"The L Word" (2004-...)
Showtime, loojad: Ilene Chaiken, Kathy Greenberg, Michele Abbott
Piloot 80 min, 1. hooaja osad tavaliselt ~50 min, 2. hooajal ~58 min, 3. hooajal 50-55 vahel
Ainus ekraanitöö, mida olen eales näinud, kus karakteriarendus, hea loovestmine ja erootika ei lämmata üksteist ära. Tootjad on samuti rahul, kuna teise hooaja tegemisele kirjutati alla päev pärast piloodi esilinastust ja kolmandale veel esimese hooaja lõpus.
Pean end õnnelikuks, sest olen näinud "The L Wordi". Selleta arvaks ma siiani, et seks ja filmid ei kõlba kokku, kui tulemuseks pole just porno. "The L Word" tõestab vastupidist. See põhineb rangelt karakteritel ja suhete elulisel kujutamisel, aga regulaarne nugistamine ei kahanda sisu tugevust-mõjuvust. Samuti ei puudu terav huumor, millest on hea näide s1e8.
"The L Word" on nüanssideni usutav ja suurepäraselt välja mängitud karakteriuurimus. Selle keskmes on noorte linnanaiste sõpruskond, kellest kõik on lesbid või vähemalt bi'd. Iga keskne tegelane (keda on umbes kümne ringis) kirjutatakse-esitatakse nii hoolega, et sümpaatiad ning antipaatiad on kerged tekkima, samuti kaasaelamine. (Inimesed pole ju üdini positiivsed ja nii leidub miinuseid kõigil.) Bette'i-Tina suhe esimese hooaja lõpus või Jenny pendeldamine Timi ning Marina vahel on hea näide põhjalikust käsitlusest. Alice'i ja Dana liini kujunemine samuti.
Vat NII tuleb teha erootikat, kus on põnev ka ülejäänu. Ükski film pole seda minu teada enne ära tabanud. Suurepäraselt kirjutatud, eeskujulikult mängitud, humoorikas ja puudutav. Eriti hull on Tina roll, kelle osaleja rasedus kirjutati loosse sisse. Kui minu naine ootaks beebit, oleks ikka pagana raske näha teda ekraanil aina teistega amelemas, olgu pealegi naistega.
Psühholoogiliselt paeluvad ka tegelased üksikult, eriti Jenny (kes paraku kolmandas hooajas enam üldse küüsi ei näita) ja Shane. Viimane on kamba karismaatilisim kuju, kelle puhul intrigeerib juba see, et ta tõesti on absoluutselt igaühe maitse nagu sõbrad poolkadetsevalt mainitakse. Aga mis paneb selle tüdruku tiksuma? Sa pead ootama teise hooaja teise pooleni, et teada saada. Ja see on emotsionaalselt raske rännak. Eriti vestlus köögis Carmeniga, s2e9. Paraku siis kulub jälle tükk aega, 3. hooaja lõpuni, et Shane esile tõuseks.
"The L Word" ei muutu "Melrose Place'iks" lesbidega just tänu näitlejaesitustele, mille ehedust ei sea iial kahtluse alla. Loos domineerivad geisuhetele kahtlemata omased kiired armumised ja muutused, mis võivad selle muuta mõnele liiga seebiooperlikuks. Seda tunnet süvendavad veel tegelased, kes kõik näevad atraktiivsed välja. Aga sa ei jää sarja vaatama seksihetkede pärast, kuigi need on kuumad, ning erootika kasutamine tundub alati põhjendatud, mitte tähelepanu püüdmiseks. Seiklusi ja afääre looritab alati maguskibe tõdemus, et erilist inimest enda kõrvale on raske leida tegelikult kõigil.
Samavõrd nauditavaks osutuvad kõrvalosad, olgu siis napid või pikemad. Eraldi tahaks välja hõigata nimed nagu Snoop Dogg (kehastab kahes osas räpimogulit, heh), Kelly Lynch (kokku viies osas, ebamaiselt sarmikas!), Charles S Dutton (neljas osas, soe ja muhe onkel nagu ikka), Camryn Manheim (neljas osas, välimuselt kui noorem-kõhnem Kathy Bates ja mõjub täpselt sama tugevalt). Rääkides veel näitlejatest üldisemalt, on hea meel näha Pam Grierit ometi ka soliidses projektis. Kitile pööratakse vähem tähelepanu kui muudele peategelastele, aga s2e6 tõestab, et temagi tausta on põnev uurida.
Lesbisarjas on esikohal mõistagi naised, aga leidub ka tähelepanuväärseid mehi. Eriti lahe on Eric Lively, kes liitub seltskonnaga teiseks hooajaks. Ta on nagu noor Ewan McGregor, säde silmanurgas ja sarmikas, aga kuidagi räpane.
Teist masti meeldejääv meestüüp, üdini soe ja turvaline, on Eric Mabius, kes osaleb põhiliselt avahooajas. Hea poisi juures on leksikonis just tema pilt. Kolmandas hooajas lisanduv Dallas Roberts ehk uskumatu visadusega Kiti südant püüdev Angus võtab temalt sooja+turvalise koha üle. Aplaus tegijatele, et nad näitavad Mabiuse tegelast hiljem korraks (s3e10) tagasi tuues ka uuest, kibestunumast küljest. Jälle peaks härra kohal olema osas s4e1, aga üldiselt on näitleja rohkem nüüd hõivatud muude projektidega, eriti "Ugly Betty" tõttu.
Muidugi esineb pikas sarjas ka maitse- või muid vääratusi. Kõige enam häirivad teisel hooajal lisandunud lamedad algustiitrid lameda laulu saatel. Jenny loomenägemused tunduvad samuti valdavalt ülearused: ainuke põnev on s2e13 alguses ja see on lühem kui eelnevad. Nägemused oleks nagu abitu katse Jenny rohkem lahti kirjutada, teda esile tõsta ja sügavust rõhutada, aga ta on paeluv karakter jälgida juba eelnevalt, eriti avahooajal. Ja teise hooaja kaks lõpuosa vaid süvendavad intriigi. Mis veel? Teise hooaja avapooles tekib seksist kerge küllastus. Ka tempo jääb kohati kummastavaks: tihti tundub, et aeg liigub sarjas liiga ruttu, eriti Tina rasedusega seoses. Lõpuks veel. Mabius vihasena s1e6: ta ei pinguta üle, aga ma lihtsalt ei usu seda esitust. Kusjuures sarnane stseen on tunduvalt etem osas s1e7.
*
Kolmas hooaeg jääb eelnevatest natuke nõrgemaks. Suuri tundeid või nauditavalt räpaseid tegelasi jääb kuidagi väheks, alles poole peal hakatakse täistuure koguma.
Üheks pealiiniks valitud Alice'i haiglane kiindumus Dana vastu on kahtlemata dramaatiline ja pädevalt lahti kirjutatud-mängitud. Ta pole lihtsalt nii tugev karakter, et hoiaks oma traagikaga huvi kaua kõrgel. Üllatavalt põnevaks muutub ajapikku hoopis Helena Peabody, kes jättis varem üsna külmaks. Ta on küll piisavalt lahti kirjutatud ja rollisoorituses pädev, aga tema kuulumine sõpruskonda tundus alati natuke... mitte just arusaamatu... aga üleliigne. Enam mitte! Asjad lähevad väga põnevaks ja tema ema Peggy külalisetteasted lisavad värvikust alati juurdegi.
Alan Cummingi värvika välimusega gei ei täida samuti seda olulise meestegelase kohta, mis Lively kadumisega teise hooaja lõpus tühjaks jääb. Isegi Angus on põnevam, kelles hakkab silma miski mõnusalt pervo detail, aga kelle funktsionaalsust võrdleks kokkuvõttes tapeediga – no ei anta talle oluliselt ruumi. Pigem hakkame elevust tundma Daniela Sea kehastatud Moira-Maxi käekäigu vastu, kelle soovahetusoperatsioon toob temas välja ootamatult tumeda külje.
s3e10 ja s3e12 on siiski erakordselt tugevad osad, meelitades hooajale välja kõrgema hinnangu. Eriti just lõpuosa avab (või jätab õhku) väga põnevaid liine, mida võiks loetleda vähemalt seitse. Vihjeks, et Shane tõotab lõpuks ometi esiplaanile nihkuda, kes oli nagunii alati üks huvitavamaid karaktereid. Tutvustatakse tema isa, mis on sümpaatne ja tänuväärne töö Eric Robertsile.
Jaanuaris peaks algama neljas hooaeg, nii et uute osade ootamine ei tule mulle pikk.
November 02, 2006
November 01, 2006
"Borat"
Sõnadest vahel ei piisa. Kuidas ma täpselt seletan, kui väga mulle meeldis "Borat"?
