"Charlie and the Chocolate Factory"

Roald Dahli lasteraamatul lugu vaesest perekonnast poisist (Freddie Highmore), kes võidab pileti ekskursioonile salapärase šokolaadimeistri (Johnny Depp) tehasesse. Pääsmeid on viis ning üks võidab lõpuks midagi eriti vinget, millest veel ei räägita. Lihtsasisuline, perekonna tähtsust ülistav filmike.

Tim Burton ja Johnny Depp on teinud koos juba kolm toredat filmi. "Edward Scissorhands", "Ed Wood", "Sleepy Hollow". Neljas sarnaneb selles, et kangesti tahaks seda armastada. Erineb aga selles, et tugevad tunded pole võimalikud. "Charlie and the Chocolate Factory" on möödalask, mis võib meeldida lastele, aga valmistab teistele kerge pettumuse igas aspektis peale pildilise. Eeskujulikule kunstnikutööle võib Burtoni puhul kindel olla. Meeleolu luua ta juba oskab. Kuigi siingi pannakse ühe asjaga seekord puusse. Wonka väikeste abiliste tantsu- ja laulunumbrid on täiesti säratud, sõnad aga sama omapärased kui komplekt värvilisi kustutuskumme.

Ei saa aru, mille poolest Deppi ja väikese Highmore'i ekraanipartnerlust "Finding Neverlandis" nii esmaklassiliseks peeti, et seda siin korrata. Nende koostöö eksisteerib paraku tasandil, mida iseloomustab sõna "olematu". Jah, nad on paljudes stseenides üheaegselt kohal. Nad vahetavad dialoogi. Aga ainult väga helde inimene ütleks, et tegemist on tiimiga. Depp on esiteks hõivatud veidrikust šokovabrikandi kujule keskendumisega ja teiseks – oleme ausad! – milliseid ühiseid pingutusi saab tekkida meisternäitleja ja tavalise poisi vahel? Highmore näeb armas välja, mis seletab tema (parema väljendi puudumisel) filmikarjääri olemasolu, aga näitlejana on ta nagu enamik teisi lapsi. St, lavastaja peab keskenduma tema näole ja ilmekatele silmadele, et mingi kasutuskõlblik emotsioon kinni püüda.

Willie Wonka on Deppi jaoks teretulnult värvikas tegelaskuju. Kahjuks pole keegi suvatsenud mõelnud, mida ta endast kujutab ning tulemus jääb laialivalguvaks, ebakindlaks. Depp mõjub kahtlemata armastusväärselt ja võluvalt tobedalt, aga mida või keda ta ikkagi esitab? Wonka ekstsentrilise välimuse ja naljakate mõttekäikude taga peitub ümmargune null. Seda aitaks kompenseerida mitmetahulisem stoori, aga erinevalt Wilderi filmist on ju kõik sügavmõtteline välja roogitud. Lõpusündmus tundub eelnevat arvestades hädise katsena mingi lihtne seletus leida (Christopher Lee kõrvalosas on meeldiv üllatus), aga selleks ajaks on hilja publik kaasa tõmmata. Ja antud kontekstis pole üldse tähtis, kas sama lõpp oli raamatul või ei.

Raha kulub ära kõigile, aga ikka on kahju, et Depp on lasknud end vananedes Hollywoodis ära kodustada. Tema viimane tõepoolest kõva film, "Ratastel Las Vegasesse" esilinastus seitsme aasta eest! Vahepeal on ta kaotanud täielikult võime oma valikutega üllatada, tehes äärmisel juhul korralikke, aga riskivabasid asju. Ok, pole vahepealsetest osadest näinud mulluseid "The Libertine'i" ja "Ils se marièrent et eurent beaucoup d'enfants'it", loodetavasti saan nende järel oma karmid sõnad tagasi võtta.

150 miljonit dollarit on "Factoryle" uskumatult suur eelarve. Hollywoodis tehakse vahet vist ainult kulukatel ja mittekulukatel projektidel, mõtlemata, et "Harry Potterid" on ainsad kallid perefilmid, millega ei teki kasumisse jõudmine muret. "Factory" veab vist ka välja. Ligi kuuga pudenes levist 199.

Burtoni-Deppi viies koostöö jõuab maailma ette samuti selle aastanumbri sees, sügisel. "Corpse Bride" on täispikk multikas mehest, kes abiellub enda teadmata surnuga. Stiililt sama vinge kui "Nightmare Before Christmas".

Hinne: 6/10