"Memoirs of a Geisha"

"Memoirs of a Geisha" on suure stuudioprojekti kohta haruldaselt originaalne.

85 miljonit dollarit pandi magama, aga Cruise ei põgene võõrplaneetlaste eest, Gibson ei mütta Vietnami sõjas ega Schwarzenegger ei kolgi õelaid roboteid. Selle asemel räägib oma elust Nitta Sayuri, kunagine jaapanlaste eliitprostituut, kelle juhtumised talletab veel põhjalikumalt Arthur Goldeni samanimeline romaan.

Projektist olid mingil ajal huvitatud muuhulgas rüblikud nagu Steven Spielberg, Brett Ratner ja Spike Jonze. Ära vaidle, see ON põnev trio. Miskipärast jättis reklaam, nii paljukest kui sellega kokku puutusingi, kummaliselt külmaks. Ja saali istudes selgus ka põhjus. "Geisha" on nüristav draama, kiretu ja külm nagu feministi tupp. Igavamaid filme, mida olen viimasel ajal näinud.

Olla geisha tähendab olla pidevalt hinnatud liikuva kunstiteosena. No visuaalset ilu jagub tõesti kirssidega kõigile. Fazer võib olla rahul otsusega maksta "Geisha" šokolaadi logo plätserdamise eest plakatile, kuna siinne maailm on üks maaliline koht. Ei midagi ebamaist, aga kaugel hallist argipäevast, mille eest paljud kinno põgenevadki. Mõneminutiline klipp esimeses pooles, kus geishad ringi koogavad ning oma trikke teevad, on eriti ilus. Sellest üksi võis piisata, et projekt produtsentidele pähe määrida.

Stsenaariumi graatsilisust võrdleks aga sinivaaladega. Ma ei tea, kuidas võtaks sisu vastu need, kes g-kultuuriga rohkem kursis ega vaja mingeid selgitusi. Aga mulle tunduvad tegelased ning nende probleemid lausa kriminaalselt ala-arendatud, mida kuidagi ei nimetaks head lugu koos hoidvaks tsemendiks. Ülesehitus on omaette kurioossum. Näiteks kolmveerand tundi algusest näidatakse peategelast lapsena, ja me ei saa peaaegu üldse teada, kuidas mõjusid talle enamik sündmustest, mis tema elu suuresti paika panid. Ma ei mäleta ühtegi teist filmi, kus tegelased ning lugu oleks üksteisest rohkem lahus. Midagi tõesti toimub ja kuidagi sellele reageeritakse, aga sügavamale tulemus ei liigu. Näiteks nii sügavale, et jääks mulje, et tegelastele läheb nende elu korda! Aga ei, ringi ruulib letargia.

Üldse saadab pidevalt tunne, et tegijad meenutavad lugedes saadud kindlat emotsiooni, ega mõtle üldse sellele, kas publik uinus või hoiab silmi lahti. Jutuvestmise kunsti otsige muudest draamadest. "Geisha" tekitab ainult ühe tunde, milleks on: noh, tuleb siit midagi? Kaks tundi ning kakskümmend minutit järjest. Päris pikk aeg istuda ja oodata, et midagi juhtuks.

Kui sa lihtsalt pead oma aega raiskama, tee seda kaheteistaastase Suzuka Ohgo tõttu. Tema kehastab peategelast kõige nooremal kujul. Selle neiu nägu ja eriti silmad on nii ilmekad, et ma täitsa usun, et temast võis kujuneda Jaapani kuulsamaid geishasid. Lapsnäitlejate valimine on alati raske, aga siin läks küll täppi.

Esiti lõi pahviks, kuuldes, et see igavusehunnik kandideerib kuuele Oscarile. Siis viskasin pilgu kategooriatele (muusika, kunstnikutöö, operaator, kostüümid, heli, helimontaaz) ja rahunesin maha. Seni on võidetud ka vähe auhindu, eelkõige Kuldgloobus (muusika) ning kolm BAFTAt (muusika, operaatoritöö, kostüümid).

Hinne: 4/10