1968. kevadel oli suuremaid Oscari-püüdjaid Stanley Krameri vändatud "Guess Who's Coming to Dinner". Omal ajal šokeeriva sisuga draama räägib paarist (Katharine Hepburn ning Spencer Tracy), kes avastavad, et tütar kihlus neegripoisiga.
Uusversioonis on hoopis tütre (Zoe Zaldana) kihlatut ootav pere mustaks värvitud (Bernie Mac ja Judith Scott). Agar peig on rõõsk ja roosa Ashton Kutcher.
Saad aru küll, kuhu see liigub. Ajad on natuke muutunud ning seetõttu tahavad tegijad nüüd sama teemat eluterve huumoriga võtta. "Guess Who" on draamast päris kaugele arenenud: romantiline komöödia ja draamat natuke glasuuriks. "Meet the Black Parents" kõiges peale nime.
Tõsisest eemale triivimine on halb kahel põhjusel. Esiteks ei saa kordagi südamest naerda. Kõige õnnestunum tükk huumorit on lause plakatil: "Some in-laws were meant to be broken". Teiseks töötavad vähesed allesjäänud draamaelemendid üllataval kombel endiselt hästi. Loetud hetked, kus lõpevad abituvõitu katsed kerget huumorit viljeleda ja Mac+Kutcher ajavad meestejuttu, on vabalt parimad.
Tulemus on kaugel "Bringing Down the House'i" idee- ja sarmivaakumist, aga valge peiu kohta peaks täitma tõesti keegi andekas noor näitleja. Ei viitsi hakata võimalikke asendajaid mõtlema, leian ainult, et Kutcher mõjub nõrgalt. Pole ta naljakas ega poisi ning mehe võluv kombinatsioon, mida mõlemat roll eeldaks. Ja ta näitlemine mõjub pigem tehniliselt kui loomulikult, nagu mõne treenitud filmikoera oma. Selles võib ilmselt süüdistada ka materjali, sest ainuke keskmisest sügavam karakter on must pereisa ja seegi kaldub ühe-triki-pingutuse poole (ole Bernie Mac ja ole tõsine).
Mac peaks samuti mõtlema, mida ta täpselt filmikarjäärilt ootab. Või ei leia ta siis "The Bernie Mac Show" kõrvalt energiat asjaga korralikult tegelda. Senised suuremad osatäitmised on kõik ühe vitsaga löödud ega anna alust teda paljutõotavaks Hollywoodi koomikuks nimetada. Ja kui ta seda ei taha, jääb segaseks, mida muud. Senised valikud ei anna vastust.
"Guess Who" pole tingimata halb. See pole lihtsalt kuigi hea.
Hinne: 5/10
March 18, 2005
March 15, 2005
Stephen King "The Dark Tower V: Wolves of the Calla"
King pole tuntud järjelembuse poolest, eelistades ka "Dark Towerit" nimetada romaaniks, mis koosneb seitsmest väljalaskest. Pealkirjas mainitud asutus on kõikide reaalsuste keskne punkt, mille poole püüdleb vesternimaailma viimane püstolikangelane Roland. Ta vennaskond peatub seekord rahumeelses väikelinnas, mida kimbutavad iga paarikümne aasta järel hundimaskides ratsanikud, viies igast (vastavas eas) kaksikupaarist ühe ära. Tagasi tulevad need idiootidena. Kuna enamik lapsi sünnivadki seal kaksikutena, kujutab see mõistagi probleemi. Rolandi kamp täieneb ühtlasi uue liikme võrra, kes tuleb tuttav ette Kingi suurepärasest vampiiriromaanist "Salem's Lot".
Neljanda osa järel kõige paksem "DT", aga ka kõige parem. Jagaks õigupoolest neljaga esikohta, aga "Wizard and Glass" kannatab veniva alguse ja natuke veniva lõpu all. "Wolves of the Calla" leiab autori õnneks tippvormis – sellele ei heidaks praktiliselt midagi ette. Mind ei häiri koguni huntide ja nende korrapärase väljailmumise saladus või lahing ise, kuigi antud aspekte annaks ning võiks tõesti usutavamalt luua. Tulevahetus polegi kuigi haarav, üks nõrgematest sarnastest kirjeldustest sarjas.
"Calla" on kõrgvormis King: värvikas, põhjalik (kuigi mitte veniv), õudne, segab ulme alažanre (fantaasia, õudukas, sci-fi). Põnevad tegelased; täpselt piisavalt ruumi, et nad elaks ja hingaks. Peategelasi ümbritsev silmus tõmbub jälle koomale, jälle saame natuke enam teada Tornist ja sellega seonduvast. Praeguseks on natuke kummitama hakanud mõte, et Rolandi minevikust teame ikka liiga vähe (ta olla rännumees juba aastatuhande jagu, aga kõige põhjalikumalt võeti lahti seni tema noorus ja mehistumine), aga ehk ravivad seda viimased kaks raamatut. Lisaks meeldib väga Callahani sissetoomine, teda võiks rohkemgi olla.
Loetud hardbackis on 12 värvilist illustratsiooni Bernie Wrightsonilt, mis täitsa nunnud.
Tahad lugeda eelmiste osade arvustusi? Leia need blogis kuupäevadega 20.11, 5.11, 6.10, 1.2
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 2003. 714 lk.
Neljanda osa järel kõige paksem "DT", aga ka kõige parem. Jagaks õigupoolest neljaga esikohta, aga "Wizard and Glass" kannatab veniva alguse ja natuke veniva lõpu all. "Wolves of the Calla" leiab autori õnneks tippvormis – sellele ei heidaks praktiliselt midagi ette. Mind ei häiri koguni huntide ja nende korrapärase väljailmumise saladus või lahing ise, kuigi antud aspekte annaks ning võiks tõesti usutavamalt luua. Tulevahetus polegi kuigi haarav, üks nõrgematest sarnastest kirjeldustest sarjas.
"Calla" on kõrgvormis King: värvikas, põhjalik (kuigi mitte veniv), õudne, segab ulme alažanre (fantaasia, õudukas, sci-fi). Põnevad tegelased; täpselt piisavalt ruumi, et nad elaks ja hingaks. Peategelasi ümbritsev silmus tõmbub jälle koomale, jälle saame natuke enam teada Tornist ja sellega seonduvast. Praeguseks on natuke kummitama hakanud mõte, et Rolandi minevikust teame ikka liiga vähe (ta olla rännumees juba aastatuhande jagu, aga kõige põhjalikumalt võeti lahti seni tema noorus ja mehistumine), aga ehk ravivad seda viimased kaks raamatut. Lisaks meeldib väga Callahani sissetoomine, teda võiks rohkemgi olla.
Loetud hardbackis on 12 värvilist illustratsiooni Bernie Wrightsonilt, mis täitsa nunnud.
Tahad lugeda eelmiste osade arvustusi? Leia need blogis kuupäevadega 20.11, 5.11, 6.10, 1.2
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 2003. 714 lk.
March 14, 2005
"The Ring Two"
On üks kummaline video, mille vaatajad surevad nädal hiljem. Kaevu uppunud väike tüdruk ronib sealt välja ja teeb neile otsa peale. Nüüd siis teisel, khm, ringil. Peategelased ikka ema (Naomi Watts) ja häiriva olekuga poeg (David Dorfman).
Ajahammas on purenud mu mälust, mida täpselt "The Ring" (2002) tegi nii õigesti, aga ma panin sellele hindeks 8/10 ja ootasin järge päris põnevusega. Nüüd läks küll midagi valesti. Positiivseim, mida öelda: see pole jurafaktorilt "The Grudge'iga" (2004) võrreldav, aga ikka täiesti ebavajalik järg.
Häda peitub ilmselt kordamises. "The Ring" ja "The Ring Two" on õhustikult ja sisult piisavalt identsed, et deja-vu tunne tekiks juba veerandi tunniga. Hideo Nakata õigustab lavastajatoolil istumist mõne tõepoolest kobeda stseeniga (hirvede rünnak, Evelyni külastamine, vanniskäik Maxi juures), aga lugu hakkab ruttu tüütama, sest põrutab muudkui ringiratast. Sama heidan ette "The Grudge'ile": lavastus on kõrgema klassi käsitöö, sisu ammendub üliruttu. "The Ring Two" ei tundu vähemalt olevat rida poolseoseta stseene, aga igavaks läheb täpselt samamoodi.
Watts lõpetagu ruttu Angelina Jolie'i ahvimine (suu muudkui sensuaalselt paokil) ja Dorfman lõpetagu see häiriv jõllitamine. Kui nende tegelased või ema-poja suhe kuhugi areneks, oleks muidu üsna ilmekaid näitlejatöid ilmselt huvitavam jälgida. Praegu muutuvad nad sama ruttu tüütuks kui kõik muu. Stseenist stseeni sama vana värk, mida oli juba eelkäijas piisavalt.
"The Ring Two: Deja-Vu", tõepoolest. Meie kinodes reedest.
Hinne: 4/10
Ajahammas on purenud mu mälust, mida täpselt "The Ring" (2002) tegi nii õigesti, aga ma panin sellele hindeks 8/10 ja ootasin järge päris põnevusega. Nüüd läks küll midagi valesti. Positiivseim, mida öelda: see pole jurafaktorilt "The Grudge'iga" (2004) võrreldav, aga ikka täiesti ebavajalik järg.
Häda peitub ilmselt kordamises. "The Ring" ja "The Ring Two" on õhustikult ja sisult piisavalt identsed, et deja-vu tunne tekiks juba veerandi tunniga. Hideo Nakata õigustab lavastajatoolil istumist mõne tõepoolest kobeda stseeniga (hirvede rünnak, Evelyni külastamine, vanniskäik Maxi juures), aga lugu hakkab ruttu tüütama, sest põrutab muudkui ringiratast. Sama heidan ette "The Grudge'ile": lavastus on kõrgema klassi käsitöö, sisu ammendub üliruttu. "The Ring Two" ei tundu vähemalt olevat rida poolseoseta stseene, aga igavaks läheb täpselt samamoodi.
Watts lõpetagu ruttu Angelina Jolie'i ahvimine (suu muudkui sensuaalselt paokil) ja Dorfman lõpetagu see häiriv jõllitamine. Kui nende tegelased või ema-poja suhe kuhugi areneks, oleks muidu üsna ilmekaid näitlejatöid ilmselt huvitavam jälgida. Praegu muutuvad nad sama ruttu tüütuks kui kõik muu. Stseenist stseeni sama vana värk, mida oli juba eelkäijas piisavalt.
"The Ring Two: Deja-Vu", tõepoolest. Meie kinodes reedest.
Hinne: 4/10
March 10, 2005
Arvutikino
"THX-1138 Director's Cut" (1971/2004) --- 1/10
Rämedalt nüri. Hollywoodi vana kooli süvaulme tüütuimal kujul. Keskne idee pole midagi erilist, isegi kui 1970-ndate alguses oli, ja teostuse on ajahammas parandamatult ära närinud. Ehe piin vaadata.
Director's Cut on kaks minutit originaalist pikem, täiendades-uuendades mõnd stseeni. Viitsisin lõpuni vegeteerida, sest polnud väga pikk (88 minutit) ja arvukad pausid taastasid jõudu. Lucas on lavastanud nelja "Star Warsi" kõrval ainult kaks täispikka filmi, seetõttu tekkis huvi vaadata. "American Graffiti" tundus ka tegelikult liiga igav, panin varsti kinni.
"The Nightmare Before Christmas" (1993) --- 6/10
Muusikalivormis must komöödia. Hästi armas täispikk multikas igasugu peletiste linnast, kelle elu sisu on aina Halloweeni pühadeks valmistumine. Ootamatult vaimustub nende pealik Jack Skellington jõuludest ning üritab kõike ümber korraldada.
Stop-motion tehnika ja kujundus teevad sellest ühe pildiliselt omapäraseima linaloo, mida näha võiks. Kõik need vampiirid, kõrvitsapead ja kümned muud koletised on lihtsalt ülinunnud. Kuna teos on pigem ühe-triki-poni, joostakse sisu- ja lauluideedest enne lõppu tühjaks, aga tüütuks ei muutu "Nightmare" kunagi. Esimene pooltund on siiski kõige kõvem, aga nalja saab õnneks üsna konstantselt.
Võimalik eeskuju Pixari "Kollide kompaniile", ise inspireeritud Tim Burtoni "Beetlejuice'ist" ja ilmselt "Addamsite suguvõsast". Aluseks ongi Burtoni kirjatöö, nimelt poeem. Kuigi seal leidus ainult kolm tegelast. Jack Skellingtoni laule lõõritab muide filmi helilooja Danny Elfman.
Henry Selick lavastas hiljem "James and the Giant Peachi" ja "Monkeybone'i". Nüüd on plaanis Neil Gaimani lasteraamatul "Coraline".
Maksis 18 miljonit dollarit, tõi USA kinodest ~50,4. Burton valmistub tänavu sügisel muide ise stop-motion õuduskomöödia multikaga välja tulema. Pealkiri "Corpse Bride" ütleb paljuski ära, mis sisuks; meespeategelase häält loeb Johnny Depp.
"interMission" (2003) --- 6/10
Tragikomöödia kamba Dublini kaks- ja kolmkümmendmidagi-linnanoorte (armu)elust. Ära arvasid, et ansamblifilm. Mis tähendab paraku ka seda, et lugu on vähem silmapaistev kui näitlejatööd. Teiste samasugustega võrreldes sisuliselt ei midagi uut, aga vaadata võib küll.
Kõige kuulsam nimi on siin Colin Farrell ja talle antakse muidugi kõige bravuurikam roll - eemaletõukavalt julm pisipätt. Inglise viimase aja filme vaadanu kohtab mitmeid tuttavaid nägusid veel.
Põhitegijad valdavalt tugeva teatritaustaga, aga oskavad filmi tehes ikka filmi teha, mitte teleteatrit. Eesti kolleegid, võtke palun eeskuju.
Iiri hääldusega inglise keel võib olla raske jälgida. Eesti subtiitreid ma sellele ise ei leidnud. Äkki on sul rohkem õnne.
Rämedalt nüri. Hollywoodi vana kooli süvaulme tüütuimal kujul. Keskne idee pole midagi erilist, isegi kui 1970-ndate alguses oli, ja teostuse on ajahammas parandamatult ära närinud. Ehe piin vaadata.
Director's Cut on kaks minutit originaalist pikem, täiendades-uuendades mõnd stseeni. Viitsisin lõpuni vegeteerida, sest polnud väga pikk (88 minutit) ja arvukad pausid taastasid jõudu. Lucas on lavastanud nelja "Star Warsi" kõrval ainult kaks täispikka filmi, seetõttu tekkis huvi vaadata. "American Graffiti" tundus ka tegelikult liiga igav, panin varsti kinni.
