"Capote"

1950-ndate lõpus The New Yorkeris töötav USA legendaarne kirjanik Truman Capote (Philip Seymour Hoffman) on tüdinenud ilukirjandusest, alustades värske kirjandus-žanri aretamist, mida kutsutakse nonfiction noveliks ehk dokumentaalromaaniks.

Tema tähelepanu köidab Kansase kolkas toimunud nelikmõrv, mille toime pannud kaks meest (Mark Pellegrino, Clifton Collins Jr.) ootavad nüüd kohtuotsust. Capote'il tekib neist ühe vastu tugev sümpaatia, sest Perry (Collins Jr.) elas noorena päris palju üle – ja mõnes mõttes on nad mõlemad jäänud ühiskonna autsaideriks.

"Capote" on raske seedida. Mu arust just selline ameeriklaste film, mis rahuldaks ka paadunud arthouse'i pooldajaid. Tõsine, süvenenud, sünge, lavastuselt kisub minimalistlikuks. Kui nüüd meenutada, tundub koguni, et võis olla mustvalge, sest värvidele pole sellises loos nagu kohta.
Toimuvat oleks täiesti võimalik edastada von Trieri praeguse Ameerika-triloogia vahenditega, kus näitleja parimad sõbrad on teatrilava ja kriit.

Aga ikka need süngus, raskus, külmus! Lavastaja Bennett Milleri ja operaator Adam Kimmeli konstrueeritud õhustik on mõjuvam kui 98% õudukatest saaks endile lubada. Capote on selle kõige keskel justkui ainuke "elus asi", kuigi ta on kirglik eelkõige enda isiku ja loomingu vastu. Kahjuks ta ise pole kergem taluda. Teadjamad räägivad Hoffmani ümberkehastumisest lausa ülivõrretes (ta kaduvat Capote'i sisse täiesti ära), aga kirjanikuhärra oli vägagi irriteeriv tüüp. Eriti hääl. Tuttava filmihuvilise pakutud "vigisev pede" pole üldse üle pakutud, kuigi tavaliselt ma ei ütleks eales kellegi kohta nii.

Ometi muutub ta aja jooksul mõneti sümpaatsemaks, kuigi selle üle annaks vaielda, kui heade kavatsustega ta astub hukkamist ootavate tapjate ellu ja millise moraalse väärtusega on tema hilisem osalus. Tegijad annavad vähemalt põhjaliku käsitluse Trumani ja Perry suhtest, mis ei jäta kahtlust, et mõlemad kasutasid teineteist ära. Samuti väärib tegelikult imetlust see, kuhu Capote loomeinimesena üldse jõudis; nii enne nelikmõrva käsitlevat "In Cold Bloodi", mis jääb tema peatööks kui selle kirjutamise ajal. Teos ongi mõjuvaim karakteriuurimusena. Kui leidub üldse sisulisi nõrkusi, siis ehk see, et kuus aastat lendavad arusaamatult ruttu mööda. Ekraanil tundub odüsseia lühem.

Näitlejad on ühtlaselt soliidsed, kuigi neile peamehe kõrvale olulist kohta ei jää. Mainin kiirelt veel nimesid: Catherine Keener (C eluaegne sõber), Chris Cooper (Kansase seadusesilm, lubab tapjate vabaks pääsedes C ära koristada), Bruce Greenwood (C elukaaslane).

Enamik auhindu on läinud muidugi Hoffmanile, kellele roll tõi näiteks BAFTA, Kuldgloobuse, värskelt Oscari. Ainsa viiest Oscarist, millele teos kandideeris. Ja kuigi ma loen end juba tükk aega Hoffmani austajaks, on siiski natuke kahju, et ta sai praegu kuldkujukese kätte. Edaspidi tehku kasvõi viis suurepärast tööd, ikka rohkem ei saa, pange tähele. Aga see oli samas väga sobiv võimalus, sest Hoffmani peaosi kaalukates linalugudes ei sünni tihti. Loodame, et kõik muutub juba lähitulevikus. Järgmiseks on ta siiski "Mission: Impossible 3"-e paha poiss, mis õnnestub treileri põhjal otsustades igati hästi.

"Capote" on igas mõttes eeskujulikult tehtud, kuid sisu ja tegelased jäid mulle liiga kaugeks, et sünniks tõeline elamus. Aga see on tingimata neid filme, mis võib korduval vaatamisel oluliselt "kasvada". Plakatile kirjutaks: Dead Man Walking without syrup.

Romaani kirjutamine võtab ligi kuus aastat. Capote'ile kujuneb see nii valusaks kogemuseks, et ta ei lõpeta enam kunagi ühtegi raamatut. Hakkab hoopis kõvasti napsu ja narkootikume võtma, surres 1980-ndate keskel üledoosi kätte.

Hinne: 7/10