Nooruke poiss rändab paralleelmaailma, et leida sealt Talisman, mis raviks tema surevat ema. Selgub, et paljud isikud eksisteerivad mõlemas reaalsuses, paljud üritavad teda muidugi kinni pidada. Tema ema on Territooriumitel aga kuninganna. Nii et Jacki edust sõltub palju rohkem kui orvuks jäämine.
"Dark Toweri" saaga kõrvale jättes on "The Talisman" ainus Kingi romaan, mis sai hiljem järje. Miskipärast kulus selleks 17 aastat. Rajakas kurtis, et "Black House" on kole halb pealekauba. Eks kunagi loen ja annan aru.
Keeruline romaan arvustada, kuna pidevalt tahaks võrrelda "Dark Tower'itega". King justkui testis mitmesuguseid ideid, et need hiljem seitsmeosalises elutöös ära kasutada. Et kaasautori kohta täidab siin Peter Straub, polnud see vast kõige targem – tülli minnes hakka veel kohtus selgitama, kas kolleeg vääriks samuti "DT" pealt mingit nutsu või mitte. Paralleelmaailmad ja seotud saatusega hinged figureerisid samuti näiteks "Rose Madderis", aga selle tegi K õnneks üksi.
"The Talisman" väljastati kaks aastat pärast esimest "Dark Towerit" ja kolm enne teist, nii et sarnasusi leiab igatahes lademetes. Peategelane kaasab oma teekonnale kaaslasi vastu nende tahtmist, jagades kohati isegi keha ("DT2"), rännatakse ohtlikel jäätmaadel ("DT3"), koormav duell finaalis ("DT7")... Asjatundja leiaks sarnasusi terve kotitäie. Lõpp on traditsionaalsem fantasy, seda King ei viitsinud "DT7"-s siiski korrata, kuigi paljudele meeldiks selline rohkem.
"The Talisman" on aga huvitaval kombel edukam romaan kui "DT" 1-3 või 6-7. Ideed teostati paremini, õhkkond on kobedam, igavaid või tobedaid lõike leidub vähem. Paarsada lehte lõpus vajuvad paraku ära (kingilik venitamine igas võimalikus punktis; Uzidega lahing mõjub parajalt lapsikult), aga lõpp tuleb vähemalt rahuldav. Samuti tekib lugedes tunne, et Jackil paistab liiga palju aega olevat, kuigi emme on juba alguses väga nõrgaks jäänud. See vastuolu jälitas "DT"-d lugedes ka.
Aga nüüd parema kraamini, millega "The Talisman" üldse silma paistab. Esiteks õhustik, mille küpsust ei saavuta küll ükski "DT". Ahistav, pahaendeline: juba esimesed leheküljed annavad tunnistust, et autorid sattusid väärt asja otsa. Sobiks valatult "Carnivale" sarnasesse sarja või filmi, nii et loodame, et filmiversiooni taibatakse selle järgi teha. Millal see valmib, on muidugi iseasi, plaaniti juba kahekümne aasta eest (1985 väljastatud pehme köite kaanel USAs oli kiri Soon To Be A Major Film).
Teiseks sündmused-olukorrad-paigad, mida Kunn hiljem taas ei kasutanud. Wolfi tutvumine Jacki maailmaga on heas mõttes südantlõhestavamaid episoode, mida mees paberile pannud. Libahundiks olemise hetked on tegelikult klišeelised, aga töötavad meeleolu loomisel rabavalt hästi. Wolf on üldse äärmiselt meeldejääv tegelaskuju. Ja kristlikus poistekoloonias toimuv on nõnda trööstitu, et tekitas soovi lugemine pooleli jätta. Jälle midagi Kingi paremikku sobivat.
Kui viimased paarsada lehekülge püsiks eelneva kõrgusel, oleks hinne mitu palli kõrgem.
Hinne: 6/10
* 768 lk. Esmatrükk 1984.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment