"V for Vendetta"

Oh neid õndsaid aastakesi esimese ja teise "Matrixi" filmi vahel. Wachowski-vennad polnud meid veel ära tüüdanud, sümboliseerides kõike, mida peetakse Hollywoodi juures lahedaks.

Nad olid diibid, aga ei püüdnud maailma lihtsalt sõnadega paremaks paigaks muuta – vastupidi, nende megahiti peategelased lasid selle nimel käed-jalad ja tulirelvad alatasa käiku. Nad peitsid loosse tohutu hulga tsitaate filmidele ja isegi raamatutele, aga see pühendumus ei muutnud neid nohikuteks ega lihtlabasteks kopeerijateks, vaid veelgi diibimaks. Nad dikteerisid kinosõpradele ridamisi uusi trende (kuidas tuua ekraanile märulit, kes on lahedad uued või unustatud näitlejad, riided, muidugi päikeseprillid), aga nad tegid seda nii muuseas, et massidega liitumine ei teinud sind pugejaks. Ja lisaks oli "Matrixi" nimeline popkultuuri jõujook nõnda värskendavalt omanäoline, et mõningad sisulised nõrkused ja tobedused muutusid absoluutselt ebaoluliseks. Wachowskid olid omad poisid astmes kümme, nii nagu seda juhtub ainult korra elus.

Võitjate parim-enne tähtaeg saab paraku läbi pigem varem kui hiljem, nii et teine ja kolmas osa said kaela juba kogu selle sopa, mis kurjade keelte meelest selle maailma Wachowskid väärivad. Järgede tegelik viga oli muidugi see, et autorid ei vahetunud ega püüelnud loovestjatena ka uut kvalitatiivset taset saavutada, nii et nende miinused jäid lõpuks ometi kõigile hambu. Või noh, pigem on puudusi üks, aga see on suur. Meestel pole loomehingedena udust aimugi, millal võiks tempot tõsta või tähelepanu hoidmiseks diibist tagasi pinnapealseks muutuda. Ilmselt ei võtnud nad teisi kuulda ka, või siis keegi ei julgenud öelda, sest nad olid hetkel ju kõik, mida peetakse Hollywoodi juures lahedaks.

Ma muutusin nüüd ise Wachowskiks, sest artikkel kestab juba neljandat lõiku, aga mina pole isegi subjektini jõudnud. Khm. Okei siis. "V for Vendetta" on vendade esimene uus film pärast nende ning meie elu muutnud saagat, aga nad on seekord ainult stsenaristid-produtsendid.

Lavastajadebüüdi teeb James McTeigue, kes õppinud ametit abilavastajana muuseas "Matrixi" triloogias ja "Star Wars: osa II"-s. Kõik toimuv on ilusti paigas tõestu, aga tegelikult loomulikult teame, et ta on tähtis ametimees ainult nime poolest. Kui võtteplatsil vudivad W-mehed pluss überprodutsent Joel Silver, ei saa viies ratas vankri all isegi kaasa veereda, vaid peab nukralt pagasnikus või katusel pakiraamil konutama.

Seda enam, et Alan Moore'i kultuskoomiksi ekraniseering pole Wachowskitele mingi niisama projekt. See on neile samasugune labour of love kui eelmine projekt, aga isegi vanem. "V for Vendetta" esimene stsenaarium valmis juba enne "Matrixi" esimest stsenaariumit.

Arvata võib, et seda on aastate jooksul ümber, üle, uueks, teiseks ja tagasi vanaks kirjutatud, sest stsenaarium on üllatavalt sisukas isegi Wachowskite kohta, rääkimata koomiksifilmidest üldiselt.

Fašistliku režiimi all ägava lähituleviku-Inglismaast ja selle ainsast vabadusvõitlejast rääkiv stoori töötab nii mitmel tasandil, et lahterdamisega või isegi terviku kokkupanemisega tekib raskusi. On see draama, põnevik, satiir või hoiatav ulmekas? Igaüks leiab oma.

Alan Moore'ile ei pruugi meeldida kõik need nükked ja paralleelid, mis moondavad materjali tänapäeva USA keskseks (rikkad ameeriklased vinguvad oma riigi kallal – kui väsitav!), aga sellega peaks ta igatahes nõustuma, et tööd on tehtud ja vaeva nähtud. Peategelased on ikka sügavad karakterid, õhustik kammerlik, aga mõjuv, harvad märulikohad nauditavad ja toon intelligentne.

Dialoog ei paku võrreldavat elamust, aga peaosatäitjad Natalie Portman ja Hugo Weaving on niivõrd pühendunud, et tegelastest võib lausa hoolima hakata. Portmanil on väiksem tähtsus, aga materjal istub talle valatult: noor naine, kes õpib maailma tundma läbi kannatuste. Just sama, millega ta juba kunagi "Leonis" lagedale tuli. Evey' läbielamisi ja hingestatud sooritust jälgides saad kõige paremini aru, miks "V for Vendetta" teenis USAs vaatajapiirangu R. Sest veristamist on vähe, aga vägivalda tegelikult palju; lugu on sellest lausa läbi imbunud.

Veelgi nauditavam on Weaving nimitegelasena, kes kujundab alati maski kandvast lindpriist vaata et lavarolli. Mis pole ka veider, sest suur osa sündmusi leiab aset siseruumides ja teos mõjub teaterlikult nagunii. Ta leiab oma saladuslikus vastuolulises kangelases (nii kultuurne inimene on nii verejanuline?) üles kõik jooned, mis teevad selle poeetiliseks, aga lõpetab "õigete nuppude vajutamise alati enne, kui muutub ilutsevaks. Näitlejatöö kohta, mis ei saa kasutada alatise maskikandmise tõttu miimikaid, on see suurepärane saavutus.

"Vendetta" ainuke viga on Wachowskite kustumatu armastus aeglase tempo vastu, mistõttu film kestab kauem ja süüvib mõnesse liini sügavamalt kui kindlasti peaks. Vaataja huvi kipub seetõttu kõikuma, aga kogutulemus väärib igatahes aplodeerivat saali ja lillekimpu.

See on sügavam ja suurema hoolega tehtud kui enamik koomiksifilme või isegi enamik USA stuudiofilme. Kui selline pühendumus oleks tavaline, saaks minagi aru, miks koomiksitöötlused koguvad tänapäeval nii palju ülistusi.

Ühe mõtte lisan veel. "V for Vendetta" meenutab kõige rohkem paari aasta vanust ulmekat "Equilibrium", kus enamik märulist asendati karakteriarendusega. Vastavalt sellele, kuidas võrdlus meeldis, oledki oma kinosoovituse või -hoiatuse kätte saanud.

Hinne: 7/10