Näiteks nii:
"BORAT" ON PARIM FILM EALES! JAA!
JAA!
Okei, parim eales oli ehk liiga optimistlik. Aga aasta parim film on see küll, kindel nagu raudpolt! Mul täitsa kama, et kolm kuud toredaid elamusi seisab veel ees, millest mõnda ootame siinsetele ekraanidele veel märtsini, ja mõni ei tule üldse. (arvustus valmis 12. septembril)
"BOOOOOOOOORAT"!
Vabandust. Lasin end ära kanda. Aga ma olen võimetu end praegu selgemalt väljendama. Seda teeb armastus. Mõni hakkab toitu üle soolama. Mõni unustab kõik tähtsad kokkusaamised ära. Mina seevastu ei suuda enam mõelda ühestki muust linaloost, ja seda juhtub ikka haruharva, et pöörane vaimustus pole lahtunud sama päeva õhtuks.
Ma kirjutasin arvustust hoopis ühe teise filmi kohta ja hoidsin isegi siis relevantse imdb-lehe lahti, et vahelduseks tema õilsat nägu imetleda. Jäta meelde ja kleebi seinale, et naine-lapsed saaks kah eluks vajaliku doosi: www.imdb.com/title/tt0443453
Elamused jäävad muidugi kauemaks, aga see pöörane vaimustus, kurat. See teeb imelisi asju. Ta on absoluutselt ideaalne. Ja mitte isegi naine! Ja mitte isegi päris! Ta on Borat! Oma väitel kasahhide tuntuselt kuues nägu, pikk karvane nilbevuntsne telereporter, kes reisib töö asjus USAsse ja mõjub sealse moodsa elu keskel nagu võõrplaneetlane.
Algseks eesmärgiks on vändata dokumentaal ameeriklastest, kellest mõnevõrra mahajäänud kasahhidel on kahtlemata palju õppida. Paraku kohtab B-poiss seal ootamatult oma unelmate tüdrukut (ei keegi muu kui Pamela Anderson!), ja lihtsalt peab talle kosja sõitma. 82 minutist enamik täitubki road-movie ja "Jackassi" plahvatusohtliku hübriidiga, kus sõidetakse ringi, et tutvuda issanda kirju looma-aiaga ning jõuda lõpuks tõotatud maale Californiasse.
Arvasin, et tänavuseks lemmik-komöödiaks kujuneb "Nacho Libre", aga olgu Jack Black oma kambaga nii muhe kui tahes, selle elamuse vastu nad ei saa. Esikoha täidab "Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan" (isegi pealkiri kõlab absoluutselt suurepärakuliselt!), siis tuleb tükk tühja räpast külateed, ja siis tulevad teised.
Kui tuua välja miinused, kujuneb mõnele ebamugavaks juba valitud formaat. See pole mingi tavaline linateos, meenutades hoopis väriseva kaameraga koduvideot, kus tehnilisi kvaliteete tasub ära märkida ainult nende puudumise tõttu. Aga see lisab spontaansele õhustikule ainult juurde. "Borat" ongi kõige improvisatsioonilisem komöödia, mida olen näinud, sest siin on ikka päris raske aru saada, mis produtseeriti kõigi osalejate teadmisel-nõusolekul ja mis varjatud kaamera meetodil.
Ja huumor! Naera puruks! Omaette frukt on juba Borat ise, kes mõjub oma sõbralikkuse, aga ülimalt ebakohase käitumisega nagu "Elfi" Will Ferrelli kauge poolvend. Enamiku ajast tundub, et ta ei saaks viibida rohkem ebasobival ajal rohkem vales kohas, ja siis keeratakse situatsioon tavaliselt nii üle võlli, et sul jääb ainult üle naerust röökida või nilbustest šokeerituna minema litsuda. See on absurdikas eriti viljakal kujul, kus ükski hea maitse piir ei jää ületamata ja iga pisike detailgi võib teenida kõvasid naerupahvakaid. Nii tahaks rääkida isiklikust tipphetkest, aga ei taha üllatust rikkuda. Ütleks lihtsalt, et ei mäleta aega, mil oleks kinos rohkem naernud. Halb maitse pole kunagi mõjunud suurema kunstina! Või mis halvast maitsest siin üldse juttu teha, kui Borat ise on nii armastusväärne ega tee midagi kellegi solvamiseks või šokeerimiseks.
Põnev oleks siiski kuulda, kuidas Kasahstanis võetakse vastu linateose vabameelne käsitlus kohalikust rahvast ja elukorraldusest, mis vändati tegelikult Rumeenias. Kui neile ei meeldi, tahaks sellest kuulda!
Sacha Baron Cohen ei huvitanud mind kunagi enne "Talladega Nightsi", aga nüüd ma lihtsalt pean teda rohkem vaatama!
Hinne: 10/10
Näiteks nii:
"BORAT" ON PARIM FILM EALES! JAA!
JAA!
Okei, parim eales oli ehk liiga optimistlik. Aga aasta parim film on see küll, kindel nagu raudpolt! Mul täitsa kama, et kolm kuud toredaid elamusi seisab veel ees, millest mõnda ootame siinsetele ekraanidele veel märtsini, ja mõni ei tule üldse. (arvustus valmis 12. septembril)
"BOOOOOOOOORAT"!
Vabandust. Lasin end ära kanda. Aga ma olen võimetu end praegu selgemalt väljendama. Seda teeb armastus. Mõni hakkab toitu üle soolama. Mõni unustab kõik tähtsad kokkusaamised ära. Mina seevastu ei suuda enam mõelda ühestki muust linaloost, ja seda juhtub ikka haruharva, et pöörane vaimustus pole lahtunud sama päeva õhtuks.
Ma kirjutasin arvustust hoopis ühe teise filmi kohta ja hoidsin isegi siis relevantse imdb-lehe lahti, et vahelduseks tema õilsat nägu imetleda. Jäta meelde ja kleebi seinale, et naine-lapsed saaks kah eluks vajaliku doosi: www.imdb.com/title/tt0443453
Elamused jäävad muidugi kauemaks, aga see pöörane vaimustus, kurat. See teeb imelisi asju. Ta on absoluutselt ideaalne. Ja mitte isegi naine! Ja mitte isegi päris! Ta on Borat! Oma väitel kasahhide tuntuselt kuues nägu, pikk karvane nilbevuntsne telereporter, kes reisib töö asjus USAsse ja mõjub sealse moodsa elu keskel nagu võõrplaneetlane.
Algseks eesmärgiks on vändata dokumentaal ameeriklastest, kellest mõnevõrra mahajäänud kasahhidel on kahtlemata palju õppida. Paraku kohtab B-poiss seal ootamatult oma unelmate tüdrukut (ei keegi muu kui Pamela Anderson!), ja lihtsalt peab talle kosja sõitma. 82 minutist enamik täitubki road-movie ja "Jackassi" plahvatusohtliku hübriidiga, kus sõidetakse ringi, et tutvuda issanda kirju looma-aiaga ning jõuda lõpuks tõotatud maale Californiasse.
Arvasin, et tänavuseks lemmik-komöödiaks kujuneb "Nacho Libre", aga olgu Jack Black oma kambaga nii muhe kui tahes, selle elamuse vastu nad ei saa. Esikoha täidab "Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan" (isegi pealkiri kõlab absoluutselt suurepärakuliselt!), siis tuleb tükk tühja räpast külateed, ja siis tulevad teised.
Kui tuua välja miinused, kujuneb mõnele ebamugavaks juba valitud formaat. See pole mingi tavaline linateos, meenutades hoopis väriseva kaameraga koduvideot, kus tehnilisi kvaliteete tasub ära märkida ainult nende puudumise tõttu. Aga see lisab spontaansele õhustikule ainult juurde. "Borat" ongi kõige improvisatsioonilisem komöödia, mida olen näinud, sest siin on ikka päris raske aru saada, mis produtseeriti kõigi osalejate teadmisel-nõusolekul ja mis varjatud kaamera meetodil.
Ja huumor! Naera puruks! Omaette frukt on juba Borat ise, kes mõjub oma sõbralikkuse, aga ülimalt ebakohase käitumisega nagu "Elfi" Will Ferrelli kauge poolvend. Enamiku ajast tundub, et ta ei saaks viibida rohkem ebasobival ajal rohkem vales kohas, ja siis keeratakse situatsioon tavaliselt nii üle võlli, et sul jääb ainult üle naerust röökida või nilbustest šokeerituna minema litsuda. See on absurdikas eriti viljakal kujul, kus ükski hea maitse piir ei jää ületamata ja iga pisike detailgi võib teenida kõvasid naerupahvakaid. Nii tahaks rääkida isiklikust tipphetkest, aga ei taha üllatust rikkuda. Ütleks lihtsalt, et ei mäleta aega, mil oleks kinos rohkem naernud. Halb maitse pole kunagi mõjunud suurema kunstina! Või mis halvast maitsest siin üldse juttu teha, kui Borat ise on nii armastusväärne ega tee midagi kellegi solvamiseks või šokeerimiseks.
