Deuce (Rob Schneider) põgeneb ootamatu jama eest Amsterdami, kus teda ootab vana sõber, sutenöör T.J. (Eddie Griffin). Sõbral on ka häda majas, sest keegi osavkäpp hakkas kohalikke gigolosid teise ilma saatma ega plaani märkide kohaselt niipea puhkusele sõita. Deuce siis uurib asja ning teenib igaks juhuks raha ka.
Järg komöödiale "Deuce Bigalow: Male Gigolo" (1999). Veider, et tegemisega nii pikalt viivitati. Ehk kardeti, et esimese menu oli õnnelik juhus ning tegelikult on rahval sellest heasüdamlikust mehikesest täiesti savi, kelle missiooniks panna naissoo kõige isutapvamad isendid end erilisena tundma, ja seda sandikopikate eest. Ja õige kah, sest praeguse tempo juures teisest väljalaskest küll kinomaja staari ei kujune. Mis siis, et see on isegi parem kui esimene.
Khm... lausa piinlik jätkata. Mind tuntakse neetult karmi filmiarvustajana, aga siis võtan kätte ning kiidan taolist "kinematograafilist katku" (kohaliku levitaja hinnang) nagu Rob Schneideri komöödia. Aga mis ma teha saan kui mulle meeldib! Schneider ise on äge ning tema arusaam sellest, kuidas komöödiat teha, veel ägedam. Jah, ta mõjub nagu kolmandat põlvkonda vaese mehe Adam Sandler (kes on viimasel ajal tõesti kõvaks meheks hakanud) ehk maakeeli täieliku ajuaaduna, aga ikka sümpatiseerib.
Mul on vist nõrkus tüüpide vastu, kes näevad välja nagu nad põgenesid keskkoolist, kus neid topiti iga päev pärast tunde suurde prügikonteinerisse vangi.
Hea, et sellest rääkisin, sest meelde tuli klaviatuuri näppimise ajal. Et miks Schneider meeldib. Tal on huvitavam nägu kui enamikel filmikoomikutel. Ta ei karda nalja otsides laskuda ükspuha kui madalale. Võrdlus kaevuriga, kes töötab roppuste šahtis, tundub jumala õiglane. Aga ta teeb seda kuidagi meeldivalt, omamehelikult. Mitte kui "Jackassi" või Esto TV moodi tolad, et oh kui humoorikad me oleme, täitsa perses, naera puruks (või kui ei naera, tehakse nägu, et ise olen loll). Ta lihtsalt paneb või laseb panna oma tegelase alati nii rõvedasse olukorda, et vägisi ajab itsitama. Vahel teisi ka, aga peamiselt ennast.
Aga ta ei kutsu minu arust lamajat lööma, ühiselt kõige äpuma üle irvitama. Selleks on ta liiga leidlik. Tema igas komöödias on haigelt häid ideid, kui aktsepteerid, et naljad lähevad alati nii kaugele üle maitsekuse piiri, et tulevad pea ringiga tagasi. Näiteks "European Gigolos" on üks kena kehaga mimm, kes sai üsas viibides kiiritust ja kellel on seetõttu nina asemel mehe lont. Muidugi pole mõeldud isast elevanti. Schneiderit teades pole üllatav, et mimm hakkab mingil hetkel ka aevastama ja... edasi vaadake ise. Kurat, on ju originaalne! Kuidas saab sellist totrust mitte armastada? Ja ärge tulge rääkima, et täiskasvanud ei naera. Järele mõeldes ärge tulge rääkima, et täiskasvanud üldse eksisteerivad. Mina pole ühtegi näinud. Kui püüaks ühe kinni, müüks tsirkusele vist.
"European Gigolo" naljade alustalad on samad kui "Male Gigolos": koledad naised, T.J.-i kirev suteka-elustiil ja koledad viisid, kuidas Deuce'ile haiget tehakse või ebameeldivusi tekitatakse. See kõik on haigem ja leidlikum kui lugedes tundub. Ainuke kild, mida oskasin ette oodata, oli "Amsterdam ja esimene pilvesolek". Tehke järele, teised ropud komöödiad. Siin on uusi ideid rohkem kui kümnes "Eurotripis".
Pealkiri kah parem kui esimesel osal. Mis kuradi meesgigolo, gigolod ongi isased, eks. Euroopa kõlab aga kuidagi šikilt. Küll mina juba tean, ma elan ise ka Euroopas.
Tükk aega pole kinos nii palju naernud. Olen sinisilmne, usun, et maailmas leidub palju teisigi, kellele Schneideri värk meeldib. Nad lihtsalt ei julge öelda. Endast lugupidavate kinosõprade jaoks kõlab selle tunnistamine nagu "kas ma võin su ninakolle süüa?". Mul seevastu pole suurt kaotada, sest kriitikuid ei austa nagunii keegi.
Hinne: 8/10
September 22, 2005
September 20, 2005
Ühe mõtte veel lisaks siia juurde
www.ausjahalastamatu.com ilmutab jälle elumärke. Üle pika aja lisati sinna uus filmiarvustus ja foorumisse muidu mõnu. Vaata, et sa nüüd kuuma annad, Märt. Mulle õppelaenu käendada võib iga loll, aga ainult sina kirjutad selliseid artikleid nagu sina.
September 19, 2005
Stephen King "The Bachman Books"
Suvel ja vahetult pärast seda on minu popkultuuri-tarbimine olnud hektiline, katkendlik. Eriti ei loe, mängi arvutiga ega vaata filme. Ainult mõned videod, aga neist ei viitsi miskipärast kribida.
Kingi nelja varast romaani koondav "The Bachman Books" kulges samuti vaevaliselt. Kusjuures tõesti väärt kogu on, aga veel enne poole peale jõudmist kadus jaks ära. Mõõdukus ennekõike – lemmikuidki kirjarüütleid ei maksa tarbida korraga suures koguses.
King on avaldanud selle varjunimega aegade jooksul kuus romaani. Samade kaante vahele pandi "Rage", "The Long Walk", "Roadwork", "The Running Man" (millest vändati 1980-ndate keskel Schwarzeneggeriga peaosas rämpsmärul)... Välja jäid eeskujulik "Thinner" ja kõikuva tasemega õudukas "The Regulators".
Kusjuures valik tehti väga oskuslikult. Siinne nelik on temaatiliselt ja stiililt omavahel sarnased (lihtne poiss / mees astub vabatahtlikult, aga mingi kestva sunni tagajärjel olukorda, mis röövib alguses allesjäänud eneseväärikuse ja ähvardab ruttu ka elu võtta), ülejäänud kaks omavahel (keegi mängib kaaskodanike eludega jumalat, kus võit eeldab tugevat pingutust ja head õnne; sisaldavad müstikat).
"Rage", "The Long Walk", "Roadwork" ja "The Running Man" on Kingi kohta lühikesed stoorid, jämedalt ümardades 150-250 lehekülje vahel. Lakkamatu tegevus, tempo tihti peale sunnitud. Autorile hiljem omaseks saanud hoolikale karakteriarendusele pole seetõttu kohta, aga tulemus ei kannata õnneks üldse. Tegelased on niigi intrigeerivad ja üldse jagub filosoofilisi arutlusi elust natuke rohkem kui tavaliselt. Suuremaid tegelasi on muide igas järgnevas loos vähem kui enne. Heh. Lahe oleks teada, kas selline järjekord on juhus.
Lühidalt sisust, kuna olen kindel, et see äratab isu tutvuda. "Rage" (1977) on keskkooli-poisist, kes tulistab ühel halval päeval surnuks õpetaja ja võtab klassitäie kaaslasi pantvangi; ülejäänu on seletused, mis võis selleni viia. "The Long Walk" (1979) jutustab poiste jalutamisvõistlusest, millest on kujunenud tuleviku-USA suursport; kõnni vähemalt neli miili tunnis peatumata 450 miili ja saad kõik, mida hing ihaldab; kes ei pea vastu, saavad kolm viga sooritades samal kohal kuuli pähe. "The Roadwork" (1981) on ilmselt suurim Kingi saavutus enne, nüüd ning edaspidi: kuhu võib viia keskeakriis. "The Running Man" (1982) on ülipopulaarsest telemängust lähema tuleviku USAs, kus nimiosalist kütitakse nagu ohtlikku looma, aga kuu aega vastupidaja pälvib miljard dollarit. Nagu kolleeg Siil oma ajaveebis maininud, sarnaneb see hilisemale filmile nagu rummikook vedelale kakale.
