevamaks. Värvikatele kõrvalosalistele lisaks leidub hunnikus toredaid detaile, mida mustadel päevadel muigamiseks meelde jätta, sealhulgas "Billy Baldwin" tele-ekraanil (peaaegu sama hea kui David Hasselhoff "Clickis"), vändanaljad ("Superbadi" need ei ületa, aga seda ei suuda vist miski) ja muidugi Dracula ooper.
Aga kokkuvõtteks: Lauri Jürisoo ütleb, et see film on väga hea!
Hinne: 8/10
January 25, 2008
"John Rambo"
Minu kodust üle tee hotellis töötab üks kokk, kes on nii lotendava kõtukese kui näo poolest hämmastavalt sarnane Henrik Roonemaaga. Ainult et ta on lühem ning alati üsna kurbliku ilmega. Ma pole julgenud küsida, et kas ta on ka tegelikult kurb: äkki arvab veel, et ma olen imelik. Igatahes, ma olen üsna kindel, et tean, mis teda rõõmustaks. Uus "Rambo"! 2008 alles algas, ja esimene kandidaat aasta filmile ongi juba nähtud.
Kusjuures see polnud iroonia. "John Rambo" on tõepoolest omaette liiga: oskuslikult koostatud naudingupomm, poolteist tundi ogaralt vägivaldset kinokaifi, mille tegijad väntavad julgelt üle võlli, aga tulemus ei kannata sellest kübetki. Sylvester Stallone oli kolme eelneva filmi juures kaamera taga ainult kaas-stsenarist, aga seekord ainuke stsenarist ja lavastaja, nii et kerge on omistada kogu see õnnestumine just eelkõige talle.
Rambo tagasitulek põhineb üldiselt samal ideel kui umbes aasta eest nähtud Rocky naasmine. Legendaarsest võitlejast on saanud eraklik veteran, aga ta igatseb siiski oma kunagist hiilgust, sest pole sellele tegelikult kunagi leidnud rahuldavat aseainet, ning lõpuks tekib võimalus veel kord end proovile panna. "Rocky Balboa" puhul ei leidnud Stallone tegelikult midagi huvitavat või uut lisada; sari oli niigi liiga pikaks veninud. "John Rambo" puhul on asi vastupidine: äkitsi tundub nii kurb mõelda, et see sari viibis juba kakskümmend aastat teises ilmas.
Kui pahade veristamisest korraks mitte rääkida, tahan kiita ka stsenaariumi kvaliteeti. Lugu ja üldse sisuline pool on ühest küljest madinat ühendav dekoratsioon, millelt ei maksa eriti midagi oodata nagu äksis ikka kombeks olnud. Teisest küljest on Stallone hoolikalt läbi mõelnud oma tugevused ja mängib täpselt neile välja. See film on nagu hoolega timmitud kulturistikeha, kus pole grammigi ülearust rasvkudet. Keskpärane dialoog ja lihtne süžee ei saagi segama hakata, sest kogu tähelepanu püsib tegevusel ja keegi ei kuluta liigseid minuteid ballastile. See on ausalt öeldes kauaoodatud ja värskendav vaheldus Hollywoodi tüütule trendile venitada viimasel ajal märulid vähemalt kahetunniseks, või isegi pool tundi pikemaks.
Stallone'i lähenemine on lausa irooniline – päikeseprillid, onelinerid, rinnakad beibed ja muud üldtuntud võtted publikule filmi lahedus nii-öelda maha müüa puhkavad prügikastis. Ta ei püüa demonstreerida oma näitlejaoskusi ega lisada tegelasele kihte eri tundevarjunditega: Rambo on endiselt introvertne tapamasin, massiivne mees, kes midagi korda saadab või lihtsalt vaikides oma hetke ootab. Ja irooniliselt mõjub ka plahvatuslikult julge vägivald, mis regulaarselt läbi õnnetute inimkehade ja üle ekraani purskab. Säh teile alla-R vaatajapiiranguid, mida tänased tootjad nii maialt noolivad, säh teile poolikuid yippika-yaysid, Rambo on tagasi, ja tal on kaasas tema vibu! Kui sa tahad näha meelelahutuseks inimesi tapmas teisi inimesi, siis ära looda, et vaatepilt saab olema kerge seedida.
Ja mind ei huvita, kui tähelepanelikud leiavad näiteks filmi kaaderhaaval läbi uurides viletsaid trikke ja odavaid efekte... siin, praegu, suurel ekraanil ja korraliku heliga on tegemist märulikino kõrgkihiga. "Matrixite" kultiveeritud stiilne vägivald peab taaskord taganema "vana kooli" ees, kus rõhk on sõnal ultra. Kui siin ikka kedagi tulistada, ei jookse ta mantli lehvides mööda seina üles ega pühi päikeseprillidelt krohvitolmu. Ta saab pihta, ja kõvasti. Mõne kehasse jääb suur auk, mõne pea kukub tükkideks, plahvatuse korral võime kindlasti oodata lendavaid kehasid ja vereudu õhus. See on verine, kole ja ometi oh kui magus, eks ainult katsu vaadates oma näolt irvet peita. Ma ei peaks isegi lisama, et lõpp tuleb eriti tige ja ootamist väärt, kus Rambo notib meeletu karja pahalasi auto külge monteeritud kuulipildujat käsitsedes. Mul pole lihtsalt sõnu seletamaks, kuidas see on rahuldustpakkuvamaid hetki, mida märulisõber saaks eales kogeda.
Montaaž võiks olla tegelikult leebem. Vahel muutub nii väsitavaks, kui ekraanil toimuvat enam nagu jälgida ei jõua. Viimane "Bourne" ja "Transformers" on selles mõttes isegi õnnetumad.
"John Rambo" on märulisõbra paradiis: koht, kuhu vägivald läheb pärast surma. Olen pagana tõsine, kui ütlen, et see film olgu sulle kohustuslik.
Hinne: 8/10
Kusjuures see polnud iroonia. "John Rambo" on tõepoolest omaette liiga: oskuslikult koostatud naudingupomm, poolteist tundi ogaralt vägivaldset kinokaifi, mille tegijad väntavad julgelt üle võlli, aga tulemus ei kannata sellest kübetki. Sylvester Stallone oli kolme eelneva filmi juures kaamera taga ainult kaas-stsenarist, aga seekord ainuke stsenarist ja lavastaja, nii et kerge on omistada kogu see õnnestumine just eelkõige talle.
Rambo tagasitulek põhineb üldiselt samal ideel kui umbes aasta eest nähtud Rocky naasmine. Legendaarsest võitlejast on saanud eraklik veteran, aga ta igatseb siiski oma kunagist hiilgust, sest pole sellele tegelikult kunagi leidnud rahuldavat aseainet, ning lõpuks tekib võimalus veel kord end proovile panna. "Rocky Balboa" puhul ei leidnud Stallone tegelikult midagi huvitavat või uut lisada; sari oli niigi liiga pikaks veninud. "John Rambo" puhul on asi vastupidine: äkitsi tundub nii kurb mõelda, et see sari viibis juba kakskümmend aastat teises ilmas.
