Minu kodust üle tee hotellis töötab üks kokk, kes on nii lotendava kõtukese kui näo poolest hämmastavalt sarnane Henrik Roonemaaga. Ainult et ta on lühem ning alati üsna kurbliku ilmega. Ma pole julgenud küsida, et kas ta on ka tegelikult kurb: äkki arvab veel, et ma olen imelik. Igatahes, ma olen üsna kindel, et tean, mis teda rõõmustaks. Uus "Rambo"! 2008 alles algas, ja esimene kandidaat aasta filmile ongi juba nähtud.
Kusjuures see polnud iroonia. "John Rambo" on tõepoolest omaette liiga: oskuslikult koostatud naudingupomm, poolteist tundi ogaralt vägivaldset kinokaifi, mille tegijad väntavad julgelt üle võlli, aga tulemus ei kannata sellest kübetki. Sylvester Stallone oli kolme eelneva filmi juures kaamera taga ainult kaas-stsenarist, aga seekord ainuke stsenarist ja lavastaja, nii et kerge on omistada kogu see õnnestumine just eelkõige talle.
Rambo tagasitulek põhineb üldiselt samal ideel kui umbes aasta eest nähtud Rocky naasmine. Legendaarsest võitlejast on saanud eraklik veteran, aga ta igatseb siiski oma kunagist hiilgust, sest pole sellele tegelikult kunagi leidnud rahuldavat aseainet, ning lõpuks tekib võimalus veel kord end proovile panna. "Rocky Balboa" puhul ei leidnud Stallone tegelikult midagi huvitavat või uut lisada; sari oli niigi liiga pikaks veninud. "John Rambo" puhul on asi vastupidine: äkitsi tundub nii kurb mõelda, et see sari viibis juba kakskümmend aastat teises ilmas.
Kui pahade veristamisest korraks mitte rääkida, tahan kiita ka stsenaariumi kvaliteeti. Lugu ja üldse sisuline pool on ühest küljest madinat ühendav dekoratsioon, millelt ei maksa eriti midagi oodata nagu äksis ikka kombeks olnud. Teisest küljest on Stallone hoolikalt läbi mõelnud oma tugevused ja mängib täpselt neile välja. See film on nagu hoolega timmitud kulturistikeha, kus pole grammigi ülearust rasvkudet. Keskpärane dialoog ja lihtne süžee ei saagi segama hakata, sest kogu tähelepanu püsib tegevusel ja keegi ei kuluta liigseid minuteid ballastile. See on ausalt öeldes kauaoodatud ja värskendav vaheldus Hollywoodi tüütule trendile venitada viimasel ajal märulid vähemalt kahetunniseks, või isegi pool tundi pikemaks.
Stallone'i lähenemine on lausa irooniline – päikeseprillid, onelinerid, rinnakad beibed ja muud üldtuntud võtted publikule filmi lahedus nii-öelda maha müüa puhkavad prügikastis. Ta ei püüa demonstreerida oma näitlejaoskusi ega lisada tegelasele kihte eri tundevarjunditega: Rambo on endiselt introvertne tapamasin, massiivne mees, kes midagi korda saadab või lihtsalt vaikides oma hetke ootab. Ja irooniliselt mõjub ka plahvatuslikult julge vägivald, mis regulaarselt läbi õnnetute inimkehade ja üle ekraani purskab. Säh teile alla-R vaatajapiiranguid, mida tänased tootjad nii maialt noolivad, säh teile poolikuid yippika-yaysid, Rambo on tagasi, ja tal on kaasas tema vibu! Kui sa tahad näha meelelahutuseks inimesi tapmas teisi inimesi, siis ära looda, et vaatepilt saab olema kerge seedida.
Ja mind ei huvita, kui tähelepanelikud leiavad näiteks filmi kaaderhaaval läbi uurides viletsaid trikke ja odavaid efekte... siin, praegu, suurel ekraanil ja korraliku heliga on tegemist märulikino kõrgkihiga. "Matrixite" kultiveeritud stiilne vägivald peab taaskord taganema "vana kooli" ees, kus rõhk on sõnal ultra. Kui siin ikka kedagi tulistada, ei jookse ta mantli lehvides mööda seina üles ega pühi päikeseprillidelt krohvitolmu. Ta saab pihta, ja kõvasti. Mõne kehasse jääb suur auk, mõne pea kukub tükkideks, plahvatuse korral võime kindlasti oodata lendavaid kehasid ja vereudu õhus. See on verine, kole ja ometi oh kui magus, eks ainult katsu vaadates oma näolt irvet peita. Ma ei peaks isegi lisama, et lõpp tuleb eriti tige ja ootamist väärt, kus Rambo notib meeletu karja pahalasi auto külge monteeritud kuulipildujat käsitsedes. Mul pole lihtsalt sõnu seletamaks, kuidas see on rahuldustpakkuvamaid hetki, mida märulisõber saaks eales kogeda.
Montaaž võiks olla tegelikult leebem. Vahel muutub nii väsitavaks, kui ekraanil toimuvat enam nagu jälgida ei jõua. Viimane "Bourne" ja "Transformers" on selles mõttes isegi õnnetumad.
"John Rambo" on märulisõbra paradiis: koht, kuhu vägivald läheb pärast surma. Olen pagana tõsine, kui ütlen, et see film olgu sulle kohustuslik.