Kõige nõrgem lugu ongi vast viimane, milles pole süüdi tasemel tegevustik ja tegelased, vaid kõik nendeväline. Esiteks tekib häirivaid küsimusi nagu kuidas tagada, et alatasa kuskil peidus redutav jooksik midagi näitamisväärset linti võtab (ta peab iga päev kaks isetehtud klippi posti panema). Ja selline mustvalge ultrainimvaenulik kapitalismiühiskond mõjub igatahes naiivselt, justnagu Kingi mõttelennule aidanuks kaasa need toredad kamraadid, kelle sulest valmisid "Seiklusjutte maalt ja merelt" põhiliseks täitematerjaliks kujunenud sotsialistlik-heroistlikud seiklusromaanid. Okei, nii naiivne see pole, aga mitte tavapärasel tasemel samuti.
Sissejuhatus on pikk ja vormitu nagu Kingile omane. Palju infot saab siiski – miks ta varjunime kasutas, miks lõpetas, tema varasemast kirjanikukarjäärist jm.
See nelik on vormilt ebatavaline, aga sisult parima seas, mida autor üldse pakub. Suure M-iga Maiuspala, kui kelmikalt väljenduda.
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 1986. 865 lk.
Kingi nelja varast romaani koondav "The Bachman Books" kulges samuti vaevaliselt. Kusjuures tõesti väärt kogu on, aga veel enne poole peale jõudmist kadus jaks ära. Mõõdukus ennekõike – lemmikuidki kirjarüütleid ei maksa tarbida korraga suures koguses.
King on avaldanud selle varjunimega aegade jooksul kuus romaani. Samade kaante vahele pandi "Rage", "The Long Walk", "Roadwork", "The Running Man" (millest vändati 1980-ndate keskel Schwarzeneggeriga peaosas rämpsmärul)... Välja jäid eeskujulik "Thinner" ja kõikuva tasemega õudukas "The Regulators".
Kusjuures valik tehti väga oskuslikult. Siinne nelik on temaatiliselt ja stiililt omavahel sarnased (lihtne poiss / mees astub vabatahtlikult, aga mingi kestva sunni tagajärjel olukorda, mis röövib alguses allesjäänud eneseväärikuse ja ähvardab ruttu ka elu võtta), ülejäänud kaks omavahel (keegi mängib kaaskodanike eludega jumalat, kus võit eeldab tugevat pingutust ja head õnne; sisaldavad müstikat).
"Rage", "The Long Walk", "Roadwork" ja "The Running Man" on Kingi kohta lühikesed stoorid, jämedalt ümardades 150-250 lehekülje vahel. Lakkamatu tegevus, tempo tihti peale sunnitud. Autorile hiljem omaseks saanud hoolikale karakteriarendusele pole seetõttu kohta, aga tulemus ei kannata õnneks üldse. Tegelased on niigi intrigeerivad ja üldse jagub filosoofilisi arutlusi elust natuke rohkem kui tavaliselt. Suuremaid tegelasi on muide igas järgnevas loos vähem kui enne. Heh. Lahe oleks teada, kas selline järjekord on juhus.
Lühidalt sisust, kuna olen kindel, et see äratab isu tutvuda. "Rage" (1977) on keskkooli-poisist, kes tulistab ühel halval päeval surnuks õpetaja ja võtab klassitäie kaaslasi pantvangi; ülejäänu on seletused, mis võis selleni viia. "The Long Walk" (1979) jutustab poiste jalutamisvõistlusest, millest on kujunenud tuleviku-USA suursport; kõnni vähemalt neli miili tunnis peatumata 450 miili ja saad kõik, mida hing ihaldab; kes ei pea vastu, saavad kolm viga sooritades samal kohal kuuli pähe. "The Roadwork" (1981) on ilmselt suurim Kingi saavutus enne, nüüd ning edaspidi: kuhu võib viia keskeakriis. "The Running Man" (1982) on ülipopulaarsest telemängust lähema tuleviku USAs, kus nimiosalist kütitakse nagu ohtlikku looma, aga kuu aega vastupidaja pälvib miljard dollarit. Nagu kolleeg Siil oma ajaveebis maininud, sarnaneb see hilisemale filmile nagu rummikook vedelale kakale.
Kõige nõrgem lugu ongi vast viimane, milles pole süüdi tasemel tegevustik ja tegelased, vaid kõik nendeväline. Esiteks tekib häirivaid küsimusi nagu kuidas tagada, et alatasa kuskil peidus redutav jooksik midagi näitamisväärset linti võtab (ta peab iga päev kaks isetehtud klippi posti panema). Ja selline mustvalge ultrainimvaenulik kapitalismiühiskond mõjub igatahes naiivselt, justnagu Kingi mõttelennule aidanuks kaasa need toredad kamraadid, kelle sulest valmisid "Seiklusjutte maalt ja merelt" põhiliseks täitematerjaliks kujunenud sotsialistlik-heroistlikud seiklusromaanid. Okei, nii naiivne see pole, aga mitte tavapärasel tasemel samuti.
Sissejuhatus on pikk ja vormitu nagu Kingile omane. Palju infot saab siiski – miks ta varjunime kasutas, miks lõpetas, tema varasemast kirjanikukarjäärist jm.
See nelik on vormilt ebatavaline, aga sisult parima seas, mida autor üldse pakub. Suure M-iga Maiuspala, kui kelmikalt väljenduda.
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 1986. 865 lk.
September 17, 2005
"Separate Lies"
Keskea piiri ületanud abielupaar. Mees (Tom Wilkinson) arvab, et nad on õnnelikud. Naine (Emily Watson) tunneb seevastu, et veab kaasat alati alt, ei vasta tolle kõrgetele standarditele. Nende elu raputab segi naabruses toimunud õnnetus, mis kaevab üles mitmesuguseid inetuid saladusi. Asjadega on seotud ka jõhkralt pohhuistliku moega peretuttav (Rupert Everett).
Stsenarist ja lavastaja on üks mees, Julian Fellowes. Tema töö põhineb inglise kirjaniku Nigel Balchini romaanil, keda ekraniseeriti kahel aastakümnel pärast Teist maailmasõda kodumaal päris tihedalt. Pärast seda tekkis aga üle neljakümne aasta veninud paus. Fellowest tuntakse eelkõige näitlejana, seejärel stsenaristina... lavastaja on ta esmakordselt.
Pärast ta osalust igava "Gosford Parki" ja eemaletõukavalt halva "Vanity Fairi" kirjutamisel poleks oodanud erilist saavutust, aga siit tuleb üllatus. "Separate Lies" on pingutuseta sellel aastal ilmunutest üks parimaid filme. Tegu on draamaga, mille keskmes oma realistlikkuses ning ausameelsuses lausa julm karakteriuuring kolme keskse tegelase kallal. Ilustamine või muidu jauramine jäetakse otsustavalt kõrvale, uurides mis paneb need inimesed tiksuma ja sooritama täpselt selliseid tegusid nagu nad sooritavad. Eluvõõramad ei pruugi tegelastesse uskuma hakata, mis viib peatselt igavlemiseni, aga see oht eksisteerib parimategi draamade puhul. Eriti meeldiv, et William Bule'i kuju ei jää samuti
Peaosaliste kolmik on nii tõhus, et mõjuvamat ansamblitööd suurel ekraanil lähiminevikust lausa ei meenugi. Nad on kõik muidugi kogemustega tegijad ning tõepoolest: miski ei pakuks suuremat naudingut kui näha oma ala meistreid tegutsemas. Eriti paistab silma Wilkinson mehena, kes püüab veel hiljuti nii "korras" tundunud elu meeleheitlikult tagasi raamidesse suruda. Tema inglaslik vaoshoitus ei takista siiski laia rea emotsioonide läbimängimist ning enam kui meisterlikule sooritusele on kerge kaasa elada. Mitmed stseenid, kus Jamesi tabab saatusehoop teise järel, on absoluutselt südantlõhestavad. Wilkinson lihtsalt peab pääsema Oscarile kandideerima, et see unustamatu näitlejatöö ei jääks laiema tunnustuseta. Sellised rollid kuluks ära De Nirole, et 1970-80-ndate hiilgus taastuks.
Võimalikud Oscarid: stsenaarium, film, näitleja (Wilkinson), näitlejanna (Watson), kõrvalosaline (Everett). Kardan siiski, et jääb tähelepanust kõrvale, nagu ei leitud kinopublikutki.
Õigupoolest on '03 lõpus vändatud teoses saatus tüüpiline heale filmile, mis ei sobi reklaamijate jaoks atraktiivsetesse lahtritesse nagu kulukas märul, thriller või eesrindlane (kõiksugu auhindade noolija). St, valmib, ei leia levitajat, suurstuudio lisab lõpuks enda kataloogi, aga ei viitsi turustusnippi välja mõelda, kogub niisama tolmu (pahemal juhul aastaid) ja lõpuks lastakse kära tegemata loetud arvul ekraanidel välja. Kadudes sama vaikselt. Õnneks pakub tänapäeval teist võimalust DVD-väljalase, mis võib algselt läbikukkunud linaloo siiski popiks muuta.
