Tom Shone "Blockbuster"

Blockbuster on enamikele kinosõpradele ammu teada mõiste, aga seda on raske defineerida. Proovin siiski. Ameeriklaste stuudioprojekt, mille eelarve kuulub lahtrisse “suur” (50+ miljonit dollarit), millele tehakse või vähemalt plaanitakse kindlas suuruses reklaamikampaaniat (eelarve samuti kõrgem kui enamik filme muudel mandritel) ja mis saadetakse korraga võimalikult paljudele ekraanidele. Sest kui on sitt, jõuab see esimesel nädalavahetusel ikka piisavalt raha koguda, et jõuda nulli, või tagada pikem publikuhuvi. “Godzilla” näitel: igaüks tahab ju näha, mida teised nii hoolega kiruvad.

B võib olla samuti odavaeelarveline üllatusesineja ja seda tiitlit tarvitatakse vahel isegi puhul, kui avanädalavahetusega koguneb kinodest 20 miljonit dollarit.

Raamat kannab alapealkirjaga “How the Jaws and Jedi Generation Turned Hollywood into a Boom-town”.

Mis ütlebki tegelikult ära, millega tegu. Filmikriitik ja muidu kirjamees kogub ühtede kaante vahele rea ülevaateid USA kassafilmide tegemisest, mis panid aluse blockbusterite ajastule ja visandasid kinomaastiku täpselt selliseks nagu Plaza kavast lugedes näha.

Ma kordan ja rõhutan meelega mõtet, et Hollywood kujundab keskkonda, sest enamik laias maailmas raha tegevatest filmidest on siiski ameeriklaste kassahiiud. Meeldib või mitte, aga neid inimesed peamiselt vaatavadki, kui juba tagumikud kodudest välja veavad. 1970-2003 lõikes tuuakse välja ka iga aasta kümme menukaimat kinoteost. Alles 1990-ndast näidatakse eraldi, palju raha kogunes kodumaal ja palju ülejäänud maailmast, aga ülekaal kaldub selgelt gloobuse poolele. Tüüpiline suurhitt teeb USAs vaid 30-40% kassast. “Titanic” näiteks 32,7%.

Peatükkide kaupa siis vaadeldakse, millised projektid tegid Hollywoodist ebakindluse ja närvivapustuste meka, kus keegi ei tea, mida teeb, aga tihti tehakse seda väga hästi. Peaaegu igas peatükis on aukohal kindel film, aga samas antakse hea ülevaade olukorrast terves äris.

Tahad nimesid? Esmalt muidugi “Jaws”, esimene blockbuster nagu neid tänapäeval teatakse. “Star Wars”, millel on moodsa popkultuuri leiutamisel isegi suurem tähtsus. “Close Encounters of the Third Kind”. “Alien”. “Raiders of the Lost Ark”. “E.T.” “The Terminator”. “Back to the Future”. “Terminator 2: Judgment Day”. “Top Gun”. “Batman”. “Last Action Hero”. “Jurassic Park”. “Independence Day”. “Titanic”. “Men in Black”. “Godzilla”. “Star Wars: Episode I – Phantom Menace”. “Nagu selgub, sobivad kõik ilmekateks näideteks, olgu positiivseteks või negatiivseteks, kuidas Hollywoodis asju aetakse.

Must pesu tuuakse välja, seda pestakse hoolega. “Küll oli tore koos töötada / minu roll on sellest...” jama jäetakse saate Cinemania kokkupanijatele, kesse viitsiks seda lugeda. Enamike nimetatud projektide valmimine oli nii kirev ja tihti nii vaevaline, et ime, et üldse valmis saadi, eriti sellisel tasemel. Ilmekalt tulevad välja erinevate tegijate isiksused või tööpõhimõtted ˜– näiteks James Cameron, Steven Spielberg, George Lucas, Barry Sonnenfeld. Mõndagi õppida neilgi, kes tahavad teada, kuidas täpselt filme turustatakse ja kinodega suheldakse.

Shone'i hoolega läbitöötatud materjali selgroo moodustavad mitmesugused dialoogid (muidugi ka filmide autoritega), mis valatud monoloogiks. Tulemuseks põnev ohtrate tsitaatidega ülevaade, mida rikastavad mõnus, sõnaosav ja ladus stiil. Autor on selle ajastu laps ja tema nostalgilised meenutused tunduvad sobivalt värvikad. Ta on kohati päris kriitiline ega püüagi erapooletust. See olekski tobe, kui ta on teinud juba valiku, mis projektid täpselt on tähtsad ja milliseid tasub ainult mainida. Tema kriitikusulg on muide nii vahe, et seda polegi ilmselt võimalik saavutada filmidega, mis tulevad välja nüüd ja praegu. Möödunud aja perspektiiv lisab vahedust. Ta ei unusta ka huvitavaid arve nagu 50 edukaimat kinofilmi läbi aegade.

Lõpp vajub aga ära. “The Matrixist” ja “The Lord of the Ringsist” minnakse lausa kiirustades üle, kuigi nendegi valmimislood on märkimisväärsed. Periood 2001-4 ei läinud autorile enam korda miskipärast. Aga hea küll. Nii tema kui lugejad on selleks ajaks väsinud ka.

Piltidega on nirusti. Nende jaoks on kuusteist kriitpaberil lehekülge raamatu keskel ja pildid jäävad valdavad tuhmideks nii sisult kui kvaliteedilt. Kindlasti leiaks informatiivsemaid, kui arhiivid läbi vaadata. Suurus A6 tundub ka nõmedalt väike. Pannud vähemalt A5-lähedane, mida raamatukülje suurus täiesti võimaldaks.

Hinne: 8/10

* Esmatrükk 2004. 340 lk.