Kui pahade veristamisest korraks mitte rääkida, tahan kiita ka stsenaariumi kvaliteeti. Lugu ja üldse sisuline pool on ühest küljest madinat ühendav dekoratsioon, millelt ei maksa eriti midagi oodata nagu äksis ikka kombeks olnud. Teisest küljest on Stallone hoolikalt läbi mõelnud oma tugevused ja mängib täpselt neile välja. See film on nagu hoolega timmitud kulturistikeha, kus pole grammigi ülearust rasvkudet. Keskpärane dialoog ja lihtne süžee ei saagi segama hakata, sest kogu tähelepanu püsib tegevusel ja keegi ei kuluta liigseid minuteid ballastile. See on ausalt öeldes kauaoodatud ja värskendav vaheldus Hollywoodi tüütule trendile venitada viimasel ajal märulid vähemalt kahetunniseks, või isegi pool tundi pikemaks.
Stallone'i lähenemine on lausa irooniline – päikeseprillid, onelinerid, rinnakad beibed ja muud üldtuntud võtted publikule filmi lahedus nii-öelda maha müüa puhkavad prügikastis. Ta ei püüa demonstreerida oma näitlejaoskusi ega lisada tegelasele kihte eri tundevarjunditega: Rambo on endiselt introvertne tapamasin, massiivne mees, kes midagi korda saadab või lihtsalt vaikides oma hetke ootab. Ja irooniliselt mõjub ka plahvatuslikult julge vägivald, mis regulaarselt läbi õnnetute inimkehade ja üle ekraani purskab. Säh teile alla-R vaatajapiiranguid, mida tänased tootjad nii maialt noolivad, säh teile poolikuid yippika-yaysid, Rambo on tagasi, ja tal on kaasas tema vibu! Kui sa tahad näha meelelahutuseks inimesi tapmas teisi inimesi, siis ära looda, et vaatepilt saab olema kerge seedida.
Ja mind ei huvita, kui tähelepanelikud leiavad näiteks filmi kaaderhaaval läbi uurides viletsaid trikke ja odavaid efekte... siin, praegu, suurel ekraanil ja korraliku heliga on tegemist märulikino kõrgkihiga. "Matrixite" kultiveeritud stiilne vägivald peab taaskord taganema "vana kooli" ees, kus rõhk on sõnal ultra. Kui siin ikka kedagi tulistada, ei jookse ta mantli lehvides mööda seina üles ega pühi päikeseprillidelt krohvitolmu. Ta saab pihta, ja kõvasti. Mõne kehasse jääb suur auk, mõne pea kukub tükkideks, plahvatuse korral võime kindlasti oodata lendavaid kehasid ja vereudu õhus. See on verine, kole ja ometi oh kui magus, eks ainult katsu vaadates oma näolt irvet peita. Ma ei peaks isegi lisama, et lõpp tuleb eriti tige ja ootamist väärt, kus Rambo notib meeletu karja pahalasi auto külge monteeritud kuulipildujat käsitsedes. Mul pole lihtsalt sõnu seletamaks, kuidas see on rahuldustpakkuvamaid hetki, mida märulisõber saaks eales kogeda.
Montaaž võiks olla tegelikult leebem. Vahel muutub nii väsitavaks, kui ekraanil toimuvat enam nagu jälgida ei jõua. Viimane "Bourne" ja "Transformers" on selles mõttes isegi õnnetumad.
"John Rambo" on märulisõbra paradiis: koht, kuhu vägivald läheb pärast surma. Olen pagana tõsine, kui ütlen, et see film olgu sulle kohustuslik.
Hinne: 8/10
January 24, 2008
Oscarid
Kohe kuidagi ei suuda viimasel ajal end kirjutama sundida, aga lähiajal vormistan siia ehk mõtteid "We Own the Nighti" kohta, mis rokkis päris korralikult.
Vahepeal pakun alandlikult suupisteks suvalist nimekirja, kes oleks võinud kindlasti tänavu jõuda Oscarile kandideerijate sekka:
Sharon Stone: naiskõrvalosa, Alpha Dog
Anton Yelchin: meeskõrvalosa, Alpha Dog
Chiwetel Ejiofor, Don Cheadle - kumbki võiks kandideerida näitleja või meeskõrvalosa priisile, olenevalt sellest, kuidas žüriile rohkem sobib, Talk to Me
Kostüümid - Talk to Me
Kunstnikutöö - Talk to Me
Woody Harrelson - näitleja, The Walker
Joaquin Phoenix - näitleja, We Own the Night
Mark Wahlberg ja/või Robert Duvall - meeskõrvalosa, We Own the Night
Muide, WGA streik sobib mulle nagu rusikas silmaauku! Nad väärivad rohkem raha ja lõpuks ometi (2005.a lõpust siiani esmakordselt) on mul jälle isu kodus filme vaadata. Teen kaotatud aega tasa, 1-2 või isegi 3 filmiga päevas. Palju on nähtud häid asju (viimastest leidudest näiteks House of Sand and Fog, Melquiades Estrada kolm matust, The United States of Leland, Alpha Dog) ja üsna palju ka viletsaid, aga varud vähenevad südantkosutavalt jõudsalt.
Sarjad on hetkel aga ootamatult ära tüüdanud, vaja nendest natuke puhkust. "The Wire'i" viies hooaeg tundub siiski paljulubav, sest vana kamp paistab jälle rohkem ekraaniaega leidvat, kuigi paljud olulised tegelased jäid neljandas üllatavalt tahaplaanile. See ei langetanud just üldist taset, aga ei mõjunud ka hästi. "The Shield" näiteks ei taastunudki sellest, et paljude põnevate tüüpide eraelu jäi esimese kolme hooaja järel tahaplaanile.
Vahepeal pakun alandlikult suupisteks suvalist nimekirja, kes oleks võinud kindlasti tänavu jõuda Oscarile kandideerijate sekka:
Sharon Stone: naiskõrvalosa, Alpha Dog
Anton Yelchin: meeskõrvalosa, Alpha Dog
Chiwetel Ejiofor, Don Cheadle - kumbki võiks kandideerida näitleja või meeskõrvalosa priisile, olenevalt sellest, kuidas žüriile rohkem sobib, Talk to Me
Kostüümid - Talk to Me
Kunstnikutöö - Talk to Me
Woody Harrelson - näitleja, The Walker
Joaquin Phoenix - näitleja, We Own the Night
Mark Wahlberg ja/või Robert Duvall - meeskõrvalosa, We Own the Night
Muide, WGA streik sobib mulle nagu rusikas silmaauku! Nad väärivad rohkem raha ja lõpuks ometi (2005.a lõpust siiani esmakordselt) on mul jälle isu kodus filme vaadata. Teen kaotatud aega tasa, 1-2 või isegi 3 filmiga päevas. Palju on nähtud häid asju (viimastest leidudest näiteks House of Sand and Fog, Melquiades Estrada kolm matust, The United States of Leland, Alpha Dog) ja üsna palju ka viletsaid, aga varud vähenevad südantkosutavalt jõudsalt.