Hinne: 8/10
January 25, 2008
January 24, 2008
Oscarid
Kohe kuidagi ei suuda viimasel ajal end kirjutama sundida, aga lähiajal vormistan siia ehk mõtteid "We Own the Nighti" kohta, mis rokkis päris korralikult.
Vahepeal pakun alandlikult suupisteks suvalist nimekirja, kes oleks võinud kindlasti tänavu jõuda Oscarile kandideerijate sekka:
Sharon Stone: naiskõrvalosa, Alpha Dog
Anton Yelchin: meeskõrvalosa, Alpha Dog
Chiwetel Ejiofor, Don Cheadle - kumbki võiks kandideerida näitleja või meeskõrvalosa priisile, olenevalt sellest, kuidas žüriile rohkem sobib, Talk to Me
Kostüümid - Talk to Me
Kunstnikutöö - Talk to Me
Woody Harrelson - näitleja, The Walker
Joaquin Phoenix - näitleja, We Own the Night
Mark Wahlberg ja/või Robert Duvall - meeskõrvalosa, We Own the Night
Muide, WGA streik sobib mulle nagu rusikas silmaauku! Nad väärivad rohkem raha ja lõpuks ometi (2005.a lõpust siiani esmakordselt) on mul jälle isu kodus filme vaadata. Teen kaotatud aega tasa, 1-2 või isegi 3 filmiga päevas. Palju on nähtud häid asju (viimastest leidudest näiteks House of Sand and Fog, Melquiades Estrada kolm matust, The United States of Leland, Alpha Dog) ja üsna palju ka viletsaid, aga varud vähenevad südantkosutavalt jõudsalt.
Sarjad on hetkel aga ootamatult ära tüüdanud, vaja nendest natuke puhkust. "The Wire'i" viies hooaeg tundub siiski paljulubav, sest vana kamp paistab jälle rohkem ekraaniaega leidvat, kuigi paljud olulised tegelased jäid neljandas üllatavalt tahaplaanile. See ei langetanud just üldist taset, aga ei mõjunud ka hästi. "The Shield" näiteks ei taastunudki sellest, et paljude põnevate tüüpide eraelu jäi esimese kolme hooaja järel tahaplaanile.
Vahepeal pakun alandlikult suupisteks suvalist nimekirja, kes oleks võinud kindlasti tänavu jõuda Oscarile kandideerijate sekka:
Sharon Stone: naiskõrvalosa, Alpha Dog
Anton Yelchin: meeskõrvalosa, Alpha Dog
Chiwetel Ejiofor, Don Cheadle - kumbki võiks kandideerida näitleja või meeskõrvalosa priisile, olenevalt sellest, kuidas žüriile rohkem sobib, Talk to Me
Kostüümid - Talk to Me
Kunstnikutöö - Talk to Me
Woody Harrelson - näitleja, The Walker
Joaquin Phoenix - näitleja, We Own the Night
Mark Wahlberg ja/või Robert Duvall - meeskõrvalosa, We Own the Night
Muide, WGA streik sobib mulle nagu rusikas silmaauku! Nad väärivad rohkem raha ja lõpuks ometi (2005.a lõpust siiani esmakordselt) on mul jälle isu kodus filme vaadata. Teen kaotatud aega tasa, 1-2 või isegi 3 filmiga päevas. Palju on nähtud häid asju (viimastest leidudest näiteks House of Sand and Fog, Melquiades Estrada kolm matust, The United States of Leland, Alpha Dog) ja üsna palju ka viletsaid, aga varud vähenevad südantkosutavalt jõudsalt.
Sarjad on hetkel aga ootamatult ära tüüdanud, vaja nendest natuke puhkust. "The Wire'i" viies hooaeg tundub siiski paljulubav, sest vana kamp paistab jälle rohkem ekraaniaega leidvat, kuigi paljud olulised tegelased jäid neljandas üllatavalt tahaplaanile. See ei langetanud just üldist taset, aga ei mõjunud ka hästi. "The Shield" näiteks ei taastunudki sellest, et paljude põnevate tüüpide eraelu jäi esimese kolme hooaja järel tahaplaanile.
January 03, 2008
December 03, 2007
"3:10 to Yuma"
Vägivaldne vestern, mis põhineb nii Elmore Leonardi jutul 1950ndate algusest kui sellest vändatud filmil aastast 1957. Virelev rantšopidaja (Christian Bale) võtab oma südameasjaks saata mainekas bandiit (Russell Crowe) vanglarongile, kuigi ta on väga ohtlik ka raudus kätega, ning pealekauba on eskordi kannul kurjategija kaaslased.
James Mangoldi puhul ei julge kunagi ennustada, kas tema stiilseid lavastajatöid hakkab elustama pooltki sama tugev sisu, ja kindlasti väsitab vahel rõhutatult aeglane tempo, mis jorutab muudkui lugu edasi nagu lõngakera ega näi hoolivat pinge kogumisest ega kulminatsiooni saavutades lõpetamisest. "3:10 to Yuma" võiks samuti olla tempokam, ja tegelaskujude puhul jääb natuke puudu sügavusest, kuigi seda korvab soliidne seltskond ja peaosaliste vaieldamatu sarm... aga see verine eepos on kokkuvõttes põrutav kraam, süstides vaatajasse pinget, millega ei võistle vist ükski tänavune suur stuudiofilm.
