"Hostel"

Kolm kiimas sõpra sõidavad Slovakkiasse, et sealseid kaunitare kimbutada, kelle jalad pidid inglise keelt kuuldes niuhti lahti minema. Täpselt nii juhtubki, aga paraku on kellelgi plaanis lõbutseda ka nende arvelt.

Vahel ei saa arugi, kuidas mõni inimene jõuab nii kaugele nagu ta jõuab. Anne tundub olevat keskpärane või isegi alla selle, aga lend kujuneb päris hoogsaks.

Selle mõttekäigu reserveerin tavaliselt kindlatele Hollywoodi kaunitaridele, mis on tegelikult rumal, sest atraktiivne välimus viib alati päris kaugele. Aga see on ainult inimlik, sest enamasti ei saa ju valida, mida ja millal mõelda.

Eli Roth seevastu... tema edu tundub lihtsalt kurja naljana. Mees on teinud kaks rämpsõudukat, mille kõrval B-filmid moonduvad vaikselt A-deks, ja ta korjab fänne sama tõhusalt kui mesilind nektarit! Austajate hulgas on näiteks Quentin Tarantino ("Hosteli" idee kaasautor) ja tõusva päikese maa kultusonu Takashi Miike (esineb esmapilgul mõttetus, aga kümne minuti pärast juba vaimukas pisiosas).

Üle keskmise filmi on raske valmistada kahtlemata igas žanris, aga Rothi menu põhjal võib otsustada, et õudukate publik on kõige tolerantsem. Ei oska ta märkimisväärsel tasemel lavastada ega stsenaariumit kirjutada, aga "Hostel" noppis avanädalavahetusel kodumaa kinostikust ligi 20 miljonit dollarit. Hullumeelsus!

Ma oleks ilmselt masenduses, kui teos oleks samasugune piinlik eemaletõukav rämps nagu "Cabin Fever", aga Roth suudab sedapuhku üllatada. Poolteist tundi vältavast seansist libises üsna lahedalt alla tervelt pool!

Kusjuures seda reklaamitakse õudukana, aga täpsem kirjeldus oleks Slovakkia "Saag" või Ed Woodi kohendatud "8 mm". No veelgi täpsemalt peitub siin kolm filmi. 40 minutit algusest on lihtsalt (ütleme: komöödia) kolmest sõbrast, kes otsivad võimalust kenade naistega pidutseda. Naerma just ei aja, aga milline mees suudaks sellisele teemale vastu panna, eks ole. Eriti kui näidatakse ilusaid naisi ja nende tisse. Lõik kohaliku dubleeringuga "Pulp Fictionist" on samuti igati äss.

Umbes järgmised 40 hargneb põnevik, kus otsitakse kadunud isikuid ja õigustatakse õuduka tiitlit kergema veretööga; see jätab ausalt öeldes külmaks. Linalugu tervikuna on nii karjuvalt keskpäraselt kirjutatud, vändatud ja mängitud, et kaasakiskuva õhustiku teket ei maksa loota. Pigem tore, kui suudad unustada, et leidub isegi parema välimusega tudengifilme. Siin ilmneb Rothi andetus kõige selgemalt. Ei oska ta pinget kruttida, näitlejaid innustada, meis väikeste sisuliste detailidega huvi äratada, ei midagi. Masendav ahv.

Õnneks seisab ees nauditav lõpu-veerandtund, kus asi kisub splatteriks ning (tahtmatu?) koomika kerkib paaris stseenis taevani. See ekstra isane tüüp, kes tahab šokis Paxtoniga kangesti vennastuda, on märgiks, et filmil leidub siiski veel minekut. Vägivald muutub nii ebarealistlikuks, et lõbustab tõhusalt. Närimiskummi-laste rünnak kahe inimahvi autole, kes Paxtonit jälitavad, näeb ideelt JA teostuselt nii haige välja, et hirnu herneks.

Ma saan täiesti aru, miks inimesed nõustusid "Hostelit" tegema. Teil on kamba peale poolteist kuud ja ligi viis miljonit dollarit, et vändata Tšehhis ja Saksamaal üks odav film. Superidee ju, mina läheks hea meelega. Teine asi, et kas see õigustab ka vaatamist... Eli Rothi edu peitubki ilmselt selles, et tal õnnestus kujuneda sümboliks. Ta sümboliseerib miljonitele virelevatele ossidele üle maailma, et igaüks võib teha filme, hangi ainult kaamera. Alati ei pea olema väga tegija, et silma paista.

Kui PIMP TV toodaks filme, siis halval nädalal selliseid nagu "Cabin Fever" ja heal juhul "Hosteli".

Mõmm!

Hinne: 5/10

* DVD väljalaskel on ekstrate hulgas alternatiivne lõpp, kus saadetakse korda midagi koledat.
** "Hostelis" räägitakse kokku üheksas keeles, mis on subtiitriteta USA filmi kohta rekord.
*** Tapamaja stseenid tehti 1910 ehitatud vaimuhaiglas Prahas, aga tiivas, mis on juba üle poole sajandi suletud. Seal hoiti kõige segasemaid patsiente ja koht on nii õõvastav, et Roth lasi võtte ajal keelpillikvartetil pidevalt Vivaldit esitada.