Sarjad on hetkel aga ootamatult ära tüüdanud, vaja nendest natuke puhkust. "The Wire'i" viies hooaeg tundub siiski paljulubav, sest vana kamp paistab jälle rohkem ekraaniaega leidvat, kuigi paljud olulised tegelased jäid neljandas üllatavalt tahaplaanile. See ei langetanud just üldist taset, aga ei mõjunud ka hästi. "The Shield" näiteks ei taastunudki sellest, et paljude põnevate tüüpide eraelu jäi esimese kolme hooaja järel tahaplaanile.
January 03, 2008
December 03, 2007
"3:10 to Yuma"
Vägivaldne vestern, mis põhineb nii Elmore Leonardi jutul 1950ndate algusest kui sellest vändatud filmil aastast 1957. Virelev rantšopidaja (Christian Bale) võtab oma südameasjaks saata mainekas bandiit (Russell Crowe) vanglarongile, kuigi ta on väga ohtlik ka raudus kätega, ning pealekauba on eskordi kannul kurjategija kaaslased.
James Mangoldi puhul ei julge kunagi ennustada, kas tema stiilseid lavastajatöid hakkab elustama pooltki sama tugev sisu, ja kindlasti väsitab vahel rõhutatult aeglane tempo, mis jorutab muudkui lugu edasi nagu lõngakera ega näi hoolivat pinge kogumisest ega kulminatsiooni saavutades lõpetamisest. "3:10 to Yuma" võiks samuti olla tempokam, ja tegelaskujude puhul jääb natuke puudu sügavusest, kuigi seda korvab soliidne seltskond ja peaosaliste vaieldamatu sarm... aga see verine eepos on kokkuvõttes põrutav kraam, süstides vaatajasse pinget, millega ei võistle vist ükski tänavune suur stuudiofilm.
Kriitikute seas paistab kasvavat isegi arvamus, et see on esimene tõeliselt suur vestern pärast "Unforgivenit", aga see teema jäägu žanri suurematele sõpradele kui mina. Kindel, et "3:10 to Yuma" sobib ka neile, keda vesternid tavaliselt ei huvita, sest pildiliselt atraktiivne õhkkond on täpselt paigas, ekraan karme tegelasi täis, veri voolab ning Crowe ja Bale on peaaegu alati kohal, tehes täpselt seda, miks neid näitlejaid nii väga armastatakse. Ah et nad võiks juba midagi uut pakkuda ning lugu ei sisalda nagu midagi originaalset? Keda huvitab! See on linalugu, mida sa naudid enne ja küsimusi esitad hiljem. Neid kriitilisi. Mokaotsast.
Crowe kui Metsiku Lääne stiilis maffiaboss on suurematest rollidest vast kõige intrigeerivam, kuigi teda kunagi erilise karakteriarendusega ei õnnistata (mida võiks öelda tegelikult kõikide tegelaste kohta). Ta leiutab paeluva kombinatsiooni intelligentsusest, brutaalsusest ja puhtast mängulustist nagu Bengaali tiiger, keda kolm pahaaimamatut kütti bambuspuuris enda arust laadale müügiks veavad. Kass vaatab huviga, kuidas hiired talle kambakat korraldavad – aga kui mõni jõuab liiga lähedale, manitseb teda ettevaatlikkusele tavaliselt üks kõva käpahoop. Bale'i üllale eesmärgile pühendunud palgasõdurist saame kah vähe teada, aga mehe särisev intensiivsus mõjub seegi kord lummavalt, kuigi praeguseks tahaks näitlejalt juba mingeid uusi karaktereid, mitte tema põhitüüpi.
Kinohuviliste suurima tähelepanu pälvib seekord ilmselt aga Ben Foster, kes mängib bandiidi ustavat jüngrit, kes tema vangistajaid visalt jälitab. See suhteliselt noor tegija kogub viimastel aastatel jõudsalt fänne värvikates hoobilt meeldejäävates kõrvalosades, ning Charlie Prince on juba one ring to rule them all, kui muutuda luuleliseks. Mulle endale tegid koguni rohkem lusti special, not retarded koolipoiss sarjast "Freaks and Geeks" või eriti plahvatusohtlik rets "My Name Is Earli" kolmanda hooaja algusest, aga seekordne saavutus on juba Oscari materjal, kui maailm on hiljuti loodetavasti ideaalseks paigaks muutunud. See ainitine maopilk, kiired käed ning ülimalt külm kõht kaaskodanike teise ilma saatmisel on juba omaette hea ettekääne filmi vaatamiseks ja ilmselt põhjus, miks "3:10 to Yuma" võiks kujuneda nii mõnegi esimeseks lemmikvesterniks. Jällegi tekib tunne, et tahaks temast rohkem teada, aga nagu eluski, jäävad olulised küsimused tihti igaveseks õhku.
Nii intelligentne film nagu "3:10 to Yuma" võiks tegelikult olla sügavam nii sisu kui tegelaste poolest, kahe tunniga jõuaks ju mõndagi, aga teos avaldab muljet ka täpselt sellisena nagu see on. Ehk siis vägivaldne, aga erapooletu pilguheit karakteritele, kes Metsiku Lääne meie silmis alati nii võluvaks muudavad. Vähemalt valgel linal. Alt ei vea samuti finaal, mis on lihtne, aga jõuline ning võtab ilmselt paljudel silma märjaks.
Hinne: 8/10
James Mangoldi puhul ei julge kunagi ennustada, kas tema stiilseid lavastajatöid hakkab elustama pooltki sama tugev sisu, ja kindlasti väsitab vahel rõhutatult aeglane tempo, mis jorutab muudkui lugu edasi nagu lõngakera ega näi hoolivat pinge kogumisest ega kulminatsiooni saavutades lõpetamisest. "3:10 to Yuma" võiks samuti olla tempokam, ja tegelaskujude puhul jääb natuke puudu sügavusest, kuigi seda korvab soliidne seltskond ja peaosaliste vaieldamatu sarm... aga see verine eepos on kokkuvõttes põrutav kraam, süstides vaatajasse pinget, millega ei võistle vist ükski tänavune suur stuudiofilm.
Kriitikute seas paistab kasvavat isegi arvamus, et see on esimene tõeliselt suur vestern pärast "Unforgivenit", aga see teema jäägu žanri suurematele sõpradele kui mina. Kindel, et "3:10 to Yuma" sobib ka neile, keda vesternid tavaliselt ei huvita, sest pildiliselt atraktiivne õhkkond on täpselt paigas, ekraan karme tegelasi täis, veri voolab ning Crowe ja Bale on peaaegu alati kohal, tehes täpselt seda, miks neid näitlejaid nii väga armastatakse. Ah et nad võiks juba midagi uut pakkuda ning lugu ei sisalda nagu midagi originaalset? Keda huvitab! See on linalugu, mida sa naudid enne ja küsimusi esitad hiljem. Neid kriitilisi. Mokaotsast.