Põnev oleks siiski kuulda, kuidas Kasahstanis võetakse vastu linateose vabameelne käsitlus kohalikust rahvast ja elukorraldusest, mis vändati tegelikult Rumeenias. Kui neile ei meeldi, tahaks sellest kuulda!
Sacha Baron Cohen ei huvitanud mind kunagi enne "Talladega Nightsi", aga nüüd ma lihtsalt pean teda rohkem vaatama!
Hinne: 10/10
October 22, 2006
"The Guardian"
"Men of Honor", "The Recruit", "Annapolis", "S.W.A.T.", "Ladder 49", "The Guardian" ja mis kõik esimese hooga meenuvadki. Ameeriklaste värbamisfilmid. Näitavad, kui hääs seltskonnas viibivad need, kelle tööks on elu-tervisega riskides lihtinimesi aidata. Tuletõrjujad, eriüksuslased, muidugi mereväelased jne. "The Guardiani" keskmes on U.S. Coast Guard ehk rannavalve. Sina istud oma mugavas soojas kontoris ja mängid töötamise asemel Tetrist või kaarte. Tema sulistab jäises vees, toob uppujaid välja.
Kusjuures need värbamisfilmid töötavad ilusti. Ameeriklastel on, mida näidata – inimressursid ja tehnilised võimalused on tasemel. Ainult palgad on nirud nagu moodsa elu unustatud kangelastel ikka. Aga seda parem, stoori tuleb ühtaegu realistlik (väike tasu) ning ülev (väike tasu, aga elude päästmine on tähtsam). Nende karmi väljaõpet on tore suurel ekraanil vaadata, pekk saab valu, muskel paisub, noored higistavad verepisaraid. Kujuta nüüd ette sarnase sisuga linalugu eestlastelt. Saad aru küll, et värbamisfilmide tšempioniks on ameeriklased.
Natuke ilustamist ei jookse samuti mööda külgi alla. Peategelane on alati filmitähe välimusega (seekord Ashton Kutcher) ja leiab ilusa hea südamega tüdruku, kellega tekib lõpuks armastus. "Sleeper Celli" Melissa Sagemiller on siia sobiv valik. Mõne nurga alt särisevalt seksikas, teisalt nagu unelmate naabrineiu, lihtne, südamlik ja hooliv. Kahju, et ilu kaua ei köida. Selles mõttes, et kui tuumakamaid rolle ei järgne, tüdime ära ning hakkame peagi reeturlikult uusi kaunitare vahtima. Mehed on põrsikud.
Meheilu säilib ekraanil miskipärast kauem. Näidet pole vaja kaugelt otsida – "The Guardiani" raskekahurvägi Kevin Costneri isikus. Osalegu pealegi ridamisi mingis kakas: kui ta tõsise osa valib, on tulemus garanteeritult soliidne. Isegi siis, kui materjal pole ühtlane ja ta osutub filmi parimaks asjaks nagu mulluses "The Upside of Anger'is". Pensionärieelikust vetelpäästja, kes koolitab endale klassitäie järeltulijaid, on jällegi otse kümnesse. Päevinäinud, aga biitseps ikka paisumas, enesekindel, aga mitte iial agressiivne, karm, aga isalikul moel sümpaatne. Taoliste töödega võidetakse Oscareid, eriti pärast "vananemine on hea" stiilis kõnesid, kuigi selle esitab keegi teine. Kokkuvõttes ongi tegu eelkõige Costneri etendusega, mille jaoks leidub Hollywoodi slängis natuke halvamaiguline sõna vehicle. Kuid selles pole tõesti miskit halba, kui keegi juhib lugu kindlakäeliselt nagu vana kapten.
Kusjuures väga meeldis see, kuidas Ben Randall välja juhatatakse. Mul tekkis lausa tunne, et selline lahendus töötaks "Waterworldi" eelloona.
"The Guardian" kuulub üllatuslikult ka Kutcherile, märgade kõrvatagustega tuulepeana, kelles leidub palju potentsiaali. Ongi esimene kord, kui teda kinos huviga vaatan, sest kutt pole lihtsalt seal enne millegiga silma paistnud. Ainult keskpärased põnevikud või romantilised komöödiad, neid võib ise vahtida, pähh. Siin paeluvad Jake'i sünge minevik ja ninakas olek, mis muudavad tema jälgimise täitsa nauditavaks. Aitab paipoistest.
"The Guardian" on erutamiseks liiga tüüpiline värbamisfilm ja hakkab paraku lõpus venima, aga Costneri-Kutcheri nägemiseks tasub kindlasti ära. Nad ei kõla paberil nagu dream team, aga üllatusi ikka juhtub.
Hinne: 6/10
Kusjuures need värbamisfilmid töötavad ilusti. Ameeriklastel on, mida näidata – inimressursid ja tehnilised võimalused on tasemel. Ainult palgad on nirud nagu moodsa elu unustatud kangelastel ikka. Aga seda parem, stoori tuleb ühtaegu realistlik (väike tasu) ning ülev (väike tasu, aga elude päästmine on tähtsam). Nende karmi väljaõpet on tore suurel ekraanil vaadata, pekk saab valu, muskel paisub, noored higistavad verepisaraid. Kujuta nüüd ette sarnase sisuga linalugu eestlastelt. Saad aru küll, et värbamisfilmide tšempioniks on ameeriklased.
Natuke ilustamist ei jookse samuti mööda külgi alla. Peategelane on alati filmitähe välimusega (seekord Ashton Kutcher) ja leiab ilusa hea südamega tüdruku, kellega tekib lõpuks armastus. "Sleeper Celli" Melissa Sagemiller on siia sobiv valik. Mõne nurga alt särisevalt seksikas, teisalt nagu unelmate naabrineiu, lihtne, südamlik ja hooliv. Kahju, et ilu kaua ei köida. Selles mõttes, et kui tuumakamaid rolle ei järgne, tüdime ära ning hakkame peagi reeturlikult uusi kaunitare vahtima. Mehed on põrsikud.
Meheilu säilib ekraanil miskipärast kauem. Näidet pole vaja kaugelt otsida – "The Guardiani" raskekahurvägi Kevin Costneri isikus. Osalegu pealegi ridamisi mingis kakas: kui ta tõsise osa valib, on tulemus garanteeritult soliidne. Isegi siis, kui materjal pole ühtlane ja ta osutub filmi parimaks asjaks nagu mulluses "The Upside of Anger'is". Pensionärieelikust vetelpäästja, kes koolitab endale klassitäie järeltulijaid, on jällegi otse kümnesse. Päevinäinud, aga biitseps ikka paisumas, enesekindel, aga mitte iial agressiivne, karm, aga isalikul moel sümpaatne. Taoliste töödega võidetakse Oscareid, eriti pärast "vananemine on hea" stiilis kõnesid, kuigi selle esitab keegi teine. Kokkuvõttes ongi tegu eelkõige Costneri etendusega, mille jaoks leidub Hollywoodi slängis natuke halvamaiguline sõna vehicle. Kuid selles pole tõesti miskit halba, kui keegi juhib lugu kindlakäeliselt nagu vana kapten.
Kusjuures väga meeldis see, kuidas Ben Randall välja juhatatakse. Mul tekkis lausa tunne, et selline lahendus töötaks "Waterworldi" eelloona.
"The Guardian" kuulub üllatuslikult ka Kutcherile, märgade kõrvatagustega tuulepeana, kelles leidub palju potentsiaali. Ongi esimene kord, kui teda kinos huviga vaatan, sest kutt pole lihtsalt seal enne millegiga silma paistnud. Ainult keskpärased põnevikud või romantilised komöödiad, neid võib ise vahtida, pähh. Siin paeluvad Jake'i sünge minevik ja ninakas olek, mis muudavad tema jälgimise täitsa nauditavaks. Aitab paipoistest.
"The Guardian" on erutamiseks liiga tüüpiline värbamisfilm ja hakkab paraku lõpus venima, aga Costneri-Kutcheri nägemiseks tasub kindlasti ära. Nad ei kõla paberil nagu dream team, aga üllatusi ikka juhtub.
Hinne: 6/10
October 07, 2006
"World Trade Center"
9/11/2001. Lennukid sõidavad tornidesse ja päästjad jooksevad hooneid evakueerima. Kaks politseinikku (Nicolas Cage, Michael Peña) satuvad rusude alla. Lugu on nende pääsemisest – kui nad ikka pääsevad.
Hollywood on jõudnud World Trade Centeri langemise juurde. Viis aastat oodata tasus ära: pole maitsetult vara, pole meelest ka läinud. "United 93" ja "World Trade Center" esilinastuvad meil kuuajase vahega. Loodetavasti piisav paus, isegi USAs oli neli kuud. Nüüd tahaks kangesti näha "Reign Over Me'd".
"WTC" on mitmetahuline. Inimlik draama, katastroofilugu, seisundifilm, propaganda. Sõja ajal valmib ju alati propagandafilme ja sõda terrorismiga ei lõpe enam kunagi. Oliver Stone suudab realiseerida kõik neli, kuigi patriotismi õhutamine edeneb kokkuvõttes vist kõige etemini. Aga mitte ebaviisakas vormis "turbanid on pahad, anname neile valu!", vaid poliitiliselt korrektselt (kodumaa elas üle valusa hoobi, armastame üksteist). Mõjub küll, mul pisarad tilkusid. Ilmselt eelkõige põhjusel, et sündmuse suhtes jagub empaatiavõimet ja ma tean, et lugu on päris, kuid vähemalt tilkusid. Eesmärk täidetud.
Tegijad ei koonerda paatosega ja õige meeleolu tekib kohe. (Vara)hommikune suurlinn tundub paljas, kaitsetu, kuidagi intiimne. Tavalised inimesed teevad oma tavalisi asju. No kuidas keegi sai neid alatult rünnata? Lennukeid ei näidata tornidesse sõitmas, aga õhustik muudab "WTC" mõjuvamaks katastroofilooks kui paljud efektietendused. Rusud, tolm, veri, ellujääjad sebivad ringi nagu lõhutud pesaga sipelgad. Kalgistunud näod, suured pärani silmad. Ja kui meid siiski premeeritakse kokkuvariseva hoonega, kuhu kaks meespeategelast jäävad kinni, võtab tõesti ahhetama. Võimas kraam. Emotsionaalne element annab purustustööle palju juurde. Kõlab jah nagu elementaarne teadmine, aga näiteks "Poseidon" keerati vingetest visuaalidest hoolimata pekki, nii et las ma kordan üle.
Dokumentaalkaadreid WTC hävingust on päris palju, kui kedagi huvitab.
Stone'i suurim õnnestumine lavastajana ongi õhustik, mille suhtes see võib olla tema parimaid töid. Kurb ja õudne kohe algusest, aga ta ei jäta kruttimist. Vaatajas tekib kerge klaustrofoobia juba enne varingut, tornidesse jõudes, kus mehed viibivad peaaegu lõpuni. Masendav. Silmad lähevad märjaks ka juhul, kui peategelaste kannatustest ei hooli. Neil on ju pered, kes ootavad papasid koju.
Peategelaste abikaasade õlul (Maggie Gyllenhaal, Maria Bello) lasubki kõige raskem. Nemad peavad mõjuma siis ka, kui elusalt mattunute kannatused meid väga ei haara. Nemad teevad näitlejatööd, mida filmist meenutada: vapustus, masendus ja lootus. Gyllenhaal on üllatavalt seksikas, omandades lõpuks ometi naiselikud vormid. Rasedus teeb imesid. Filmikunstnikud teevad veel suuremaid, sest tegelik dekreet tuli mitu kuud pärast võtteid.
Cage ja Peña jäävadki üsna kõrvale. Sisukatele meestegelastele pole selles katastroofidraamas kohta. Lamavad rusude all, tolm näos, nägu suures plaanis, mõmisevad lämbuva häälega. Kogu filmilikkus kulub muule, nemad lihtsalt lesivad. Pole isegi oluline, kes täpselt meesosi täidavad. Kaaluti paljusid tähti, kelles leidub mingit all-american hero kvaliteeti (Gibson, Clooney, Ford, Costner, Tommy Lee Jones, Quaid, Travolta). Cage'is peidetakse see miskipärast siiski ära: ta kannab eriti koledaid vuntse ja kisendab aeg-ajalt imelikult.
Teisest tunnist kisub tasapisi rutiinseks. Film on liiga pikk, et nii vähese karakteriarendusega rahule jääks. Mis peaks tulema muidugi taustade arvelt, kus sa kivide alla maetuna enam väga arened. Aga siis algab õnneks vaheldust pakkuv päästmisaktsioon ja veidi letargiliseks kiskuv seisundifilm ootusest kaob tahaplaanile.
Stone armastab loomingulisi väljakutseid ja "World Trade Center" on seda talle kindlasti. Eriti ausa katsena endale stuudiosüsteemis mingi koht kätte võidelda. Aastad pole enam need, kuid arved marsivad iga kuu lauale ikka. Nagu tinasõdurid.
"WTC" mõjub küll. Aga tegelikuks mõistmiseks pidi olema seal.
Hinne: 6/10
Hollywood on jõudnud World Trade Centeri langemise juurde. Viis aastat oodata tasus ära: pole maitsetult vara, pole meelest ka läinud. "United 93" ja "World Trade Center" esilinastuvad meil kuuajase vahega. Loodetavasti piisav paus, isegi USAs oli neli kuud. Nüüd tahaks kangesti näha "Reign Over Me'd".
"WTC" on mitmetahuline. Inimlik draama, katastroofilugu, seisundifilm, propaganda. Sõja ajal valmib ju alati propagandafilme ja sõda terrorismiga ei lõpe enam kunagi. Oliver Stone suudab realiseerida kõik neli, kuigi patriotismi õhutamine edeneb kokkuvõttes vist kõige etemini. Aga mitte ebaviisakas vormis "turbanid on pahad, anname neile valu!", vaid poliitiliselt korrektselt (kodumaa elas üle valusa hoobi, armastame üksteist). Mõjub küll, mul pisarad tilkusid. Ilmselt eelkõige põhjusel, et sündmuse suhtes jagub empaatiavõimet ja ma tean, et lugu on päris, kuid vähemalt tilkusid. Eesmärk täidetud.
Tegijad ei koonerda paatosega ja õige meeleolu tekib kohe. (Vara)hommikune suurlinn tundub paljas, kaitsetu, kuidagi intiimne. Tavalised inimesed teevad oma tavalisi asju. No kuidas keegi sai neid alatult rünnata? Lennukeid ei näidata tornidesse sõitmas, aga õhustik muudab "WTC" mõjuvamaks katastroofilooks kui paljud efektietendused. Rusud, tolm, veri, ellujääjad sebivad ringi nagu lõhutud pesaga sipelgad. Kalgistunud näod, suured pärani silmad. Ja kui meid siiski premeeritakse kokkuvariseva hoonega, kuhu kaks meespeategelast jäävad kinni, võtab tõesti ahhetama. Võimas kraam. Emotsionaalne element annab purustustööle palju juurde. Kõlab jah nagu elementaarne teadmine, aga näiteks "Poseidon" keerati vingetest visuaalidest hoolimata pekki, nii et las ma kordan üle.
Dokumentaalkaadreid WTC hävingust on päris palju, kui kedagi huvitab.
Stone'i suurim õnnestumine lavastajana ongi õhustik, mille suhtes see võib olla tema parimaid töid. Kurb ja õudne kohe algusest, aga ta ei jäta kruttimist. Vaatajas tekib kerge klaustrofoobia juba enne varingut, tornidesse jõudes, kus mehed viibivad peaaegu lõpuni. Masendav. Silmad lähevad märjaks ka juhul, kui peategelaste kannatustest ei hooli. Neil on ju pered, kes ootavad papasid koju.
Peategelaste abikaasade õlul (Maggie Gyllenhaal, Maria Bello) lasubki kõige raskem. Nemad peavad mõjuma siis ka, kui elusalt mattunute kannatused meid väga ei haara. Nemad teevad näitlejatööd, mida filmist meenutada: vapustus, masendus ja lootus. Gyllenhaal on üllatavalt seksikas, omandades lõpuks ometi naiselikud vormid. Rasedus teeb imesid. Filmikunstnikud teevad veel suuremaid, sest tegelik dekreet tuli mitu kuud pärast võtteid.
Cage ja Peña jäävadki üsna kõrvale. Sisukatele meestegelastele pole selles katastroofidraamas kohta. Lamavad rusude all, tolm näos, nägu suures plaanis, mõmisevad lämbuva häälega. Kogu filmilikkus kulub muule, nemad lihtsalt lesivad. Pole isegi oluline, kes täpselt meesosi täidavad. Kaaluti paljusid tähti, kelles leidub mingit all-american hero kvaliteeti (Gibson, Clooney, Ford, Costner, Tommy Lee Jones, Quaid, Travolta). Cage'is peidetakse see miskipärast siiski ära: ta kannab eriti koledaid vuntse ja kisendab aeg-ajalt imelikult.
Teisest tunnist kisub tasapisi rutiinseks. Film on liiga pikk, et nii vähese karakteriarendusega rahule jääks. Mis peaks tulema muidugi taustade arvelt, kus sa kivide alla maetuna enam väga arened. Aga siis algab õnneks vaheldust pakkuv päästmisaktsioon ja veidi letargiliseks kiskuv seisundifilm ootusest kaob tahaplaanile.
Stone armastab loomingulisi väljakutseid ja "World Trade Center" on seda talle kindlasti. Eriti ausa katsena endale stuudiosüsteemis mingi koht kätte võidelda. Aastad pole enam need, kuid arved marsivad iga kuu lauale ikka. Nagu tinasõdurid.
"WTC" mõjub küll. Aga tegelikuks mõistmiseks pidi olema seal.
Hinne: 6/10
September 27, 2006
September 26, 2006
"Just My Luck"
16. veebruarist istus avaldamisjärjekorras mul selline arvustus, Eesti kinolinastuseks märkis MPDE augustit. Ilmselt jääb siiski meil tulemata. Aga loe ikka, ma juba kirjutasin valmis.
Romantiline komöödia tüdrukust (Lindsay Lohan) ja kutist (Chris Pine), kelle õnn on omavahel seotud. Kui ühel läheb superilt, on teise elu nagu põrgu ootetoas. Nad saavad seda vahetada ka, suudlemise teel. Romkommi osa seisneb selles, et nad meeldivad üksteisele.
Peaks vist hakkama lugema nõndanimetatud seltskonna-ajakirju. Praegu tunnen end vana ning väsinuna, sest Lohani esiletõus ja avaliku elu tegelaseks kujunemine läksid kuidagi märkamatult mööda. Alles ta oli mudilane ja mängis "The Parent Trapis". Nüüd tal on kutid ja midagi Julianne Moore'i keha taolist, ta figureerib Kroonikas ja muusikavideodes.
Tööalaselt meisterdati temast chick flick pin-up girl ehk maakeeli romantiliste komöödiate täht igas vanuses koolieale. Mitte liig ilus, et tüdrukpublikus kadedust äratada, ja mitte liig tavaline, et poisspublikust ilma jääda.
"Just My Luck" upitab teda samasse lahtrisse, mida täidavad tavaliselt Jennifer Lopez ja Kate Hudson. Et siis kangelanna on ettevõtlik ja läbilöögivõimeline karjääritüdruk, kes koogab ringi moodsa linnaelu keskel, kuid jalad on tal ilusti maa peal (real värk, noh!) ja üldse on tegu oma väikese seltskonna vaieldamatu esiemasega.
Lohani komöödiad paistavad silma sellega, et ta ei karda enda lolliks tegemist. Polegi tähtis, kas eneseirooniaga on tõesti kõik korras või tuleb projektivalikus tänada puhtalt ta meeskonda, aga see tõesti lisab mingit omapära. "Just My Luck" läheb selles mõttes päris julmaks kätte, et teda tabab ekstrasuuruses kogus füüsilist ja vaimset ahistamist, kui Ashleyl läheb parajasti kakasti. Asjad muudkui purunevad ja inimesed saavad haiget (väga ladusalt sujuvad kõik sellised trikid, muide). Lohani põlgajatele tänuväärt ajaviide.
Chris Pine on täitsa sümpaatne meestäht siin. Nagu noor Mark Ruffalo. Ainult et meil pole veel isu täis vanast Mark Ruffalost, nii et edu järgmiste romkommide leidmisel.
Sisuliselt tegelikult keskpärane, aga nõks tugevam kui Lohani tavaline. Kõige šefim näitleja on suurejoonelist räpiprodutsenti kehastav Faizon Love, keda võiks mäletada GTA San Andrease kambast Sean "Sweet" Johnsonina, kui sa laisk notsik viitsiks mänge läbides lugeda ka tegijate nimekirju. Tema kõrval kahvatub iga noor tegija, keda siia esinema tiriti.
Ainult need emo-noored vaese mehe Green Dayst ei läinud kuidagi peale, kelle ümber keerleb tähtis liin, aga see on juba minu probleem.
Hinne: 7/10
Romantiline komöödia tüdrukust (Lindsay Lohan) ja kutist (Chris Pine), kelle õnn on omavahel seotud. Kui ühel läheb superilt, on teise elu nagu põrgu ootetoas. Nad saavad seda vahetada ka, suudlemise teel. Romkommi osa seisneb selles, et nad meeldivad üksteisele.
Peaks vist hakkama lugema nõndanimetatud seltskonna-ajakirju. Praegu tunnen end vana ning väsinuna, sest Lohani esiletõus ja avaliku elu tegelaseks kujunemine läksid kuidagi märkamatult mööda. Alles ta oli mudilane ja mängis "The Parent Trapis". Nüüd tal on kutid ja midagi Julianne Moore'i keha taolist, ta figureerib Kroonikas ja muusikavideodes.
Tööalaselt meisterdati temast chick flick pin-up girl ehk maakeeli romantiliste komöödiate täht igas vanuses koolieale. Mitte liig ilus, et tüdrukpublikus kadedust äratada, ja mitte liig tavaline, et poisspublikust ilma jääda.
"Just My Luck" upitab teda samasse lahtrisse, mida täidavad tavaliselt Jennifer Lopez ja Kate Hudson. Et siis kangelanna on ettevõtlik ja läbilöögivõimeline karjääritüdruk, kes koogab ringi moodsa linnaelu keskel, kuid jalad on tal ilusti maa peal (real värk, noh!) ja üldse on tegu oma väikese seltskonna vaieldamatu esiemasega.
Lohani komöödiad paistavad silma sellega, et ta ei karda enda lolliks tegemist. Polegi tähtis, kas eneseirooniaga on tõesti kõik korras või tuleb projektivalikus tänada puhtalt ta meeskonda, aga see tõesti lisab mingit omapära. "Just My Luck" läheb selles mõttes päris julmaks kätte, et teda tabab ekstrasuuruses kogus füüsilist ja vaimset ahistamist, kui Ashleyl läheb parajasti kakasti. Asjad muudkui purunevad ja inimesed saavad haiget (väga ladusalt sujuvad kõik sellised trikid, muide). Lohani põlgajatele tänuväärt ajaviide.
Chris Pine on täitsa sümpaatne meestäht siin. Nagu noor Mark Ruffalo. Ainult et meil pole veel isu täis vanast Mark Ruffalost, nii et edu järgmiste romkommide leidmisel.
Sisuliselt tegelikult keskpärane, aga nõks tugevam kui Lohani tavaline. Kõige šefim näitleja on suurejoonelist räpiprodutsenti kehastav Faizon Love, keda võiks mäletada GTA San Andrease kambast Sean "Sweet" Johnsonina, kui sa laisk notsik viitsiks mänge läbides lugeda ka tegijate nimekirju. Tema kõrval kahvatub iga noor tegija, keda siia esinema tiriti.
Ainult need emo-noored vaese mehe Green Dayst ei läinud kuidagi peale, kelle ümber keerleb tähtis liin, aga see on juba minu probleem.
Hinne: 7/10
September 14, 2006
"Crank"
Palgamõrvar (Jason Statham) ärkab ja avastab, et keegi halb inimene süstis tema kehasse mürki, mis seiskab südame, kui selle tagumiskiirus langeb alla teatud piiri. Jah sõbrad, see on "Speed", kus bussi asendab inimkeha, "Rage", kus Gary Danielsi asendab keegi palju kompum härra; see on märul, mis mängib meelega rumalalt, aga lõbustab rohkem kui paljud kümme korda kallimad suured stuudioprojektid.
Maailm vajab oma märulikangelasi: eriti hästi tajud seda siis, kui esile kerkib mõni uut liiki isend. Tekib tunne, et kui teda poleks olemas, tuleks ta välja mõelda. Jason Statham on just seda tüüpi mees. Tema saavutused antud vallas võivad olla veel napid – märkimist väärivad eelkõige "The Transporter" järjega või "Crank" –, aga juba istub ta sügaval meie rinnus nagu kadedus eestlase hinges.
"Crank" ei esinda kõike, mille poolest Statham on lahe, küll aga teeb pädeva kokkuvõtte.
Nii-öelda põhirepertuaari kuuluvad ohter vandumine, kiire tempo, tulirelvadega vehkimine ja muidugi pidevalt urisev süngenäoline S-mees, kes näeb välja karune nagu grimeerijad annaks talle viimase kaameraeelse lihvi liivapaberiga. Seevastu peaaegu puudub kaklemine, mis lausa üllatab, kuna "Crank" lihtsalt ei saanud sündida "Transporteri" poolse inspiratsioonita, mille suunas ei tehta lihtsalt kummardusi, vaid nühitakse laupa hellalt vastu maad. Eriti kuna stsenaristide-lavastajate kaksik Mark Neveldine ja Brian Taylor teeb oma tööd esimest korda ega häbene siit-sealt avalikult laenata. Või pigem – ahnelt kokku kahmata nagu Mosambiigi näljahädaline rootsi lauas.
Põnevamatest laenudest mainiks algust, mis pärineb ilmselt Prodigy videost "Smack My Bitch Up" ja kurikuulsat videomängu "Grand Theft Auto", mida palgamõrvari eksirännak meenutab küll rohkem kui ühel korral. Originaalne on "King Kongi" stiilis lõppki. Ja siis muidugi "Snatch.", mis on lavastuslikult ilmselt suurim eeskuju, aga mille visuaalsed ideed osatakse keerata veel pöörasemaks-närvilisemaks orgiaks, eriti alguses.
Neveldine-Taylor teadsid täpselt, millise "minekuga" märulit nad tahavad, ja kui sisu ei avalda lavastusega võrdselt muljet, s...a sellega! Selles mõttes oodanuks suuremat pühendumist, kuna ropusõnaline dialoog on nõrk (mitte enam kõvaks keedetud, vaid nüriks keedetud!) ja stoori täis lollusi (mehele öeldakse, et ta ei tohi seisma jääda, aga just seda ta pidevalt teebki). Samas pakub teatavat naudingut jälgida, kuidas iga hinna eest üritatakse üle hea maitse piiri minna ja millised naljad selle käigus sünnivad. Avalik seks ja suhuvõtmine autos on natuke perverssed, aga Al Qaeda nali väärib küll mingit auhinda. Seevastu palja p...sega mootorrattal kihutamine on superhea.
Tegijate auks võib kokkuvõttes öelda, et sisuline tase võib kõikuda ja koosneda laenudest, ent kokku segatakse siiski omanäoline ning plahvatusohtlik kokteil, mis jääb meelde. Teose räpase hoiaku ja raevuka energia üle tunneks kahtlemata uhkust Luc Bessoni eurorämpsu vabrik, aga see on samuti töö, mis neid loomingulises mõttes seljataha jätab. Parimad B-märulid ongi just vähemalt nii fantaasiarikkad, kuigi Aasia tase jätab selle kaugele maha.
www.youtube.com/watch?v=Z9qEVb-TU-c annab asjast kiire tasuta ülevaate. Ühekülgse, seda jah, aga samas tabava.
Hinne: 7/10
Maailm vajab oma märulikangelasi: eriti hästi tajud seda siis, kui esile kerkib mõni uut liiki isend. Tekib tunne, et kui teda poleks olemas, tuleks ta välja mõelda. Jason Statham on just seda tüüpi mees. Tema saavutused antud vallas võivad olla veel napid – märkimist väärivad eelkõige "The Transporter" järjega või "Crank" –, aga juba istub ta sügaval meie rinnus nagu kadedus eestlase hinges.
"Crank" ei esinda kõike, mille poolest Statham on lahe, küll aga teeb pädeva kokkuvõtte.
Nii-öelda põhirepertuaari kuuluvad ohter vandumine, kiire tempo, tulirelvadega vehkimine ja muidugi pidevalt urisev süngenäoline S-mees, kes näeb välja karune nagu grimeerijad annaks talle viimase kaameraeelse lihvi liivapaberiga. Seevastu peaaegu puudub kaklemine, mis lausa üllatab, kuna "Crank" lihtsalt ei saanud sündida "Transporteri" poolse inspiratsioonita, mille suunas ei tehta lihtsalt kummardusi, vaid nühitakse laupa hellalt vastu maad. Eriti kuna stsenaristide-lavastajate kaksik Mark Neveldine ja Brian Taylor teeb oma tööd esimest korda ega häbene siit-sealt avalikult laenata. Või pigem – ahnelt kokku kahmata nagu Mosambiigi näljahädaline rootsi lauas.
Põnevamatest laenudest mainiks algust, mis pärineb ilmselt Prodigy videost "Smack My Bitch Up" ja kurikuulsat videomängu "Grand Theft Auto", mida palgamõrvari eksirännak meenutab küll rohkem kui ühel korral. Originaalne on "King Kongi" stiilis lõppki. Ja siis muidugi "Snatch.", mis on lavastuslikult ilmselt suurim eeskuju, aga mille visuaalsed ideed osatakse keerata veel pöörasemaks-närvilisemaks orgiaks, eriti alguses.
Neveldine-Taylor teadsid täpselt, millise "minekuga" märulit nad tahavad, ja kui sisu ei avalda lavastusega võrdselt muljet, s...a sellega! Selles mõttes oodanuks suuremat pühendumist, kuna ropusõnaline dialoog on nõrk (mitte enam kõvaks keedetud, vaid nüriks keedetud!) ja stoori täis lollusi (mehele öeldakse, et ta ei tohi seisma jääda, aga just seda ta pidevalt teebki). Samas pakub teatavat naudingut jälgida, kuidas iga hinna eest üritatakse üle hea maitse piiri minna ja millised naljad selle käigus sünnivad. Avalik seks ja suhuvõtmine autos on natuke perverssed, aga Al Qaeda nali väärib küll mingit auhinda. Seevastu palja p...sega mootorrattal kihutamine on superhea.
Tegijate auks võib kokkuvõttes öelda, et sisuline tase võib kõikuda ja koosneda laenudest, ent kokku segatakse siiski omanäoline ning plahvatusohtlik kokteil, mis jääb meelde. Teose räpase hoiaku ja raevuka energia üle tunneks kahtlemata uhkust Luc Bessoni eurorämpsu vabrik, aga see on samuti töö, mis neid loomingulises mõttes seljataha jätab. Parimad B-märulid ongi just vähemalt nii fantaasiarikkad, kuigi Aasia tase jätab selle kaugele maha.
www.youtube.com/watch?v=Z9qEVb-TU-c annab asjast kiire tasuta ülevaate. Ühekülgse, seda jah, aga samas tabava.
Hinne: 7/10
September 08, 2006
"Talladega Nights: The Ballad of Ricky Bobby"
Feel-good komöödiad on toredad loomad. Need süstivad publikusse helget meeleolu ja heal juhul isegi optimismi elu ning inimeste suhtes. Need ei peagi sind alati kõverasse naerutama, et töö ära teha. Poolteist tundi mõnusat tuju võib olla toekam kui kolm-neli naerukohta.
"Talladega Nights" on just üks selline, väga hästi õnnestunud isend kusjuures.
Projekti esitlus rahastajatele algas kuulu järgi kuue sõnaga: "Will Ferrell as NASCAR driver". See ei tekita tugevat lootust sisukale loole, aga üllataval kombel on linaloos kõik vägagi paigas. 105 minutit veerevad peakolusse libedalt nagu silmatilgad, kuigi pikkus võib eelnevalt natuke hirmutada. Ferrelli filmid ammenduvad tavaliselt nõks rutem.
Siin on kõik olemas: kohe meeldivad tegelaskujud, tänu neile kordaminev lugu, väga sarmikad näitlejad, muhe ja enamasti märki tabav huumor. Ei midagi väga lennukat, kuid alati pole vaja kah. Will Ferrell stsenaristi / peamehena ja Adam McKay stsenaristi / lavastajana on duo, mis tootnud meile juba kaks muhedat ajaviidet "Anchorman" ja "Wake Up Ron Burgundy". Vastne töö on isegi parem: ühtlasem, sisukam, meeleolukam. Asi muutuks paremaks ilmselt vaid siis, kui lisada "Anchormani" igast asendist absoluutselt omanud Steve Carell, keda kutsuti osalema küll, aga kellel polnud aega.
Ainuke märksõna, mida sa "Talladega Nightsi" kohta tegelikult vajad, on armastusväärne. See on Will Ferrelli kambale omase koomuskitegemise lipulaev ja tugevaim esindaja, mis ajab oma muheduses lausa mõurama. Kellele ei läinud F varem korda, ei pruugi maailma üht edukaimat filmikoomikut enda jaoks avastada seegi kord, ta kordab ju oma põhitrikke. Tema suure kogu, lapselikult usaldava ilme ja energilise oleku fännidele koidab aga järjekordne pidupäev.