"The Nightmare Before Christmas" (1993) --- 6/10
Muusikalivormis must komöödia. Hästi armas täispikk multikas igasugu peletiste linnast, kelle elu sisu on aina Halloweeni pühadeks valmistumine. Ootamatult vaimustub nende pealik Jack Skellington jõuludest ning üritab kõike ümber korraldada.
Stop-motion tehnika ja kujundus teevad sellest ühe pildiliselt omapäraseima linaloo, mida näha võiks. Kõik need vampiirid, kõrvitsapead ja kümned muud koletised on lihtsalt ülinunnud. Kuna teos on pigem ühe-triki-poni, joostakse sisu- ja lauluideedest enne lõppu tühjaks, aga tüütuks ei muutu "Nightmare" kunagi. Esimene pooltund on siiski kõige kõvem, aga nalja saab õnneks üsna konstantselt.
Võimalik eeskuju Pixari "Kollide kompaniile", ise inspireeritud Tim Burtoni "Beetlejuice'ist" ja ilmselt "Addamsite suguvõsast". Aluseks ongi Burtoni kirjatöö, nimelt poeem. Kuigi seal leidus ainult kolm tegelast. Jack Skellingtoni laule lõõritab muide filmi helilooja Danny Elfman.
Henry Selick lavastas hiljem "James and the Giant Peachi" ja "Monkeybone'i". Nüüd on plaanis Neil Gaimani lasteraamatul "Coraline".
Maksis 18 miljonit dollarit, tõi USA kinodest ~50,4. Burton valmistub tänavu sügisel muide ise stop-motion õuduskomöödia multikaga välja tulema. Pealkiri "Corpse Bride" ütleb paljuski ära, mis sisuks; meespeategelase häält loeb Johnny Depp.
"interMission" (2003) --- 6/10
Tragikomöödia kamba Dublini kaks- ja kolmkümmendmidagi-linnanoorte (armu)elust. Ära arvasid, et ansamblifilm. Mis tähendab paraku ka seda, et lugu on vähem silmapaistev kui näitlejatööd. Teiste samasugustega võrreldes sisuliselt ei midagi uut, aga vaadata võib küll.
Kõige kuulsam nimi on siin Colin Farrell ja talle antakse muidugi kõige bravuurikam roll - eemaletõukavalt julm pisipätt. Inglise viimase aja filme vaadanu kohtab mitmeid tuttavaid nägusid veel.
Põhitegijad valdavalt tugeva teatritaustaga, aga oskavad filmi tehes ikka filmi teha, mitte teleteatrit. Eesti kolleegid, võtke palun eeskuju.
Iiri hääldusega inglise keel võib olla raske jälgida. Eesti subtiitreid ma sellele ise ei leidnud. Äkki on sul rohkem õnne.
March 09, 2005
"Finding Neverland"
Kuulsuse toonud draamas "Monster's Ball" realismile rõhunud Marc Forster teeb "Peeter Paani" saamislooga kannapöörde. Kirjanik Barrie on Johnny Depp, aga seda sa ilmselt tead.
See on tegelikult samuti draama võtmes, aga kasutab vahel pikksilma, et tellisemüüriga eraldatud naaberaias päikest võtvat preili Feelgoodi piiluda. Et siis "nii kurb, et muutub ilusaks" lähenemine. Kuidas õnnestub, sõltub muidugi vaataja maitsest ja kindlasti tujust.
Tunnistan, et filmil on teatav võlu, aga kindlasti ei nõustu Niineväljaga, et kuulub aasta parimate hulka. Isiklikus arvestuses ei jõuaks isegi vist TOP-15 sekka. Sest "Neverland" on üpris tavaline Oscari-hoor, disainikaup eesmärgiga kuldkujukesi võita, millesarnaseid ilmub iga aasta viimasel kuuel nädalal USA kinodesse päris mitu. Konkreetset teost ootas minu meelest Akadeemia poolt ka vääriline reaktsioon: see lubati hunnikutele Oscaritele kandideerima (muusika, kunstnikutöö, kostüümid, montaaž, film, Depp – näitleja, adapteeritud stsenaarium) ning lõpuks anti vaid üks. Vähetähtsast lahtrist pealekauba. Muusika nimelt. Kunstnikud ja kostüümid olid samuti osavad, aga hindajate sõnum mulle meeldib. Püüdke meid pealegi ära osta, küll pealispinna alla ka pilgu viskame.
"Finding Neverlandi" sileda pealispinna all ju haigutab tühjus. See pole enamasti ei lõbustav ega kurb. See pole 20. sajandi alguse elu kujutamises realistlik ega hooli samuti peategelaste saatusi näidates tõetruuks jäämisest. See on lihtsalt kinolinale toodud näidend (aluseks Allan Knee "The Man Who Was Peter Pan"), mille idee pole laita, aga sõnum ei lähe hinge, sest enne seda oled sa pidanud üle pooleteise tunni suhkuvatti nätsutama. Selle filmi tahaks vägisi kokku võtta ühe sõnaga – munadeta.
Kõik on nii hoolega, lausa kliiniliselt paika lihvitud, et võimalus tegelastesse kiinduda või Barrie' poolt armastatud fantaasialende kogeda kaob tahaplaanile. Kui üldse loo vastu sümpaatia tekib, siis ilmselt tänu lavastusele tehnilises mõttes, mis kätkeb ilusaid toone ning võluvalt taasloodud ajastu hõngu. Õnneks mõõdeti tempo ja kestvus täpselt paika – ei minutitki liiga lühike ega pikk ning lõpp on omamoodi armas. Kusjuures põlvnemist teatrilavalt on tugevalt tunda, olgu see siis pluss või miinus.
Tegelaskujud on sama munadeta, aga lihvitud kui stsenaarium. Lihtsalt pole midagi huvitavat öelda ega auhinnata, kuigi Depp kandideeris. Aga tema puhul kompenseerib Akadeemia pigem seda, et kui mees veel põnevaid filme tegi, siis ei pääsenud kunagi kuldkujukeste nominantide sekka. Kuidas muidu seletada, et Depp on jõudnud Oscarit püüdma ainult siin ja "Kariibi mere piraatides". Minule pärineb tema viimane tõesti tähelepanuväärne film aastast 1999.
Ma ei tea, millega see täpselt seostub, aga enne Forsterit keeldusid projektist ligi 50 lavastajat.
Maksis 25 miljonit dollarit, tõi kinodest 105,2. Eestis ekraanil sellest reedest.
Hinne: 6/10
See on tegelikult samuti draama võtmes, aga kasutab vahel pikksilma, et tellisemüüriga eraldatud naaberaias päikest võtvat preili Feelgoodi piiluda. Et siis "nii kurb, et muutub ilusaks" lähenemine. Kuidas õnnestub, sõltub muidugi vaataja maitsest ja kindlasti tujust.
