"Separate Lies"

Keskea piiri ületanud abielupaar. Mees (Tom Wilkinson) arvab, et nad on õnnelikud. Naine (Emily Watson) tunneb seevastu, et veab kaasat alati alt, ei vasta tolle kõrgetele standarditele. Nende elu raputab segi naabruses toimunud õnnetus, mis kaevab üles mitmesuguseid inetuid saladusi. Asjadega on seotud ka jõhkralt pohhuistliku moega peretuttav (Rupert Everett).

Stsenarist ja lavastaja on üks mees, Julian Fellowes. Tema töö põhineb inglise kirjaniku Nigel Balchini romaanil, keda ekraniseeriti kahel aastakümnel pärast Teist maailmasõda kodumaal päris tihedalt. Pärast seda tekkis aga üle neljakümne aasta veninud paus. Fellowest tuntakse eelkõige näitlejana, seejärel stsenaristina... lavastaja on ta esmakordselt.

Pärast ta osalust igava "Gosford Parki" ja eemaletõukavalt halva "Vanity Fairi" kirjutamisel poleks oodanud erilist saavutust, aga siit tuleb üllatus. "Separate Lies" on pingutuseta sellel aastal ilmunutest üks parimaid filme. Tegu on draamaga, mille keskmes oma realistlikkuses ning ausameelsuses lausa julm karakteriuuring kolme keskse tegelase kallal. Ilustamine või muidu jauramine jäetakse otsustavalt kõrvale, uurides mis paneb need inimesed tiksuma ja sooritama täpselt selliseid tegusid nagu nad sooritavad. Eluvõõramad ei pruugi tegelastesse uskuma hakata, mis viib peatselt igavlemiseni, aga see oht eksisteerib parimategi draamade puhul. Eriti meeldiv, et William Bule'i kuju ei jää samuti

Peaosaliste kolmik on nii tõhus, et mõjuvamat ansamblitööd suurel ekraanil lähiminevikust lausa ei meenugi. Nad on kõik muidugi kogemustega tegijad ning tõepoolest: miski ei pakuks suuremat naudingut kui näha oma ala meistreid tegutsemas. Eriti paistab silma Wilkinson mehena, kes püüab veel hiljuti nii "korras" tundunud elu meeleheitlikult tagasi raamidesse suruda. Tema inglaslik vaoshoitus ei takista siiski laia rea emotsioonide läbimängimist ning enam kui meisterlikule sooritusele on kerge kaasa elada. Mitmed stseenid, kus Jamesi tabab saatusehoop teise järel, on absoluutselt südantlõhestavad. Wilkinson lihtsalt peab pääsema Oscarile kandideerima, et see unustamatu näitlejatöö ei jääks laiema tunnustuseta. Sellised rollid kuluks ära De Nirole, et 1970-80-ndate hiilgus taastuks.

Võimalikud Oscarid: stsenaarium, film, näitleja (Wilkinson), näitlejanna (Watson), kõrvalosaline (Everett). Kardan siiski, et jääb tähelepanust kõrvale, nagu ei leitud kinopublikutki.

Õigupoolest on '03 lõpus vändatud teoses saatus tüüpiline heale filmile, mis ei sobi reklaamijate jaoks atraktiivsetesse lahtritesse nagu kulukas märul, thriller või eesrindlane (kõiksugu auhindade noolija). St, valmib, ei leia levitajat, suurstuudio lisab lõpuks enda kataloogi, aga ei viitsi turustusnippi välja mõelda, kogub niisama tolmu (pahemal juhul aastaid) ja lõpuks lastakse kära tegemata loetud arvul ekraanidel välja. Kadudes sama vaikselt. Õnneks pakub tänapäeval teist võimalust DVD-väljalase, mis võib algselt läbikukkunud linaloo siiski popiks muuta.

R vaatajapiirang USAs on müstika. Pole siin roppusi, seksi ega vägivalda, kõigest täiskasvanute elu ja probleemid. Samal ajal toimub mõnes filmis kaks tundi mollimist ja taga-ajamist, aga neid õnnistatakse PG-13-ga. Aru ma ei mõista, kas ja kuidas üle lombi otsustajad mõtlevad.

Puhastverd britilik draama, nii et kui sa kannatad inglasi ainult Hugh Granti kehastuses, jäta "Separate Lies" rahumeeli vahele. Teised otsigu seda tänavuse PÖFFi kavast. Loodan väga, et see lisatakse sinna.

Eelkõige mõtisklus armastusest ning kuidas selle tähtsus ja sisu vananedes muutuvad. Terav sisutihe draama, mis tundub vähem kui 90-minutilisena nagu kahetunnine. Heas mõttes. Siia mahub lühikese ajaga nii palju. Muidugi ei saavuta sellist intensiivsust korraliku stsenaariumita, mis paistab samuti silma tugevusega nii ülesehituselt, dialoogilt kui sisuliselt löövuselt.

Hinne: 9/10