"The Island"

Michael Bayd tavaliselt armastatakse või põlatakse.

Muidugi mitte lavastajaoskuste tõttu: tööd ta tunneb, muidu talle ometi ei usaldataks nii kalleid projekte. Põhjuseks hoopis tema häbenematu armastus popcorn-meelelahutuse vastu, mis teeb mehest kombineerituna ta senise hiilge-eduga (eelmised viis filmi tõid kinodest üle 1,75 miljardi dollari) kerge märklaua igaühele, kes tahab Hollywoodi mõtteliste mädaõuntega loopida.

Ma ise ei teagi enam, kumba gruppi kuuluda. Enne "Pearl Harborit" olin Bay asju vaadates alati kulmul, sest kui mitte muud, tunneb ta ära õige näitleja õiges kohas ning kuidas suurejooneliselt pauku teha. Aga vanasti ma olin noor ja sõin kõike, mida pakuti; praegune filmimaitse kujuneski välja "Harbori" paiku, mis on ikka fenomenaalne nüri... "Bad Boysi" aastaid hiljem üle kaedes jäi elamus nõrgapoolseks ja kunagi nii vaimustavat "Armageddonit" ei suutnudki teist korda lõpuni kannatada. Koguni poole peale mitte.

"The Island" on esimene Bay, mille kohta väidan julgelt, et see peaks meeldima nõudlikumatele kinosõpradele, muuhulgas kriitikutele. Lugu on päris tugev (ehkki lõpu-pooltunni kallal teritaks allpool hambaid küll). Madistamine meeldejääv, aga lubab kõigel muulgi hingata. Tegelased ning osatäitjad tõmbavad kaasa. Kokkuvõttes peitub toimuvas ka positiivne, aga mitte pealesunnitud moraal: ära otsi surematust, vaid leia elule tähendus, olgu see pikk või mitte. Jordan D2 märgib lõpupoole väga tabavalt umbes nii – paradiis on muidugi olemas, meie ise oleme paradiis. Mm... väikest sisukokkuvõtet ei anna vist enam edasi lükata. Järgmise lõigu võid vahele jätta, kui seda ei taha lugeda.

2019. Planeet on saastatud ja ellujäänud kogunevad tehislikku linna, mis on pealtnäha sõbralik, aga mida juhitakse tegelikult piitsa-prääniku meetodil. Või pigem piitsa ja piitsa. Ole kuulekas, tööta kõvasti ühiskonna hüvanguks, ära esita rumalaid küsimusi ning lõpuks pääsed imeilusale Saarele – looduskaunisse paradiisi, viimasesse oaasi elamiskõlbmatul gloobusel. Paraku hakkab Lincoln 6E nimeline härra (Ewan McGregor) liiga palju elu üle mõtlema, mis lõpeb sellega, et ta on sunnitud oma ainsast kodust põgenema. Tema kaaslaseks saab kaunitar Jordan D2 (Scarlett Johansson on lõpuks minulegi tõesti seksikaks muutunud – tunne on loodetavasti vastastikune, hehe). Mõlemad mängivad sümpaatselt ja rollides on piisavalt huumorit, et aeg-ajalt lõbustada.

Nii. Kohustuslikuga valmis. Nüüd pean kahetsusega märkima, et "Saart" saatis suhteliselt okei edu mujal, aga kodumaal kukkus linalugu raskelt ja masendavalt läbi kui paks tädi läbi õhukese jää. No ei taha ameeriklased järsku vaadata, millega Bay hakkama saanud. (Kuuga on maailma kinodest siiski pudenenud 120,6 miljonit dollarit, mis oleks tore, kui eelarve poleks 126).

Mõni asjamees on märkinud, et floppimise põhjustas graafilise vägivalla, tisside ja vandumisega koonerdamine, sest tootjad nõudsid, et alla 17 vaataja pääseks vabalt saali. Ma ei taha nõustuda. Film on praegusel kujul väga asjakohane. McGregori ning Johanssoni napp armustseen tundub isegi ülearune, rääkimata palja ihu osakaalu suurendamisest, mida neiu olla ise välja pakkunud, aga millest loobuti. Ta alasti (üla)keha nägemine oleks iseenesest muidugi tore, ent hetkel ma ei mõista, kuidas seks-värk sobituks loosse. Eelnevalt tehti ju selgeks, et peategelaste küpsus pole etapis, kus hakatakse kellegiga sängi otsima. Kui aga sügisene pikem variant DVD peal on igas mõttes mürsikutele vähesobivam, vaatan huviga üle ja otsustan, kas PG-13 piiridesse jäämine tasus ära või mitte.

"The Island" vaatleb hoolega kontrollitud ning rangetesse piiridesse seatud tulevikuühiskonda, kujunedes pikapeale laiemas mastaabis seikluseks, kus leidub tempot, käsikähmlusi, jälitamisi, tulevahetusi ja kõike muud, mille tõttu kinno põnevlema minnakse. Tegijatel õnnestus küllaltki erinevad pooled nii edukalt kokku õmmelda, et linalugu väärib kohta moodsate ulmeklassikute kõrval nagu "The Matrix" ja "I, Robot". Pildiliselt on see vast tagasihoidlikeim ja "The Matrixis" nähti tunduvalt enam vaeva taustaga (tegelasi ümbritsev maailm), ent muidu on ühele pulgale seadmine õigustatud. Kõik kolm on lummavad tulevikunägemused, kus pannakse žanri stampe tänu loovale mõtlemisele värskelt ja omapäraselt kokku.

Bay ei unusta ka kostitada järjekordse portsu tippäksiga nagu jälitamine autodel ja õhus pluss kõrge kukkumine, kus langevarju asendab kobakas R-täht suurhoone küljest. Masinad näevad mõnusalt sünged-robustsed välja, meenutades "Batman Beginsi" Nahkhiirmobiili. Eraldi kiidan nutikat production placementi Microsofti rahadele, kus demonstreeritakse MSN Searchi ning (loodetavasti järgmise põlvkonna) Xboxi.

Viimased umbes kolmkümmend minutit kisuvad paraku veidi elamust alla. Tekib küsitavusi, mis jäävad vastuseta, aga ei peaks jääma – peategelaste saatusekaaslaste ja linna minevikku puudutavaid eelkõige. Djimon Hounsou ja Sean Beani tegelased kisuvad oma tegudega vahest rohkemgi äärmustesse kui üldiselt intelligentses filmis peaks. Aga see viimane on norimine ja mitte tõsine kriitika. Lõpetan hoopis positiivse noodiga. Nimelt, üllatuslikult pole comic reliefi ülesanne seekord Steve Buscemil, vaid McGregoril. Originaalne!

Tõesti, kui tahad vaadata, kuidas lähiaegadel Kuri Süsteem inimsuse alla neelab või vähemalt vallutab, tasubki mu arust valida eelkõige "The Island" ja "Equilibrium". Nn mõttega ulmekad 1960-70-ndatest nagu "2001: Kosmoseodüsseia" või "THX-1138" on vahepeal halastamatult vananenud.

Hinne: 8/10