Arvutikino

"In Good Company" (2005) --- 7/10
Vananev reklaamimees (Dennis Quaid) saab endale ülemuseks igas mõttes kollanoka (Topher Grace), kes hakkab lisaks tema tütrega (Scarlett Johansson) liini ajama. Nende kolme šõu see ongi, nii et kui näitlejad meeldivad, sobib film ka.

Lihtne ja heas mõttes vanamoeline lugu sellest, et olgu ajad või olud millised tahes, vanus ning kogemus jäävad alati püsiväärtusteks. Sobib näiteks jõulufilmiks, mis jõuaks pimedal mõtlikul ajal telekasse, et panna natuke mõtisklema, mis väärtus on meie elul ja sellel, mis meie ümber.
Žanri on õigupoolest raske määratleda. Pole nagu tragikomöödia ega ka draama või komöödia. Jääks äkki draama juurde? Tegelikult on "IGC" lihtsalt üks lugu, suhteliselt neutraalse tooniga pealekauba. Inimestest ja kuidas nad üritavad hakkama saada, igaüks vastavalt võimalustele.

Nende keskkond on tänapäevane kontor, kus või mille ümber toimubki enamik tegevust. Aga toonilt on nagu praegused USA draamasarjad. Asjalik, seega. Pigem räägitakse vähe kui palju ning osatäitjad on hoolega sisse elanud; seltskond mõjub. Mis kahtlemata suurim trump. Eriti hea on Quaid väsinud mehena, kes hakkab vanuse, kohustuste ja selge ebaõigluse koorma all vaikselt murduma. Pulli teha enam ei jaksa, aga jõud pole veel kadunud, eriti võrdluses noore bossiga. Temaga on kerge samastuda ja Quaid ise pole enam lihtsalt sümpaatne, vaid soliidne. Meelde tulevad nimed nagu Pacino. See on filminäitlejate kõrgeim tase, kuhu oma karjääriga jõuda. Isegi kui alati ei jätku piisavalt häid rolle.

Ta bossiks taheti kedagi "That 70's Show" rahvast. Algselt võeti Ashton Kutcher, aga too pani õnneks loominguliste erimeelsuste tõttu hõlmad vöö vahele, ilmselt ei saanud nii suurt treilerit kui soovis, või midagi. Topher Grace pidi rolli saamiseks koguni neli korda esinema, aga hea, et lõpuks sai. Ta on ju hea. Mängib noore mehe ebakindluse-upsakuse sümpaatselt, liigse füüsilise abistamiseta välja. Poisilik sarm ja energia on ka toredad, kui tema kord on särada. Välimus on ka... kuidagi huvitav. Vaadates tulid pähe võrdlused nagu noor Edward Norton, noor Robbie Williams ja isegi noor Brendan Fraser. Just selles järjekorras.

Kulutusi ei tea, aga tegi kinodes 59,3 miljonit dollarit.

Pikavõitu ja tegelikult puudub konflikt, mis paneks suure huviga jälgima. Võimalik, et elamus kasvab uutel vaatamiskordadel. Paul Weitzi kohta ikka äärmiselt üllatav projekt. Tema on siis mees, kes tegi venna Chrisiga kahasse "American Pie", "Down to Earthi" ja "About a Boy". Aga nüüd on üksi, nii stsenaristi kui lavastajana.



"Stewie Griffin: The Untold Story!" (2005) --- 8/10
1999 alustatud ameeriklaste multikasarja "Family Guy" pikk versioon, mis jõuab sellel sügisel kõikjal kinodesse. Miks see juba nüüd netis lesib, ei tea. Originaali pole näinud, aga "Rääkimata lugu" meeldis hästi!

Kesksel kohal on üks perekond: ema, isa, kaks juhmi teismelist last, adopteeritud mutantbeebi (üritab teisi muudkui tappa) ja küüniline koer. Beebi Stewie seekordne eesmärk on leida oma tegelik isa, kelle rolli täitmiseks tekib potentsiaalne kandidaat.

"Family Guyd" on nimetatud vaese mehe "Simpsoniteks", milles on süüdi väiksem eelarve, mis ei võimalda nii vingeid tegijaid palgata. Pildiliselt pole teos kuigi vinge ja paljusid hääli loeb sarja looja Seth MacFarlane, mis muudab tulemuse kuidagi üksluiseks. Aga see ei tähenda, et naerda ei saa. Saab korralikult ja regulaarselt, juba algusminut on vinge (kaks musklimeest põgenevad tsirkusejalgrattal). Dialoog on ohter ja irooniline, naljad vahel ootamatult jämedad ning verised. Jõudsalt parodeeritakse või pilatakse ka popkultuuri, millest eredaim näide on "Bugs Bunny" üllatav töötlus.