R vaatajapiirang USAs on müstika. Pole siin roppusi, seksi ega vägivalda, kõigest täiskasvanute elu ja probleemid. Samal ajal toimub mõnes filmis kaks tundi mollimist ja taga-ajamist, aga neid õnnistatakse PG-13-ga. Aru ma ei mõista, kas ja kuidas üle lombi otsustajad mõtlevad.
Puhastverd britilik draama, nii et kui sa kannatad inglasi ainult Hugh Granti kehastuses, jäta "Separate Lies" rahumeeli vahele. Teised otsigu seda tänavuse PÖFFi kavast. Loodan väga, et see lisatakse sinna.
Eelkõige mõtisklus armastusest ning kuidas selle tähtsus ja sisu vananedes muutuvad. Terav sisutihe draama, mis tundub vähem kui 90-minutilisena nagu kahetunnine. Heas mõttes. Siia mahub lühikese ajaga nii palju. Muidugi ei saavuta sellist intensiivsust korraliku stsenaariumita, mis paistab samuti silma tugevusega nii ülesehituselt, dialoogilt kui sisuliselt löövuselt.
Hinne: 9/10
Stsenarist ja lavastaja on üks mees, Julian Fellowes. Tema töö põhineb inglise kirjaniku Nigel Balchini romaanil, keda ekraniseeriti kahel aastakümnel pärast Teist maailmasõda kodumaal päris tihedalt. Pärast seda tekkis aga üle neljakümne aasta veninud paus. Fellowest tuntakse eelkõige näitlejana, seejärel stsenaristina... lavastaja on ta esmakordselt.
Pärast ta osalust igava "Gosford Parki" ja eemaletõukavalt halva "Vanity Fairi" kirjutamisel poleks oodanud erilist saavutust, aga siit tuleb üllatus. "Separate Lies" on pingutuseta sellel aastal ilmunutest üks parimaid filme. Tegu on draamaga, mille keskmes oma realistlikkuses ning ausameelsuses lausa julm karakteriuuring kolme keskse tegelase kallal. Ilustamine või muidu jauramine jäetakse otsustavalt kõrvale, uurides mis paneb need inimesed tiksuma ja sooritama täpselt selliseid tegusid nagu nad sooritavad. Eluvõõramad ei pruugi tegelastesse uskuma hakata, mis viib peatselt igavlemiseni, aga see oht eksisteerib parimategi draamade puhul. Eriti meeldiv, et William Bule'i kuju ei jää samuti
Peaosaliste kolmik on nii tõhus, et mõjuvamat ansamblitööd suurel ekraanil lähiminevikust lausa ei meenugi. Nad on kõik muidugi kogemustega tegijad ning tõepoolest: miski ei pakuks suuremat naudingut kui näha oma ala meistreid tegutsemas. Eriti paistab silma Wilkinson mehena, kes püüab veel hiljuti nii "korras" tundunud elu meeleheitlikult tagasi raamidesse suruda. Tema inglaslik vaoshoitus ei takista siiski laia rea emotsioonide läbimängimist ning enam kui meisterlikule sooritusele on kerge kaasa elada. Mitmed stseenid, kus Jamesi tabab saatusehoop teise järel, on absoluutselt südantlõhestavad. Wilkinson lihtsalt peab pääsema Oscarile kandideerima, et see unustamatu näitlejatöö ei jääks laiema tunnustuseta. Sellised rollid kuluks ära De Nirole, et 1970-80-ndate hiilgus taastuks.
Võimalikud Oscarid: stsenaarium, film, näitleja (Wilkinson), näitlejanna (Watson), kõrvalosaline (Everett). Kardan siiski, et jääb tähelepanust kõrvale, nagu ei leitud kinopublikutki.
Õigupoolest on '03 lõpus vändatud teoses saatus tüüpiline heale filmile, mis ei sobi reklaamijate jaoks atraktiivsetesse lahtritesse nagu kulukas märul, thriller või eesrindlane (kõiksugu auhindade noolija). St, valmib, ei leia levitajat, suurstuudio lisab lõpuks enda kataloogi, aga ei viitsi turustusnippi välja mõelda, kogub niisama tolmu (pahemal juhul aastaid) ja lõpuks lastakse kära tegemata loetud arvul ekraanidel välja. Kadudes sama vaikselt. Õnneks pakub tänapäeval teist võimalust DVD-väljalase, mis võib algselt läbikukkunud linaloo siiski popiks muuta.
R vaatajapiirang USAs on müstika. Pole siin roppusi, seksi ega vägivalda, kõigest täiskasvanute elu ja probleemid. Samal ajal toimub mõnes filmis kaks tundi mollimist ja taga-ajamist, aga neid õnnistatakse PG-13-ga. Aru ma ei mõista, kas ja kuidas üle lombi otsustajad mõtlevad.
Puhastverd britilik draama, nii et kui sa kannatad inglasi ainult Hugh Granti kehastuses, jäta "Separate Lies" rahumeeli vahele. Teised otsigu seda tänavuse PÖFFi kavast. Loodan väga, et see lisatakse sinna.
Eelkõige mõtisklus armastusest ning kuidas selle tähtsus ja sisu vananedes muutuvad. Terav sisutihe draama, mis tundub vähem kui 90-minutilisena nagu kahetunnine. Heas mõttes. Siia mahub lühikese ajaga nii palju. Muidugi ei saavuta sellist intensiivsust korraliku stsenaariumita, mis paistab samuti silma tugevusega nii ülesehituselt, dialoogilt kui sisuliselt löövuselt.
Hinne: 9/10
September 14, 2005
"Transporter 2"
Esimene osa ei jäänud meelde millegi erilisega peale selle, et Jason Stathamile leiti ometi ülimalt sobiv roll. Kuller, kes täidab vaid eriti valgustkartvaid tellimusi. Tõsine tüüp, kes ei mõista nalja, küll aga kõigisse ettejääjatesse auke teha. Nagu kõige aukartustäratavam turvaspets, keda oled elus näinud – korda kümme. Kallis ülikond, kallis auto, kallid mänguasjad. Hea idee korralikuks actioniks, selge siililegi.
Niigi üsna odavalt tehtud "The Transporter" ei tulnud kasumisse ega vist isegi nulli, aga õnneks nähti potentsiaali ikka. "Transporter 2" on poole kallim (32 miljonit dollarit) ja murrab vähemalt saja-milli-piiri, kui elus eksisteerib veel kübetki õiglust.
Sest see rokib võimsalt ära. Nagu välk selgest taevast. Tuleb, näeb, võtab. Ja keegi ei osanud oodata.
Juurtelt on tegu endiselt paraja B-filmiga, aga selliseid eristab nii-öelda A-filmidest tihti ainult pisem eelarve. Seekord kohe kindlasti. "Transporter 2" pole loo mõttes kuigi hiilgavalt kokku pandud ning tähelepanelikud hakkavad vaadates üsna korduvalt kuklaid kratsima. Aga muus tehakse paljudele (kolm-neli korda kallimatele) ameeriklaste märulitele pika puuga ära. Arutu meelelahutus, millesse toovad laia joont ja elegantsi hunnik ilusaid asju, paiku, inimesi.
Jason Statham muidugi kõige ees, mõjudes töölisklassi James Bondina isegi autentsemalt kui varem. Mees on juba natuke vanem-kortsulisem, kui mälu ei peta, aga sellisel moel, mis vaid õilistab. Kui ta oleks telekapuldi nupp, oleks sildistatud "noored seksikad tibid – hopsti minu voodisse!" Täielik sekspomm. Ise võiks sihuke välja näha. Muidugi kaklema võiks õppida ise, aga see on valus.
"Transporter 2" on armastus esimesest stseenist. Viskad pilgu, ja oledki võetud hing. Kui pole, ei hakka minagi nutma, et loobud vabatahtlikult kinoajaloo ühe säravama hetke jumaldamisest. Istub nimelt härra riskikuller oma kiiskavas autos ning korraga vajuvad kohale mingid negrud, plaaniga teda jalameheks teha. Mis juhtub edasi, arvad ise. Veel parem kui vaatad. Laenates need avaminutid mõnele machole reklaamile, sünniks ilmselt maailma populaarseim reklaam.
Latti ei lasta alla hiljemgi. Trikid on vahel üle võlli pöörased (autoga pikk õhulend täispöördega ümber telje, bussi jälitamine skuutriga) ning kaklused lihtsalt liiga magusad. Unustamata kogu seda silmapornot, mida tahaks enda omaks teha. Isegi naistäht on võimatult armas, "Hitchist" meelde jäänud Amber Valletta, seekord isegi veel seksikam. Ei, ma ei tohi enam midagi meelde tuletada, lähen kadedusest lõhki. Peaaegu ideaalne poistefilm.