Kriitikute seas paistab kasvavat isegi arvamus, et see on esimene tõeliselt suur vestern pärast "Unforgivenit", aga see teema jäägu žanri suurematele sõpradele kui mina. Kindel, et "3:10 to Yuma" sobib ka neile, keda vesternid tavaliselt ei huvita, sest pildiliselt atraktiivne õhkkond on täpselt paigas, ekraan karme tegelasi täis, veri voolab ning Crowe ja Bale on peaaegu alati kohal, tehes täpselt seda, miks neid näitlejaid nii väga armastatakse. Ah et nad võiks juba midagi uut pakkuda ning lugu ei sisalda nagu midagi originaalset? Keda huvitab! See on linalugu, mida sa naudid enne ja küsimusi esitad hiljem. Neid kriitilisi. Mokaotsast.
Crowe kui Metsiku Lääne stiilis maffiaboss on suurematest rollidest vast kõige intrigeerivam, kuigi teda kunagi erilise karakteriarendusega ei õnnistata (mida võiks öelda tegelikult kõikide tegelaste kohta). Ta leiutab paeluva kombinatsiooni intelligentsusest, brutaalsusest ja puhtast mängulustist nagu Bengaali tiiger, keda kolm pahaaimamatut kütti bambuspuuris enda arust laadale müügiks veavad. Kass vaatab huviga, kuidas hiired talle kambakat korraldavad – aga kui mõni jõuab liiga lähedale, manitseb teda ettevaatlikkusele tavaliselt üks kõva käpahoop. Bale'i üllale eesmärgile pühendunud palgasõdurist saame kah vähe teada, aga mehe särisev intensiivsus mõjub seegi kord lummavalt, kuigi praeguseks tahaks näitlejalt juba mingeid uusi karaktereid, mitte tema põhitüüpi.
Kinohuviliste suurima tähelepanu pälvib seekord ilmselt aga Ben Foster, kes mängib bandiidi ustavat jüngrit, kes tema vangistajaid visalt jälitab. See suhteliselt noor tegija kogub viimastel aastatel jõudsalt fänne värvikates hoobilt meeldejäävates kõrvalosades, ning Charlie Prince on juba one ring to rule them all, kui muutuda luuleliseks. Mulle endale tegid koguni rohkem lusti special, not retarded koolipoiss sarjast "Freaks and Geeks" või eriti plahvatusohtlik rets "My Name Is Earli" kolmanda hooaja algusest, aga seekordne saavutus on juba Oscari materjal, kui maailm on hiljuti loodetavasti ideaalseks paigaks muutunud. See ainitine maopilk, kiired käed ning ülimalt külm kõht kaaskodanike teise ilma saatmisel on juba omaette hea ettekääne filmi vaatamiseks ja ilmselt põhjus, miks "3:10 to Yuma" võiks kujuneda nii mõnegi esimeseks lemmikvesterniks. Jällegi tekib tunne, et tahaks temast rohkem teada, aga nagu eluski, jäävad olulised küsimused tihti igaveseks õhku.
Nii intelligentne film nagu "3:10 to Yuma" võiks tegelikult olla sügavam nii sisu kui tegelaste poolest, kahe tunniga jõuaks ju mõndagi, aga teos avaldab muljet ka täpselt sellisena nagu see on. Ehk siis vägivaldne, aga erapooletu pilguheit karakteritele, kes Metsiku Lääne meie silmis alati nii võluvaks muudavad. Vähemalt valgel linal. Alt ei vea samuti finaal, mis on lihtne, aga jõuline ning võtab ilmselt paljudel silma märjaks.
Hinne: 8/10
James Mangoldi puhul ei julge kunagi ennustada, kas tema stiilseid lavastajatöid hakkab elustama pooltki sama tugev sisu, ja kindlasti väsitab vahel rõhutatult aeglane tempo, mis jorutab muudkui lugu edasi nagu lõngakera ega näi hoolivat pinge kogumisest ega kulminatsiooni saavutades lõpetamisest. "3:10 to Yuma" võiks samuti olla tempokam, ja tegelaskujude puhul jääb natuke puudu sügavusest, kuigi seda korvab soliidne seltskond ja peaosaliste vaieldamatu sarm... aga see verine eepos on kokkuvõttes põrutav kraam, süstides vaatajasse pinget, millega ei võistle vist ükski tänavune suur stuudiofilm.
Kriitikute seas paistab kasvavat isegi arvamus, et see on esimene tõeliselt suur vestern pärast "Unforgivenit", aga see teema jäägu žanri suurematele sõpradele kui mina. Kindel, et "3:10 to Yuma" sobib ka neile, keda vesternid tavaliselt ei huvita, sest pildiliselt atraktiivne õhkkond on täpselt paigas, ekraan karme tegelasi täis, veri voolab ning Crowe ja Bale on peaaegu alati kohal, tehes täpselt seda, miks neid näitlejaid nii väga armastatakse. Ah et nad võiks juba midagi uut pakkuda ning lugu ei sisalda nagu midagi originaalset? Keda huvitab! See on linalugu, mida sa naudid enne ja küsimusi esitad hiljem. Neid kriitilisi. Mokaotsast.
Crowe kui Metsiku Lääne stiilis maffiaboss on suurematest rollidest vast kõige intrigeerivam, kuigi teda kunagi erilise karakteriarendusega ei õnnistata (mida võiks öelda tegelikult kõikide tegelaste kohta). Ta leiutab paeluva kombinatsiooni intelligentsusest, brutaalsusest ja puhtast mängulustist nagu Bengaali tiiger, keda kolm pahaaimamatut kütti bambuspuuris enda arust laadale müügiks veavad. Kass vaatab huviga, kuidas hiired talle kambakat korraldavad – aga kui mõni jõuab liiga lähedale, manitseb teda ettevaatlikkusele tavaliselt üks kõva käpahoop. Bale'i üllale eesmärgile pühendunud palgasõdurist saame kah vähe teada, aga mehe särisev intensiivsus mõjub seegi kord lummavalt, kuigi praeguseks tahaks näitlejalt juba mingeid uusi karaktereid, mitte tema põhitüüpi.