Crowe kui Metsiku Lääne stiilis maffiaboss on suurematest rollidest vast kõige intrigeerivam, kuigi teda kunagi erilise karakteriarendusega ei õnnistata (mida võiks öelda tegelikult kõikide tegelaste kohta). Ta leiutab paeluva kombinatsiooni intelligentsusest, brutaalsusest ja puhtast mängulustist nagu Bengaali tiiger, keda kolm pahaaimamatut kütti bambuspuuris enda arust laadale müügiks veavad. Kass vaatab huviga, kuidas hiired talle kambakat korraldavad – aga kui mõni jõuab liiga lähedale, manitseb teda ettevaatlikkusele tavaliselt üks kõva käpahoop. Bale'i üllale eesmärgile pühendunud palgasõdurist saame kah vähe teada, aga mehe särisev intensiivsus mõjub seegi kord lummavalt, kuigi praeguseks tahaks näitlejalt juba mingeid uusi karaktereid, mitte tema põhitüüpi.
Kinohuviliste suurima tähelepanu pälvib seekord ilmselt aga Ben Foster, kes mängib bandiidi ustavat jüngrit, kes tema vangistajaid visalt jälitab. See suhteliselt noor tegija kogub viimastel aastatel jõudsalt fänne värvikates hoobilt meeldejäävates kõrvalosades, ning Charlie Prince on juba one ring to rule them all, kui muutuda luuleliseks. Mulle endale tegid koguni rohkem lusti special, not retarded koolipoiss sarjast "Freaks and Geeks" või eriti plahvatusohtlik rets "My Name Is Earli" kolmanda hooaja algusest, aga seekordne saavutus on juba Oscari materjal, kui maailm on hiljuti loodetavasti ideaalseks paigaks muutunud. See ainitine maopilk, kiired käed ning ülimalt külm kõht kaaskodanike teise ilma saatmisel on juba omaette hea ettekääne filmi vaatamiseks ja ilmselt põhjus, miks "3:10 to Yuma" võiks kujuneda nii mõnegi esimeseks lemmikvesterniks. Jällegi tekib tunne, et tahaks temast rohkem teada, aga nagu eluski, jäävad olulised küsimused tihti igaveseks õhku.
Nii intelligentne film nagu "3:10 to Yuma" võiks tegelikult olla sügavam nii sisu kui tegelaste poolest, kahe tunniga jõuaks ju mõndagi, aga teos avaldab muljet ka täpselt sellisena nagu see on. Ehk siis vägivaldne, aga erapooletu pilguheit karakteritele, kes Metsiku Lääne meie silmis alati nii võluvaks muudavad. Vähemalt valgel linal. Alt ei vea samuti finaal, mis on lihtne, aga jõuline ning võtab ilmselt paljudel silma märjaks.
Hinne: 8/10
November 20, 2007
"Resident Evil: Extinction"
Zombide ja relvadega tibide saaga jõuab kolmanda etapini, sisukirjeldust ja muid üldisi kirjeldusi ma'i viitsi.
***
Kas sellist Milla Jovovichi me tahtsimegi? Kui ta 1990ndate lõpus ootamatult areenile ilmus, oli korrapealt sündinud kord-kümne-aasta-tagant naistäht: tugevalt omapärane välimus (mõned ütleks isegi kena), valis huvitavaid rolle huvitavates filmides ("Viies element", "Jeanne d'Arc") ning tõi oma sooritustesse midagi nii ebamaist ja isikupärast, et siiani on võimatu leida sarnast. Paraku oskas tema tugevusi välja tuua eelkõige tollane abikaasa Luc Besson, sest edasise Milla karjääri võtab kokku eelkõige omadussõna imelik. Ja nagu juba algkoolis selgeks sai, ei tähenda imelik alati huvitavat, vaid tüdrukute vetsu vangisattumist või muud säärast ebameeldivat.
Ei usu mind? Aga püüa nüüd kasvõi üks tema hilisem film lühidalt kokku võtta. Täielik (kuidas see sõna Ekspressi plaadiarvustustes oligi?) marginaalanomaalia! Esiteks on raske meenutada, mis täpselt toimus, ja teiseks, et mida Jovovich seal tegi. "Resident Evil: Extinction", kolmas ja loodetavasti viimane ekraaniteos seerias, mis põhineb Capcomi kultuslikel videomängudel, on kirjeldatud indie ja weirdo etapi kulminatsioon.
See pole just HEA film, aga võtab ilmekalt kokku nii triloogia üldise mentaliteedi kui Milla senise teekonna Hollywoodis. See algab tähelepanu köitva sutsakaga tundmatus kohas, astub suurema osa ajast ühe jalaga kraavis, kasutab peibutamiseks nii indievaimu kui visuaalefekte, ja lõpeb siis ootamatult eikuskil, jättes meid imestusse, et mis värk oli.
Paul W.S. Anderson, esimesel korral stsenarist-lavastaja, edaspidi ainult stsenarist, eirab ühest küljest isegi elementaarseid võtteid, millega popcorni-publik tavaliselt toolide külge kleebitakse (selge laia joonega karakteriarendus, sündmustik, maitseks reibast huumorit ja naiseilu). Teisalt ei saa ma jätta imetlemata, kuidas ta suudab väga erinevate tänapäeva kino nähtustega flirtida, samas peagi edasi liikuda ning jälle midagi sootuks uut proovida. Sisuliselt saaks tulemust päris pikalt noomida, aga samas leidub võluvalt julget omapära, mida ei saa öelda ei eelmiste "Evilite" ega kindlasti mitte Andersoni asjade kohta. See ütleb poolteist tundi absoluutselt mitte midagi, aga mina-ka filmi kohta on see üllatavalt vaadatav.
Maantee ääres lõkke ümber istuvad sõbralikult koos ning grillivad suslikut näiteks mõjutused "Cube'ist", "Mad Maxi" laadis ja hiljuti tiiniõudukates taas kasutust leidnud postapokalüptiline maailmapilt, kobe retsimine nagu Romero zombikate uusversioonides, superkangelaste filmid (seda paraku üsna vähe), tomclancylik arvutigraafikaga eputamine pikkade kaamerasõitude asemel (arvutimängudes hetkel üsna kuum sõna, aga "Extinctionis" palju asjalikumal kujul), koletisefilme (lindude rünnak on sisuliselt tobedavõitu, aga näeb hea välja), vesternit... Ehk midagi veel, aga hetkel ei tule enam meelde, sest ma mõtlen juba märulistseenidele, mis rokivad nagu kord ja kohus. Kasutades füüsikaseaduste eiramist, verd ja soolikaid, tulistamist, nugadega vehkimist ja üldse kogu konsiiliumit, mida moodsalt actionilt oodata.
