"The Pink Panther" (2005)

1963. detsembris jõudis maailma ette komöödia, mis kujunes popkultuuri ajaloos tähtsamaks kui loota osati.

"The Pink Panther", mille tegevus keerleb hiiglasuure vääriskivi ümber, oli mõeldud esitlema meistervaras Sir Charles Lyttonit. Tegelikeks tähtedeks kujunesid aga algustiitreid ilmestama plaanitud roosa panter (temast kujunes omaette populaarne multikategelane) ja äpardlik, aga enesekindel inspektor Clouseau.

Peter Sellers kujunes rollis nii menukaks, et täitis seda surmani, kokku kuus korda (viimases kasutati juba arhiivimaterjali). Tema nägemiseks kannatati välja ka viletsad stsenaariumid ja põhjust jätkata on leitud isegi teisi peaosalisi kasutades. Käesolev on juba kümnes.

Sellersile truud nimetavad Steve Martini ebavajalikku uusversiooni (ta on üks stsenarist ning kehastab inspektor Clouseau'd) kohutavaks. Publik on ilmselt leebem, sest kinodest on tulnud tagasi 126,1 miljonit dollarit. Aga linalugu on raske pidada õnnestumiseks üheski aspektis, sest eelarve oli arusaamatul kombel tervelt 80 miljonit dollarit ja teiseks on sisuline pool ikka nõrk.

Kusjuures näitlejatel polegi viga. Tavaliselt nii tugev tegija Kevin Kline ehk Clouseau' vaenlane Dreyfus kõndis kaamera ees nähtavasti unes (tema kaasaelamine ja ind jäävad nulli lähedale), aga Steve Martin on rollis püsides väga püüdlik ja keskendunud. See innustab teisigi tegudele ning Emily Mortimer, Beyonce Knowles ja Clive Owen mõjuvad kõrvalosades funktsionaalselt, tüdrukud rõõmustavad silma ning Owen on vaimukas. Kõik kolm vajavad säramiseks rohkem ruumi, aga hetkel kõlbavad ka.

Seevastu palju keerulisem on vaatajale selgeks teha, miks ta peaks üldse hoolima, või poolteist tundi vähemalt paigal püsima. Puudub ju üksainus tegelane, kes võiks minna korda, ja Closeau muutub kohati väsitavaks. Teda on liiga palju, sest toimiva loo asemel on poolteist tundi vältav sketšietendus, mida hoiab koos pidevalt ringi sehkendav inspektor. Martin kuhjab lihtsalt palju huumorikatsetusi ühte kuhja, lootes, et sellest läbinärimine hoiab meid piisavalt tegevuses. Kui ta jääks natukegi tahaplaanile, annaks see hingamisvabadust ka teistele ja aitaks luua meeleolu. Aga selleks on ta vist liiga ebakindel, sest ei tea enam ise ka, miks tegelaskuju väärib elustamist ka üle neljakümne aasta hiljem.

Jason Stathami pisiosa alguses, tavapärased roosa pantriga algustiitrid ning tänapäevastatud teemamuusika on muuga võrreldes päris stiilsed, pannes isegi mõtlema, et äkki peituks sarja tulevik just selles. Et kui sündmusi kujutada natuke tõsisemalt ja realistlikumalt, aga pidevalt lihtsalt juhtuks totakaid olukordi (a la Barry Sonnenfeld), sünniks midagi praegusse sajandisse sobivat. Näiteks iga inspektori lause ei pea ju olema inglise keele vägistamine, kui hääldustest ajab kokku muigama ainult üksainus. See, kus Pink Pantherist sai Big Panzer.

"The Pink Panther" pole enamasti kuigi vaimukas, aga tegijad eesotsas Martiniga püüavad nii hoolega, et liigne karmus tunduks kurjast. Seda enam, et iseseisvate sketšidena (helikindla toa stseen, seksuaalne ahistamine jm) leiduks okeisid nalju küll.

Hinne: 4/10