Kinohuviliste suurima tähelepanu pälvib seekord ilmselt aga Ben Foster, kes mängib bandiidi ustavat jüngrit, kes tema vangistajaid visalt jälitab. See suhteliselt noor tegija kogub viimastel aastatel jõudsalt fänne värvikates hoobilt meeldejäävates kõrvalosades, ning Charlie Prince on juba one ring to rule them all, kui muutuda luuleliseks. Mulle endale tegid koguni rohkem lusti special, not retarded koolipoiss sarjast "Freaks and Geeks" või eriti plahvatusohtlik rets "My Name Is Earli" kolmanda hooaja algusest, aga seekordne saavutus on juba Oscari materjal, kui maailm on hiljuti loodetavasti ideaalseks paigaks muutunud. See ainitine maopilk, kiired käed ning ülimalt külm kõht kaaskodanike teise ilma saatmisel on juba omaette hea ettekääne filmi vaatamiseks ja ilmselt põhjus, miks "3:10 to Yuma" võiks kujuneda nii mõnegi esimeseks lemmikvesterniks. Jällegi tekib tunne, et tahaks temast rohkem teada, aga nagu eluski, jäävad olulised küsimused tihti igaveseks õhku.
Nii intelligentne film nagu "3:10 to Yuma" võiks tegelikult olla sügavam nii sisu kui tegelaste poolest, kahe tunniga jõuaks ju mõndagi, aga teos avaldab muljet ka täpselt sellisena nagu see on. Ehk siis vägivaldne, aga erapooletu pilguheit karakteritele, kes Metsiku Lääne meie silmis alati nii võluvaks muudavad. Vähemalt valgel linal. Alt ei vea samuti finaal, mis on lihtne, aga jõuline ning võtab ilmselt paljudel silma märjaks.
Hinne: 8/10
November 20, 2007
"Resident Evil: Extinction"
Zombide ja relvadega tibide saaga jõuab kolmanda etapini, sisukirjeldust ja muid üldisi kirjeldusi ma'i viitsi.
***
Kas sellist Milla Jovovichi me tahtsimegi? Kui ta 1990ndate lõpus ootamatult areenile ilmus, oli korrapealt sündinud kord-kümne-aasta-tagant naistäht: tugevalt omapärane välimus (mõned ütleks isegi kena), valis huvitavaid rolle huvitavates filmides ("Viies element", "Jeanne d'Arc") ning tõi oma sooritustesse midagi nii ebamaist ja isikupärast, et siiani on võimatu leida sarnast. Paraku oskas tema tugevusi välja tuua eelkõige tollane abikaasa Luc Besson, sest edasise Milla karjääri võtab kokku eelkõige omadussõna imelik. Ja nagu juba algkoolis selgeks sai, ei tähenda imelik alati huvitavat, vaid tüdrukute vetsu vangisattumist või muud säärast ebameeldivat.
Ei usu mind? Aga püüa nüüd kasvõi üks tema hilisem film lühidalt kokku võtta. Täielik (kuidas see sõna Ekspressi plaadiarvustustes oligi?) marginaalanomaalia! Esiteks on raske meenutada, mis täpselt toimus, ja teiseks, et mida Jovovich seal tegi. "Resident Evil: Extinction", kolmas ja loodetavasti viimane ekraaniteos seerias, mis põhineb Capcomi kultuslikel videomängudel, on kirjeldatud indie ja weirdo etapi kulminatsioon.
See pole just HEA film, aga võtab ilmekalt kokku nii triloogia üldise mentaliteedi kui Milla senise teekonna Hollywoodis. See algab tähelepanu köitva sutsakaga tundmatus kohas, astub suurema osa ajast ühe jalaga kraavis, kasutab peibutamiseks nii indievaimu kui visuaalefekte, ja lõpeb siis ootamatult eikuskil, jättes meid imestusse, et mis värk oli.
Paul W.S. Anderson, esimesel korral stsenarist-lavastaja, edaspidi ainult stsenarist, eirab ühest küljest isegi elementaarseid võtteid, millega popcorni-publik tavaliselt toolide külge kleebitakse (selge laia joonega karakteriarendus, sündmustik, maitseks reibast huumorit ja naiseilu). Teisalt ei saa ma jätta imetlemata, kuidas ta suudab väga erinevate tänapäeva kino nähtustega flirtida, samas peagi edasi liikuda ning jälle midagi sootuks uut proovida. Sisuliselt saaks tulemust päris pikalt noomida, aga samas leidub võluvalt julget omapära, mida ei saa öelda ei eelmiste "Evilite" ega kindlasti mitte Andersoni asjade kohta. See ütleb poolteist tundi absoluutselt mitte midagi, aga mina-ka filmi kohta on see üllatavalt vaadatav.
