Deuce (Rob Schneider) põgeneb ootamatu jama eest Amsterdami, kus teda ootab vana sõber, sutenöör T.J. (Eddie Griffin). Sõbral on ka häda majas, sest keegi osavkäpp hakkas kohalikke gigolosid teise ilma saatma ega plaani märkide kohaselt niipea puhkusele sõita. Deuce siis uurib asja ning teenib igaks juhuks raha ka.
Järg komöödiale "Deuce Bigalow: Male Gigolo" (1999). Veider, et tegemisega nii pikalt viivitati. Ehk kardeti, et esimese menu oli õnnelik juhus ning tegelikult on rahval sellest heasüdamlikust mehikesest täiesti savi, kelle missiooniks panna naissoo kõige isutapvamad isendid end erilisena tundma, ja seda sandikopikate eest. Ja õige kah, sest praeguse tempo juures teisest väljalaskest küll kinomaja staari ei kujune. Mis siis, et see on isegi parem kui esimene.
Khm... lausa piinlik jätkata. Mind tuntakse neetult karmi filmiarvustajana, aga siis võtan kätte ning kiidan taolist "kinematograafilist katku" (kohaliku levitaja hinnang) nagu Rob Schneideri komöödia. Aga mis ma teha saan kui mulle meeldib! Schneider ise on äge ning tema arusaam sellest, kuidas komöödiat teha, veel ägedam. Jah, ta mõjub nagu kolmandat põlvkonda vaese mehe Adam Sandler (kes on viimasel ajal tõesti kõvaks meheks hakanud) ehk maakeeli täieliku ajuaaduna, aga ikka sümpatiseerib.
Mul on vist nõrkus tüüpide vastu, kes näevad välja nagu nad põgenesid keskkoolist, kus neid topiti iga päev pärast tunde suurde prügikonteinerisse vangi.
Hea, et sellest rääkisin, sest meelde tuli klaviatuuri näppimise ajal. Et miks Schneider meeldib. Tal on huvitavam nägu kui enamikel filmikoomikutel. Ta ei karda nalja otsides laskuda ükspuha kui madalale. Võrdlus kaevuriga, kes töötab roppuste šahtis, tundub jumala õiglane. Aga ta teeb seda kuidagi meeldivalt, omamehelikult. Mitte kui "Jackassi" või Esto TV moodi tolad, et oh kui humoorikad me oleme, täitsa perses, naera puruks (või kui ei naera, tehakse nägu, et ise olen loll). Ta lihtsalt paneb või laseb panna oma tegelase alati nii rõvedasse olukorda, et vägisi ajab itsitama. Vahel teisi ka, aga peamiselt ennast.
Aga ta ei kutsu minu arust lamajat lööma, ühiselt kõige äpuma üle irvitama. Selleks on ta liiga leidlik. Tema igas komöödias on haigelt häid ideid, kui aktsepteerid, et naljad lähevad alati nii kaugele üle maitsekuse piiri, et tulevad pea ringiga tagasi. Näiteks "European Gigolos" on üks kena kehaga mimm, kes sai üsas viibides kiiritust ja kellel on seetõttu nina asemel mehe lont. Muidugi pole mõeldud isast elevanti. Schneiderit teades pole üllatav, et mimm hakkab mingil hetkel ka aevastama ja... edasi vaadake ise. Kurat, on ju originaalne! Kuidas saab sellist totrust mitte armastada? Ja ärge tulge rääkima, et täiskasvanud ei naera. Järele mõeldes ärge tulge rääkima, et täiskasvanud üldse eksisteerivad. Mina pole ühtegi näinud. Kui püüaks ühe kinni, müüks tsirkusele vist.
"European Gigolo" naljade alustalad on samad kui "Male Gigolos": koledad naised, T.J.-i kirev suteka-elustiil ja koledad viisid, kuidas Deuce'ile haiget tehakse või ebameeldivusi tekitatakse. See kõik on haigem ja leidlikum kui lugedes tundub. Ainuke kild, mida oskasin ette oodata, oli "Amsterdam ja esimene pilvesolek". Tehke järele, teised ropud komöödiad. Siin on uusi ideid rohkem kui kümnes "Eurotripis".
Pealkiri kah parem kui esimesel osal. Mis kuradi meesgigolo, gigolod ongi isased, eks. Euroopa kõlab aga kuidagi šikilt. Küll mina juba tean, ma elan ise ka Euroopas.
Tükk aega pole kinos nii palju naernud. Olen sinisilmne, usun, et maailmas leidub palju teisigi, kellele Schneideri värk meeldib. Nad lihtsalt ei julge öelda. Endast lugupidavate kinosõprade jaoks kõlab selle tunnistamine nagu "kas ma võin su ninakolle süüa?". Mul seevastu pole suurt kaotada, sest kriitikuid ei austa nagunii keegi.
Hinne: 8/10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment