"Assault on Precinct 13"

"Assault on Precinct 13" on väidetavalt parim, kui pole vaadanud originaali (1976, lavastas John Carpenter, töötleb ise tegelikult Howard Hawksi 1959.a. vesternit "Rio Bravo") ega prantslaste mitteametlikku uusversiooni "Nid de guepes" (2002, jaksasin vaadata paarkümmend minutit, enne kui hakkas liiga nüri). Nii et selge pilt, miks kolmas "13" mulle igati meeldib. Asi pole üldse selles, et action on kobe ja osatäitjad head.

Mis meil on? Maffiaboss (Laurence Fishburne) võetakse vana-aasta õhtul kinni ja viiakse olude sunnil vahepeatusena varsti suletavasse politseijaoskonda. Aga maja ümber koguneb ruttu kari tüüpe, kes hakkavad relvi välgutama. Seadusesilmadele kangastub, et ellujäämiseks tuleb palju vaeva näha ning alustuseks jagatakse ka kongisistujatele tukid kätte. Suuremates osades Ethan Hawke, Brian Dennehy, Maria Bello, Ja Rule, John Leguizamo, Gabriel Byrne jt.

Prantslaste madin mulle tavaliselt ei meeldi, nii et Jean-Francois Richeti palkamine lavastajaks tundus halb märk. Aga see on eelkõige stuudiotoodang, nii et tal ei lasta õnneks kuidagi normist kõrvale kalduda. Tulemuseks 109 minutit (miinus lõputiitrid) karmi andmist, kus nalja ei tehta ja iga kuul loeb, aga kukkujaid ei loe keegi. 20 miljoni dollarilise eelarve kohta ei oskagi enamat tahta, kuigi seda pole üldse näha, et Hollywoodi mõistes kommirahaga tehtud. "Assault" pole ju "mu plahvatus on suurem kui su plahvatus" tüüpi eputamine, vaid pingeline kassi-hiire mäng väga piiratud alal. Dialoog ei kuulu vast tippude hulka, aga seda ei märkagi, kui tigedad mehed üksteisele lakkamatult auke sisse teevad.

Heroism ja nende tavapärane kaaslane üledoos hiphoppi puuduvad nii õhustikus kui osatäitjate seas, mis annab "Assaultile" igati usutava järelmaitse. Eriti head on Fishburne (esimene projekt pärast "Matrixi"-triloogiat), kelle maffiabossist lausa niriseb jõulisust ning oma koha tunnetust; tippvormis Hawke, ühtaegu nii sitke kui sujuvalt oludega kaasa minev ehk adapteeruv (ta on eriti nauditav Jake'i tausta tutvustavas episoodis); ja Maria Bello, kes on lihtsalt väga seksikas. Ma ei kujutaks Mark Wahlbergi, keda Empire hüüab hellitlevalt Karismavaakumiks, selles osas ettegi, kuigi talle pakuti esimesena.

Ainuke väheke ligadi-logadi aspekt on Jake'i ja Bishopi läbisaamine, millele püütakse kunstlikult lisada sügavust dialoogiga stiilis "ma ei luba sul põgeneda / ma lähen nagunii". Andke neile mõni minut ekraanil juurde, ja see suhe hakkaks ilusti tööle. Äkki tasub oodata DVD pikemat varianti, kui see ikka tulemas.

Hinne: 8/10