Maantee ääres lõkke ümber istuvad sõbralikult koos ning grillivad suslikut näiteks mõjutused "Cube'ist", "Mad Maxi" laadis ja hiljuti tiiniõudukates taas kasutust leidnud postapokalüptiline maailmapilt, kobe retsimine nagu Romero zombikate uusversioonides, superkangelaste filmid (seda paraku üsna vähe), tomclancylik arvutigraafikaga eputamine pikkade kaamerasõitude asemel (arvutimängudes hetkel üsna kuum sõna, aga "Extinctionis" palju asjalikumal kujul), koletisefilme (lindude rünnak on sisuliselt tobedavõitu, aga näeb hea välja), vesternit... Ehk midagi veel, aga hetkel ei tule enam meelde, sest ma mõtlen juba märulistseenidele, mis rokivad nagu kord ja kohus. Kasutades füüsikaseaduste eiramist, verd ja soolikaid, tulistamist, nugadega vehkimist ja üldse kogu konsiiliumit, mida moodsalt actionilt oodata.
Keti nõrgim lüli on kahjuks kõik, mis puudutab sarja südant ehk keskset kangelannat ja tema veretäpilist teekonda algusest siiani. Oleks see vähegi tummisem, ülistaks ma praegu võib-olla moodsa kinoklassika sündi, aga no ei saa, lihtsalt ei saa voodihaigele maratonijooksja diplomit anda. Peab leppima südamliku käepigistusega. Ehk maakeeli – kõik see, mis peaks sündmusi koos hoidma ja seeläbi meile südamesse minema, on kahvatu nagu pohmelline hommik. Vähe sellest, et senitoimunu meenutamine ja üldise struktuuri paikapanemine jääb nadiks.
Rohkem häirib küsimus, et miks ikkagi peaks Alice'ist hoolima, kui ta on lihtsalt mööda laastatud maad ringikärutav zombitapja (nagunii haiseb higi järgi ja puha!), kelle peamine silmapaistev karakteristika on eelkõige sünge ilmetu nägu? Mis on selles juba kolmandat korda ekraanile toomist väärivat ja mis on selles Millat? Kogu tegelanna olemuse võtab kokku sõna "reageerin", kes tuleb, teeb mis parajasti vaja, läheb ning jätab meid samasugusele üksinduse kõnnumaale nagu varemgi. Selline lahendus on funktsionaalne "RE" videomängudes, kus loost puuduvat sügavust kompenseerib interaktiivsus (oma kätega toimuva mõjutamine). Sarja omapära ja žanrilist kuuluvust survival horror arvestades on isegi täitsa mõistetav, et tegelanna eesmärk on pelgalt eksisteerida-reageerida. Aga filmis jääb seda väheks, nii et midagi olulist jääbki puudu.
Veel kord verest rääkides... ebasurnuid tapetakse enamasti üsna lähedalt, aga nende kehamahl ei pritsi IIAL inimeste pehmetesse kohtadesse, kus see võiks käärima minna ja seni töökorras organismi tuksi keerata. See on üsna jabur. Reegleid ei tohi rikkuda, kui need ise paika panete! Antud juhul võin ma norida realismi kallal ja mitte mõjuda anaalselt!
"Extinction" proovib palju erinevaid asju, ega põru läbi, isegi kui tulemus ei raba. Minu meelest on see päris korralik kiitus, eriti arvestades ekstraviletsaid eelfilme.
Ahjaa, see on "Silent Hilli" järel / kõrval esimene videomängul põhinev film, mille vaatamise järel polnud mul raisatud ajast ning ajurakkudest kahju.
Hinne: 6/10
***
Kas sellist Milla Jovovichi me tahtsimegi? Kui ta 1990ndate lõpus ootamatult areenile ilmus, oli korrapealt sündinud kord-kümne-aasta-tagant naistäht: tugevalt omapärane välimus (mõned ütleks isegi kena), valis huvitavaid rolle huvitavates filmides ("Viies element", "Jeanne d'Arc") ning tõi oma sooritustesse midagi nii ebamaist ja isikupärast, et siiani on võimatu leida sarnast. Paraku oskas tema tugevusi välja tuua eelkõige tollane abikaasa Luc Besson, sest edasise Milla karjääri võtab kokku eelkõige omadussõna imelik. Ja nagu juba algkoolis selgeks sai, ei tähenda imelik alati huvitavat, vaid tüdrukute vetsu vangisattumist või muud säärast ebameeldivat.
Ei usu mind? Aga püüa nüüd kasvõi üks tema hilisem film lühidalt kokku võtta. Täielik (kuidas see sõna Ekspressi plaadiarvustustes oligi?) marginaalanomaalia! Esiteks on raske meenutada, mis täpselt toimus, ja teiseks, et mida Jovovich seal tegi. "Resident Evil: Extinction", kolmas ja loodetavasti viimane ekraaniteos seerias, mis põhineb Capcomi kultuslikel videomängudel, on kirjeldatud indie ja weirdo etapi kulminatsioon.
See pole just HEA film, aga võtab ilmekalt kokku nii triloogia üldise mentaliteedi kui Milla senise teekonna Hollywoodis. See algab tähelepanu köitva sutsakaga tundmatus kohas, astub suurema osa ajast ühe jalaga kraavis, kasutab peibutamiseks nii indievaimu kui visuaalefekte, ja lõpeb siis ootamatult eikuskil, jättes meid imestusse, et mis värk oli.
