"The Benchwarmers"

Kolm suureks kasvanud nohikut (Rob Schneider, David Spade, Jon Heder) leiavad ravi kooliajal kogutud hingehaavadele ja alandustele. Nad moodustavad kolmese pesapallirühma, võistlemaks lasteliiga tiimidega, kes on noored ja ülbed.

Rob Schneider on tagasi! "The Benchwarmers" on ood kõigile veidrikele, film, mida vaadates sul pole häbi tunda end parandamatu nohikuna. Tunnista üles, kõik tunnevad seda vahel. Praegune ühiskond soosib seda tunnet, kuna millessegi süveneda on lootusetult lame ja suurpoodide sooja toidu letis veedetakse rohkem kvaliteetaega kui kodus. Kõik meist kiiremad on maniakid ja kõik aeglasemad idioodid, kui saad aru, mida mõtlen.

"The Benchwarmer" on tuntud headuses või halbuses Schneideri komöödia: vihkajad naeravad paar korda, imestades, et nad ei tee oma ajaga midagi targemat, minusugused fännid on rahul.

Tema puhul on teadupärast raske jääda ükskõikseks või kahe vahele. Mis temas võlub, tõrgub leidmast kerget selgitust, aga kui pean valima ühe asja, on selleks leidlikkus. Keegi ei tee USAs roppe komöödiaid nagu tema, isegi kui ta pole enamasti stsenarist. Ideed ei pruugi olla värsked ning viibivad tegelikult alatises ümberpakendamises, aga see hämmastab, kuidas neid pudeneb nii palju variatsioone nagu küllusesarvest. Need on jah suunatud lowest common detominator publikule, aga vat sellisel kujul mulle meeldib!

"The Benchwarmers" on tegelikult erakordne juhtum. Kõik Schneideri stambid, millega ta oma filme täidab, on reipalt kohal muidugi. Näiteks veidrike ja värdjate üle irvitamine ning füüsilise vägivalla pruukimine peategelaste kallal. Tulemusest imetakse siiski välja midagi tavapärasest värskemat, mis pakkus regulaarselt väikeseid üllatusi.

Esiteks on tegu spordikomöödiaga, milleni jõuti alles nüüd, kuigi ta suur eeskuju Sandler hoopis alustas nendega. Teiseks on friikide kontsentratsioon isegi suurem kui tavaliselt. San Francisco Chronicle'i kriitik Peter Hartlaub ütles tabavalt: movie packed with so many idiot characters that Schneider is cast as the cool guy. Tema tegelaskuju on tõesti vähem käpardlik kui muidu ja elab muide ilusa naisega, kes tahab meeleheitlikult peret alustada. See tundub koolipoisiliku fantaasiate väljaelamisena, aga leiab Gusi tausta süvenedes küllaltki rahuldava seletuse.

Aga see pole kõik: tunni ja kahekümne minuti sisse mahub kõike keskmisest rohkem! Rohkem naljakaid friike, kellest lemmikuks kujunes väike tatistav neegripoiss. Rohkem vaieldamatult ja ehedalt vaimukaid hetki, mille nautimiseks ei pea Schneider meeldima: "Mina tahan ka väikest meest!", tutvus Richie vennaga, tutvus Nr 7-ga, kurikaheited palliplatsil, Heder põõsas peidus ning raevunud majaomaniku reaktsioon kellahelistamisele... kõik ei meenugi. Sõnamänge, mis ajavad oma totruses itsitama, eriti Gus-Busi stseen. Ainult roppusi pole rohkem kui tavaliselt, mis meeldiv, sest paarist-kolmest rõvedusest täitsa piisab. Beef stew ja välikäimla momendid on aga nii haiged, et naersin jälle.

Aga ma ikka ei lõpetanud! Lubage avaldada arvamust, et peategelaste valik on samuti super. Spade, Heder, Schneider rokivad kolmekesi päris korralikult, sobides kui sukk, sokk ja saabas. Igaüks lisab kooslusesse midagi erinevat. Spade on lihtsalt mõnus väike totu, kellele täishinne soengu eest; hakkan lõpuks taipamagi, miks ta pääses "SNL"-ist üldse edasi suurele ekraanile. Looduslapselik Heder on selline süüdimatu nilbik, et muutub raskeks mitte kaasa elada; taas uudne sooritus võrreldes "Napoleon Dynamite'i" ja "Just Like Heaveniga".

Ja veel üks pluss! Kokku aeti parem seltskond kui eales varem. Esiteks märgiks ära etteaste Jon Lovitz'ilt, kelle päralt on dialoogi ettearvamatust demonstreeriv parim rida ("...aga tema ainult naeris ja tegi mulle titty twisterit!"). Naljaka kõrvalosa teeb supersarjas "Prison Break" meelde jäänud Amaury Nolasco. Toredas komöödiasarjas "Everybody Hates Chris" mängiv Terry Crews on samuti äge, kuigi esinemisaeg on piiratud. Adam Sandlerit ei hakanud siiski silma, kes on muidu Schneideri komöödiates alati kohal. Seevastu esineb meeleolukalt Reggie Jackson.

"The Benchwarmer" on mõningatele roppustele vaatamata üllatavalt sweet ja kuigi viimases kolmandikus natuke ebaühtlasem, üllatavalt naljakas. Selle iva on samuti aktuaalne – kas ning miks keskkooliaeg peab nii palju haavu hinge jätma?

Eesti kinodesse tõenäoliselt ei jõua.

Hinne: 8/10