Keti nõrgim lüli on kahjuks kõik, mis puudutab sarja südant ehk keskset kangelannat ja tema veretäpilist teekonda algusest siiani. Oleks see vähegi tummisem, ülistaks ma praegu võib-olla moodsa kinoklassika sündi, aga no ei saa, lihtsalt ei saa voodihaigele maratonijooksja diplomit anda. Peab leppima südamliku käepigistusega. Ehk maakeeli – kõik see, mis peaks sündmusi koos hoidma ja seeläbi meile südamesse minema, on kahvatu nagu pohmelline hommik. Vähe sellest, et senitoimunu meenutamine ja üldise struktuuri paikapanemine jääb nadiks.
Rohkem häirib küsimus, et miks ikkagi peaks Alice'ist hoolima, kui ta on lihtsalt mööda laastatud maad ringikärutav zombitapja (nagunii haiseb higi järgi ja puha!), kelle peamine silmapaistev karakteristika on eelkõige sünge ilmetu nägu? Mis on selles juba kolmandat korda ekraanile toomist väärivat ja mis on selles Millat? Kogu tegelanna olemuse võtab kokku sõna "reageerin", kes tuleb, teeb mis parajasti vaja, läheb ning jätab meid samasugusele üksinduse kõnnumaale nagu varemgi. Selline lahendus on funktsionaalne "RE" videomängudes, kus loost puuduvat sügavust kompenseerib interaktiivsus (oma kätega toimuva mõjutamine). Sarja omapära ja žanrilist kuuluvust survival horror arvestades on isegi täitsa mõistetav, et tegelanna eesmärk on pelgalt eksisteerida-reageerida. Aga filmis jääb seda väheks, nii et midagi olulist jääbki puudu.
Veel kord verest rääkides... ebasurnuid tapetakse enamasti üsna lähedalt, aga nende kehamahl ei pritsi IIAL inimeste pehmetesse kohtadesse, kus see võiks käärima minna ja seni töökorras organismi tuksi keerata. See on üsna jabur. Reegleid ei tohi rikkuda, kui need ise paika panete! Antud juhul võin ma norida realismi kallal ja mitte mõjuda anaalselt!
"Extinction" proovib palju erinevaid asju, ega põru läbi, isegi kui tulemus ei raba. Minu meelest on see päris korralik kiitus, eriti arvestades ekstraviletsaid eelfilme.
Ahjaa, see on "Silent Hilli" järel / kõrval esimene videomängul põhinev film, mille vaatamise järel polnud mul raisatud ajast ning ajurakkudest kahju.
Hinne: 6/10
***
Kas sellist Milla Jovovichi me tahtsimegi? Kui ta 1990ndate lõpus ootamatult areenile ilmus, oli korrapealt sündinud kord-kümne-aasta-tagant naistäht: tugevalt omapärane välimus (mõned ütleks isegi kena), valis huvitavaid rolle huvitavates filmides ("Viies element", "Jeanne d'Arc") ning tõi oma sooritustesse midagi nii ebamaist ja isikupärast, et siiani on võimatu leida sarnast. Paraku oskas tema tugevusi välja tuua eelkõige tollane abikaasa Luc Besson, sest edasise Milla karjääri võtab kokku eelkõige omadussõna imelik. Ja nagu juba algkoolis selgeks sai, ei tähenda imelik alati huvitavat, vaid tüdrukute vetsu vangisattumist või muud säärast ebameeldivat.
Ei usu mind? Aga püüa nüüd kasvõi üks tema hilisem film lühidalt kokku võtta. Täielik (kuidas see sõna Ekspressi plaadiarvustustes oligi?) marginaalanomaalia! Esiteks on raske meenutada, mis täpselt toimus, ja teiseks, et mida Jovovich seal tegi. "Resident Evil: Extinction", kolmas ja loodetavasti viimane ekraaniteos seerias, mis põhineb Capcomi kultuslikel videomängudel, on kirjeldatud indie ja weirdo etapi kulminatsioon.
See pole just HEA film, aga võtab ilmekalt kokku nii triloogia üldise mentaliteedi kui Milla senise teekonna Hollywoodis. See algab tähelepanu köitva sutsakaga tundmatus kohas, astub suurema osa ajast ühe jalaga kraavis, kasutab peibutamiseks nii indievaimu kui visuaalefekte, ja lõpeb siis ootamatult eikuskil, jättes meid imestusse, et mis värk oli.
Paul W.S. Anderson, esimesel korral stsenarist-lavastaja, edaspidi ainult stsenarist, eirab ühest küljest isegi elementaarseid võtteid, millega popcorni-publik tavaliselt toolide külge kleebitakse (selge laia joonega karakteriarendus, sündmustik, maitseks reibast huumorit ja naiseilu). Teisalt ei saa ma jätta imetlemata, kuidas ta suudab väga erinevate tänapäeva kino nähtustega flirtida, samas peagi edasi liikuda ning jälle midagi sootuks uut proovida. Sisuliselt saaks tulemust päris pikalt noomida, aga samas leidub võluvalt julget omapära, mida ei saa öelda ei eelmiste "Evilite" ega kindlasti mitte Andersoni asjade kohta. See ütleb poolteist tundi absoluutselt mitte midagi, aga mina-ka filmi kohta on see üllatavalt vaadatav.
Maantee ääres lõkke ümber istuvad sõbralikult koos ning grillivad suslikut näiteks mõjutused "Cube'ist", "Mad Maxi" laadis ja hiljuti tiiniõudukates taas kasutust leidnud postapokalüptiline maailmapilt, kobe retsimine nagu Romero zombikate uusversioonides, superkangelaste filmid (seda paraku üsna vähe), tomclancylik arvutigraafikaga eputamine pikkade kaamerasõitude asemel (arvutimängudes hetkel üsna kuum sõna, aga "Extinctionis" palju asjalikumal kujul), koletisefilme (lindude rünnak on sisuliselt tobedavõitu, aga näeb hea välja), vesternit... Ehk midagi veel, aga hetkel ei tule enam meelde, sest ma mõtlen juba märulistseenidele, mis rokivad nagu kord ja kohus. Kasutades füüsikaseaduste eiramist, verd ja soolikaid, tulistamist, nugadega vehkimist ja üldse kogu konsiiliumit, mida moodsalt actionilt oodata.
Keti nõrgim lüli on kahjuks kõik, mis puudutab sarja südant ehk keskset kangelannat ja tema veretäpilist teekonda algusest siiani. Oleks see vähegi tummisem, ülistaks ma praegu võib-olla moodsa kinoklassika sündi, aga no ei saa, lihtsalt ei saa voodihaigele maratonijooksja diplomit anda. Peab leppima südamliku käepigistusega. Ehk maakeeli – kõik see, mis peaks sündmusi koos hoidma ja seeläbi meile südamesse minema, on kahvatu nagu pohmelline hommik. Vähe sellest, et senitoimunu meenutamine ja üldise struktuuri paikapanemine jääb nadiks.
