"Alexander"

Ajalooline figuur Aleksander Suur oli blondeeritud Colin Farrelli välimusega; hinnatuim inimene tema elus oli Jared Leto välimusega melanhoolne poiss-sõber.

Sellisena võiks kõlada näide, kuidas läheneb Oliver Stone karakteriarendusele "Alexanderis". Et mees on ühtaegu üks stsenarist, lavastaja ja üks produtsent, nimetame seda mõõduka julgusega tema visiooniks.

OK, ma tean, et sellises mastaabis stuudioprojekte ei lükata töösse eesmärgiga inimesi mõtlema panna ja stsenaristidele loomingulisi väljakutseid esitada. Kuid selline pealiskaudsus on ligi kolm tundi kestva saaga kohta masendav, lõpedes mõõduka igavustundega vaatajates. Sellisega, mis närib, aga päris valusalt hammustama ei kipu. Milteril on õigus, et taoline film on kõige hullem - muudkui ootad, et midagi lahedat juhtub, aga ei juhtugi.

Oleks siis vähemalt, et linalugu täidetakse võimsate lahingutega, aga ei. Madistamist tuleb ette kahel korral, umbes kümme minutit korraga (aega ei võtnud, faktiks seega ei nimeta) ja see ei küüni tasemeni, mille "Kartmatu" ajaloolistele eepostele FAKING ÜHEKSA AASTA eest esitas. Ei ohusta isegi teise.kolmanda koha omanikke. Liiga palju on kaamera rappumist ning letargilist käsikähmlust, liiga vähe ohoo-momente. Mida peab antud juhul nimetama ohoo-sekunditeks. Isegi sõjaelevandid, mille lisamine on ju cool by definition, pakuvad vaid mõne silmapilgu jagu adrenaliini.

Stone mahutab kolme tundi paigaltammuvat dialoogi ja ilusat pilti, aga näitlejatel lihtsalt pole korraliku materjali, millest kinni hakata ja meid vaimustada. Farrell saab paaril korral teiste inimeste peale karjuda, mis jätab vererikastes eepostes peaaegu alati võimsa mulje, aga jääb oma eeskujudele märgatavalt alla. Mel Gibson "Kartmatus" või "Patrioodis". Russell Crowe "Gladiaatoris" või "Isandas ja komandöris". Hoopis teine kraam, see õige kraam. CF jääb siin tõttöelda meelde tänu soonilisele biitsepsile ja blondeeritud lakale, mis vaimustaks kinofänne kahtlemata 1980-ndatel. Ainuke oluline nii-öelda karakteriarendus toimub lõpuminutitel, kui jutustaja rolli täitev sir Anthony Hopkins võtab paari lausega kokku, mis Alexanderile elus ka tegelikult muret valmistas. Mingi vihje annavad peategelaste arvukad dialoogid, aga mitte nii selge kui see.

Kiituseks ütlen, et kostüümid on ilusad, paar vaadet väga ilusad - eriti Baabülonis, ja Angelina Jolie eriti ilus. Oma tavadele truuks jäädes on välimus tema ainuke hea külg. Alexanderi ema (kelle kohta Farrellist vähem kui aasta vanem Jolie tõesti liiga noor tundub) on ainuke vähegi intrigeeriv tegelaskuju. A muidugi ei anta talle piisavalt ruumi, et ta tõesti huvitavaks muutus. Ja huvitav, kes tegi Val Kilmeri grimmi? Ühesilmaline Philip näeb välja, nagu tal kasvaks ühe silma asemel näos tagumiku-auk. Ta pidi selleks igal võttepäeval tund aega meikijate käe all istuma!

Pole siis ime, et "Alexander" püsis kodumaal kümne vaadatuma kinofilmi seas vähem kui kuu aega. 155 miljonit dollarit maksis ning 40 läks veel reklaamile. Praeguseks on maailma kinodest pudenenud tagasi ~58. Mõne jaoks tulevad kurvad jõulud

Mitte otseselt halb, aga iiiii-gav. Mitte nii igav kui "Troy", aga mitte palju parem.

Hinne: 5/10

***

Võtted toimusid UKs, Marokos ja Tais.
Leto rollist keeldus algselt Brad Pitt. Alexanderiks püüti Tom Cruise'i ja mõeldi korraks Heath Ledgerit. Kilmeri rolli plaaniti Sean Conneryt.
Film keelati algul Kreekas ära, sest kohalikele otsustajatele ei meeldinud vihjamine Aleksander Suure biseksuaalsele. Kuradi tõerääkijad, eks.