Stephen King "The Bachman Books"

Suvel ja vahetult pärast seda on minu popkultuuri-tarbimine olnud hektiline, katkendlik. Eriti ei loe, mängi arvutiga ega vaata filme. Ainult mõned videod, aga neist ei viitsi miskipärast kribida.

Kingi nelja varast romaani koondav "The Bachman Books" kulges samuti vaevaliselt. Kusjuures tõesti väärt kogu on, aga veel enne poole peale jõudmist kadus jaks ära. Mõõdukus ennekõike – lemmikuidki kirjarüütleid ei maksa tarbida korraga suures koguses.

King on avaldanud selle varjunimega aegade jooksul kuus romaani. Samade kaante vahele pandi "Rage", "The Long Walk", "Roadwork", "The Running Man" (millest vändati 1980-ndate keskel Schwarzeneggeriga peaosas rämpsmärul)... Välja jäid eeskujulik "Thinner" ja kõikuva tasemega õudukas "The Regulators".

Kusjuures valik tehti väga oskuslikult. Siinne nelik on temaatiliselt ja stiililt omavahel sarnased (lihtne poiss / mees astub vabatahtlikult, aga mingi kestva sunni tagajärjel olukorda, mis röövib alguses allesjäänud eneseväärikuse ja ähvardab ruttu ka elu võtta), ülejäänud kaks omavahel (keegi mängib kaaskodanike eludega jumalat, kus võit eeldab tugevat pingutust ja head õnne; sisaldavad müstikat).

"Rage", "The Long Walk", "Roadwork" ja "The Running Man" on Kingi kohta lühikesed stoorid, jämedalt ümardades 150-250 lehekülje vahel. Lakkamatu tegevus, tempo tihti peale sunnitud. Autorile hiljem omaseks saanud hoolikale karakteriarendusele pole seetõttu kohta, aga tulemus ei kannata õnneks üldse. Tegelased on niigi intrigeerivad ja üldse jagub filosoofilisi arutlusi elust natuke rohkem kui tavaliselt. Suuremaid tegelasi on muide igas järgnevas loos vähem kui enne. Heh. Lahe oleks teada, kas selline järjekord on juhus.

Lühidalt sisust, kuna olen kindel, et see äratab isu tutvuda. "Rage" (1977) on keskkooli-poisist, kes tulistab ühel halval päeval surnuks õpetaja ja võtab klassitäie kaaslasi pantvangi; ülejäänu on seletused, mis võis selleni viia. "The Long Walk" (1979) jutustab poiste jalutamisvõistlusest, millest on kujunenud tuleviku-USA suursport; kõnni vähemalt neli miili tunnis peatumata 450 miili ja saad kõik, mida hing ihaldab; kes ei pea vastu, saavad kolm viga sooritades samal kohal kuuli pähe. "The Roadwork" (1981) on ilmselt suurim Kingi saavutus enne, nüüd ning edaspidi: kuhu võib viia keskeakriis. "The Running Man" (1982) on ülipopulaarsest telemängust lähema tuleviku USAs, kus nimiosalist kütitakse nagu ohtlikku looma, aga kuu aega vastupidaja pälvib miljard dollarit. Nagu kolleeg Siil oma ajaveebis maininud, sarnaneb see hilisemale filmile nagu rummikook vedelale kakale.

Kõige nõrgem lugu ongi vast viimane, milles pole süüdi tasemel tegevustik ja tegelased, vaid kõik nendeväline. Esiteks tekib häirivaid küsimusi nagu kuidas tagada, et alatasa kuskil peidus redutav jooksik midagi näitamisväärset linti võtab (ta peab iga päev kaks isetehtud klippi posti panema). Ja selline mustvalge ultrainimvaenulik kapitalismiühiskond mõjub igatahes naiivselt, justnagu Kingi mõttelennule aidanuks kaasa need toredad kamraadid, kelle sulest valmisid "Seiklusjutte maalt ja merelt" põhiliseks täitematerjaliks kujunenud sotsialistlik-heroistlikud seiklusromaanid. Okei, nii naiivne see pole, aga mitte tavapärasel tasemel samuti.

Sissejuhatus on pikk ja vormitu nagu Kingile omane. Palju infot saab siiski – miks ta varjunime kasutas, miks lõpetas, tema varasemast kirjanikukarjäärist jm.

See nelik on vormilt ebatavaline, aga sisult parima seas, mida autor üldse pakub. Suure M-iga Maiuspala, kui kelmikalt väljenduda.

Hinne: 9/10

* Esmatrükk 1986. 865 lk.