"Red Eye"

Noor naine (Rachel McAdams) tutvub lennujaamas sümpaatse võõraga (Cillian Murphy) ning satub koguni lennukis tema kõrvale istuma. Paraku selgub, et kutil on kuri plaan aidata kaasa tähtsa mehe tapmisele, ning kui Lisa teda ei assisteeri, saadetakse pealekauba teise ilma tema armas papa (Brian Cox).

Kunagine õudusmaestro Wes Craven sai lõpuks ometi jälle maha linalooga, mille vaatamine ei võta tükki küljest. Isikupära küll napib ja tervelt paarkümmend minutit vältav finaal taandub eelneva sündmustikuga võrreldes nüriks (haavatud paha liipab löögiriist käes ringi, kogudes aina uusi füüsilisi noomitusi)... aga huvitavad tegelased, usutavad osatäitmised ning tänu neile püsiv pinge kaaluvad õnneks miinused üles. Siiski raske mõista, miks lavastaja slashereid juba teenitud puhkusele ei lase. Ta on neid vorpinud elu jooksul piisavalt, aga pöördub ikka ja taas samade võtete juurde. Isegi libahundilugu "Cursed" tõmmati sellel noodil kokku.

Vanem vaataja leiab "Red Eye's" sarnasusi Hitchcocki asjadega, noorem põnevikega "Cellular" ning eriti "Phone Booth": peategelane kistakse konflikti vastu tahtmist, peamiselt on jäme ots kurjami käes, aega vähe, improvisatsiooniruumi pole, panuseks inimelud. Enamik sündmusist leiab aset lennukil, tegelaste areaali märgistab tualeti-istekoha vaheline sirge. Hea, et Steven Seagali karjäär ammu solgipange kukkus, muidu äkki peaks McAdamsi kauni näolapi asemel imetlema patsiga meest ning teos kannaks pealkirja stiilis "Under Siege 3: Terminal Velocity".

Nagu arvata, pole napilt pooleteisetunnises põnevikus kohta karakteriarengule – midagi peab kogu aeg ometi toimuma –, aga osatäitjad on tunduvalt sümpaatsemad kui "Cellularis". (Mulle mingil põhjusel Christian Bale'i meenutava) Cillian Murphy kõrval tundub Jason Statham seal lausa masendavalt nüri ja Chris Evans... keda huvitab Chris Evans, kui võib palgata ükspuha keda teist? Eriti veel sellist silmarõõmu nagu Rachel McAdams, kes jõuab samal reedel meie kinodesse veelgi paremas filmis "Wedding Crashers". Värske, ihaldusväärne ja samas küpse olekuga neid on hetke kuumim nägu Hollywoodis, vähemalt minult küsides. Ja panna sellise madina keskmesse noor tegus naine on lihtne, aga mõjus võte, sest juba näolapist või figuurist aitaks, et enamikel saalisistujatel tekiks kasvõi põgus huvi, kuidas värk lõpeb.

Kõige sügavam tegelaskuju antakse sedapuhku Brian Coxile peategelase isana, kes on koguni soliidsem kui tavaliselt, kui see on ikka võimalik. See murelik härrasmees, Coxi kohta samuti ootamatult noore välimusega, on nii hooliv ja soe, et sa lihtsalt tahad teda elusa-tervena näha. Mistõttu tore, et tema heaolu nimel ikka pingutatakse.

Sümpaatne väike ajaviide. Vana tööhobune Craven on viimasel ajal lonkama hakanud, aga suudab lihtsamatel põllulappidel veel igati sirget vagu hoida. M.O.T.T.

Hinne: 6/10