Filmitootmine on üks kole tegevus, sest iga hitt peab tootma kümmet mittehitti ja paljud teosed saavad ellujäämiseks ainult ühe võimaluse, nimelt avanädalavahetuse. Mustadel päevadel pakub kahtlemata lohutust mõte, et arhiivid on veel täis asju, mida pole jõudnud DVD kujul väljastada.
Pealegi teeb iga endast lugupidav stuudio vahel "klassikutest" uusversioone, sest minevikku peab austama ja kes neid uusi stsenaariumeid ikka nii väga usaldab, kukuvad raisad veel läbi. "The Shaggy Dog" on siis juba teine töötlus 1959.a menukomöödiast, kus peategelane vahetab koeraga aeg-ajalt kehad, et õppida oma armsat peret lähemalt tundma.
Keskses osas on Tim Allen, mis reedab kohe ära, mida oodata. Neile, kes ei tea, kiire seletus. Vaimukused igas vanuses kümneaastastele, imal lugu ning sümpaatne isa, kes peab kõike ülal hoidma, sest asjadel on kombeks laiali kukkuda nagu teadis juba The Roots.
Üllatav on pigem seltskond, kuhu kuuluvad Alleni lemmikpoiss Spencer Breslini ("The Kid" ja "The Santa Clausi" triloogia) kõrval näiteks Robert Downey Jr., Danny Glover ja Philip Baker Hall. Selline koosseis on Alleni komöödia kohta intrigeeriv, kuigi järele mõtlema hakates kaob igasugune üllatus ära. Glover ja üldse neegernäitlejad võtavad igaks juhuks vastu vist pea iga pakkumise, sellest tobedast kombest ei saa miskipärast üle isegi L. Jackson. Baker Hall tahtis vist lastele pulli teha. Downey Jr. seevastu püüab osaleda suht igas filmis, mille võtete ajal ta pole purjus, uimastite all või arestitud. Nii vähemalt tundub.
Ei taha pika jutuga selle ilmetu käki vastu huvi tekitada, nii et võtan käbe üldise tooni kokku. Rõhk on füüsilisel koomikal, mille ehe näide on neljakäpukil jooksev Tim Allen. Üle 50a mees mängib koera. Haa. Pigem piinlik kui vaimukas, mis sobibki ühe lause arvustuseks. Vaatad kakskümmend minutit algusest ja rohkem polegi vaja aega kulutada. Ei lähe asi paremaks ega palju tempokamaks. Ainult üks tähelepanek veel. Downey Jr. hoolega mõõdetud koomiline ajastus teeb temast üsna väärt pullitegija (kuigi ta jääb alati pisut mehaaniliseks), aga sellise materjali puhul on tulemuseks närviline segadus. Mees vajaks selgelt rohkem lavastaja abi, et eksistentsile mõte leida.
Ja need, kes üritavad kõike vabandada väitega, et film on lastele. Teil on muidugi õigus. Kuid tegijad kasutasid kokku viis stsenaristi. Kui see ei näita, et miski oli mäda, siis mis näitab?
Tim Allen võiks kalduda rohkem "Toy Story" ja "Joe Somebody" kanti, et tema filmikarjäärist midagi välja tuleks. Või noh, rahaliselt on see nagunii ära tasunud, aga respekt loeb ka midagi. Mille lugemiseks piisab talle ühe jala varvastest.
Ma pole õige hindaja, aga püüan skoori anda vähemalt tegijate loovusele.
Ahjaa, eestikeelne pealkiri "Meie issi koeraelu" rokib.
Hinne: 4/10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment