"The Dukes of Hazzard"

Raudsuksul Robin Hoodid ratsutavad jälle. Hmm.

"The Dukes of Hazzard" pole halb, midagi pole otseselt lahti, aga kutsuda seda heaks tundub lahkusena. Samasuguse lahkusena nagu tuvide toitmine või postiljonile ukse avamine. Selline väike solidaarsus kahe elusolendi vahel, millest ei hakata isegi enamasti teistele rääkima, aga mida vahel tehakse. Ilmselt tundmaks, et sa oled ikka hea inimene ega tee päris kõike millegi saamiseks. Noorena nii endastmõistetav teadmine kipub vahel mõranema.

Aga kriitik ei tohi olla eelkõige hea inimene. Selleks on mungad või midagi. Kriitik peaks selle poolt või vastu argumenteerima, kas film on tema arvates vaatamist väärt... Eelnevat lauset tippides tuli mulle aga korraga pähe, täpselt kuis "Hazzardi" suhtelisi võlusid kirjeldada. Nii huvitav juhus. Kirjutad, kirjutad – ja teadki korraga, mida öelda tahad. Polegi ime, et paljud romaanid on nii paksud.

"Hazzard" pole kuigi silmapaistev film, aga üldiselt siiski talutav. Eriti teismelisele poisile, kes peitub meist igaühes, nii naises kui mehes. See sosistab kõrva: võta vabalt, õnneks vajatakse kõigest kiiret autot, ilusaid tüdrukuid ja toetavat peret; ära karda möllu teha, sest pullimehed on menukad ja saavad kõik andeks. Eks ole relvituks tegev mantra? Aga sadakond minutit hiljem, kui kostitatakse tiitrite ja suhteliselt ebavajaliku ülevaatega untsu aetud stseenidest, pole sa ikka päris veendunud, et tegijad täitsid enda püstitatud ootused.

Süüdlasi ei tule kaugelt otsida. Stsenaristid. Nende saavutused jäävad suhteliselt hajusaks, kuna briljantse alguse järel (esimene kihutamine, baarikaklus) on kõigil võhm korraga väljas ning meeldejäävate hetkede vahele topitakse palju lihtsamat täidet. Broken Lizardi mees Jay Chandrasekhar teab, kuidas osatäitjatest viimast võtta, nii et selles aspektis on kõik korras. Ent isegi tempokamatel lõikudel kummitab tõsiasi, et... tegelikult jätavad tegelased päris külmaks. Burt Reynolds on paha poisina lausa tühi koht: märksõnadeks kallis ülikond ja salakaval naeratus. Aga üllatuslikult on Johnny Knoxville ja Seann William Scott nõbude Duke'idena samuti üsna sarmitud. Puuduvad isikupära ning tõeline kambatunne, mis muudaks "Hazzardi" korralikuks semukomöödiaks. Eriti kahju, et Scott on lahti öelnud nakatavast jaburusest, millega naerutas "Kuumades pirukates" või "Seks-retkes", ega paku midagi asemele. Ta on korraga lihtsalt üks dude, kellel roolikeeramine päris hästi käpas. Ma pole näinud sarja (toodeti 1979-85), aga midagi seal PIDI teisiti olema, paremini nimelt, et aastaid vastu pidada.

Jessica Simpson jätab ausalt öeldes mulje, et lisaks tibivälimusele võib tal midagi kupli all olla. Tõenäoliselt on asi silmades. Andestage, kui eksin, sest kogu me senine tutvus piirdub mõne juhuslikult vaadatud pildiga kuskil ajakirjas. Igatahes ei raatsi talle keegi midagi teha anda, peale enda regulaarse poolalasti koorimise ja naeratamise, nii et Simpsoni anded püsivad endiselt saladuses. Rolli juures kõige huvitavam on teadmine, et seda püüdsid ka Britney Spears, Mandy Moore ja Jessica Biel.

Mõned head naljad. Mõned head ideed (armadillokiiver!). Mõned kaunid tüdrukud. Valdavalt nauditavad kihutamised, isegi kui trikid lähevad liiga üle võlli, et tunduda usutavad. Aga kokku võiks olla 20 minutit lühem ja ükski koer ei köhiks.

Hinne: 5/10