Rõõmustagu needki, kes ootavad ta projektidelt nii "vana head" kui ometi mõnd uut kvaliteeti. "TN" ei teeniks publikult sama arvukalt naerupahvakuid kui "Anchorman" või "Elf" ega päris püüagi seda. Küll on see neetult hästi kirjutatud. Dialoog, tegelaskujud ning nende kasutamine, sündmustik – üldises tasemes esineb kõikumist minimaalset, mis on Ferrelli komöödia kohta ausalt öeldes haruldane, kuigi need üldiselt meeldivad.
Huumorgi ei kaldu tavapärase uljusega roppuste juurde, piirdudes vihjetega seksile, mida keegi tahab või siis ei taha kellegi teisega jagada. Ja muidugi näeme Ferrellit aluspesus jooksmas, mis on täitsa nummi.
Kõige lahedam, et sündmustik ja tekst liiguvad pidevalt ootamatult radadele. Näiteks tähtsama jutu vahel vaieldakse kärmelt stiilis "see on rumal" - "see ei ole rumal" - "see on rumal" - "miks see on rumal?" - "ma ei tea". Sellised näited ütlevad ilmselt väga vähe, kui lugeja pole linalooga tuttav ja/või üldisse meeleollu edukalt sisse elanud. Aga osatäitjate laitmatu koomiline ajastus, sametiselt ladus esitusviis ja täpselt paigas kokkumäng teevad materjaliga imesid. Muutes niigi koheselt sümpaatsed tüübid veelgi armsamaks.
Pole siis ime, kui klassikaks sündinud stseene tuli ridamisi. Bobby esimene teleintervjuu; Jean Girardi sisenemine; Girardi ning Bobby vestlus muuhulgast "Highlanderist" kui Oscari-võitjast kategoorias "parim film eales"; esimene söögipalve perega lauas; Bobby kohe pärast avariid; nuga jalas... Isegi lõputiitritele eelnevad väljajäetud klipid rokivad. Mida ei saa just alati öelda, kui keegi arvab heaks need kinoversiooni lõppu lisada.
Eelnevast ei pea välja lugema, et kõige kõvem osaline on jälle Ferrell. Ta püsib koomikuna küll tippvormis ja "TN" toetub suuresti tema karismale, aga täpselt sama lahedad on teisedki. John C Reilly ootas vist ammu koomilist osa, sest ta on alati mõnusalt äksi täis. Sacha Baron Cohen / Ali G tõestab uuesti, et vahel piisab korralikuks tulemuseks juba naljakast aktsendist, ehk siis hääletööst. Gary Cole ehk Bobby papa ajab itsitama juba selle paha poisi hoiakuga, mis on segu Bruce Willisest ja, ee, William Fichtnerist. Jne.
Lihtsalt nii hea film! Okei, mõnda marginaalset aspekti annaks ilmselt kokkuvõttes paremini teha, kuigi nende tähtsus jääb nulli lähedale. Näiteks purjus keskealine naine on õnnestunum jooksev nali kui Bobby kaks ropusuulist poega. Michael Clarke Duncan vääriks samuti rohkem ekraaniaega, kuna väljajäetud stseen lõputiitrite eel on ikka väga naljakas ja väärtuslikum kui sarnane stseen Reillyga, mis pandi sisse selle asemel. Duncan vaeseke ei saagi peaaegu kildu rebida. Andke talle rohkem kandvaid rolle! "The Green Mile" tõestas, et see võib ka rahaliselt ära tasuda.
"Talladega Nights" on 105 minutit naeratust ja ülimalt sümpaatset ajaviidet. Ja kui ma ütlen ülimalt, siis ma mõtlen VÄGA.
Hinne: 8/10
"Talladega Nights" on just üks selline, väga hästi õnnestunud isend kusjuures.
Projekti esitlus rahastajatele algas kuulu järgi kuue sõnaga: "Will Ferrell as NASCAR driver". See ei tekita tugevat lootust sisukale loole, aga üllataval kombel on linaloos kõik vägagi paigas. 105 minutit veerevad peakolusse libedalt nagu silmatilgad, kuigi pikkus võib eelnevalt natuke hirmutada. Ferrelli filmid ammenduvad tavaliselt nõks rutem.
Siin on kõik olemas: kohe meeldivad tegelaskujud, tänu neile kordaminev lugu, väga sarmikad näitlejad, muhe ja enamasti märki tabav huumor. Ei midagi väga lennukat, kuid alati pole vaja kah. Will Ferrell stsenaristi / peamehena ja Adam McKay stsenaristi / lavastajana on duo, mis tootnud meile juba kaks muhedat ajaviidet "Anchorman" ja "Wake Up Ron Burgundy". Vastne töö on isegi parem: ühtlasem, sisukam, meeleolukam. Asi muutuks paremaks ilmselt vaid siis, kui lisada "Anchormani" igast asendist absoluutselt omanud Steve Carell, keda kutsuti osalema küll, aga kellel polnud aega.
Ainuke märksõna, mida sa "Talladega Nightsi" kohta tegelikult vajad, on armastusväärne. See on Will Ferrelli kambale omase koomuskitegemise lipulaev ja tugevaim esindaja, mis ajab oma muheduses lausa mõurama. Kellele ei läinud F varem korda, ei pruugi maailma üht edukaimat filmikoomikut enda jaoks avastada seegi kord, ta kordab ju oma põhitrikke. Tema suure kogu, lapselikult usaldava ilme ja energilise oleku fännidele koidab aga järjekordne pidupäev.
Rõõmustagu needki, kes ootavad ta projektidelt nii "vana head" kui ometi mõnd uut kvaliteeti. "TN" ei teeniks publikult sama arvukalt naerupahvakuid kui "Anchorman" või "Elf" ega päris püüagi seda. Küll on see neetult hästi kirjutatud. Dialoog, tegelaskujud ning nende kasutamine, sündmustik – üldises tasemes esineb kõikumist minimaalset, mis on Ferrelli komöödia kohta ausalt öeldes haruldane, kuigi need üldiselt meeldivad.
Huumorgi ei kaldu tavapärase uljusega roppuste juurde, piirdudes vihjetega seksile, mida keegi tahab või siis ei taha kellegi teisega jagada. Ja muidugi näeme Ferrellit aluspesus jooksmas, mis on täitsa nummi.
Kõige lahedam, et sündmustik ja tekst liiguvad pidevalt ootamatult radadele. Näiteks tähtsama jutu vahel vaieldakse kärmelt stiilis "see on rumal" - "see ei ole rumal" - "see on rumal" - "miks see on rumal?" - "ma ei tea". Sellised näited ütlevad ilmselt väga vähe, kui lugeja pole linalooga tuttav ja/või üldisse meeleollu edukalt sisse elanud. Aga osatäitjate laitmatu koomiline ajastus, sametiselt ladus esitusviis ja täpselt paigas kokkumäng teevad materjaliga imesid. Muutes niigi koheselt sümpaatsed tüübid veelgi armsamaks.
Pole siis ime, kui klassikaks sündinud stseene tuli ridamisi. Bobby esimene teleintervjuu; Jean Girardi sisenemine; Girardi ning Bobby vestlus muuhulgast "Highlanderist" kui Oscari-võitjast kategoorias "parim film eales"; esimene söögipalve perega lauas; Bobby kohe pärast avariid; nuga jalas... Isegi lõputiitritele eelnevad väljajäetud klipid rokivad. Mida ei saa just alati öelda, kui keegi arvab heaks need kinoversiooni lõppu lisada.
Eelnevast ei pea välja lugema, et kõige kõvem osaline on jälle Ferrell. Ta püsib koomikuna küll tippvormis ja "TN" toetub suuresti tema karismale, aga täpselt sama lahedad on teisedki. John C Reilly ootas vist ammu koomilist osa, sest ta on alati mõnusalt äksi täis. Sacha Baron Cohen / Ali G tõestab uuesti, et vahel piisab korralikuks tulemuseks juba naljakast aktsendist, ehk siis hääletööst. Gary Cole ehk Bobby papa ajab itsitama juba selle paha poisi hoiakuga, mis on segu Bruce Willisest ja, ee, William Fichtnerist. Jne.
Lihtsalt nii hea film! Okei, mõnda marginaalset aspekti annaks ilmselt kokkuvõttes paremini teha, kuigi nende tähtsus jääb nulli lähedale. Näiteks purjus keskealine naine on õnnestunum jooksev nali kui Bobby kaks ropusuulist poega. Michael Clarke Duncan vääriks samuti rohkem ekraaniaega, kuna väljajäetud stseen lõputiitrite eel on ikka väga naljakas ja väärtuslikum kui sarnane stseen Reillyga, mis pandi sisse selle asemel. Duncan vaeseke ei saagi peaaegu kildu rebida. Andke talle rohkem kandvaid rolle! "The Green Mile" tõestas, et see võib ka rahaliselt ära tasuda.