Kunagi prantslaste filmitööstuse esinimede hulka kuulunud Luc Besson hakkas "Jeanne d'Arci" ebaõiglase läbikukkumise järel kõndivaks eurorämpsu tehaseks. Toodab kümneid põnevikke ja paljudele kirjutab mõne partneriga stsenaariumid ka. Enamik üsna piinlikud vaadata, või etem mõte oleks lihtsalt vältida. "Transporter 2" on tema igatsetud võti helgemasse tulevikku, kuigi kirjutamise võiks usaldada siiski neile, kes seda rohkem mõikavad. Näiteks orangutangidele.
Stathami juurde korraks tagasi pöördudes... kuidas see juhtus, et ta ei saanud "Snatch."-is iial oma kaklusoskusi näidata? ...Mis mõttes, mis siis on? See on ainult parim film, milles ta kunagi osalenud või saab osalema!
Ühe küsimuse lisaks veel juurde. Stsenaristid võivad tunduda abitud, aga kuidas nad suutsid luua nii kaasakiskuvad tegelased? Ei mõtle pahu poisse, sest Matthew Modine on paras kuivik ning Alessandro Gassman mõjub vaese mehe Benicio Del Torona (demonstreeritakse alguses paraja ninjana, aga hr kuller tuuseldab teda hiljem nagu koolipoissi). Riskikuller on seevastu intrigeeriv tüüp isegi Stathamita, kui temata on seda rolli võimatu ette kujutada, või vähemalt kurb. Lisaks, Audreyst hooliks isegi paberil: naiselik, õrn, hea ema, märkimisväärse empaatiavõimega. Ja kui eurorämpsu vabrik sünnitab kordki aastas nii šefi kaaktüdruku nagu Lola (Katie Nauta debüüt, järgmiseks "X3"!), võib eluga ikka rahule jääda. Rääkimata prantsuse veteranist François Berléandist kõrvalosas Frank Martini ainsa liitlasena, kellest ei saanud muhvigi aru, aga kes omas lihtsalt ekraanisarmiga öra.
Hinne: 8/10
Niigi üsna odavalt tehtud "The Transporter" ei tulnud kasumisse ega vist isegi nulli, aga õnneks nähti potentsiaali ikka. "Transporter 2" on poole kallim (32 miljonit dollarit) ja murrab vähemalt saja-milli-piiri, kui elus eksisteerib veel kübetki õiglust.
Sest see rokib võimsalt ära. Nagu välk selgest taevast. Tuleb, näeb, võtab. Ja keegi ei osanud oodata.
Juurtelt on tegu endiselt paraja B-filmiga, aga selliseid eristab nii-öelda A-filmidest tihti ainult pisem eelarve. Seekord kohe kindlasti. "Transporter 2" pole loo mõttes kuigi hiilgavalt kokku pandud ning tähelepanelikud hakkavad vaadates üsna korduvalt kuklaid kratsima. Aga muus tehakse paljudele (kolm-neli korda kallimatele) ameeriklaste märulitele pika puuga ära. Arutu meelelahutus, millesse toovad laia joont ja elegantsi hunnik ilusaid asju, paiku, inimesi.
Jason Statham muidugi kõige ees, mõjudes töölisklassi James Bondina isegi autentsemalt kui varem. Mees on juba natuke vanem-kortsulisem, kui mälu ei peta, aga sellisel moel, mis vaid õilistab. Kui ta oleks telekapuldi nupp, oleks sildistatud "noored seksikad tibid – hopsti minu voodisse!" Täielik sekspomm. Ise võiks sihuke välja näha. Muidugi kaklema võiks õppida ise, aga see on valus.
"Transporter 2" on armastus esimesest stseenist. Viskad pilgu, ja oledki võetud hing. Kui pole, ei hakka minagi nutma, et loobud vabatahtlikult kinoajaloo ühe säravama hetke jumaldamisest. Istub nimelt härra riskikuller oma kiiskavas autos ning korraga vajuvad kohale mingid negrud, plaaniga teda jalameheks teha. Mis juhtub edasi, arvad ise. Veel parem kui vaatad. Laenates need avaminutid mõnele machole reklaamile, sünniks ilmselt maailma populaarseim reklaam.
Latti ei lasta alla hiljemgi. Trikid on vahel üle võlli pöörased (autoga pikk õhulend täispöördega ümber telje, bussi jälitamine skuutriga) ning kaklused lihtsalt liiga magusad. Unustamata kogu seda silmapornot, mida tahaks enda omaks teha. Isegi naistäht on võimatult armas, "Hitchist" meelde jäänud Amber Valletta, seekord isegi veel seksikam. Ei, ma ei tohi enam midagi meelde tuletada, lähen kadedusest lõhki. Peaaegu ideaalne poistefilm.
Kunagi prantslaste filmitööstuse esinimede hulka kuulunud Luc Besson hakkas "Jeanne d'Arci" ebaõiglase läbikukkumise järel kõndivaks eurorämpsu tehaseks. Toodab kümneid põnevikke ja paljudele kirjutab mõne partneriga stsenaariumid ka. Enamik üsna piinlikud vaadata, või etem mõte oleks lihtsalt vältida. "Transporter 2" on tema igatsetud võti helgemasse tulevikku, kuigi kirjutamise võiks usaldada siiski neile, kes seda rohkem mõikavad. Näiteks orangutangidele.
Stathami juurde korraks tagasi pöördudes... kuidas see juhtus, et ta ei saanud "Snatch."-is iial oma kaklusoskusi näidata? ...Mis mõttes, mis siis on? See on ainult parim film, milles ta kunagi osalenud või saab osalema!
Ühe küsimuse lisaks veel juurde. Stsenaristid võivad tunduda abitud, aga kuidas nad suutsid luua nii kaasakiskuvad tegelased? Ei mõtle pahu poisse, sest Matthew Modine on paras kuivik ning Alessandro Gassman mõjub vaese mehe Benicio Del Torona (demonstreeritakse alguses paraja ninjana, aga hr kuller tuuseldab teda hiljem nagu koolipoissi). Riskikuller on seevastu intrigeeriv tüüp isegi Stathamita, kui temata on seda rolli võimatu ette kujutada, või vähemalt kurb. Lisaks, Audreyst hooliks isegi paberil: naiselik, õrn, hea ema, märkimisväärse empaatiavõimega. Ja kui eurorämpsu vabrik sünnitab kordki aastas nii šefi kaaktüdruku nagu Lola (Katie Nauta debüüt, järgmiseks "X3"!), võib eluga ikka rahule jääda. Rääkimata prantsuse veteranist François Berléandist kõrvalosas Frank Martini ainsa liitlasena, kellest ei saanud muhvigi aru, aga kes omas lihtsalt ekraanisarmiga öra.
Hinne: 8/10
"Cinderella Man"
Kahe maailmasõja vaheline aeg Ühendriikides, mida pureb parajasti mustade tähtedega ajalukku kirjutatud suur majanduslangus. Rikkad ei kaota kõtukestelt pekivolte, aga enamik teisi on täitsa hädas. 15 miljonit töötut üle riigi. Teiste hulgas kunagine lootustandev poksija Braddock (Russell Crowe), kelle vigastustest tingitud vilets karjäär käib kõrgematele ninadele nii närvidele, et talt võetakse koguni poksiõigus ära. Aga lõpuks saabub ootamatult teine võimalus! Suuremates osades veel Renee Zellweger (tema abikaasa), Paul Giamatti (agent), imetoredas "In Americas" silma jäänud Paddy Considine (sõber) ja Craig Bierko (see kõige suurem tõbras, kellega ringis vastumisi astutakse).
Kõige imelikum asi "Cinderella Mani" puhul #1: mingil hetkel määrati lavastajaks Penny Marshall. Uskumatu. Kohe nii kentsakas, et ei oska isegi kommenteerida. Või siiski, kuigi seksistlikult – sellist filmi ei saa lavastada naine. Peab olema isane. Ja mitte ükspuha kes nende andekamate seast, vaid Ron Howard. Ainult tema valdab sentimenti ja pinge segamise kunsti, mille tulemusel sünnib absoluutselt õiges vahekorras suhkurdatud ja haarav üldinimlik draama. Sama kehtib keskse tegelase kohta: Crowe'st õigemat lihtsalt ei leia. Wahlberg, Affleck, Damon ja Thornton võisid ju olla kaalumisel, aga otsustajad teadsid kindlasti ise ka, et tegelikult valik puudub.
