Ma ei kuula raadiot ega vaata telest tihti muusikakanaleid, jõudes uue popmuusikani seetõttu enamasti hiljem kui võiks. Eamoni südantlõhestav kevadhitt "Fuck It (I Don't Want You Back)" ei jätnud siiski lõpuks ka minu meeli puutumata, puurides end mällu, jäädes sinna kummitama ja sundides end muudkui üle kuulama.
Siis tuli idee mehe esikalbumiga "I Don't Want You Back" tutvust teha, et uurida, kas ta on ühe hiti ime või isegi muhedam taat. Aga võtku mind getopeni kui ma olen nüüd ses suhtes targem. See võib olla vabalt ruttu koostatud materjal, et tugeva esiksingli toel pikk plaat välja anda. AGA see võib olla sama vabalt tükk aega oma aega oodanud elutöö, mis järsku võimaluse ilmuda sai.
Mõlemal juhul peab ütlema, et see on lowbrow-kraam, mis sobiks "musta mett" tutvustama rullnokkadele. Nii sõnad kui muusika on lihtsakoelised ja sõnum alati väga üheülbaline: keppige või saage kepitud. Eamoni idee on paista ropusuise, aga kuldse südamega kutina, keda ümbritsevad vääritud naised. Tema keskpärased riimid näivad olevat nii tema pluss kui miinus, laulud on pikitud jämedustega nagu praad maitseainetega.
Eelnevast toonist hoolimata on mõnedki lood jäägitult kaasakiskuvad: eelkõige "Fuck It (I Don't Want You Back)" ja Milk Dee kaasabil esitatud "Somethin' Strange". Need kaks pala ongi mõtet üle kontrollida, et selle kevade popsensatsioonist mitte ilma jääda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment