Arvutikino

Friday Night Lights (2004) --- 5/10
Tõestisündinud draama keskkooli ameerika jalgpallurite raskest elust. Kõlab nagu jänkide film jänkidele? Nii ongi. 1988, Texase väikelinn Odessa. Inimesed on vaesed ja tiinijalgpall kuningas. Kõik noored sportlased näevad mõistagi sitaks paremad välja kui tavapärased 17-18-aastased, aga see on väike asi.

Põhineb raamatul, mille kirjutas H.G. Bissinger, kes on muidugi täitsa juhuslikult Peter Bergi (üks stsenarist, lavastaja) nõbu. Üleookeani kriitikud on parajalt sillas, ja see on juba suur asi. Sest "FNL" pole nagu tavalised spordifilmid. "FNL" on kui kahetunnine muusikavideo, mis ei anna sellest õilsast kontemurdvast alast eriti head ülevaadet. Möll väljakul koosneb valdavalt hetkedest, kus üks, kaks või kolm suurt poissi ühele vastasele korraga peale hüppavad. Väga efektne, aga samas mittemidagiütlev, kui sellega piirdutakse.

Äksi vahele kootakse mõned vinjetid sportlas-koolipoiste eludest ning siin peitub põhjus, miks "FNL" omab teatavat väärtust. Sest osatäitjad on head! Billy Bob Thornton treenerina. Derek Luke uljaspeana, kelle jaoks on jalgpall tähtsaim asi maailmas. Garrett Hedlund tüübina, kelle elu osariigi finaali pürgides vastiku isa tõttu tõesti ebameeldivaks muutub. Ja USA kantristaar Tim McGraw mainitud isana. Vot see härra teeb tõesti meeldejääva töö: õelusest läbi imbunud alkohoolik. Ma olin kindel, et mingi vana näitleja, kes juba kakskümmend aastat töötanud.



Stand by Me (1986) --- 8/10
Stephen Kingi parimad töötlused sünnivad kirjatöödest, mis ei ole otseselt õudukad. "Misery", "Green Mile", "Shawshank Redemption", "Stand by Me", "Apt Pupil": ma olen lõpetanud, teie kõrgeausus. Okei, De Palma vändatud "Carrie" on ka hea, aga ükspuha kumma "The Shiningi" fänne peate otsima mujalt blogidest.

Ma pole lugenud lühiromaani "The Body", millel käesolev põhineb, kuid toon tundub küll väga Kingilik. Neli tiinieelikut sõpra (Wil Wheaton, River Phoenix, Corey Feldman, Jerry O'Connell) otsivad metsast viienda laipa, sest tahavad kuulsaks saada. Neid segavad omavahelised tülid ja kari vanemaid kutte eesotsas eriti vastiku kaagiga (blond Kiefer Sutherland), nii et väike retk jätab neisse kõigisse sügava jälje.

Rob Reineri nähtud lavastustest on "Stand by Me" minu uus lemmik, sest noored näitlejad on tõesti usutavad, suhkrukraanid hoitakse peaaegu alati kontrolli all, tulemus on ühtaegu õudne ning humoorikas. Ja viimane rida on magusmõrult unustamatu.



The I Inside (2003) --- 6/10
Michael Cooney näidendil põnevik kutist (Ryan Phillippe), kes ärkab mälukaotusega haiglas ega suuda meenutada viimast kaht aastat oma elust. Mis juhtus tema vennaga ja kes on kaks neidu, kes tema ümber tiirlevad? Muidugi saab sellest alguse ilge segadus ja panna härra Witherspoon umbkaudu pooleteiseks tunniks mööda haiglakoridore jooksma on lihtsalt ettekääne, et publikut aina uute pööretega üllatada.

Phillippe teeb, mis suudab, et haavatud ja ärevil välja näha, aga see ei paelu meid kaua. Linaloo kohta üldiselt sama: korra vaadata võib, aga säde puudub. Teistes osades Stephen Rea, Piper Perabo, Sarah Polley jt. Phillippe'i asemel pidi mängima Stephen Dorff, Perabo asemel Jennifer Love Hewitt ning peategelase venda kehastava Robert Sean Leonardi asemel Christian Slater. Kahju, et nad ei leidnud aega.