Rohkem häirib küsimus, et miks ikkagi peaks Alice'ist hoolima, kui ta on lihtsalt mööda laastatud maad ringikärutav zombitapja (nagunii haiseb higi järgi ja puha!), kelle peamine silmapaistev karakteristika on eelkõige sünge ilmetu nägu? Mis on selles juba kolmandat korda ekraanile toomist väärivat ja mis on selles Millat? Kogu tegelanna olemuse võtab kokku sõna "reageerin", kes tuleb, teeb mis parajasti vaja, läheb ning jätab meid samasugusele üksinduse kõnnumaale nagu varemgi. Selline lahendus on funktsionaalne "RE" videomängudes, kus loost puuduvat sügavust kompenseerib interaktiivsus (oma kätega toimuva mõjutamine). Sarja omapära ja žanrilist kuuluvust survival horror arvestades on isegi täitsa mõistetav, et tegelanna eesmärk on pelgalt eksisteerida-reageerida. Aga filmis jääb seda väheks, nii et midagi olulist jääbki puudu.
Veel kord verest rääkides... ebasurnuid tapetakse enamasti üsna lähedalt, aga nende kehamahl ei pritsi IIAL inimeste pehmetesse kohtadesse, kus see võiks käärima minna ja seni töökorras organismi tuksi keerata. See on üsna jabur. Reegleid ei tohi rikkuda, kui need ise paika panete! Antud juhul võin ma norida realismi kallal ja mitte mõjuda anaalselt!
"Extinction" proovib palju erinevaid asju, ega põru läbi, isegi kui tulemus ei raba. Minu meelest on see päris korralik kiitus, eriti arvestades ekstraviletsaid eelfilme.
Ahjaa, see on "Silent Hilli" järel / kõrval esimene videomängul põhinev film, mille vaatamise järel polnud mul raisatud ajast ning ajurakkudest kahju.
Hinne: 6/10
October 18, 2007
"Stardust"
Muinaslugu poisist (Charlie Cox), kes läheb otsima taevast alla kukkunud tähte (Claire Danes), et võita sellega ilusa tüdruku süda. Tuntud inimestest teevad kaasa näiteks Michelle Pfeiffer, Robert De Niro, Sienna Miller, Peter O'Toole ning jutustajana Ian McKellen.
Ükskord ma arutasin Marega, et milline on silmapaistev isiksus. Minul oli enda meelest täitsa pädev ülevaade, et mida sellises elukas peaks leiduma ja mida ta peaks esindama. Mare ütles seevastu: silmapaistev isiksus peaks eelkõige olema nii loomulik, et kulub veidi aega ja vaeva, enne kui hakkad temas üldse märkama kergesti kirjeldatavaid jooni. Et lühikese tutvuse järel tekib pigem ähmane tunne nagu sa teaks ja samas ka ei teaks teda – kirjeldamisega tekib aga raskusi, sest ta pole mingi tavaline.
Taoline seletus võib mõjuda veidralt, aga see tundub "Stardusti" vaatamise järel korraga väga täpne. Lausa imekspandav, kui tabavalt võib vahel öelda. Sest ma just mõtlesin filmi vaadates, kuidas alustan arvustust kirjeldusega isiklikust suhtumisest Neil Gaimani töödesse ja teen siis ülevaate romaani muutumisest teel ekraanile. Ent pihta hakates jäin ootamatult toppama nagu punane kummik mudasesse kraavi, sest Gaiman on tõesti silmapaistev kirjutaja ega allu eriti lühidale kirjeldusele. Sasijuukseline multitalent on end teostanud mitmes valdkonnas ja laiem mass ülistab eelkõige tema koomiksisarja "The Sandman", aga omadussõnade leidmisega tekib hetkel tõsiselt raskusi.
Okei, ta on muidugi originaalne – aga ei midagi rabavat, mis muudab sinu suhtumist lugemisse või fantaasiakirjandusse. Ta on vaimukas – aga sa võid samas lugeda viiskümmend lehte järjest ning ainult kergelt muiata. Ta üldiselt hoidub klišeedest – aga sündmused ja kirjeldused jäävad kohati liiga pinnapealseks. Vahel edastab ta kahe lehekülge sisu kahekümnel, ja vahel suisa vastupidi. Kõik see kehtib Gaimani romaanide kohta üldiselt ja eriti "Stardusti" kohta, mis on seni loetutest ("American Gods", "Anansi Boys", Terry Pratchettiga "Good Omens") vähemalt mulle kõige raskesti seeditavam. Ja et tegemist on lühiromaaniga, leidub tavapärasest vähem ruumi ka olustikukirjeldustele jm õhkkonna loomise katsetele, mis on eepilises fantaasias üsna ootamatu.
Filmitegijaid paistis see kõik aga inspireerivat, sest töötlus on üllatavalt kobe. Ma ei saanud tihti aru, miks nad tahtsid algmaterjali niiviisi muuta, aga tulemus on kokkuvõttes parem. Löövam ja ühtlasem. Mõned igavamad kohad jäeti välja, mõnele lisati särtsu ja sisukust (peamiselt kapten Shakespeare'i liin) ja erinevatest liinidest moodustub selgem tervik. Film on hollywoodilikum ja tegelaste saatus on ainuüksi püüeldud USA PG-13 vaatajapiirangu tõttu roosilisem. Nii et jah, see pole enam sama, mis raamat, aga mitte ka halvem. Lihtsalt erinev. Kohati pigem etem. Ma polegi "Sõrmuste isanda" edule järgnenud fantaasiateoste rallis paremat kohanud. Eriti võttes arvesse, kuidas need muutuvad efektide hulgale vaatamata kuivaks või elutuks nagu enamik "Harry Potteri" saagast.
Parimad uuendused on märulirikas finaal (Gaimanile ilmselt liiga ameerikalik, et midagi sellist tõsiselt kaaluda kirjutamise ajal, aga lisab seikluslikkust) ja koomilise kergenduse rolli andmine korraga kapten Shakespeare'ile ja Stormholdi valitseja surnud poegadele. Ükski neist pole eriti tähtsal kohal raamatus ja nad lisavad tõeliste vaimukuste asemel tõttöelda pigem tolatsemist, aga tulemus funktsioneerib. De Niro toretsevalt gei õhulaeva kapten on iseseisvalt võttes vist katse korrata Deppi edu "Piraatides", aga parem juba see kui peaosad komöödiates, mis ei saa kunagi õiget elu sisse. Palju ta neid tõeliselt väärtuslikke filme tänapäeval ikka teeb. Hea kui üldse enam teeb.
Kokkuvõtteks ma heidan nii raamatule kui filmile ette, et peategelased on igavamad kui enamik tähtsaid kõrvaltegelasi ja selle võimalusterohke fantaasiamaaga tahaks lähemalt tutvuda, mitte kiiruga läbi sõita. Aga "Stardust" on siiski omapärane lugu, kus on rohkem hinge kui enamikes uutes fantaasia-blockbusterites, mille sekka see tegelikult kuulub. Tõeline isiksus ei pea iga etteastega maailma muutma, et väärida tähelepanu.
