Mai on blockbusterite sõpradele põnev kuu nagu ikka. Tänavu jõuavad lehekuul maailma ette näiteks "Van Helsing", "Troy", "Shrek 2" ja "The Day After Tomorrow". Noh, esimene olla halb ja mina ei viitsinud isegi läbivaatusele minna, magasin kodus nagu mõmmik, hambad laiali. "Troy" on tuntavalt keskpärane. A see siin on täitsa... hmm... okei... omal tagasihoidlikul moel.
Tagasihoidlik ei käi muidugi lavastuse kohta. Kuigi Emmerich hoiab oma patriootilisi tundeid uue kodumaa vastu võrreldes "Iseseisvuspäeva" ja Gibsoni "Patrioodiga" vaos, demonstreerib mees jääaja saabumisel põhjapoolkerale piisavalt möllu, et paar mannetumat efektistseeni (seotud eelkõige arvutis konstrueeritud jääväljadega) rahumeeli andeks anda.
Silmailu on seevastu piisavalt, kuigi 125 miljoni dollari eest ei saa tänapäeval enam nii võimsat spektaaklit kui kümne aasta eest (vihjan muidugi Cameroni sündinud klassikule "Terminator 2: Judgment Day", 1991, mis on esimene saja-milli film ajaloos). Põhiliselt kajastub see osatäitjate valikus, kus pole ühtegi A-klassi tähte. Samas jõuab ometi blockbusterisse Jake Gyllenhaal ja Dennis Quaidil pole ka viga ja mammutfilmide lavastajad räägivad nagunii miskipärast pidevalt, et oh ei, pole neile mingeid egosid võtteplatsile vaja, neile käivad väiksemad ninad küll.
Kuid jah, uuesti põhiteemale lähenedes: emake loodus nuhtleb inimesi ekraanil väga kaasakiskuvalt. Ilgelt suur laine suurlinna õgimas on tipp, see näeb ka reklaamplakatil atraktiivne välja. Teisi katastroofistseene pole mõtet siin hakata ära rääkima, las jääb enda avastada. Kes teavad, muljetagu omavahel. Üldse saan ette heita ainult esimest neljakümmend viit minutit, mis on liiga tüütult etteaimatavad, pärinedes otsekui raamatust "Kuidas teha Hollywoodi katastroofifilmi". Blockbusterile etteaimatavust ette heita on muidugi üsna mõttetu, nii et lisan ühe argumendi veel: korralik meeleolu sünnib alles pärast ava-45 minutit, alates hetkest, kui laine loodusliku Godzillana linna peale tuiskab. Aga kestab vähemalt lõpuni.
Finaal kisub nats imalaks, aga õnneks kestab napilt. Huvitav, kas Emmerich oskas seekord ise end tagasi hoida (ta on ka loo autor + üks kahest stsenaristist) või sundisid teda selleks tootjad või testpublik.
Hinne: 6/10. Mostly good fun.