Okei, pingutasin üle. Kui tegelik lavastaja või täht oleks siiski keegi teine, ei pruugiks ma selle pealegi tulla, et Crowe ja Howard jäeti ülekohtuselt tööst ilma. "Cinderella Man" oleks lihtsalt teistsugune ja mitte tingimata halvem. Võib-olla koguni parem. Aga H&C koostöö käekirja ei oska küll keegi järele teha. Näiteks Spielberg üritab ja ilmselt jääbki üritama, aga isegi tema ei küüni teosteni, mis on ühest küljest ilmeksimatult popcorn kõigi selle nõrkustega, aga teisalt nõnda osav pisarakiskujad, et võimatu on toimuvast mitte hoolida. See on nii autorikino kui nende vahenditega üldse võimalik. Polegi tähtis, kui palju "A Beautiful Mind" ja "Cinderella Man" muutsid aluseks olnud reaalseid sündmusi-isikuid. Tähtis on see, millise sümpaatia, soojuse ja värvikuse kaudu neid lugusid edastatakse. See pole enam lihtsalt Oscari-hoor ehk auhinnasaju lootuses tehtud film, vaid kallimaid Oscari-hoori majutava bordelli tumepunasesse brokaati riietatud sophisticated madaam.
Crowe püsib tavapärasel tipptasemel, olles ühtaegu metsik ja pisarateni lähedastest hooliv, lapselikult avatud ja väga mehine. Kuldse pereisa prototüüp. Renee Zellweger on tunduvalt emalikum kui tavaliselt ja kõike puhast koondava naise kujule lähedal – millest piisas Jennifer Connellyle, et "A Beautiful Mindi" eest Oscar koju viia. Aga esinduslikust esipaarist mõistagi ei piisa, et korralik poksidraama või eeskujulik period piece valmis kududa. Siit jälle täispunktid Ron Howardile, kes teab väga täpselt, milline 1930-ndate USA peaks välja nägema, et meile suurel ekraanil muljet avaldada. Kostüümid, grimm, valgustus, võttepaigad: kõik tundub isegi liiga ahvatlev, et tõsi olla. Ja nagunii polegi, aga see ei puutu asjasse. Nälgivate tööliste maailm pole igatahes kunagi nii piltpostkaardilik tundunud kui siin.
Palju võikam on muidugi ringis toimuv, mis ei jää sugugi alla teistele kuulsatele poksifilmidele. Heliefektid on mõneti meeldejäävamadki, eriti need, kus tabanud löögi tagajärjel kuuleks nagu klassi purunemas. Rolli tarbeks ligi 23 kg alla võtnud Crowe sai võtetel pidevalt üsna koledasti kolki, kui usaldada tegijate meenutusi; treenides nihestatud õlg lükkas võtteid isegi kaks kuud edasi. (Braddocki vastaseid kehastavadki peamiselt elukutselised poksijad, kes ei suutnud oma obadusi tihti õigel hetkel peatada, et vaene Crowe jääks päris terveks.) Meeldejääva soorituse teeb ka Max Baeri kehastanud ilmekas Craig Bierko, kelle eeskujulikult mehelikus kehas-näos peitub nauditavalt õel vaim. Teistest rääkides avaldan kerget kahjatsustunnet, et Giamatti ja Considine ei saanud nii põnevaid tegelaskujusid kui Harris ja Bettany "Mindis".
Ükski poksifilm pole tegelikult väga realistlik ja kes seda õilsat sporti eraelus jälgivad, võivad päris palju norida. Seetõttu ootaks rohkem "Snatch."-i taolisi teoseid, kus nii-öelda tavalise mollimise kõrval esineb päris ulmelisi hetki. Siin püsitakse paraku heade tavade piires.
Kõige imelikum asi "Cinderella Mani" puhul #2: see on ühtaegu aasta kiidetumaid ja publiku poolt hüljatumaid USA suuri stuudiofilme. 88 miljonit dollarit maksis, hetkel on pudenenud kinost tagasi kolmveerand. Ehk tulnuks suve asemel oodata pimeda ajani, et püsida ühtlasi auhinnahooajale lähemal?
Ennustan Oscari-nominatsioone: stsenaarium, näitleja (Crowe), näitlejanna või näitlejanna kõrvalosas (pole kindel, kuhu Renee Zellweger paigutatakse), film, lavastaja, kunstnikutöö. Nauditav töö, härrased. Pisar tuli mitu korda silma, täpselt nagu lootsite.
Hinne: 8/10
Kõige imelikum asi "Cinderella Mani" puhul #1: mingil hetkel määrati lavastajaks Penny Marshall. Uskumatu. Kohe nii kentsakas, et ei oska isegi kommenteerida. Või siiski, kuigi seksistlikult – sellist filmi ei saa lavastada naine. Peab olema isane. Ja mitte ükspuha kes nende andekamate seast, vaid Ron Howard. Ainult tema valdab sentimenti ja pinge segamise kunsti, mille tulemusel sünnib absoluutselt õiges vahekorras suhkurdatud ja haarav üldinimlik draama. Sama kehtib keskse tegelase kohta: Crowe'st õigemat lihtsalt ei leia. Wahlberg, Affleck, Damon ja Thornton võisid ju olla kaalumisel, aga otsustajad teadsid kindlasti ise ka, et tegelikult valik puudub.
Okei, pingutasin üle. Kui tegelik lavastaja või täht oleks siiski keegi teine, ei pruugiks ma selle pealegi tulla, et Crowe ja Howard jäeti ülekohtuselt tööst ilma. "Cinderella Man" oleks lihtsalt teistsugune ja mitte tingimata halvem. Võib-olla koguni parem. Aga H&C koostöö käekirja ei oska küll keegi järele teha. Näiteks Spielberg üritab ja ilmselt jääbki üritama, aga isegi tema ei küüni teosteni, mis on ühest küljest ilmeksimatult popcorn kõigi selle nõrkustega, aga teisalt nõnda osav pisarakiskujad, et võimatu on toimuvast mitte hoolida. See on nii autorikino kui nende vahenditega üldse võimalik. Polegi tähtis, kui palju "A Beautiful Mind" ja "Cinderella Man" muutsid aluseks olnud reaalseid sündmusi-isikuid. Tähtis on see, millise sümpaatia, soojuse ja värvikuse kaudu neid lugusid edastatakse. See pole enam lihtsalt Oscari-hoor ehk auhinnasaju lootuses tehtud film, vaid kallimaid Oscari-hoori majutava bordelli tumepunasesse brokaati riietatud sophisticated madaam.
Crowe püsib tavapärasel tipptasemel, olles ühtaegu metsik ja pisarateni lähedastest hooliv, lapselikult avatud ja väga mehine. Kuldse pereisa prototüüp. Renee Zellweger on tunduvalt emalikum kui tavaliselt ja kõike puhast koondava naise kujule lähedal – millest piisas Jennifer Connellyle, et "A Beautiful Mindi" eest Oscar koju viia. Aga esinduslikust esipaarist mõistagi ei piisa, et korralik poksidraama või eeskujulik period piece valmis kududa. Siit jälle täispunktid Ron Howardile, kes teab väga täpselt, milline 1930-ndate USA peaks välja nägema, et meile suurel ekraanil muljet avaldada. Kostüümid, grimm, valgustus, võttepaigad: kõik tundub isegi liiga ahvatlev, et tõsi olla. Ja nagunii polegi, aga see ei puutu asjasse. Nälgivate tööliste maailm pole igatahes kunagi nii piltpostkaardilik tundunud kui siin.
Palju võikam on muidugi ringis toimuv, mis ei jää sugugi alla teistele kuulsatele poksifilmidele. Heliefektid on mõneti meeldejäävamadki, eriti need, kus tabanud löögi tagajärjel kuuleks nagu klassi purunemas. Rolli tarbeks ligi 23 kg alla võtnud Crowe sai võtetel pidevalt üsna koledasti kolki, kui usaldada tegijate meenutusi; treenides nihestatud õlg lükkas võtteid isegi kaks kuud edasi. (Braddocki vastaseid kehastavadki peamiselt elukutselised poksijad, kes ei suutnud oma obadusi tihti õigel hetkel peatada, et vaene Crowe jääks päris terveks.) Meeldejääva soorituse teeb ka Max Baeri kehastanud ilmekas Craig Bierko, kelle eeskujulikult mehelikus kehas-näos peitub nauditavalt õel vaim. Teistest rääkides avaldan kerget kahjatsustunnet, et Giamatti ja Considine ei saanud nii põnevaid tegelaskujusid kui Harris ja Bettany "Mindis".
