"Cinderella Man"

Kahe maailmasõja vaheline aeg Ühendriikides, mida pureb parajasti mustade tähtedega ajalukku kirjutatud suur majanduslangus. Rikkad ei kaota kõtukestelt pekivolte, aga enamik teisi on täitsa hädas. 15 miljonit töötut üle riigi. Teiste hulgas kunagine lootustandev poksija Braddock (Russell Crowe), kelle vigastustest tingitud vilets karjäär käib kõrgematele ninadele nii närvidele, et talt võetakse koguni poksiõigus ära. Aga lõpuks saabub ootamatult teine võimalus! Suuremates osades veel Renee Zellweger (tema abikaasa), Paul Giamatti (agent), imetoredas "In Americas" silma jäänud Paddy Considine (sõber) ja Craig Bierko (see kõige suurem tõbras, kellega ringis vastumisi astutakse).

Kõige imelikum asi "Cinderella Mani" puhul #1: mingil hetkel määrati lavastajaks Penny Marshall. Uskumatu. Kohe nii kentsakas, et ei oska isegi kommenteerida. Või siiski, kuigi seksistlikult – sellist filmi ei saa lavastada naine. Peab olema isane. Ja mitte ükspuha kes nende andekamate seast, vaid Ron Howard. Ainult tema valdab sentimenti ja pinge segamise kunsti, mille tulemusel sünnib absoluutselt õiges vahekorras suhkurdatud ja haarav üldinimlik draama. Sama kehtib keskse tegelase kohta: Crowe'st õigemat lihtsalt ei leia. Wahlberg, Affleck, Damon ja Thornton võisid ju olla kaalumisel, aga otsustajad teadsid kindlasti ise ka, et tegelikult valik puudub.

Okei, pingutasin üle. Kui tegelik lavastaja või täht oleks siiski keegi teine, ei pruugiks ma selle pealegi tulla, et Crowe ja Howard jäeti ülekohtuselt tööst ilma. "Cinderella Man" oleks lihtsalt teistsugune ja mitte tingimata halvem. Võib-olla koguni parem. Aga H&C koostöö käekirja ei oska küll keegi järele teha. Näiteks Spielberg üritab ja ilmselt jääbki üritama, aga isegi tema ei küüni teosteni, mis on ühest küljest ilmeksimatult popcorn kõigi selle nõrkustega, aga teisalt nõnda osav pisarakiskujad, et võimatu on toimuvast mitte hoolida. See on nii autorikino kui nende vahenditega üldse võimalik. Polegi tähtis, kui palju "A Beautiful Mind" ja "Cinderella Man" muutsid aluseks olnud reaalseid sündmusi-isikuid. Tähtis on see, millise sümpaatia, soojuse ja värvikuse kaudu neid lugusid edastatakse. See pole enam lihtsalt Oscari-hoor ehk auhinnasaju lootuses tehtud film, vaid kallimaid Oscari-hoori majutava bordelli tumepunasesse brokaati riietatud sophisticated madaam.

Crowe püsib tavapärasel tipptasemel, olles ühtaegu metsik ja pisarateni lähedastest hooliv, lapselikult avatud ja väga mehine. Kuldse pereisa prototüüp. Renee Zellweger on tunduvalt emalikum kui tavaliselt ja kõike puhast koondava naise kujule lähedal – millest piisas Jennifer Connellyle, et "A Beautiful Mindi" eest Oscar koju viia. Aga esinduslikust esipaarist mõistagi ei piisa, et korralik poksidraama või eeskujulik period piece valmis kududa. Siit jälle täispunktid Ron Howardile, kes teab väga täpselt, milline 1930-ndate USA peaks välja nägema, et meile suurel ekraanil muljet avaldada. Kostüümid, grimm, valgustus, võttepaigad: kõik tundub isegi liiga ahvatlev, et tõsi olla. Ja nagunii polegi, aga see ei puutu asjasse. Nälgivate tööliste maailm pole igatahes kunagi nii piltpostkaardilik tundunud kui siin.

Palju võikam on muidugi ringis toimuv, mis ei jää sugugi alla teistele kuulsatele poksifilmidele. Heliefektid on mõneti meeldejäävamadki, eriti need, kus tabanud löögi tagajärjel kuuleks nagu klassi purunemas. Rolli tarbeks ligi 23 kg alla võtnud Crowe sai võtetel pidevalt üsna koledasti kolki, kui usaldada tegijate meenutusi; treenides nihestatud õlg lükkas võtteid isegi kaks kuud edasi. (Braddocki vastaseid kehastavadki peamiselt elukutselised poksijad, kes ei suutnud oma obadusi tihti õigel hetkel peatada, et vaene Crowe jääks päris terveks.) Meeldejääva soorituse teeb ka Max Baeri kehastanud ilmekas Craig Bierko, kelle eeskujulikult mehelikus kehas-näos peitub nauditavalt õel vaim. Teistest rääkides avaldan kerget kahjatsustunnet, et Giamatti ja Considine ei saanud nii põnevaid tegelaskujusid kui Harris ja Bettany "Mindis".

Ükski poksifilm pole tegelikult väga realistlik ja kes seda õilsat sporti eraelus jälgivad, võivad päris palju norida. Seetõttu ootaks rohkem "Snatch."-i taolisi teoseid, kus nii-öelda tavalise mollimise kõrval esineb päris ulmelisi hetki. Siin püsitakse paraku heade tavade piires.

Kõige imelikum asi "Cinderella Mani" puhul #2: see on ühtaegu aasta kiidetumaid ja publiku poolt hüljatumaid USA suuri stuudiofilme. 88 miljonit dollarit maksis, hetkel on pudenenud kinost tagasi kolmveerand. Ehk tulnuks suve asemel oodata pimeda ajani, et püsida ühtlasi auhinnahooajale lähemal?

Ennustan Oscari-nominatsioone: stsenaarium, näitleja (Crowe), näitlejanna või näitlejanna kõrvalosas (pole kindel, kuhu Renee Zellweger paigutatakse), film, lavastaja, kunstnikutöö. Nauditav töö, härrased. Pisar tuli mitu korda silma, täpselt nagu lootsite.

Hinne: 8/10