Seda multikat vaatan lähiajal veel mitu korda.



"Coach Carter" (2005) --- 7/10
Hästi asjalik spordifilm noortest ja noortele. Ei midagi uut, aga hästi tehtud. Põhineb tõsilool, mis leidis aset mõne aasta eest. Spordipoe omanik (Samuel L. Jackson) läheb oma vanasse kooli, kus ta kunagi õppis ja spordiga silma paistis, korvpallitreeneriks. Koht on paraku geto ja noored liiga šefid, et lasta endale midagi õpetada.

Jackson sobib sellesse rolli nagu valatud. Sirge seljaga pedagoog, läbitungiv hääl ja jõuline esitus, väärikas ja õiglane, kohtleb teisi austusega, nõuab sama vastu. Teda ennast avatakse kahtlaselt vähe nii pika kestvuse kohta (kaks ja veerand tundi), aga hea õpetaja filmidesse sobivad sellised visandliku ja reaalse piiril kõikuvad tegelaskujud väga hästi. Üldine toon on minu arust sobiv, ei liiga jõhker (getovärki saab alati väga veriseks ajada) ega liiga pilvitu. Sõnum jõuab küll kohale – elus edasijõudmiseks tuleb ennast arendada, mitte loota õnnele.

Põhirõhk on muidugi õpilastel ja nende eludel. Noored osatäitjad on vist suure hoolega valitud: tõsised, keskendunud, ohtra teksti esitamisel muljetavaldavad. Ja korvpallimatšid kisuvad ikka kaasa. Mida veel tahtagi.

Maksis 30 miljonit dollarit, tõi kinodest 75. Miks meie levisse ei jõudnud, ah?



"Cursed" (2005) --- 3/10
Wes Craven lavastab, Kevin Williamson kirjutab. Ehk mida nad tegid pärast seda, kui "Scream" ennast isegi neile ammendas. "Cursed" on sarnane õuduk' libahuntidega, kus kasutatakse palju klišeesid ning noori näitlejaid. Lootes, et tulemust peetakse värskendavaks vana kooli värgiks ja omasuguste suhtes irooniliseks. Liiga pikk finaal kasutab miskipärast taas teen slasherite nippe, aga ikka parem kui üldse ilma istuda. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus nagu ühes Ekspressi telekavas keegi kuskil targalt märkis.

"Cursed" on purutüütu tiiniõudukas, mis on nii ülelavastatud kui -mängitud. Lausa masendavalt juustune dialoog, kõige nürimad 1980-ndatest põgenenud stambid, uneskõndivad osatäitjad ja käredad heliefektid, mis asendavad iga hea õuduka alust, hoolega kruvitud pinget. Craven õppis vahepeal muide "The Ringi" vaadates uue triki (palju arusaamatuid kiirelt vahetuvaid pilte tihedas montaažis), aga ega see midagi juurde anna. Lihtsalt mõtlesin ära mainida.

Tegijate ainus töövõit on Christina Ricci palkamine, sest neiu läheb ajaga tõesti üha seksikamaks ja mõte temast libahundiloos tundub kuidagi nii õige. Mitte et temast kasu oleks, ei. Ta tundub ekraanil sama nõutu ja poolilmetu kui teised, aga need nägu ja keha! Partneriks pandud Joshua Jackson tundub ka natuke mehisem kui varem, ilmselt on asi habemes. Muide, Obi-Wan uuest "Star Warsi" triloogiast helistas – tahab seda tagasi.

Plussina läheks kirja ka "Roger Dodgerist" napsatud Jesse Eisenberg, aga ta kehastatud tundlik ja närviline teismeline lihtsalt ei sobi siia. Mõjub lausa ärritavalt, eriti hääl. Potentsiaalselt põnev roll raisatud vales kohas.

Ma ei tea, millisel kujul seda õnnetut rämpsu alustati, aga head nahka ei saadud kohe kindlasti. Nii palju visati välja ning muudeti, et jääb mulje nagu neil oli stsenaariumi asemel hunnik ideid, mida asja käigus vastavalt vajadusele kokku või lahti traageldati. Filmi seda ebakindlust siiski üle ei kandu. Möödapanekuid leidub palju, aga toon on vähemalt ühtlane. Väsinud ja puruigav klišeeklimp, aga ühtlane. DVD tasub osta Craveni või Williamsi sõpradel, kes tahab näha kogu väljajäetud materjali. Mida on palju.

38 miljonit dollarit maksis, 28 tõi kinodest. Tõesti, ainuke õuduslavastaja, keda praegu pimesi usaldada, on Shyamalan.