Ükski poksifilm pole tegelikult väga realistlik ja kes seda õilsat sporti eraelus jälgivad, võivad päris palju norida. Seetõttu ootaks rohkem "Snatch."-i taolisi teoseid, kus nii-öelda tavalise mollimise kõrval esineb päris ulmelisi hetki. Siin püsitakse paraku heade tavade piires.
Kõige imelikum asi "Cinderella Mani" puhul #2: see on ühtaegu aasta kiidetumaid ja publiku poolt hüljatumaid USA suuri stuudiofilme. 88 miljonit dollarit maksis, hetkel on pudenenud kinost tagasi kolmveerand. Ehk tulnuks suve asemel oodata pimeda ajani, et püsida ühtlasi auhinnahooajale lähemal?
Ennustan Oscari-nominatsioone: stsenaarium, näitleja (Crowe), näitlejanna või näitlejanna kõrvalosas (pole kindel, kuhu Renee Zellweger paigutatakse), film, lavastaja, kunstnikutöö. Nauditav töö, härrased. Pisar tuli mitu korda silma, täpselt nagu lootsite.
Hinne: 8/10
September 08, 2005
"Red Eye"
Noor naine (Rachel McAdams) tutvub lennujaamas sümpaatse võõraga (Cillian Murphy) ning satub koguni lennukis tema kõrvale istuma. Paraku selgub, et kutil on kuri plaan aidata kaasa tähtsa mehe tapmisele, ning kui Lisa teda ei assisteeri, saadetakse pealekauba teise ilma tema armas papa (Brian Cox).
Kunagine õudusmaestro Wes Craven sai lõpuks ometi jälle maha linalooga, mille vaatamine ei võta tükki küljest. Isikupära küll napib ja tervelt paarkümmend minutit vältav finaal taandub eelneva sündmustikuga võrreldes nüriks (haavatud paha liipab löögiriist käes ringi, kogudes aina uusi füüsilisi noomitusi)... aga huvitavad tegelased, usutavad osatäitmised ning tänu neile püsiv pinge kaaluvad õnneks miinused üles. Siiski raske mõista, miks lavastaja slashereid juba teenitud puhkusele ei lase. Ta on neid vorpinud elu jooksul piisavalt, aga pöördub ikka ja taas samade võtete juurde. Isegi libahundilugu "Cursed" tõmmati sellel noodil kokku.
Vanem vaataja leiab "Red Eye's" sarnasusi Hitchcocki asjadega, noorem põnevikega "Cellular" ning eriti "Phone Booth": peategelane kistakse konflikti vastu tahtmist, peamiselt on jäme ots kurjami käes, aega vähe, improvisatsiooniruumi pole, panuseks inimelud. Enamik sündmusist leiab aset lennukil, tegelaste areaali märgistab tualeti-istekoha vaheline sirge. Hea, et Steven Seagali karjäär ammu solgipange kukkus, muidu äkki peaks McAdamsi kauni näolapi asemel imetlema patsiga meest ning teos kannaks pealkirja stiilis "Under Siege 3: Terminal Velocity".
Nagu arvata, pole napilt pooleteisetunnises põnevikus kohta karakteriarengule – midagi peab kogu aeg ometi toimuma –, aga osatäitjad on tunduvalt sümpaatsemad kui "Cellularis". (Mulle mingil põhjusel Christian Bale'i meenutava) Cillian Murphy kõrval tundub Jason Statham seal lausa masendavalt nüri ja Chris Evans... keda huvitab Chris Evans, kui võib palgata ükspuha keda teist? Eriti veel sellist silmarõõmu nagu Rachel McAdams, kes jõuab samal reedel meie kinodesse veelgi paremas filmis "Wedding Crashers". Värske, ihaldusväärne ja samas küpse olekuga neid on hetke kuumim nägu Hollywoodis, vähemalt minult küsides. Ja panna sellise madina keskmesse noor tegus naine on lihtne, aga mõjus võte, sest juba näolapist või figuurist aitaks, et enamikel saalisistujatel tekiks kasvõi põgus huvi, kuidas värk lõpeb.
Kõige sügavam tegelaskuju antakse sedapuhku Brian Coxile peategelase isana, kes on koguni soliidsem kui tavaliselt, kui see on ikka võimalik. See murelik härrasmees, Coxi kohta samuti ootamatult noore välimusega, on nii hooliv ja soe, et sa lihtsalt tahad teda elusa-tervena näha. Mistõttu tore, et tema heaolu nimel ikka pingutatakse.
Sümpaatne väike ajaviide. Vana tööhobune Craven on viimasel ajal lonkama hakanud, aga suudab lihtsamatel põllulappidel veel igati sirget vagu hoida. M.O.T.T.
Hinne: 6/10
Kunagine õudusmaestro Wes Craven sai lõpuks ometi jälle maha linalooga, mille vaatamine ei võta tükki küljest. Isikupära küll napib ja tervelt paarkümmend minutit vältav finaal taandub eelneva sündmustikuga võrreldes nüriks (haavatud paha liipab löögiriist käes ringi, kogudes aina uusi füüsilisi noomitusi)... aga huvitavad tegelased, usutavad osatäitmised ning tänu neile püsiv pinge kaaluvad õnneks miinused üles. Siiski raske mõista, miks lavastaja slashereid juba teenitud puhkusele ei lase. Ta on neid vorpinud elu jooksul piisavalt, aga pöördub ikka ja taas samade võtete juurde. Isegi libahundilugu "Cursed" tõmmati sellel noodil kokku.
Vanem vaataja leiab "Red Eye's" sarnasusi Hitchcocki asjadega, noorem põnevikega "Cellular" ning eriti "Phone Booth": peategelane kistakse konflikti vastu tahtmist, peamiselt on jäme ots kurjami käes, aega vähe, improvisatsiooniruumi pole, panuseks inimelud. Enamik sündmusist leiab aset lennukil, tegelaste areaali märgistab tualeti-istekoha vaheline sirge. Hea, et Steven Seagali karjäär ammu solgipange kukkus, muidu äkki peaks McAdamsi kauni näolapi asemel imetlema patsiga meest ning teos kannaks pealkirja stiilis "Under Siege 3: Terminal Velocity".
Nagu arvata, pole napilt pooleteisetunnises põnevikus kohta karakteriarengule – midagi peab kogu aeg ometi toimuma –, aga osatäitjad on tunduvalt sümpaatsemad kui "Cellularis". (Mulle mingil põhjusel Christian Bale'i meenutava) Cillian Murphy kõrval tundub Jason Statham seal lausa masendavalt nüri ja Chris Evans... keda huvitab Chris Evans, kui võib palgata ükspuha keda teist? Eriti veel sellist silmarõõmu nagu Rachel McAdams, kes jõuab samal reedel meie kinodesse veelgi paremas filmis "Wedding Crashers". Värske, ihaldusväärne ja samas küpse olekuga neid on hetke kuumim nägu Hollywoodis, vähemalt minult küsides. Ja panna sellise madina keskmesse noor tegus naine on lihtne, aga mõjus võte, sest juba näolapist või figuurist aitaks, et enamikel saalisistujatel tekiks kasvõi põgus huvi, kuidas värk lõpeb.
Kõige sügavam tegelaskuju antakse sedapuhku Brian Coxile peategelase isana, kes on koguni soliidsem kui tavaliselt, kui see on ikka võimalik. See murelik härrasmees, Coxi kohta samuti ootamatult noore välimusega, on nii hooliv ja soe, et sa lihtsalt tahad teda elusa-tervena näha. Mistõttu tore, et tema heaolu nimel ikka pingutatakse.
Sümpaatne väike ajaviide. Vana tööhobune Craven on viimasel ajal lonkama hakanud, aga suudab lihtsamatel põllulappidel veel igati sirget vagu hoida. M.O.T.T.
Hinne: 6/10
"Wedding Crashers"
Jaa. Mõned filmid. Sa lihtsalt tead ette, et hakkad neid armastama. Neil võib olla vigu (miski pole täiuslik), ent sa ei suuda nende puhtale sarmile lihtsalt vastu panna.
Eriti seekord. Romantiline komöödia, kus Vince Vaughn ja Owen Wilson käivad regulaarselt pulmades kontvõõraks, et naisi rebida. What's not to love, eks ole. Eriti kui arvestada ka teisi osatäitjaid nagu Christopher Walken, imearmas Rachel McAdams (nagu Jennifer Garner, aga koguni ihaldusväärsem!) ja päris vaimukas kõrvalosas Will Ferrell.