Paul W.S. Anderson, esimesel korral stsenarist-lavastaja, edaspidi ainult stsenarist, eirab ühest küljest isegi elementaarseid võtteid, millega popcorni-publik tavaliselt toolide külge kleebitakse (selge laia joonega karakteriarendus, sündmustik, maitseks reibast huumorit ja naiseilu). Teisalt ei saa ma jätta imetlemata, kuidas ta suudab väga erinevate tänapäeva kino nähtustega flirtida, samas peagi edasi liikuda ning jälle midagi sootuks uut proovida. Sisuliselt saaks tulemust päris pikalt noomida, aga samas leidub võluvalt julget omapära, mida ei saa öelda ei eelmiste "Evilite" ega kindlasti mitte Andersoni asjade kohta. See ütleb poolteist tundi absoluutselt mitte midagi, aga mina-ka filmi kohta on see üllatavalt vaadatav.
Maantee ääres lõkke ümber istuvad sõbralikult koos ning grillivad suslikut näiteks mõjutused "Cube'ist", "Mad Maxi" laadis ja hiljuti tiiniõudukates taas kasutust leidnud postapokalüptiline maailmapilt, kobe retsimine nagu Romero zombikate uusversioonides, superkangelaste filmid (seda paraku üsna vähe), tomclancylik arvutigraafikaga eputamine pikkade kaamerasõitude asemel (arvutimängudes hetkel üsna kuum sõna, aga "Extinctionis" palju asjalikumal kujul), koletisefilme (lindude rünnak on sisuliselt tobedavõitu, aga näeb hea välja), vesternit... Ehk midagi veel, aga hetkel ei tule enam meelde, sest ma mõtlen juba märulistseenidele, mis rokivad nagu kord ja kohus. Kasutades füüsikaseaduste eiramist, verd ja soolikaid, tulistamist, nugadega vehkimist ja üldse kogu konsiiliumit, mida moodsalt actionilt oodata.
Keti nõrgim lüli on kahjuks kõik, mis puudutab sarja südant ehk keskset kangelannat ja tema veretäpilist teekonda algusest siiani. Oleks see vähegi tummisem, ülistaks ma praegu võib-olla moodsa kinoklassika sündi, aga no ei saa, lihtsalt ei saa voodihaigele maratonijooksja diplomit anda. Peab leppima südamliku käepigistusega. Ehk maakeeli – kõik see, mis peaks sündmusi koos hoidma ja seeläbi meile südamesse minema, on kahvatu nagu pohmelline hommik. Vähe sellest, et senitoimunu meenutamine ja üldise struktuuri paikapanemine jääb nadiks.
Rohkem häirib küsimus, et miks ikkagi peaks Alice'ist hoolima, kui ta on lihtsalt mööda laastatud maad ringikärutav zombitapja (nagunii haiseb higi järgi ja puha!), kelle peamine silmapaistev karakteristika on eelkõige sünge ilmetu nägu? Mis on selles juba kolmandat korda ekraanile toomist väärivat ja mis on selles Millat? Kogu tegelanna olemuse võtab kokku sõna "reageerin", kes tuleb, teeb mis parajasti vaja, läheb ning jätab meid samasugusele üksinduse kõnnumaale nagu varemgi. Selline lahendus on funktsionaalne "RE" videomängudes, kus loost puuduvat sügavust kompenseerib interaktiivsus (oma kätega toimuva mõjutamine). Sarja omapära ja žanrilist kuuluvust survival horror arvestades on isegi täitsa mõistetav, et tegelanna eesmärk on pelgalt eksisteerida-reageerida. Aga filmis jääb seda väheks, nii et midagi olulist jääbki puudu.
Veel kord verest rääkides... ebasurnuid tapetakse enamasti üsna lähedalt, aga nende kehamahl ei pritsi IIAL inimeste pehmetesse kohtadesse, kus see võiks käärima minna ja seni töökorras organismi tuksi keerata. See on üsna jabur. Reegleid ei tohi rikkuda, kui need ise paika panete! Antud juhul võin ma norida realismi kallal ja mitte mõjuda anaalselt!
"Extinction" proovib palju erinevaid asju, ega põru läbi, isegi kui tulemus ei raba. Minu meelest on see päris korralik kiitus, eriti arvestades ekstraviletsaid eelfilme.
Ahjaa, see on "Silent Hilli" järel / kõrval esimene videomängul põhinev film, mille vaatamise järel polnud mul raisatud ajast ning ajurakkudest kahju.
Hinne: 6/10
October 18, 2007
"Stardust"
Muinaslugu poisist (Charlie Cox), kes läheb otsima taevast alla kukkunud tähte (Claire Danes), et võita sellega ilusa tüdruku süda. Tuntud inimestest teevad kaasa näiteks Michelle Pfeiffer, Robert De Niro, Sienna Miller, Peter O'Toole ning jutustajana Ian McKellen.
Ükskord ma arutasin Marega, et milline on silmapaistev isiksus. Minul oli enda meelest täitsa pädev ülevaade, et mida sellises elukas peaks leiduma ja mida ta peaks esindama. Mare ütles seevastu: silmapaistev isiksus peaks eelkõige olema nii loomulik, et kulub veidi aega ja vaeva, enne kui hakkad temas üldse märkama kergesti kirjeldatavaid jooni. Et lühikese tutvuse järel tekib pigem ähmane tunne nagu sa teaks ja samas ka ei teaks teda – kirjeldamisega tekib aga raskusi, sest ta pole mingi tavaline.