Hinne: 8/10
Ükskord ma arutasin Marega, et milline on silmapaistev isiksus. Minul oli enda meelest täitsa pädev ülevaade, et mida sellises elukas peaks leiduma ja mida ta peaks esindama. Mare ütles seevastu: silmapaistev isiksus peaks eelkõige olema nii loomulik, et kulub veidi aega ja vaeva, enne kui hakkad temas üldse märkama kergesti kirjeldatavaid jooni. Et lühikese tutvuse järel tekib pigem ähmane tunne nagu sa teaks ja samas ka ei teaks teda – kirjeldamisega tekib aga raskusi, sest ta pole mingi tavaline.
Taoline seletus võib mõjuda veidralt, aga see tundub "Stardusti" vaatamise järel korraga väga täpne. Lausa imekspandav, kui tabavalt võib vahel öelda. Sest ma just mõtlesin filmi vaadates, kuidas alustan arvustust kirjeldusega isiklikust suhtumisest Neil Gaimani töödesse ja teen siis ülevaate romaani muutumisest teel ekraanile. Ent pihta hakates jäin ootamatult toppama nagu punane kummik mudasesse kraavi, sest Gaiman on tõesti silmapaistev kirjutaja ega allu eriti lühidale kirjeldusele. Sasijuukseline multitalent on end teostanud mitmes valdkonnas ja laiem mass ülistab eelkõige tema koomiksisarja "The Sandman", aga omadussõnade leidmisega tekib hetkel tõsiselt raskusi.
Okei, ta on muidugi originaalne – aga ei midagi rabavat, mis muudab sinu suhtumist lugemisse või fantaasiakirjandusse. Ta on vaimukas – aga sa võid samas lugeda viiskümmend lehte järjest ning ainult kergelt muiata. Ta üldiselt hoidub klišeedest – aga sündmused ja kirjeldused jäävad kohati liiga pinnapealseks. Vahel edastab ta kahe lehekülge sisu kahekümnel, ja vahel suisa vastupidi. Kõik see kehtib Gaimani romaanide kohta üldiselt ja eriti "Stardusti" kohta, mis on seni loetutest ("American Gods", "Anansi Boys", Terry Pratchettiga "Good Omens") vähemalt mulle kõige raskesti seeditavam. Ja et tegemist on lühiromaaniga, leidub tavapärasest vähem ruumi ka olustikukirjeldustele jm õhkkonna loomise katsetele, mis on eepilises fantaasias üsna ootamatu.
Filmitegijaid paistis see kõik aga inspireerivat, sest töötlus on üllatavalt kobe. Ma ei saanud tihti aru, miks nad tahtsid algmaterjali niiviisi muuta, aga tulemus on kokkuvõttes parem. Löövam ja ühtlasem. Mõned igavamad kohad jäeti välja, mõnele lisati särtsu ja sisukust (peamiselt kapten Shakespeare'i liin) ja erinevatest liinidest moodustub selgem tervik. Film on hollywoodilikum ja tegelaste saatus on ainuüksi püüeldud USA PG-13 vaatajapiirangu tõttu roosilisem. Nii et jah, see pole enam sama, mis raamat, aga mitte ka halvem. Lihtsalt erinev. Kohati pigem etem. Ma polegi "Sõrmuste isanda" edule järgnenud fantaasiateoste rallis paremat kohanud. Eriti võttes arvesse, kuidas need muutuvad efektide hulgale vaatamata kuivaks või elutuks nagu enamik "Harry Potteri" saagast.
Parimad uuendused on märulirikas finaal (Gaimanile ilmselt liiga ameerikalik, et midagi sellist tõsiselt kaaluda kirjutamise ajal, aga lisab seikluslikkust) ja koomilise kergenduse rolli andmine korraga kapten Shakespeare'ile ja Stormholdi valitseja surnud poegadele. Ükski neist pole eriti tähtsal kohal raamatus ja nad lisavad tõeliste vaimukuste asemel tõttöelda pigem tolatsemist, aga tulemus funktsioneerib. De Niro toretsevalt gei õhulaeva kapten on iseseisvalt võttes vist katse korrata Deppi edu "Piraatides", aga parem juba see kui peaosad komöödiates, mis ei saa kunagi õiget elu sisse. Palju ta neid tõeliselt väärtuslikke filme tänapäeval ikka teeb. Hea kui üldse enam teeb.
Kokkuvõtteks ma heidan nii raamatule kui filmile ette, et peategelased on igavamad kui enamik tähtsaid kõrvaltegelasi ja selle võimalusterohke fantaasiamaaga tahaks lähemalt tutvuda, mitte kiiruga läbi sõita. Aga "Stardust" on siiski omapärane lugu, kus on rohkem hinge kui enamikes uutes fantaasia-blockbusterites, mille sekka see tegelikult kuulub. Tõeline isiksus ei pea iga etteastega maailma muutma, et väärida tähelepanu.
Hinne: 8/10
October 10, 2007
"Superbad"
"American Pie" ja "Road Tripi" elemente laenav komöödia keskkooli lõpetavatest sõpradest (Jonah Hill, Michael Cera), kes lubavad ilusatele tüdrukutele peo suuremaks õnnestumiseks hunniku alkoholi kokku tassida. Nende ainsaks lootuseks osutub paraku isikutunnistusel end vanemaks valetav nohik (Christopher Mintz-Plasse), nii et päev saab olema pikk ja valuline, enne kui neil tekib lootus jõuda tõotatud maale.
"The 40 Year Old Virgin" ja "Knocked Up" muutsid Judd Apatow minu silmis režissööriks numero uno, kelle komöödiatel silm hoolega peal hoida. "Anchorman" ja "Talladega Nights" kinnitavad, et tingimata maksab vaadata ka neid, kus ta tegutseb ainult produtsendina, sest osatäitjad pärinevad samast kambast (tuntumatest Will Ferrell, Steve Carell, Paul Rudd) ning materjal on võrreldaval tasemel.
"Superbad" jõudis maailma ette täpselt samal päeval augustis kui "Knocked Up" meie kinodesse ("Superbadi" pidime seevastu oktoobrini ootama), nii et huvitundjal on vahepealsel ooteajal võimalik selgeks teha või üle korrata, et kas selline huumor on ikka tema tassike teed... või hakkab seksinäljas noorte meeste vahtimine, kes mõnuga roppusi räägivad ja pidu panevad, üle viskama.
See kõlas ausalt öeldes karmimalt kui vääris, kuna Apatow gäng suudab imekombel "Kuuma piruka" laine komöödiad ka õrnemale soole apetiitseks muuta. Otseseid nilbusi ja kasvõi paljast ihu leidub vähem kui ootaks, dialoog pole madalalaubalistele ning näitlejad ise on andekad tüübid, kelle kokkumäng on alati kas eeskujulik või ideaalilähedane. Teataval määral häirib pikkus – miks peab selle alati kahe tunni lähedale või natuke üle rihtima – aga vähemalt täidetakse see auga ära.
"Superbad" on paraku mõnevõrra nõrgem saavutus kui eelmistes lõikudes nimetatud teosed, aga keskmine tase on kohati üksluisest teisest tunnist hoolimata siiski kõrgem kui enamikus "Kuuma piruka" järellainest.
