"Troy"

"Spider-Man" ja "Troy" kinnitavat uut kirjutamata reeglit, et kui suure stuudiohiti treilerid on väga head, siis on film poole igavam. Wolfgang Peterseni uusim lavastus pole nii nüri kui kaks eelmist ("The Perfect Storm" ja "Air Force One"), aga jääb kahele üle-eelmisele ("Outbreak", "In the Line of Fire") tublisti alla.

Miks? Pinge puudub. Vaatajapiirang on USAs küll kurikuulus R, aga ei too kaasa verd ega soolikaid, ka mitte naiserindade näitamist ega vandumist. (Inglased on mõistlikumad, neil on piirang 15). Näitlejatel ei ole rakendust, kui füüsiline välja arvata, kuna stsenaarium on paras soperdis. Dialoog on üsna jubedalt juustune, puhas klišeehunnik. Aluseks olevat Homerose poeemi "Ilias" retsitakse nagu pähe tuleb, jättes mitmed olulised punktid rääkimata ja muutes ülejäänut. Osatäitjate vahel puudub keemia. Tegijatel on ka suva, millele aega kulutada, sest mõni sündmus (kaasa arvatud finaal) möödub kiirkerimisel, mõni kestab arusaamatult kaua.

Suured lahingustseenid ei õnnestu ka, kuigi paljud sõdurid lisati nagunii arvutiga, kohe näha, et Petersen ei oska hästi. Asi pole niivõrd minimaalses veres kui oskamatus koreograafias, mille tulemusel ei kerki üks stseen üle keskmise ega too üllatusi. Nüri rüselemine suurelt kaadris on kokkuvõttev kirjeldus.

Naised on õnneks ilusad, nii sakslanna Diane Kruger oma esimeses inglisekeelses filmirollis (tänavu tulekul ka "National Treasure" Nicolas Cage'iga) kui Saffron Burrows näevad välja absoluutselt isuäratavad. Sama kehtib õrnema soo rõõmuks Pitti ja Bloomi kohta, kes teevad tänu keskmisest sügavamatele karakteritele meeldejäävaimad etteasted. Vastavalt depressioonis sõjamasin Achilleusena ning Hectori noorema venna Parisena, kes on veel laps, aga tahab olla mees.

Muidu jätkuvalt soliidne Brian Cox jääb seekord meelde tahtmatu koomika tõttu: Agamemnoni patsikesed ja flamboyant kiiver vastutavad umbes poole homoerootilise vibratsiooni eest filmis. Nn mõõga ja sandaali eeposed paistavad üldse silma tahtmatu geisensibiiliga, kuigi näiteks "Gladiaator" seda osavalt vältis. Ent "Trooja" on niivõrd traditsiooniline - loe, klišeehunnik - et astub samasse paati mis eelkäijad.

Isegi muusikataust käib pinda, sest koosneb etnolikust naisehäälega halamisest. Võiks enamasti olemata olla. Huvitav, mis mõttes algne Gabriel Yaredi looming "liiga traditsiooniline" oli, et Petersen sellest loobus?

Hinne: 5/10. Üdini keskpärane.

Eelarve 185 miljonit dollarit, millest Pitt sai 17,5 milli. Võtted toimusid Maltal, Mehhikos, Marokos ja UKs.