Esimesed viisteist minutit on mu arust parimate seas, mida romantilist komöödiat vaadates üldse võimalik mööda saata. Veel ei toimu mõistagi mingisugust teema arendust, vaid puhtalt sissejuhatus, aga see esitleb kontsentreeritud kujul kõike head, mis linaloos peitub. Vaughn ja Wilson lihtsalt külastavad mitmeid pulmi, olles täpselt nii energilised, vaimukad, sarmikad ja
vastupandamatud kui sellistes rollides ootaks. See on väga hea, kuna näed kiires korras ära, millise komöödiaga tegu, jõudes lahkuda, kui elevant on huumorimeele peale astunud.
Sisukokkuvõtet lugedes ja peaosatäitjate nimesid näppudel kokku arvates võib kangastuda mõte, et ilmselt on tegemist millegi lihtsa, pealiskaudse ja natuke ropuga; ehk vaimutoiduga rullnokale igaühes meis. Pole parata, "Dodgeballi" ja "Old Schooli" taoline kraam on lõbustav teha-jälgida, aga mõjutab siiski imidžit, hr Vaughn. Wilsoni trump on muidugi koostööd Wes Andersoniga (keskmisest palju intelligentsemad komöödiad) ja selle järgi tuleks "Crashersit" enne nägemist hinnatagi. Otseseid paralleele küll ei tõmbaks, aga lugeja ootuste häälestuseks kõrgemale lainele sobib. Sisu on tõepoolest lihtne, aga kahe tunni sisse mahub siiski kuhjaga kaasakiskuvat tegevust, muhedat dialoogi ja suvefilmile nii sobivat päikesepaistelist meeleolu. Odava rämetsemise asemel rõhutakse teravmeelsele dialoogile, nii et tulemuseks võrsub veidi küpsem kraam kui ootaks.
Ma pole ka esimene ega viimane, kes kiidab Wilsoni ning Vaughni omavahelist sobivust (esimene kiire jutuga ja alati kuidagi pinges, teine ülimalt lõdvestunud ja armastusväärne), nii et sellelt pikemalt ei peatu. Milleks käibetõdesid üle korrata.
Enamik romantilisi komöödiaid teevad sisulisi eksisamme või nõrke käike, eriti oma viimases kolmandikus. Just nagu seoks kiiruga lahtisi otsi kokku. Kahetunnisele filmile ei saa siiski seda päris kergelt andeks anda, sest paljud romkommid peavad 20-30 minutit vähema ajaga kõik korda ajama. "Crashersile" heidan siis ette seda, kui ruttu Cleary detektiiv peategelaste tausta välja uurib. Ikka müstiline, kuidas ühe nõksuga teada saadi, et pulmades kontvõõraks käimine on neile regulaarne tegevus. Mõned detailid veel, mis päris hästi mosaiiki ei sobitu... aga need jäägu eraldi kirjeldamata. Selles linaloos on ikkagi rohkem klassi kui muudes suveprojektides kamba peale kokku.
"Wedding Crashers" on film, pärast mille vaatamist tundub maailm natuke parem koht. Ma ei tea, kas see peab vastu ajaproovile ning korduvatele vaatamistele, aga ma ei hooligi. Praeguses hetkes – siin ja praegu – on see parim, mida oskan värskest kinokraamist soovitada.
Okei, neid ridu kirjutades on väljas alles juuli lõpp ja septembris, kui teos jõuab Eestis levisse, võib kino olla head-paremat pungil täis. Aga isegi siis ei maksa unustada "Wedding Crashersit". Sest kvaliteet loeb.
40 miljonit USD maksis, kinodest seni toonud 243,8.
Hinne: 9/10
Eriti seekord. Romantiline komöödia, kus Vince Vaughn ja Owen Wilson käivad regulaarselt pulmades kontvõõraks, et naisi rebida. What's not to love, eks ole. Eriti kui arvestada ka teisi osatäitjaid nagu Christopher Walken, imearmas Rachel McAdams (nagu Jennifer Garner, aga koguni ihaldusväärsem!) ja päris vaimukas kõrvalosas Will Ferrell.
Esimesed viisteist minutit on mu arust parimate seas, mida romantilist komöödiat vaadates üldse võimalik mööda saata. Veel ei toimu mõistagi mingisugust teema arendust, vaid puhtalt sissejuhatus, aga see esitleb kontsentreeritud kujul kõike head, mis linaloos peitub. Vaughn ja Wilson lihtsalt külastavad mitmeid pulmi, olles täpselt nii energilised, vaimukad, sarmikad ja
vastupandamatud kui sellistes rollides ootaks. See on väga hea, kuna näed kiires korras ära, millise komöödiaga tegu, jõudes lahkuda, kui elevant on huumorimeele peale astunud.
Sisukokkuvõtet lugedes ja peaosatäitjate nimesid näppudel kokku arvates võib kangastuda mõte, et ilmselt on tegemist millegi lihtsa, pealiskaudse ja natuke ropuga; ehk vaimutoiduga rullnokale igaühes meis. Pole parata, "Dodgeballi" ja "Old Schooli" taoline kraam on lõbustav teha-jälgida, aga mõjutab siiski imidžit, hr Vaughn. Wilsoni trump on muidugi koostööd Wes Andersoniga (keskmisest palju intelligentsemad komöödiad) ja selle järgi tuleks "Crashersit" enne nägemist hinnatagi. Otseseid paralleele küll ei tõmbaks, aga lugeja ootuste häälestuseks kõrgemale lainele sobib. Sisu on tõepoolest lihtne, aga kahe tunni sisse mahub siiski kuhjaga kaasakiskuvat tegevust, muhedat dialoogi ja suvefilmile nii sobivat päikesepaistelist meeleolu. Odava rämetsemise asemel rõhutakse teravmeelsele dialoogile, nii et tulemuseks võrsub veidi küpsem kraam kui ootaks.
Ma pole ka esimene ega viimane, kes kiidab Wilsoni ning Vaughni omavahelist sobivust (esimene kiire jutuga ja alati kuidagi pinges, teine ülimalt lõdvestunud ja armastusväärne), nii et sellelt pikemalt ei peatu. Milleks käibetõdesid üle korrata.
Enamik romantilisi komöödiaid teevad sisulisi eksisamme või nõrke käike, eriti oma viimases kolmandikus. Just nagu seoks kiiruga lahtisi otsi kokku. Kahetunnisele filmile ei saa siiski seda päris kergelt andeks anda, sest paljud romkommid peavad 20-30 minutit vähema ajaga kõik korda ajama. "Crashersile" heidan siis ette seda, kui ruttu Cleary detektiiv peategelaste tausta välja uurib. Ikka müstiline, kuidas ühe nõksuga teada saadi, et pulmades kontvõõraks käimine on neile regulaarne tegevus. Mõned detailid veel, mis päris hästi mosaiiki ei sobitu... aga need jäägu eraldi kirjeldamata. Selles linaloos on ikkagi rohkem klassi kui muudes suveprojektides kamba peale kokku.
"Wedding Crashers" on film, pärast mille vaatamist tundub maailm natuke parem koht. Ma ei tea, kas see peab vastu ajaproovile ning korduvatele vaatamistele, aga ma ei hooligi. Praeguses hetkes – siin ja praegu – on see parim, mida oskan värskest kinokraamist soovitada.
Okei, neid ridu kirjutades on väljas alles juuli lõpp ja septembris, kui teos jõuab Eestis levisse, võib kino olla head-paremat pungil täis. Aga isegi siis ei maksa unustada "Wedding Crashersit". Sest kvaliteet loeb.
40 miljonit USD maksis, kinodest seni toonud 243,8.
Hinne: 9/10
September 04, 2005
Jumal kui kole
Leidsin naljakaid tähelepanekuid kontorielust.
***SÕNASELETUS***
1. KESKPÄRANE TÖÖTAJA - mitte eriti nupukas
2. VÄGA HEA ERIALASE ETTEVALMISTUSEGA - ei ole veel suuremaid prohmakaid teinud
3. ÜHISKONDLIKULT AKTIIVNE - joob palju
4. PERE ON ÜHISKONDLIKULT AKTIIVNE - abikaasa joob ka
5. KIIRE MÕTLEMISEGA - esitab usutavaid vabandusi
6. KAALUTLEVA LOOMUGA - ei ole võimeline otsuseid langetama
7. AMETIALASELT EDASIPÜÜDLIK - teeb kõikidele välja
8. KEERULISI OLUKORDI LAHENDAB LOOGILISELT - laseb kellelgi teisel töö ära teha
9. HEA VÄLJENDUSOSKUSEGA - räägib eesti keeles
10.JUHIOMADUSTEGA - on pikka kasvu või räägib kõva häälega
11.HEA HUUMORIMEELEGA - teab palju nilbeid nalju
12.HEA DISTSIPLIINITUNDEGA - tuleb õigeks ajaks tööle
13.TÖÖ ON TEMA JAOKS ESMAJÄRGULISE TÄHTSUSEGA - liiga koleda välimusega, et keegi temaga väljas tahaks käia
14.ISESEISEV TÖÖTAJA - mitte keegi ei tea, millega ta tegeleb
15.HEA SUHTLEJA - räägib palju telefoniga
16.TÖÖANDJALE LOJAALNE - ei saaks kusagilt mujalt tööd
***AUTOVASTUSED E-KIRJADELE***
I am currently out at a job interview and will reply to you if I fail to get the position. Be prepared for my mood.