"Talladega Nights" on 105 minutit naeratust ja ülimalt sümpaatset ajaviidet. Ja kui ma ütlen ülimalt, siis ma mõtlen VÄGA.
Hinne: 8/10
"United 93"
11. september 2001. Ühendriike tabab ootamatu jõuline löök allapoole vööd: islamiterroristide kaaperdatud neli reisilennukit rammivad tähtsaid hooneid. Kaks tõmbavad alla World Trading Centeri kaksiktornid, üks lõhub Pentagoni peahoone ja üks suundub Valge maja poole.
Viimane on ainus, mis ei jõua sihtmärgini, ja selle ümber keerlebki "United 93".
Ameeriklaste esimene kroonika 9/11 sündmustest ei nõreta üllataval kombel dramaatilistest toonidest nagu algaja viiuldaja debüütkontsert. Paatos jääb hoopis neli kuud hilisemale teisele üritajale (Oliver Stone'i "World Trade Center"). Otse vastupidi, "United 93" maitseb kriitikute ülimaid kiidusõnu.
Kaks põhjust. Stsenarist-lavastaja Paul Greengrass on saanud maha tõesti mõjuka tööga. Ja mees ei topi meile pooleldi mälutud emotsioone suhu, lubades valida oma poole, sümpaatiad ning miks mitte üldise hoiaku. Tõestisündinud lugude ekraanile toomine on ta leib olnud alati, "The Bourne Supremacy" oli väike kõrvalekalle. Pealekauba küünib lavastus tehniliselt sinna, mida suudab tavaliselt ainult Hollywood, kuigi mitte tingimata nii odava eelarvega (15 miljonit dollarit).
"United 93" kasutab lähenemist, mis teeb edukaks ka paljud tänapäeva sarjad. Näitab proffe oma tööd tegemas, vilunult ja kiirelt, mis on alati ilus vaatepilt. Aga mitte terroriste tiivulist hõivamas, millest saaks toreda linateose näiteks Steven Seagalile; vaid kesksel kohal on USA lennuliikluse korraldajad ja teisedki instantsid, kellesse puutub neli kaaperdatud reisilennukit riigi kohal.
Kui üldse mingid liinid paralleelselt jooksevad, siis ainult maa peal, nii pahalasi kui pantvangi sattunud reisijaid näeb äärmiselt vähe. Eriti esimesel tunnil, kus neile ei pöörata tähelepanu peaaegu üldse. Kuna sündmus toimus nii kiiresti, ei jõudnud keegi nende kojuootajatest enne õnnetut lõppu veel asjast teada saada ega halama hakata, nii et draamalisus ekraanil püsib miinimumis (sama ei kehti vist publiku südamete kohta). Samuti ei leidu ruumi ega mõtetki kaaperdajate õigustamiseks, seletamiseks ega taustade avamiseks. Isegi nende välimused on eurooplase silmale ülimalt anonüümsed ega torka kuidagi silma.
"United 93" ja "World Trade Center" (kaks politseinikku WTC rusude all päästjaid ootamas) tulevad meie kinodesse nii väikese vahega, et raske on mitte neid võrrelda ja "paremat filmi" välja selgitada. See on muidugi vale, sest lähenemised erinevad suuresti, aga ma teen kärme ülevaate ikka.
"WTC" on pisarakiskuja, "United 93" aga dramaatiline põnevik, kus tundelise liini tekitad ise juurde (või ei tekita ega hooli). See on lihtsalt lugu oma ala proffidest ootamatut töö-õnnetust likvideerimas. Ka tegelastel ja näitlejatöödel on väike tähtsus, midagi ei jää meelde ega peagi. Tähendab, tase on hea, aga eraldi välja tuua pole midagi: kõik on loo teenistuses.
"WTC" pole tingimata halb film, aga "United 93" on palju ehedam, sest ei topi midagi kurgust alla. Ehmatuskarjed, kui tegelased vaatavad teise torni pihtasaamist reaalajas teles, on palju ehedamad kui kogu "WTC". Või siis paanika reisijate seas, kui terroristid vehkima hakkavad. Pinge just enne lennuki hõivamist on samuti kõrgpunkt, millega "WTC" ei võistleks kunagi. + dokukaadreid kasutati palju vähem.
Ja ei mingit imalat finaali. Lõpp tuleb nii järsult, et järelsõna ilmudes on sul veel suu ammuli ja silmad pärani.
9/11 ja selle tagajärjed saavad ajapikku ilmselt ridamisi käsitlusi tele- ja B-filmide näol. Samas vaevalt tuleb ükski nii mõjus kui "United 93". Mina ise ootan ainult "Reign Over Me'd".
Hinne: 8/10
Viimane on ainus, mis ei jõua sihtmärgini, ja selle ümber keerlebki "United 93".
Ameeriklaste esimene kroonika 9/11 sündmustest ei nõreta üllataval kombel dramaatilistest toonidest nagu algaja viiuldaja debüütkontsert. Paatos jääb hoopis neli kuud hilisemale teisele üritajale (Oliver Stone'i "World Trade Center"). Otse vastupidi, "United 93" maitseb kriitikute ülimaid kiidusõnu.
Kaks põhjust. Stsenarist-lavastaja Paul Greengrass on saanud maha tõesti mõjuka tööga. Ja mees ei topi meile pooleldi mälutud emotsioone suhu, lubades valida oma poole, sümpaatiad ning miks mitte üldise hoiaku. Tõestisündinud lugude ekraanile toomine on ta leib olnud alati, "The Bourne Supremacy" oli väike kõrvalekalle. Pealekauba küünib lavastus tehniliselt sinna, mida suudab tavaliselt ainult Hollywood, kuigi mitte tingimata nii odava eelarvega (15 miljonit dollarit).
"United 93" kasutab lähenemist, mis teeb edukaks ka paljud tänapäeva sarjad. Näitab proffe oma tööd tegemas, vilunult ja kiirelt, mis on alati ilus vaatepilt. Aga mitte terroriste tiivulist hõivamas, millest saaks toreda linateose näiteks Steven Seagalile; vaid kesksel kohal on USA lennuliikluse korraldajad ja teisedki instantsid, kellesse puutub neli kaaperdatud reisilennukit riigi kohal.
Kui üldse mingid liinid paralleelselt jooksevad, siis ainult maa peal, nii pahalasi kui pantvangi sattunud reisijaid näeb äärmiselt vähe. Eriti esimesel tunnil, kus neile ei pöörata tähelepanu peaaegu üldse. Kuna sündmus toimus nii kiiresti, ei jõudnud keegi nende kojuootajatest enne õnnetut lõppu veel asjast teada saada ega halama hakata, nii et draamalisus ekraanil püsib miinimumis (sama ei kehti vist publiku südamete kohta). Samuti ei leidu ruumi ega mõtetki kaaperdajate õigustamiseks, seletamiseks ega taustade avamiseks. Isegi nende välimused on eurooplase silmale ülimalt anonüümsed ega torka kuidagi silma.
"United 93" ja "World Trade Center" (kaks politseinikku WTC rusude all päästjaid ootamas) tulevad meie kinodesse nii väikese vahega, et raske on mitte neid võrrelda ja "paremat filmi" välja selgitada. See on muidugi vale, sest lähenemised erinevad suuresti, aga ma teen kärme ülevaate ikka.
"WTC" on pisarakiskuja, "United 93" aga dramaatiline põnevik, kus tundelise liini tekitad ise juurde (või ei tekita ega hooli). See on lihtsalt lugu oma ala proffidest ootamatut töö-õnnetust likvideerimas. Ka tegelastel ja näitlejatöödel on väike tähtsus, midagi ei jää meelde ega peagi. Tähendab, tase on hea, aga eraldi välja tuua pole midagi: kõik on loo teenistuses.
"WTC" pole tingimata halb film, aga "United 93" on palju ehedam, sest ei topi midagi kurgust alla. Ehmatuskarjed, kui tegelased vaatavad teise torni pihtasaamist reaalajas teles, on palju ehedamad kui kogu "WTC". Või siis paanika reisijate seas, kui terroristid vehkima hakkavad. Pinge just enne lennuki hõivamist on samuti kõrgpunkt, millega "WTC" ei võistleks kunagi. + dokukaadreid kasutati palju vähem.
Ja ei mingit imalat finaali. Lõpp tuleb nii järsult, et järelsõna ilmudes on sul veel suu ammuli ja silmad pärani.
9/11 ja selle tagajärjed saavad ajapikku ilmselt ridamisi käsitlusi tele- ja B-filmide näol. Samas vaevalt tuleb ükski nii mõjus kui "United 93". Mina ise ootan ainult "Reign Over Me'd".
Hinne: 8/10
September 02, 2006
Subscribe to:
Posts (Atom)