Taoline seletus võib mõjuda veidralt, aga see tundub "Stardusti" vaatamise järel korraga väga täpne. Lausa imekspandav, kui tabavalt võib vahel öelda. Sest ma just mõtlesin filmi vaadates, kuidas alustan arvustust kirjeldusega isiklikust suhtumisest Neil Gaimani töödesse ja teen siis ülevaate romaani muutumisest teel ekraanile. Ent pihta hakates jäin ootamatult toppama nagu punane kummik mudasesse kraavi, sest Gaiman on tõesti silmapaistev kirjutaja ega allu eriti lühidale kirjeldusele. Sasijuukseline multitalent on end teostanud mitmes valdkonnas ja laiem mass ülistab eelkõige tema koomiksisarja "The Sandman", aga omadussõnade leidmisega tekib hetkel tõsiselt raskusi.
Okei, ta on muidugi originaalne – aga ei midagi rabavat, mis muudab sinu suhtumist lugemisse või fantaasiakirjandusse. Ta on vaimukas – aga sa võid samas lugeda viiskümmend lehte järjest ning ainult kergelt muiata. Ta üldiselt hoidub klišeedest – aga sündmused ja kirjeldused jäävad kohati liiga pinnapealseks. Vahel edastab ta kahe lehekülge sisu kahekümnel, ja vahel suisa vastupidi. Kõik see kehtib Gaimani romaanide kohta üldiselt ja eriti "Stardusti" kohta, mis on seni loetutest ("American Gods", "Anansi Boys", Terry Pratchettiga "Good Omens") vähemalt mulle kõige raskesti seeditavam. Ja et tegemist on lühiromaaniga, leidub tavapärasest vähem ruumi ka olustikukirjeldustele jm õhkkonna loomise katsetele, mis on eepilises fantaasias üsna ootamatu.
Filmitegijaid paistis see kõik aga inspireerivat, sest töötlus on üllatavalt kobe. Ma ei saanud tihti aru, miks nad tahtsid algmaterjali niiviisi muuta, aga tulemus on kokkuvõttes parem. Löövam ja ühtlasem. Mõned igavamad kohad jäeti välja, mõnele lisati särtsu ja sisukust (peamiselt kapten Shakespeare'i liin) ja erinevatest liinidest moodustub selgem tervik. Film on hollywoodilikum ja tegelaste saatus on ainuüksi püüeldud USA PG-13 vaatajapiirangu tõttu roosilisem. Nii et jah, see pole enam sama, mis raamat, aga mitte ka halvem. Lihtsalt erinev. Kohati pigem etem. Ma polegi "Sõrmuste isanda" edule järgnenud fantaasiateoste rallis paremat kohanud. Eriti võttes arvesse, kuidas need muutuvad efektide hulgale vaatamata kuivaks või elutuks nagu enamik "Harry Potteri" saagast.
Parimad uuendused on märulirikas finaal (Gaimanile ilmselt liiga ameerikalik, et midagi sellist tõsiselt kaaluda kirjutamise ajal, aga lisab seikluslikkust) ja koomilise kergenduse rolli andmine korraga kapten Shakespeare'ile ja Stormholdi valitseja surnud poegadele. Ükski neist pole eriti tähtsal kohal raamatus ja nad lisavad tõeliste vaimukuste asemel tõttöelda pigem tolatsemist, aga tulemus funktsioneerib. De Niro toretsevalt gei õhulaeva kapten on iseseisvalt võttes vist katse korrata Deppi edu "Piraatides", aga parem juba see kui peaosad komöödiates, mis ei saa kunagi õiget elu sisse. Palju ta neid tõeliselt väärtuslikke filme tänapäeval ikka teeb. Hea kui üldse enam teeb.
Kokkuvõtteks ma heidan nii raamatule kui filmile ette, et peategelased on igavamad kui enamik tähtsaid kõrvaltegelasi ja selle võimalusterohke fantaasiamaaga tahaks lähemalt tutvuda, mitte kiiruga läbi sõita. Aga "Stardust" on siiski omapärane lugu, kus on rohkem hinge kui enamikes uutes fantaasia-blockbusterites, mille sekka see tegelikult kuulub. Tõeline isiksus ei pea iga etteastega maailma muutma, et väärida tähelepanu.
Hinne: 8/10
Ükskord ma arutasin Marega, et milline on silmapaistev isiksus. Minul oli enda meelest täitsa pädev ülevaade, et mida sellises elukas peaks leiduma ja mida ta peaks esindama. Mare ütles seevastu: silmapaistev isiksus peaks eelkõige olema nii loomulik, et kulub veidi aega ja vaeva, enne kui hakkad temas üldse märkama kergesti kirjeldatavaid jooni. Et lühikese tutvuse järel tekib pigem ähmane tunne nagu sa teaks ja samas ka ei teaks teda – kirjeldamisega tekib aga raskusi, sest ta pole mingi tavaline.
Taoline seletus võib mõjuda veidralt, aga see tundub "Stardusti" vaatamise järel korraga väga täpne. Lausa imekspandav, kui tabavalt võib vahel öelda. Sest ma just mõtlesin filmi vaadates, kuidas alustan arvustust kirjeldusega isiklikust suhtumisest Neil Gaimani töödesse ja teen siis ülevaate romaani muutumisest teel ekraanile. Ent pihta hakates jäin ootamatult toppama nagu punane kummik mudasesse kraavi, sest Gaiman on tõesti silmapaistev kirjutaja ega allu eriti lühidale kirjeldusele. Sasijuukseline multitalent on end teostanud mitmes valdkonnas ja laiem mass ülistab eelkõige tema koomiksisarja "The Sandman", aga omadussõnade leidmisega tekib hetkel tõsiselt raskusi.