***SÕNASELETUS***
1. KESKPÄRANE TÖÖTAJA - mitte eriti nupukas
2. VÄGA HEA ERIALASE ETTEVALMISTUSEGA - ei ole veel suuremaid prohmakaid teinud
3. ÜHISKONDLIKULT AKTIIVNE - joob palju
4. PERE ON ÜHISKONDLIKULT AKTIIVNE - abikaasa joob ka
5. KIIRE MÕTLEMISEGA - esitab usutavaid vabandusi
6. KAALUTLEVA LOOMUGA - ei ole võimeline otsuseid langetama
7. AMETIALASELT EDASIPÜÜDLIK - teeb kõikidele välja
8. KEERULISI OLUKORDI LAHENDAB LOOGILISELT - laseb kellelgi teisel töö ära teha
9. HEA VÄLJENDUSOSKUSEGA - räägib eesti keeles
10.JUHIOMADUSTEGA - on pikka kasvu või räägib kõva häälega
11.HEA HUUMORIMEELEGA - teab palju nilbeid nalju
12.HEA DISTSIPLIINITUNDEGA - tuleb õigeks ajaks tööle
13.TÖÖ ON TEMA JAOKS ESMAJÄRGULISE TÄHTSUSEGA - liiga koleda välimusega, et keegi temaga väljas tahaks käia
14.ISESEISEV TÖÖTAJA - mitte keegi ei tea, millega ta tegeleb
15.HEA SUHTLEJA - räägib palju telefoniga
16.TÖÖANDJALE LOJAALNE - ei saaks kusagilt mujalt tööd
***AUTOVASTUSED E-KIRJADELE***
I am currently out at a job interview and will reply to you if I fail to get the position. Be prepared for my mood.
I'm not really out of the office. I'm just ignoring you.
You are receiving this automatic notification because I am out of the office. If I was in, chances are you wouldn't have received anything at all.
Sorry to have missed you but I am at the doctors having my brain removed so that I may be promoted to management
I will be unable to delete all the unread, worthless emails you send me until I return from vacation on 4/18. Please be patient and your mail will be deleted in the order it was received.
Thank you for your email. Your credit card has been charged $5.99 for the first ten words and $1.99 for each additional word in your message.
The e-mail server is unable to verify your server connection and is unable to deliver this message. Please restart your computer and try sending again. (The beauty of this one is that when you return, you can see how many in-duh-viduals did this over and over.)
Thank you for your message, which has been added to a queueing system. You are currently in 352nd place, and can expect to receive a reply in approximately 19 weeks.
Please reply to this e-mail so I will know that you got this message.
I am on holiday. Your e-mail has been deleted.
Hi. I'm thinking about what you've just sent me. Please wait by your PC for my response.
Hi! I'm busy negotiating the salary for my new job. Don't bother to leave me any messages.
I've run away to join a different circus.
AND, FINALLY, ABSOLUTELY THE BEST:
I will be out of the office for the next 2 weeks for medical reasons. When I return, please refer to me as 'Loretta' instead of 'Steve'
Luulenurk vol 2
Avastasin järsku, et kõiki kogutud naljaluuletusi polegi veel blogisse pannud. Siit volüüm kaks. Eelmine ports on 29. veebruar 2004 ja 1. juuni 2005 all.
***
Rukkis päikest võttis Ain
Vaikselt lähenes kombain
Viljasalvest leiti pea,
kus on ülejäänd, ei tea
-------------------
Alasile heitis Epp.
Epul väga meeldis sepp.
Sepal tuju ei old hea,
Epul lamedaks lõi pea.
--------------------
Pille tänas oma meest,
et sai tappa asja eest.
Rusikas tast üle käis,
sest, et puder kõrbend näis
----------------------
Tapamajast lahti lasti
Leo, kes liiga jõhkrat masti.
Õppis aasta metallurgiks,
hiljem tööle läks kirurgiks.
-------------------
Märdil mikros küpses kurk,
lisaks mõni õllepurk.
Pauk viis ära poole peast,
ilma jäi ka einest heast.
---------------------
Toivo lakke augu puuris
pingsalt tähistaevast uuris.
Jõllitaski just komeeti,
kui ta kainerisse veeti.
---------------------
Igor tõusis kalmust üles
raske hauakivi süles.
Kuigi luudelt kadund liha,
õlle järgi tekkis iha.
------------------
Vintis Hillar toolil kiikus,
päris huvitavalt liikus.
Kuna ta ei olnud pendel
murdis kondid nagu Endel.
--------------------
Saabus Esimene Mai,
päev, mil töömees vabaks sai.
Jällegi ei petnud vaist:
Fedja peksis last ja naist.
------------------
Keegi vetelpäästja Agu
kiitles, et sai haidest jagu.
Valetamast tomp ei väsi,
omal pole jalgu, käsi.
-------------------
Rööpail, lähedal depoole,
Raul sai punkti eluloole.
Rahva poolehoiu võitis
siis, kui rong tast üle sõitis.
----------------
Öösiti, kui väljas pime,
appikarjed pole ime.
Tihti valutavad kõrvad,
kui on hoovis sarimõrvad.
-------------------
Heitsin aknast välja Ennu.
Tegi päris vahva lennu.
Kukkus asfaltile tombuks,
näe, nüüd ilmgi kisub sombuks.
-----------------
Rähnil, kes on kirglik lind,
tekkis Pauli vastu ind.
Toksis teda, nagu puud,
kuni mõranesid luud.
---------------
Maimu veidi pelgas Antsu,
kes lõi kapi otsas tantsu.
Polka eriti ei sujund,
sest, et ajud viinas ujund.
----------------
Ilmar nüüd saab aru vist,
et on hingelt masohhist.
Keeva vette seatud näpp
tursus jämedaks kui täpp.
***
Rukkis päikest võttis Ain
Vaikselt lähenes kombain
Viljasalvest leiti pea,
kus on ülejäänd, ei tea
-------------------
Alasile heitis Epp.
Epul väga meeldis sepp.
Sepal tuju ei old hea,
Epul lamedaks lõi pea.
--------------------
Pille tänas oma meest,
et sai tappa asja eest.
Rusikas tast üle käis,
sest, et puder kõrbend näis
----------------------
Tapamajast lahti lasti
Leo, kes liiga jõhkrat masti.
Õppis aasta metallurgiks,
hiljem tööle läks kirurgiks.
-------------------
Märdil mikros küpses kurk,
lisaks mõni õllepurk.
Pauk viis ära poole peast,
ilma jäi ka einest heast.
---------------------
Toivo lakke augu puuris
pingsalt tähistaevast uuris.
Jõllitaski just komeeti,
kui ta kainerisse veeti.
---------------------
Igor tõusis kalmust üles
raske hauakivi süles.
Kuigi luudelt kadund liha,
õlle järgi tekkis iha.
------------------
Vintis Hillar toolil kiikus,
päris huvitavalt liikus.
Kuna ta ei olnud pendel
murdis kondid nagu Endel.
--------------------
Saabus Esimene Mai,
päev, mil töömees vabaks sai.
Jällegi ei petnud vaist:
Fedja peksis last ja naist.
------------------
Keegi vetelpäästja Agu
kiitles, et sai haidest jagu.
Valetamast tomp ei väsi,
omal pole jalgu, käsi.
-------------------
Rööpail, lähedal depoole,
Raul sai punkti eluloole.
Rahva poolehoiu võitis
siis, kui rong tast üle sõitis.
----------------
Öösiti, kui väljas pime,
appikarjed pole ime.
Tihti valutavad kõrvad,
kui on hoovis sarimõrvad.
-------------------
Heitsin aknast välja Ennu.
Tegi päris vahva lennu.
Kukkus asfaltile tombuks,
näe, nüüd ilmgi kisub sombuks.
-----------------
Rähnil, kes on kirglik lind,
tekkis Pauli vastu ind.
Toksis teda, nagu puud,
kuni mõranesid luud.
---------------
Maimu veidi pelgas Antsu,
kes lõi kapi otsas tantsu.
Polka eriti ei sujund,
sest, et ajud viinas ujund.
----------------
Ilmar nüüd saab aru vist,
et on hingelt masohhist.
Keeva vette seatud näpp
tursus jämedaks kui täpp.
Subscribe to:
Posts (Atom)