Asi on selles, et Apatow loominguline panus piirdus produtseerimisega, põhikambast on kohal vähesed ja neistki mitte tingimata parimad, ning ligi kahetunnises pullis võiks leiduda rohkem tegevusliine. Eriti selle "Fogell sõbrustab võmmidega" teema arvelt, mis pakub küll naljakohti ega tee osatäitjatele häbi, aga kulutab liiga palju aega sellal, kui peole suunduvad Seth ja Evan peaks õigupoolest üha karmimaid seiklusi või ebaõnnestumisi üle elama.
Keskseid kohti täitvad Jonah Hill ja Michael Cera tõestavad, et väärivaid suuremaid rolle kui neile tavaliselt antakse. Kutid valdavad tekstitihedat ja füüsiliselt komöödiat võrdselt edukalt, neil on korralik klapp ja hea minek... kutid ei jää tuntumate kolleegidega võrreldes varju. Seth Rogen on pigem sedapuhku meheks, kes ei kogu teiste kõrval meie jäägitut tähelepanu, aga ta prioriteedid on muidugi ka selgelt mujal (üks kahest stsenaristist + naljaviluks kõrvalosas).
Parim leid on seevastu peategelaste jüngrit mängiv Christopher Mintz-Plasse, kes annab oma ekraanidebüüdiga uue sisu terminile "supernohik". Teatava paralleeli tõmbaks sellise härraga nagu "Road Tripi" ja "The New Guy" kiitsakas DJ Qualls, aga Mintz-Plasse osutub tunduvalt värvikamaks. Naljakas hääl ja välimus, tahtmatud häälitsused ning pidev minestamiseelsesse seisundisse liikuv näoilme teevad siin temast publikulemmiku, ennustan.
Martha MacIsaac kõige kandvamas naisosas meenutas mulle üllatavalt palju "Kuuma piruka" Alyson Hannigani, aga ta on sensuaalsem, mis muudab teda vähem müürilillekeseks. Hannigan sai esimeses "Pirukas" samuti vähe ekraaniruumi, aga tõestas end järgedes.
Algus ja üldse esimene tund on siiski värskemad kui hilisem, nii et ka intrigeeriv ootamatu uus liin päris lõpus (mis kestab väga vähe, aga on loovam ja omanäolisem kui kõik eelnev kokku) ei tõsta minu hinnet kõrgemaks. Aga päris hea asi on "Superbad" ikka! Ja kui sa leiad tänavustest komöödiatest oma haigluses naljakamaid hetki kui "meenutus nokumaalijast", oled tõega õnnega koos.
Hinne: 6/10
"The 40 Year Old Virgin" ja "Knocked Up" muutsid Judd Apatow minu silmis režissööriks numero uno, kelle komöödiatel silm hoolega peal hoida. "Anchorman" ja "Talladega Nights" kinnitavad, et tingimata maksab vaadata ka neid, kus ta tegutseb ainult produtsendina, sest osatäitjad pärinevad samast kambast (tuntumatest Will Ferrell, Steve Carell, Paul Rudd) ning materjal on võrreldaval tasemel.
"Superbad" jõudis maailma ette täpselt samal päeval augustis kui "Knocked Up" meie kinodesse ("Superbadi" pidime seevastu oktoobrini ootama), nii et huvitundjal on vahepealsel ooteajal võimalik selgeks teha või üle korrata, et kas selline huumor on ikka tema tassike teed... või hakkab seksinäljas noorte meeste vahtimine, kes mõnuga roppusi räägivad ja pidu panevad, üle viskama.
See kõlas ausalt öeldes karmimalt kui vääris, kuna Apatow gäng suudab imekombel "Kuuma piruka" laine komöödiad ka õrnemale soole apetiitseks muuta. Otseseid nilbusi ja kasvõi paljast ihu leidub vähem kui ootaks, dialoog pole madalalaubalistele ning näitlejad ise on andekad tüübid, kelle kokkumäng on alati kas eeskujulik või ideaalilähedane. Teataval määral häirib pikkus – miks peab selle alati kahe tunni lähedale või natuke üle rihtima – aga vähemalt täidetakse see auga ära.
"Superbad" on paraku mõnevõrra nõrgem saavutus kui eelmistes lõikudes nimetatud teosed, aga keskmine tase on kohati üksluisest teisest tunnist hoolimata siiski kõrgem kui enamikus "Kuuma piruka" järellainest.
Asi on selles, et Apatow loominguline panus piirdus produtseerimisega, põhikambast on kohal vähesed ja neistki mitte tingimata parimad, ning ligi kahetunnises pullis võiks leiduda rohkem tegevusliine. Eriti selle "Fogell sõbrustab võmmidega" teema arvelt, mis pakub küll naljakohti ega tee osatäitjatele häbi, aga kulutab liiga palju aega sellal, kui peole suunduvad Seth ja Evan peaks õigupoolest üha karmimaid seiklusi või ebaõnnestumisi üle elama.
Keskseid kohti täitvad Jonah Hill ja Michael Cera tõestavad, et väärivaid suuremaid rolle kui neile tavaliselt antakse. Kutid valdavad tekstitihedat ja füüsiliselt komöödiat võrdselt edukalt, neil on korralik klapp ja hea minek... kutid ei jää tuntumate kolleegidega võrreldes varju. Seth Rogen on pigem sedapuhku meheks, kes ei kogu teiste kõrval meie jäägitut tähelepanu, aga ta prioriteedid on muidugi ka selgelt mujal (üks kahest stsenaristist + naljaviluks kõrvalosas).
Parim leid on seevastu peategelaste jüngrit mängiv Christopher Mintz-Plasse, kes annab oma ekraanidebüüdiga uue sisu terminile "supernohik". Teatava paralleeli tõmbaks sellise härraga nagu "Road Tripi" ja "The New Guy" kiitsakas DJ Qualls, aga Mintz-Plasse osutub tunduvalt värvikamaks. Naljakas hääl ja välimus, tahtmatud häälitsused ning pidev minestamiseelsesse seisundisse liikuv näoilme teevad siin temast publikulemmiku, ennustan.
Martha MacIsaac kõige kandvamas naisosas meenutas mulle üllatavalt palju "Kuuma piruka" Alyson Hannigani, aga ta on sensuaalsem, mis muudab teda vähem müürilillekeseks. Hannigan sai esimeses "Pirukas" samuti vähe ekraaniruumi, aga tõestas end järgedes.
Algus ja üldse esimene tund on siiski värskemad kui hilisem, nii et ka intrigeeriv ootamatu uus liin päris lõpus (mis kestab väga vähe, aga on loovam ja omanäolisem kui kõik eelnev kokku) ei tõsta minu hinnet kõrgemaks. Aga päris hea asi on "Superbad" ikka! Ja kui sa leiad tänavustest komöödiatest oma haigluses naljakamaid hetki kui "meenutus nokumaalijast", oled tõega õnnega koos.
Hinne: 6/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
