"Where the Truth Lies"

Ajakirjanik (Alison Lohman) kirjutab raamatut kahest ülipopulaarsest meelelahutajast (Kevin Bacon, Colin Firth), kelle karjääri lõpetas 1950-ndate lõpus hotellitoast leitud surnukeha. Tund ja kolmveerand uurimist, mis tegelikult juhtus. Lahterdaks: kiredraama.

Vananemise miinuseid oskavad loetleda paljud, aga "Where the Truth Lies'i" vaadates meenub veel üks: erootilised filmid ei tundu enam põnevad.

Vaadata inimesi üksteisele head tegemas on muidugi meeldiv, kuna ebameeldivad või piinlikud hetked jäetakse välja, aga need üksi ei hoia paraku huvi kaua üleval. Tegijatel õnnestub nendel puhkudel koostada lugu harva enamast kui dialoogist, mis määratud ühe kuuma hetke juurest teiseni viima. Sellest vist tulebki väljend "kiredraama": tegelased jooksevad omadega piisavalt puntrasse, et unustada kõik peale piinlemise ja sugutegemise.

Hetkel meenub ainult üks positiivne näide, kus erootika ei seo sisulist poolt käsipidi voodi külge ega ürita seda padjaga lämmatada. Paari aasta eest alustatud telesari "The L Word", mida pole vähemalt Eesti kanalitel näidatud. Ekraanile jõuab päris palju kirglikke hetki ning alasti kehasid, aga esiteks ja peamiseks pööratakse tähelepanu ikka tegelaste välja-arendamisele. Sest kui pole, kellest hoolida, on raske hoolida sellestki, mis nendega või nende vahel toimub.

Atom Egoyani värskeim põhineb Rupert Holmesi romaanil, kes on tuntud pigem muusiku ning helilooja kui sulerüütlina. Raamatu olemasolu tekitab siiski lootuse, et töötlejad tahavad midagi öelda, mitte ainult näidata. Lootus saab õigustatud. Lugu ja selle kesksed tegelased (ikka need meelelahutajad) täiesti funktsioneerivad. Seksistseenidelgi pole viga, kuigi viimasel ajal tehakse ikka julgemalt: eriti "9 Songs" ja "Lie With Me".

Kui teha Egoyanist rõhutatult lihtsaid üldistusi, ütleks, et talle meeldivad psühhodraama, vähe tegevust ning unenäoline tempo. Samu kvaliteete otsib ta stsenaristi-lavastajana nüüd, mis on idee poolest soodne, sest kõik kolm märksõna sobivad sisuga.

Tulemus osutub kahjuks nii letargiliseks, et tahaks poole pealt katki jätta. Mis oleks viga, sest lõpupooltund sisaldab nii veidrat (katkestatud) suguakti, et skoorib täispunktid originaalsuse eest. Ei ütleks, et tegijad ei pinguta, aga normaalses tempos edasiliikumine lõpeb ammu enne tiitreid. Esimene pool püüab vähemalt pilku vaatega 1950-ndate Ühendriikidele, mis tundub kinolinal alati kutsuvalt maaliline ja kuidagi ebamaine. Teine pool jääb meelde eelkõige sellega, et keskne intriig laheneb ajaks, mil enam ei hooli.

Nõrgaks kohaks kujuneb üldse Kareni tegelaskuju, kes on oma iidolitega võrreldes nii taustalt kui soorituselt lihtsalt igav; tekitab elevust ainult alasti võttes, kui sedagi. Härraste Collinsi ja eriti Morrise puhul võib rääkida karakteriuurimusest, aga Lohman kõlbab ainult vaatamiseks. Miks peaks talle kaasa elama? Kas oleks vahet, kes seda rolli üldse täidab?

"Where the Truth Lies" pakub natuke kõike, miks üldse kinos käiakse. Aga seda kõike on liiga vähe. Ahjaa, Mychael Danna muinasloolik muusikataust meeldis ka.

Hinne: 5/10