"Inside Man"

"Inside Man" on korralik ja tugeva seltskonnaga põnevik.

Dalton (Clive Owen) on nõnda kaval ja enesekindel mees, et otsustab täide saata ideaalse kuriteo. Ta marsib abilistega suurde luksuslikku panka, võtab kõik sealviibijad pantvangi ja alustab mingit veidrat mängu kõigiga, kellel on temalt midagi saada. Nende hulgas on kaval rebane Keith (Denzel Washington), kes üritab teda veenda loobuma, ja keegi eriti salapärane Madeliene (Jodie Foster), kes ajab mingit valgustkartvat diili.

Kui sa loed end ikka tõesti kinosõbraks, peaks nendest kolmest nimest piisama, et vähemalt kerge huvi äratada. Kaasa teevad ka Willem Dafoe, Chiwetel Ejiofor ja Christopher Plummer. Väga loodan, et sa pead imdb.com'ist järele vaatama ainult viimast. Aga nad kõik on lahedad. Jah. Kuigi praegu on tegelikult vaja nad sinnapaika jätta ja arvustusega edasi minna, sest ma tahan rääkida kõige tähtsamast.

Kõige tähtsam on eeskujulikest näitlejatest hoolimata duo, kaks meest, kes seisid kaamerate taga. Ehk stsenarist Russell Gewirtz ning lavastaja Spike Lee. Nemad teevad tegelikult seda, mille pärast "Inside Mani" soojalt soovitan. Nad teevad pealtnäha järjekordsest põnevikust midagi enamat, mis podiseb või küpseb tegelikult mitmel tasandil (ka žanriliselt), ja teiseks pakub midagi värsket. Sellist, mis "Ocean's 11" või "Out of Sighti" koolkonnast puudub, olgu need muidu nii lihvitud kui tahes.

"Inside Man'i" iseloomustab, õilistab ning teeb eriliseks teatud ettearvamatus. Argument, et ilusad mehed nagu Clooney või Pitt ei saa kaotada (eriti kui nad on enesekindlad kurjategijad), siin lihtsalt ei kehti. Siin elatakse kaasa mõlemale poolele, nii pangas kui sellest väljas olijatele, teadmata, kes ja kuidas sellest supist ikkagi välja tuleb.

Ja kui saabub rahuldust pakkuv finaal, tundub selleni viiv sündmustik elegantse elegantse konstruktsioonina, mis ühtaegu lõbustab ning hoiab pinges. Kasutasin meelega olevikuvormi, sest emotsioon ei kao tulede süttides, vaid jätkub. See on kahtlemata nupukas meelelahutus. Pole tähtis, kas oskad lõppu ennustada või mitte, loeb see, kuidas sinna jõutakse. Täpselt kui "Kuuendas meeles".

Tahaks veel pikemalt rääkida näitlejatest, aga ei suuda. Sa ju tead, mis talendikapi kui kõrge riiuliga on tegu. Nemad tuuakse sisse, kui asi on vaja tõesti ära teha. Nad ei üllata, vaid teevad seda, mille eest neile hullu raha makstakse, ja õigusega makstakse. Nad on olnud ka paremad, aga nende puhul on sellised väljendid juba suhtelised.

Nii et ainuke inimene, kellest kohe peab eraldi rääkima, on Jodie Foster. Sest tema on erilises positsioonis. Ta pole nagu tavaliselt habras, aga tugev, või hirmunud, aga tugev. Ta on tugev, aga tugev. Ma tean, seda peab nägema! Mitte, et me tunnistaks imet, aga Foster on valinud tavaliselt teise tee, naiselikuma joone. Siin on ta aga karm tädi karmis maailmas ning kui talle öeldakse magnificent cunt, kõlab see parima meelitusena, mida üldse võiks mõelda. Tegelikult on üldse need filmid ägedad, kus puuduvad nõrgad tegelased – on ainult tugevad, tugevamad ning kuidagi kasulikud.

Ja mis värk on Spike Leega? Tahaks kirjutada, et temast ei saa enam aru, kuhu ta lavastajana sihib. Et enne oli noor vihane (must) mees, kes tegi filme noorele vihasele (mustale) rahvale... aga raske näppu peale panna, kes ta nüüd on. See kõlaks uhkelt, nagu ma teaks filmiajaloost päris palju, aga oleks tegelikult piiratud mõtlemine. Lee on kogu aeg olnud intelligentne autor, kelle valikud pidevalt julgelt erinevad. Ainult nii palju teame kindlalt, et talle meeldib mustade elust rääkida. Ja isegi selle on ta "25. tunnis" ja "Inside Manis" ära unustanud. Salapärane lavastaja salapärasele filmile. Braavo, ütlen! Lahe, kui mind võrgutatakse!

Hinne: 8/10