Tunnistan, et filmil on teatav võlu, aga kindlasti ei nõustu Niineväljaga, et kuulub aasta parimate hulka. Isiklikus arvestuses ei jõuaks isegi vist TOP-15 sekka. Sest "Neverland" on üpris tavaline Oscari-hoor, disainikaup eesmärgiga kuldkujukesi võita, millesarnaseid ilmub iga aasta viimasel kuuel nädalal USA kinodesse päris mitu. Konkreetset teost ootas minu meelest Akadeemia poolt ka vääriline reaktsioon: see lubati hunnikutele Oscaritele kandideerima (muusika, kunstnikutöö, kostüümid, montaaž, film, Depp – näitleja, adapteeritud stsenaarium) ning lõpuks anti vaid üks. Vähetähtsast lahtrist pealekauba. Muusika nimelt. Kunstnikud ja kostüümid olid samuti osavad, aga hindajate sõnum mulle meeldib. Püüdke meid pealegi ära osta, küll pealispinna alla ka pilgu viskame.
"Finding Neverlandi" sileda pealispinna all ju haigutab tühjus. See pole enamasti ei lõbustav ega kurb. See pole 20. sajandi alguse elu kujutamises realistlik ega hooli samuti peategelaste saatusi näidates tõetruuks jäämisest. See on lihtsalt kinolinale toodud näidend (aluseks Allan Knee "The Man Who Was Peter Pan"), mille idee pole laita, aga sõnum ei lähe hinge, sest enne seda oled sa pidanud üle pooleteise tunni suhkuvatti nätsutama. Selle filmi tahaks vägisi kokku võtta ühe sõnaga – munadeta.
Kõik on nii hoolega, lausa kliiniliselt paika lihvitud, et võimalus tegelastesse kiinduda või Barrie' poolt armastatud fantaasialende kogeda kaob tahaplaanile. Kui üldse loo vastu sümpaatia tekib, siis ilmselt tänu lavastusele tehnilises mõttes, mis kätkeb ilusaid toone ning võluvalt taasloodud ajastu hõngu. Õnneks mõõdeti tempo ja kestvus täpselt paika – ei minutitki liiga lühike ega pikk ning lõpp on omamoodi armas. Kusjuures põlvnemist teatrilavalt on tugevalt tunda, olgu see siis pluss või miinus.
Tegelaskujud on sama munadeta, aga lihvitud kui stsenaarium. Lihtsalt pole midagi huvitavat öelda ega auhinnata, kuigi Depp kandideeris. Aga tema puhul kompenseerib Akadeemia pigem seda, et kui mees veel põnevaid filme tegi, siis ei pääsenud kunagi kuldkujukeste nominantide sekka. Kuidas muidu seletada, et Depp on jõudnud Oscarit püüdma ainult siin ja "Kariibi mere piraatides". Minule pärineb tema viimane tõesti tähelepanuväärne film aastast 1999.
Ma ei tea, millega see täpselt seostub, aga enne Forsterit keeldusid projektist ligi 50 lavastajat.
Maksis 25 miljonit dollarit, tõi kinodest 105,2. Eestis ekraanil sellest reedest.
Hinne: 6/10
February 28, 2005
Arvutikino
"God Has a Rap Sheet" (2003) --- 7/10
Miks paljud näivad kulutavat rohkem aega, otsimaks neid, keda vihata või kellest end etemana tunda, kui neid, keda armastada? Stsenarist, lavastaja ning üks produtsent Kamal Ahmed esitab oma mõistuloos mitmeid suuri küsimusi elust enesest, aga vastused pole nii selged kui me tahaks. Intelligentide värk.
See on põnevik kaheksast väga erinevast mehest, kes arreteeritakse põhiliselt rahurikkumiste eest ja visatakse ööks luku taha. Kus ootab neid üheksas, kes nimetab end jumalaks.
Tundmatute näitlejate tööd on suurepärased ja The Sacred Groove Posse' taustamuusika lahe, kuigi võiks jääda rohkem tagaplaanile. Dialoogil pole üldse viga ja idee on super. Kahjuks läheb ligi kahetunnine vaatamine rutiinseks kätte, sest huvitavat lugu ja pädevat teostust pärsib üks asi. Üheksa meest, kes öö läbi vaidlevad, ei jõua ei käitumises ega teemavalikult iial kaugemale sellest, millega kõik algab. Pooleteisest tunnist aitaks küll.
Ja lõpp ei tõmba kuidagi kaasa. Kui ikka Jumal+Kurat iseseisvate tegelastena sisse tuua, tuleks neile lahedat teksti jagada nagu "The Acid House'is" või vähemalt "The Devil's Advocate'is". I'm here to challenge and change, not surrender and serve - see on ainus meeldejääv mõtteavaldus, mille taevane isa esitab.
Nii et intelligentne ja omapärane, a midagi olulist jääb puudu. Vaadata soovitan siiski igatahes. Hoian esialgu kõvakettal alles, kuna haruldane teine.
Ahmed: "Näidates seda esmakordselt toatäiele distribuutoritele, ütlesid kõik – hei, poiss, peagi kuuled sa paljudelt inimestelt. Ma ei teadnud, et nad mõtlevad võlausaldajaid." Jah, paraku on see märkimisväärne indie jäänud tähelepanuta. DVD ilmus kodumaal sügisel, loodan, et sellest kujuneb ajapikku väike kultusteos.
"Secondhand Lions" (2003) --- 4/10
Suureks saamise lugu. Ema jätab poja (Haley Joel Osment) suveks kahe veidrikust onu juurde (Michael Caine, Robert Duvall), lootuses nende rahadele ligi pääseda.
Sellised näitlejad, selline lugu. Kuidas saaks ebaõnnestuda? Nagu hinne pealkirja juures vihjab, siiski saab. "Secondhand Lions" on perefilmi võtmes tragikomöödia, kust puuduvad nii draama kui komöödia kui märkimisväärsed näitlejatööd. Vaese mehe "Big Fish" või näljasurma surnud mehe "Amelie", oleneb, milliseid täiskasvanute muinasjutte eelistad.
Sisu on nii nõrk, et ei inspireeri näitlejaidki. Muidu nii soliidsed Caine ja Duvall paeluvad ainult kohalolekuga. "The Sixth Sense'is", "Pay It Forwardis" ja "A.I. - Artificial Intelligence'is" enam kui tõhus lapsnäitleja Osment maadleb nii häälemurde kui stsenaariumiga, mistõttu ta paistab alati ebamugavas olukorras, ebainspireeritud või ebalev. Kõige paremal juhul pädev. Äkki mu lemmik ei osanudki näidelda peale selle ühe rolli? Äkki ta vajab paremat lavastajat, et tulemusi saavutada? Äkki lihtsalt materjal ei sütitanud? Ma väga loodan, et Osment elab rahutu tiineaja üle, naastes võimeka noore näitlejana nagu Christian Bale, mida ennustab Empire. Igatahes ta pole juba üle kahe aasta mingi projektiga liitunud.
Vaimustav idee, aga surnult sündinud. Natuke päästaks Jasmine'i liini väljajätmine, seda võiks lihtsalt jutustada, aga ma ei usu, et tõstaks hinnet rohkem kui ühe palli. Finaal sama ebavajalik kui "Big Fishis": lõhuks kogu selle maagia, mis võinuks vahepeal tekkida.
Mõned faktid, mida lugeda on põnevam kui vaadata. Testpublikule ei meeldinud originaallõpp (pannakse kaasa DVD-variandile), uue tegemine võttis miskipärast 600 000 dollarit. Osalisi turvati igaks juhuks lõvi eest, ent Osmentit ründas hoopis see põrsas, kes koerte hulgas ringi jookseb. "Secondhand Lions" lükati tootmisse ainult Osmenti nime toel, kes kirjutas alla juba enne tootjate ning teiste peaosaliste kindlaksmääramist.
Saadaval ka videolevis. Maksis 30 miljonit dollarit + 20 reklaamile, kinodest 47,9.
"Happy Gilmore" (1996) --- 4/10
Äpardunud hokimees (Adam Sandler) otsustab ruttu sebida korraliku patsaka raha – ostmaks vanaemale tagasi maja, mis läks tolle võlgade katteks. Ta osutub golfigeeniuseks. Ebatavaline spordikomöödia, siis.
Sandleri filmid on palju arenenud, kui võrrelda neid uuemaid kakaga nagu "Happy Gilmore" või "The Waterboy". Õigemini, ta laseb viimasel ajal kirjutada stsenaariumeid inimestel, kes teavad, kuidas karaktereid luua ning lugu edastada. "Endale ja semudele" on muidugi tore pulli teha, aga neljakümnele lähenedes mõtled õnneks intellektuaalsemalt kui ülikooli-aegadel.
"Gilmore" on tüüpiline varane Sandler: üldiselt lõbustav, aga stsenaariumi võiks tasemelt kohe ahju loopida. Me saame aru, mida ta üritab saavutada, aga huumor on ainult mõni aeg nii loll, et ajab naerma. Hiljem on see tihti nii loll, et natuke piinlik vaadata. Veel: hokimeeste pilamine on okei, aga kui peategelase arendamine sellega piirdubki (HG on pooleks kena poiss ja märatsev psühhopaat), kaotab ta igasuguse usutavuse ja sarmi.
Ben Stiller teeb paljutõotava kõrvalosa vanadekodu sanitarina, aga et nali jäetakse arendamata, "õhku rippuma", ei aja see kokkuvõttes naerma.
Maksis 10 miljonit dollarit, tõi kinodest 41,2.
Miks paljud näivad kulutavat rohkem aega, otsimaks neid, keda vihata või kellest end etemana tunda, kui neid, keda armastada? Stsenarist, lavastaja ning üks produtsent Kamal Ahmed esitab oma mõistuloos mitmeid suuri küsimusi elust enesest, aga vastused pole nii selged kui me tahaks. Intelligentide värk.
See on põnevik kaheksast väga erinevast mehest, kes arreteeritakse põhiliselt rahurikkumiste eest ja visatakse ööks luku taha. Kus ootab neid üheksas, kes nimetab end jumalaks.
Tundmatute näitlejate tööd on suurepärased ja The Sacred Groove Posse' taustamuusika lahe, kuigi võiks jääda rohkem tagaplaanile. Dialoogil pole üldse viga ja idee on super. Kahjuks läheb ligi kahetunnine vaatamine rutiinseks kätte, sest huvitavat lugu ja pädevat teostust pärsib üks asi. Üheksa meest, kes öö läbi vaidlevad, ei jõua ei käitumises ega teemavalikult iial kaugemale sellest, millega kõik algab. Pooleteisest tunnist aitaks küll.
Ja lõpp ei tõmba kuidagi kaasa. Kui ikka Jumal+Kurat iseseisvate tegelastena sisse tuua, tuleks neile lahedat teksti jagada nagu "The Acid House'is" või vähemalt "The Devil's Advocate'is". I'm here to challenge and change, not surrender and serve - see on ainus meeldejääv mõtteavaldus, mille taevane isa esitab.
Nii et intelligentne ja omapärane, a midagi olulist jääb puudu. Vaadata soovitan siiski igatahes. Hoian esialgu kõvakettal alles, kuna haruldane teine.
Ahmed: "Näidates seda esmakordselt toatäiele distribuutoritele, ütlesid kõik – hei, poiss, peagi kuuled sa paljudelt inimestelt. Ma ei teadnud, et nad mõtlevad võlausaldajaid." Jah, paraku on see märkimisväärne indie jäänud tähelepanuta. DVD ilmus kodumaal sügisel, loodan, et sellest kujuneb ajapikku väike kultusteos.
"Secondhand Lions" (2003) --- 4/10
Suureks saamise lugu. Ema jätab poja (Haley Joel Osment) suveks kahe veidrikust onu juurde (Michael Caine, Robert Duvall), lootuses nende rahadele ligi pääseda.
Sellised näitlejad, selline lugu. Kuidas saaks ebaõnnestuda? Nagu hinne pealkirja juures vihjab, siiski saab. "Secondhand Lions" on perefilmi võtmes tragikomöödia, kust puuduvad nii draama kui komöödia kui märkimisväärsed näitlejatööd. Vaese mehe "Big Fish" või näljasurma surnud mehe "Amelie", oleneb, milliseid täiskasvanute muinasjutte eelistad.
Sisu on nii nõrk, et ei inspireeri näitlejaidki. Muidu nii soliidsed Caine ja Duvall paeluvad ainult kohalolekuga. "The Sixth Sense'is", "Pay It Forwardis" ja "A.I. - Artificial Intelligence'is" enam kui tõhus lapsnäitleja Osment maadleb nii häälemurde kui stsenaariumiga, mistõttu ta paistab alati ebamugavas olukorras, ebainspireeritud või ebalev. Kõige paremal juhul pädev. Äkki mu lemmik ei osanudki näidelda peale selle ühe rolli? Äkki ta vajab paremat lavastajat, et tulemusi saavutada? Äkki lihtsalt materjal ei sütitanud? Ma väga loodan, et Osment elab rahutu tiineaja üle, naastes võimeka noore näitlejana nagu Christian Bale, mida ennustab Empire. Igatahes ta pole juba üle kahe aasta mingi projektiga liitunud.
Vaimustav idee, aga surnult sündinud. Natuke päästaks Jasmine'i liini väljajätmine, seda võiks lihtsalt jutustada, aga ma ei usu, et tõstaks hinnet rohkem kui ühe palli. Finaal sama ebavajalik kui "Big Fishis": lõhuks kogu selle maagia, mis võinuks vahepeal tekkida.
Mõned faktid, mida lugeda on põnevam kui vaadata. Testpublikule ei meeldinud originaallõpp (pannakse kaasa DVD-variandile), uue tegemine võttis miskipärast 600 000 dollarit. Osalisi turvati igaks juhuks lõvi eest, ent Osmentit ründas hoopis see põrsas, kes koerte hulgas ringi jookseb. "Secondhand Lions" lükati tootmisse ainult Osmenti nime toel, kes kirjutas alla juba enne tootjate ning teiste peaosaliste kindlaksmääramist.
Saadaval ka videolevis. Maksis 30 miljonit dollarit + 20 reklaamile, kinodest 47,9.
"Happy Gilmore" (1996) --- 4/10
Äpardunud hokimees (Adam Sandler) otsustab ruttu sebida korraliku patsaka raha – ostmaks vanaemale tagasi maja, mis läks tolle võlgade katteks. Ta osutub golfigeeniuseks. Ebatavaline spordikomöödia, siis.
Sandleri filmid on palju arenenud, kui võrrelda neid uuemaid kakaga nagu "Happy Gilmore" või "The Waterboy". Õigemini, ta laseb viimasel ajal kirjutada stsenaariumeid inimestel, kes teavad, kuidas karaktereid luua ning lugu edastada. "Endale ja semudele" on muidugi tore pulli teha, aga neljakümnele lähenedes mõtled õnneks intellektuaalsemalt kui ülikooli-aegadel.
"Gilmore" on tüüpiline varane Sandler: üldiselt lõbustav, aga stsenaariumi võiks tasemelt kohe ahju loopida. Me saame aru, mida ta üritab saavutada, aga huumor on ainult mõni aeg nii loll, et ajab naerma. Hiljem on see tihti nii loll, et natuke piinlik vaadata. Veel: hokimeeste pilamine on okei, aga kui peategelase arendamine sellega piirdubki (HG on pooleks kena poiss ja märatsev psühhopaat), kaotab ta igasuguse usutavuse ja sarmi.
Ben Stiller teeb paljutõotava kõrvalosa vanadekodu sanitarina, aga et nali jäetakse arendamata, "õhku rippuma", ei aja see kokkuvõttes naerma.
Maksis 10 miljonit dollarit, tõi kinodest 41,2.
February 21, 2005
"Assault on Precinct 13"
"Assault on Precinct 13" on väidetavalt parim, kui pole vaadanud originaali (1976, lavastas John Carpenter, töötleb ise tegelikult Howard Hawksi 1959.a. vesternit "Rio Bravo") ega prantslaste mitteametlikku uusversiooni "Nid de guepes" (2002, jaksasin vaadata paarkümmend minutit, enne kui hakkas liiga nüri). Nii et selge pilt, miks kolmas "13" mulle igati meeldib. Asi pole üldse selles, et action on kobe ja osatäitjad head.
Mis meil on? Maffiaboss (Laurence Fishburne) võetakse vana-aasta õhtul kinni ja viiakse olude sunnil vahepeatusena varsti suletavasse politseijaoskonda. Aga maja ümber koguneb ruttu kari tüüpe, kes hakkavad relvi välgutama. Seadusesilmadele kangastub, et ellujäämiseks tuleb palju vaeva näha ning alustuseks jagatakse ka kongisistujatele tukid kätte. Suuremates osades Ethan Hawke, Brian Dennehy, Maria Bello, Ja Rule, John Leguizamo, Gabriel Byrne jt.
Prantslaste madin mulle tavaliselt ei meeldi, nii et Jean-Francois Richeti palkamine lavastajaks tundus halb märk. Aga see on eelkõige stuudiotoodang, nii et tal ei lasta õnneks kuidagi normist kõrvale kalduda. Tulemuseks 109 minutit (miinus lõputiitrid) karmi andmist, kus nalja ei tehta ja iga kuul loeb, aga kukkujaid ei loe keegi. 20 miljoni dollarilise eelarve kohta ei oskagi enamat tahta, kuigi seda pole üldse näha, et Hollywoodi mõistes kommirahaga tehtud. "Assault" pole ju "mu plahvatus on suurem kui su plahvatus" tüüpi eputamine, vaid pingeline kassi-hiire mäng väga piiratud alal. Dialoog ei kuulu vast tippude hulka, aga seda ei märkagi, kui tigedad mehed üksteisele lakkamatult auke sisse teevad.
Heroism ja nende tavapärane kaaslane üledoos hiphoppi puuduvad nii õhustikus kui osatäitjate seas, mis annab "Assaultile" igati usutava järelmaitse. Eriti head on Fishburne (esimene projekt pärast "Matrixi"-triloogiat), kelle maffiabossist lausa niriseb jõulisust ning oma koha tunnetust; tippvormis Hawke, ühtaegu nii sitke kui sujuvalt oludega kaasa minev ehk adapteeruv (ta on eriti nauditav Jake'i tausta tutvustavas episoodis); ja Maria Bello, kes on lihtsalt väga seksikas. Ma ei kujutaks Mark Wahlbergi, keda Empire hüüab hellitlevalt Karismavaakumiks, selles osas ettegi, kuigi talle pakuti esimesena.
Ainuke väheke ligadi-logadi aspekt on Jake'i ja Bishopi läbisaamine, millele püütakse kunstlikult lisada sügavust dialoogiga stiilis "ma ei luba sul põgeneda / ma lähen nagunii". Andke neile mõni minut ekraanil juurde, ja see suhe hakkaks ilusti tööle. Äkki tasub oodata DVD pikemat varianti, kui see ikka tulemas.
Hinne: 8/10
Mis meil on? Maffiaboss (Laurence Fishburne) võetakse vana-aasta õhtul kinni ja viiakse olude sunnil vahepeatusena varsti suletavasse politseijaoskonda. Aga maja ümber koguneb ruttu kari tüüpe, kes hakkavad relvi välgutama. Seadusesilmadele kangastub, et ellujäämiseks tuleb palju vaeva näha ning alustuseks jagatakse ka kongisistujatele tukid kätte. Suuremates osades Ethan Hawke, Brian Dennehy, Maria Bello, Ja Rule, John Leguizamo, Gabriel Byrne jt.
Prantslaste madin mulle tavaliselt ei meeldi, nii et Jean-Francois Richeti palkamine lavastajaks tundus halb märk. Aga see on eelkõige stuudiotoodang, nii et tal ei lasta õnneks kuidagi normist kõrvale kalduda. Tulemuseks 109 minutit (miinus lõputiitrid) karmi andmist, kus nalja ei tehta ja iga kuul loeb, aga kukkujaid ei loe keegi. 20 miljoni dollarilise eelarve kohta ei oskagi enamat tahta, kuigi seda pole üldse näha, et Hollywoodi mõistes kommirahaga tehtud. "Assault" pole ju "mu plahvatus on suurem kui su plahvatus" tüüpi eputamine, vaid pingeline kassi-hiire mäng väga piiratud alal. Dialoog ei kuulu vast tippude hulka, aga seda ei märkagi, kui tigedad mehed üksteisele lakkamatult auke sisse teevad.
Heroism ja nende tavapärane kaaslane üledoos hiphoppi puuduvad nii õhustikus kui osatäitjate seas, mis annab "Assaultile" igati usutava järelmaitse. Eriti head on Fishburne (esimene projekt pärast "Matrixi"-triloogiat), kelle maffiabossist lausa niriseb jõulisust ning oma koha tunnetust; tippvormis Hawke, ühtaegu nii sitke kui sujuvalt oludega kaasa minev ehk adapteeruv (ta on eriti nauditav Jake'i tausta tutvustavas episoodis); ja Maria Bello, kes on lihtsalt väga seksikas. Ma ei kujutaks Mark Wahlbergi, keda Empire hüüab hellitlevalt Karismavaakumiks, selles osas ettegi, kuigi talle pakuti esimesena.
Ainuke väheke ligadi-logadi aspekt on Jake'i ja Bishopi läbisaamine, millele püütakse kunstlikult lisada sügavust dialoogiga stiilis "ma ei luba sul põgeneda / ma lähen nagunii". Andke neile mõni minut ekraanil juurde, ja see suhe hakkaks ilusti tööle. Äkki tasub oodata DVD pikemat varianti, kui see ikka tulemas.
Hinne: 8/10
Paulo Coelho "Üksteist minutit"
Ma olen nüüd juba neli Coelho elustiili-aksessuaari – see tähendab, raamatut – läbi lugenud. Enam ei jaksa. Oled vaimne küll, aga pista see endale tagumikku. Hinne: 4/10
February 20, 2005
Arvutikino
Friday Night Lights (2004) --- 5/10
Tõestisündinud draama keskkooli ameerika jalgpallurite raskest elust. Kõlab nagu jänkide film jänkidele? Nii ongi. 1988, Texase väikelinn Odessa. Inimesed on vaesed ja tiinijalgpall kuningas. Kõik noored sportlased näevad mõistagi sitaks paremad välja kui tavapärased 17-18-aastased, aga see on väike asi.
Põhineb raamatul, mille kirjutas H.G. Bissinger, kes on muidugi täitsa juhuslikult Peter Bergi (üks stsenarist, lavastaja) nõbu. Üleookeani kriitikud on parajalt sillas, ja see on juba suur asi. Sest "FNL" pole nagu tavalised spordifilmid. "FNL" on kui kahetunnine muusikavideo, mis ei anna sellest õilsast kontemurdvast alast eriti head ülevaadet. Möll väljakul koosneb valdavalt hetkedest, kus üks, kaks või kolm suurt poissi ühele vastasele korraga peale hüppavad. Väga efektne, aga samas mittemidagiütlev, kui sellega piirdutakse.
Äksi vahele kootakse mõned vinjetid sportlas-koolipoiste eludest ning siin peitub põhjus, miks "FNL" omab teatavat väärtust. Sest osatäitjad on head! Billy Bob Thornton treenerina. Derek Luke uljaspeana, kelle jaoks on jalgpall tähtsaim asi maailmas. Garrett Hedlund tüübina, kelle elu osariigi finaali pürgides vastiku isa tõttu tõesti ebameeldivaks muutub. Ja USA kantristaar Tim McGraw mainitud isana. Vot see härra teeb tõesti meeldejääva töö: õelusest läbi imbunud alkohoolik. Ma olin kindel, et mingi vana näitleja, kes juba kakskümmend aastat töötanud.
Stand by Me (1986) --- 8/10
Stephen Kingi parimad töötlused sünnivad kirjatöödest, mis ei ole otseselt õudukad. "Misery", "Green Mile", "Shawshank Redemption", "Stand by Me", "Apt Pupil": ma olen lõpetanud, teie kõrgeausus. Okei, De Palma vändatud "Carrie" on ka hea, aga ükspuha kumma "The Shiningi" fänne peate otsima mujalt blogidest.
Ma pole lugenud lühiromaani "The Body", millel käesolev põhineb, kuid toon tundub küll väga Kingilik. Neli tiinieelikut sõpra (Wil Wheaton, River Phoenix, Corey Feldman, Jerry O'Connell) otsivad metsast viienda laipa, sest tahavad kuulsaks saada. Neid segavad omavahelised tülid ja kari vanemaid kutte eesotsas eriti vastiku kaagiga (blond Kiefer Sutherland), nii et väike retk jätab neisse kõigisse sügava jälje.
Rob Reineri nähtud lavastustest on "Stand by Me" minu uus lemmik, sest noored näitlejad on tõesti usutavad, suhkrukraanid hoitakse peaaegu alati kontrolli all, tulemus on ühtaegu õudne ning humoorikas. Ja viimane rida on magusmõrult unustamatu.
The I Inside (2003) --- 6/10
Michael Cooney näidendil põnevik kutist (Ryan Phillippe), kes ärkab mälukaotusega haiglas ega suuda meenutada viimast kaht aastat oma elust. Mis juhtus tema vennaga ja kes on kaks neidu, kes tema ümber tiirlevad? Muidugi saab sellest alguse ilge segadus ja panna härra Witherspoon umbkaudu pooleteiseks tunniks mööda haiglakoridore jooksma on lihtsalt ettekääne, et publikut aina uute pööretega üllatada.
Phillippe teeb, mis suudab, et haavatud ja ärevil välja näha, aga see ei paelu meid kaua. Linaloo kohta üldiselt sama: korra vaadata võib, aga säde puudub. Teistes osades Stephen Rea, Piper Perabo, Sarah Polley jt. Phillippe'i asemel pidi mängima Stephen Dorff, Perabo asemel Jennifer Love Hewitt ning peategelase venda kehastava Robert Sean Leonardi asemel Christian Slater. Kahju, et nad ei leidnud aega.
Tõestisündinud draama keskkooli ameerika jalgpallurite raskest elust. Kõlab nagu jänkide film jänkidele? Nii ongi. 1988, Texase väikelinn Odessa. Inimesed on vaesed ja tiinijalgpall kuningas. Kõik noored sportlased näevad mõistagi sitaks paremad välja kui tavapärased 17-18-aastased, aga see on väike asi.
Põhineb raamatul, mille kirjutas H.G. Bissinger, kes on muidugi täitsa juhuslikult Peter Bergi (üks stsenarist, lavastaja) nõbu. Üleookeani kriitikud on parajalt sillas, ja see on juba suur asi. Sest "FNL" pole nagu tavalised spordifilmid. "FNL" on kui kahetunnine muusikavideo, mis ei anna sellest õilsast kontemurdvast alast eriti head ülevaadet. Möll väljakul koosneb valdavalt hetkedest, kus üks, kaks või kolm suurt poissi ühele vastasele korraga peale hüppavad. Väga efektne, aga samas mittemidagiütlev, kui sellega piirdutakse.
Äksi vahele kootakse mõned vinjetid sportlas-koolipoiste eludest ning siin peitub põhjus, miks "FNL" omab teatavat väärtust. Sest osatäitjad on head! Billy Bob Thornton treenerina. Derek Luke uljaspeana, kelle jaoks on jalgpall tähtsaim asi maailmas. Garrett Hedlund tüübina, kelle elu osariigi finaali pürgides vastiku isa tõttu tõesti ebameeldivaks muutub. Ja USA kantristaar Tim McGraw mainitud isana. Vot see härra teeb tõesti meeldejääva töö: õelusest läbi imbunud alkohoolik. Ma olin kindel, et mingi vana näitleja, kes juba kakskümmend aastat töötanud.
Stand by Me (1986) --- 8/10
Stephen Kingi parimad töötlused sünnivad kirjatöödest, mis ei ole otseselt õudukad. "Misery", "Green Mile", "Shawshank Redemption", "Stand by Me", "Apt Pupil": ma olen lõpetanud, teie kõrgeausus. Okei, De Palma vändatud "Carrie" on ka hea, aga ükspuha kumma "The Shiningi" fänne peate otsima mujalt blogidest.
Ma pole lugenud lühiromaani "The Body", millel käesolev põhineb, kuid toon tundub küll väga Kingilik. Neli tiinieelikut sõpra (Wil Wheaton, River Phoenix, Corey Feldman, Jerry O'Connell) otsivad metsast viienda laipa, sest tahavad kuulsaks saada. Neid segavad omavahelised tülid ja kari vanemaid kutte eesotsas eriti vastiku kaagiga (blond Kiefer Sutherland), nii et väike retk jätab neisse kõigisse sügava jälje.
Rob Reineri nähtud lavastustest on "Stand by Me" minu uus lemmik, sest noored näitlejad on tõesti usutavad, suhkrukraanid hoitakse peaaegu alati kontrolli all, tulemus on ühtaegu õudne ning humoorikas. Ja viimane rida on magusmõrult unustamatu.
The I Inside (2003) --- 6/10
Michael Cooney näidendil põnevik kutist (Ryan Phillippe), kes ärkab mälukaotusega haiglas ega suuda meenutada viimast kaht aastat oma elust. Mis juhtus tema vennaga ja kes on kaks neidu, kes tema ümber tiirlevad? Muidugi saab sellest alguse ilge segadus ja panna härra Witherspoon umbkaudu pooleteiseks tunniks mööda haiglakoridore jooksma on lihtsalt ettekääne, et publikut aina uute pööretega üllatada.
