"Dark Water"

Aasia moodsatele õudukatele vorbitakse järgesid palju tihedamas tempos kui Hollywood söandaks või tahaks. "Honogurai mizu no soko kara" (2002) on selles mõttes üllatav erand, et puuduvad nii eel- kui järellood, ega loodetavasti tulegi.

"Dark Water" ehk ameeriklaste uusversioon on seega alles teine võimalus tutvuda Koji Suzuki romaaniga liikuva pildi kujul. Kindlasti teretulnud vaheldus, sest filmitegijaid huvitab ta töödest seni ainult "Ringu", millest peaks jaguma pärast üheksat linalugu ka suurimale austajale.

A mis toimumas? Ema (Jennifer Connelly) ja tütar (Ariel Gade) kolivad üsna eemaletõukavasse peldikusse, mida kohalikele meeldib nimetada kortermajaks. Seal hakkab neid kiusama korter pea kohal, kus toimub midagi üleloomulikku.

Aasia tänapäevase õuduka ainetel. Üksikema, veel pisike, aga juba probleemne laps. Neid tabab midagi müstilist. Sa paned peas kokku kaks ja kaks, oodates "Ringut", aga veelgi võikamal kujul – samamoodi võiks ka originaali tegelikult pealiskaudselt kokku võtta.

Aga üllataval kombel peitub "Dark Wateris" palju enamat! See on kahtlemata kummituslugu ja mõnel hetkel päris õõvastav. Aga eelkõige on see draama hirmust, üksindusest, eneseületusest oma armsate nimel, mille keskne liin pole üleloomulik, vaid see, kuidas noor ema üritab endale ja tütrele uut elu ehitada.

Nagu korralikule draamale kohane, võib kõige põnevamaks aspektiks nimetada tegelaskujusid, sest publiku huvist nende vastu sõltub kogu õnnestumine. Tähtsaid kohti täidavad majavalvur (Pete Postlethwaite), temast aste kõrgemal asuv libe asjamees (John C Reilly), väikese tüdruku isa (Dougray Scott, näeb välja kui Antonio Banderase natuke koledam noor vend) ja advokaat (Tim Roth), kes on segatud nende vaidlusse lapse hooldamise õiguse üle.

Kõige sügavamalt arendatakse välja Connelly tegelaskuju, kes on just selline habras ja samas ootamatult sitke noor naine, kellesuguseid talle meeldib kehastada. Need tumedad sügavad silmad jäävad meid jälle kummitama, mistõttu väidaks, et "Dark Waterit" ei saaks teha mõne teise näitlejanna osavõtul, vähemalt mitte päris sarnaselt. Et tegu pole kuigi pika linateosega, jäävad muud tegelaskujud-esitused karikatuursemaks, kuigi mitte igavaks. Postlethwaite ja Reilly täidavad koguni "koomilise vahepala" ülesannet, mille lisamine tuleb žanri arvestades teatava üllatusena. Esimene on nauditav karuse prolena, kes ei taha elult palju muud kui et ta rahule jäetaks. Temalt pärineb ka filmi naljakaim rida (vihje: kraaksatus "Doll"). Reilly on aga ülimalt vaadatav asja-ajaja rollis, kelle libe keel ei suuda siiski lõplikult peita tema secondhand päritolu.

Sisuliselt järgitakse küllaltki täpselt originaali, aga ülekaalus on draama. See pole halb, lihtsalt omapärane viis teha õudukat. Ja tulemus on liig sügavmõtteline, et laskuda labase trikitamise tasemele. Isegi "Kuues meel" ja "Teised" kasutavad odavaid võtteid nagu äkilised heliefektid märgatavalt enam. Võiks isegi öelda, et "Dark Wateris" ei saagi tunda ehedat hirmu, kuigi see väärib kahtlemata aukohta mõtleva vaataja õudukakogus.

"Dark Water" on intelligentsem, hõrgum ja mitmekülgsem kui oodanuks. Aga mitte hea valik, kui sa tahad lihtsalt natuke judinaid, nii kiiresti ja odavalt kui tahes.

Hinne: 8/10

PS Sama tekst, aga hindeta http://noortekas.hot.ee/?id=6076&cid=11