Phillippe teeb, mis suudab, et haavatud ja ärevil välja näha, aga see ei paelu meid kaua. Linaloo kohta üldiselt sama: korra vaadata võib, aga säde puudub. Teistes osades Stephen Rea, Piper Perabo, Sarah Polley jt. Phillippe'i asemel pidi mängima Stephen Dorff, Perabo asemel Jennifer Love Hewitt ning peategelase venda kehastava Robert Sean Leonardi asemel Christian Slater. Kahju, et nad ei leidnud aega.
"Million Dollar Baby"
Clint Eastwoodil on pagana ilus vanaduspõlv. Noor naine, noor laps, kõik austavad, raha jätkub. Kui tahab filmi teha, ei pea oma kuulsat minevikku rõhutama, vaid teeb lihtsalt ära. Lausa iga aasta, või vähemalt üle aasta. Produtsent, lavastaja, stsenarist, peaosatäitja, soovi korral isegi helilooja – täielik loominguline vabadus, keegi ei tule ta nägemust kahtluse alla seadma. Raha, võim ja respekt on parim kolmnurk eales, küsi milliselt hiphopparilt tahes.
Kõige parem muidugi, et "Unforgiveni" järgne Eastwood on märkimisväärne filmitegija. (Võib olla oli varem ka, pole näinud.) Tal on tihti midagi öelda ning piisavalt meistrikätt ja kannatust, et see näitlejatest välja timmida. Ta suudab žanre segada ("Täiuslik maailm"). Ta suudab isegi nalja teha ("Kosmosekauboid")! See ei seleta hästi, miks on ta iga õnnestumise kõrval üks või kaks keskpärast, mis ei tõmba kohe kuidagi kaasa. Aga kõigil on halbu päevi.
"Million Dollar Baby" on tema tüüpiline hea asi. Tõsine, aeglane, vaoshoitult tundeline, natuke humoorikas, väga eluline. Suurepärased näitlejatööd, piisavalt sügavad tegelaskujud, võrdselt hoolega komponeeritud lugu ning läbimõeldud lavastus. See on draama vanaduse armetusest räsitud poksitreenerist (Eastwood), kes satub mitte enam sobivalt noore, kuigi seda näljasema talendi otsa (Hilary Swank). Ta ei taha algul mõeldagi naise õpetamisest, aga ümbermõtlemine toob ta ellu midagi väga tähtsat.
Aga see pole tavaline poksifilm, kus esiplaanil noor kuldkinnas ja ta suhe mentoriga. Eastwoodi esmane eesmärk paistab olevat pildike elust, mis lihtsalt juhtub aset leidvat maailmas, kus raha eest pekstakse ja peksa saadakse. Peategelastest, nende omavahelistest suhetest ja minevikust saadakse aimu tasapisi, ja kõik see võlub. Kui viimane kolmandik tõhusamalt lahendada, võiks hinne olla kõrgem kui 8. Praegu ütlen vaid, võimalikke spoilereid vältides, et toonivahetus eriti ei õnnestu. Raske on ühelt loolt teisele üle minna, kui sa oled nii pikalt üht joont järginud.
"Boys Don't Cry" (1999) eest Oscari saanud Swank näitab veelkord, et väärt asja nimel talub ta igasuguset nussi. Daam tegi poksitšempioni kehastamiseks kõvasti trenni, kasvatades mingi 8,6 kg lihasmassi juurde. Nõudlik roll ja traagiline film – ma ei näe, kuidas Swank võiks oma teisest kuldkujukesest ilma jääda.
Põhineb poksispetsi kirjutatud lühijuttudel, kes suri 2002. septembris; võtted kestsid vaid 37 päevaga. Poksifilmi tüüpilisi vigu on teadjate sõnul vähemalt sama palju kui muudes sarnastes, aga meid lihtinimesi see enamasti ei sega, eks. Meelelahutus ikka enne ja realism teisena.
Kandideerib üldse seitsmele Oscarile: lavastus, montaaž, näitleja (Clint Eastwood), näitlejanna (Hilary Swank), kõrvalosa (Morgan Freeman), stsenaarium millegi põhjal, film. Aga filmi eest annaks auhinna ikka "Sidewaysile", alles siis "Million Dollar Baby'le". Kui "Finding Neverland" nähtud, tekib äkki uus favoriit?
Hinne: 8/10
Kõige parem muidugi, et "Unforgiveni" järgne Eastwood on märkimisväärne filmitegija. (Võib olla oli varem ka, pole näinud.) Tal on tihti midagi öelda ning piisavalt meistrikätt ja kannatust, et see näitlejatest välja timmida. Ta suudab žanre segada ("Täiuslik maailm"). Ta suudab isegi nalja teha ("Kosmosekauboid")! See ei seleta hästi, miks on ta iga õnnestumise kõrval üks või kaks keskpärast, mis ei tõmba kohe kuidagi kaasa. Aga kõigil on halbu päevi.
"Million Dollar Baby" on tema tüüpiline hea asi. Tõsine, aeglane, vaoshoitult tundeline, natuke humoorikas, väga eluline. Suurepärased näitlejatööd, piisavalt sügavad tegelaskujud, võrdselt hoolega komponeeritud lugu ning läbimõeldud lavastus. See on draama vanaduse armetusest räsitud poksitreenerist (Eastwood), kes satub mitte enam sobivalt noore, kuigi seda näljasema talendi otsa (Hilary Swank). Ta ei taha algul mõeldagi naise õpetamisest, aga ümbermõtlemine toob ta ellu midagi väga tähtsat.
Aga see pole tavaline poksifilm, kus esiplaanil noor kuldkinnas ja ta suhe mentoriga. Eastwoodi esmane eesmärk paistab olevat pildike elust, mis lihtsalt juhtub aset leidvat maailmas, kus raha eest pekstakse ja peksa saadakse. Peategelastest, nende omavahelistest suhetest ja minevikust saadakse aimu tasapisi, ja kõik see võlub. Kui viimane kolmandik tõhusamalt lahendada, võiks hinne olla kõrgem kui 8. Praegu ütlen vaid, võimalikke spoilereid vältides, et toonivahetus eriti ei õnnestu. Raske on ühelt loolt teisele üle minna, kui sa oled nii pikalt üht joont järginud.
"Boys Don't Cry" (1999) eest Oscari saanud Swank näitab veelkord, et väärt asja nimel talub ta igasuguset nussi. Daam tegi poksitšempioni kehastamiseks kõvasti trenni, kasvatades mingi 8,6 kg lihasmassi juurde. Nõudlik roll ja traagiline film – ma ei näe, kuidas Swank võiks oma teisest kuldkujukesest ilma jääda.
Põhineb poksispetsi kirjutatud lühijuttudel, kes suri 2002. septembris; võtted kestsid vaid 37 päevaga. Poksifilmi tüüpilisi vigu on teadjate sõnul vähemalt sama palju kui muudes sarnastes, aga meid lihtinimesi see enamasti ei sega, eks. Meelelahutus ikka enne ja realism teisena.
Kandideerib üldse seitsmele Oscarile: lavastus, montaaž, näitleja (Clint Eastwood), näitlejanna (Hilary Swank), kõrvalosa (Morgan Freeman), stsenaarium millegi põhjal, film. Aga filmi eest annaks auhinna ikka "Sidewaysile", alles siis "Million Dollar Baby'le". Kui "Finding Neverland" nähtud, tekib äkki uus favoriit?
Hinne: 8/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