Okei, ta on muidugi originaalne – aga ei midagi rabavat, mis muudab sinu suhtumist lugemisse või fantaasiakirjandusse. Ta on vaimukas – aga sa võid samas lugeda viiskümmend lehte järjest ning ainult kergelt muiata. Ta üldiselt hoidub klišeedest – aga sündmused ja kirjeldused jäävad kohati liiga pinnapealseks. Vahel edastab ta kahe lehekülge sisu kahekümnel, ja vahel suisa vastupidi. Kõik see kehtib Gaimani romaanide kohta üldiselt ja eriti "Stardusti" kohta, mis on seni loetutest ("American Gods", "Anansi Boys", Terry Pratchettiga "Good Omens") vähemalt mulle kõige raskesti seeditavam. Ja et tegemist on lühiromaaniga, leidub tavapärasest vähem ruumi ka olustikukirjeldustele jm õhkkonna loomise katsetele, mis on eepilises fantaasias üsna ootamatu.
Filmitegijaid paistis see kõik aga inspireerivat, sest töötlus on üllatavalt kobe. Ma ei saanud tihti aru, miks nad tahtsid algmaterjali niiviisi muuta, aga tulemus on kokkuvõttes parem. Löövam ja ühtlasem. Mõned igavamad kohad jäeti välja, mõnele lisati särtsu ja sisukust (peamiselt kapten Shakespeare'i liin) ja erinevatest liinidest moodustub selgem tervik. Film on hollywoodilikum ja tegelaste saatus on ainuüksi püüeldud USA PG-13 vaatajapiirangu tõttu roosilisem. Nii et jah, see pole enam sama, mis raamat, aga mitte ka halvem. Lihtsalt erinev. Kohati pigem etem. Ma polegi "Sõrmuste isanda" edule järgnenud fantaasiateoste rallis paremat kohanud. Eriti võttes arvesse, kuidas need muutuvad efektide hulgale vaatamata kuivaks või elutuks nagu enamik "Harry Potteri" saagast.
Parimad uuendused on märulirikas finaal (Gaimanile ilmselt liiga ameerikalik, et midagi sellist tõsiselt kaaluda kirjutamise ajal, aga lisab seikluslikkust) ja koomilise kergenduse rolli andmine korraga kapten Shakespeare'ile ja Stormholdi valitseja surnud poegadele. Ükski neist pole eriti tähtsal kohal raamatus ja nad lisavad tõeliste vaimukuste asemel tõttöelda pigem tolatsemist, aga tulemus funktsioneerib. De Niro toretsevalt gei õhulaeva kapten on iseseisvalt võttes vist katse korrata Deppi edu "Piraatides", aga parem juba see kui peaosad komöödiates, mis ei saa kunagi õiget elu sisse. Palju ta neid tõeliselt väärtuslikke filme tänapäeval ikka teeb. Hea kui üldse enam teeb.
Kokkuvõtteks ma heidan nii raamatule kui filmile ette, et peategelased on igavamad kui enamik tähtsaid kõrvaltegelasi ja selle võimalusterohke fantaasiamaaga tahaks lähemalt tutvuda, mitte kiiruga läbi sõita. Aga "Stardust" on siiski omapärane lugu, kus on rohkem hinge kui enamikes uutes fantaasia-blockbusterites, mille sekka see tegelikult kuulub. Tõeline isiksus ei pea iga etteastega maailma muutma, et väärida tähelepanu.
Hinne: 8/10
October 10, 2007
"Superbad"
"American Pie" ja "Road Tripi" elemente laenav komöödia keskkooli lõpetavatest sõpradest (Jonah Hill, Michael Cera), kes lubavad ilusatele tüdrukutele peo suuremaks õnnestumiseks hunniku alkoholi kokku tassida. Nende ainsaks lootuseks osutub paraku isikutunnistusel end vanemaks valetav nohik (Christopher Mintz-Plasse), nii et päev saab olema pikk ja valuline, enne kui neil tekib lootus jõuda tõotatud maale.
"The 40 Year Old Virgin" ja "Knocked Up" muutsid Judd Apatow minu silmis režissööriks numero uno, kelle komöödiatel silm hoolega peal hoida. "Anchorman" ja "Talladega Nights" kinnitavad, et tingimata maksab vaadata ka neid, kus ta tegutseb ainult produtsendina, sest osatäitjad pärinevad samast kambast (tuntumatest Will Ferrell, Steve Carell, Paul Rudd) ning materjal on võrreldaval tasemel.
"Superbad" jõudis maailma ette täpselt samal päeval augustis kui "Knocked Up" meie kinodesse ("Superbadi" pidime seevastu oktoobrini ootama), nii et huvitundjal on vahepealsel ooteajal võimalik selgeks teha või üle korrata, et kas selline huumor on ikka tema tassike teed... või hakkab seksinäljas noorte meeste vahtimine, kes mõnuga roppusi räägivad ja pidu panevad, üle viskama.
See kõlas ausalt öeldes karmimalt kui vääris, kuna Apatow gäng suudab imekombel "Kuuma piruka" laine komöödiad ka õrnemale soole apetiitseks muuta. Otseseid nilbusi ja kasvõi paljast ihu leidub vähem kui ootaks, dialoog pole madalalaubalistele ning näitlejad ise on andekad tüübid, kelle kokkumäng on alati kas eeskujulik või ideaalilähedane. Teataval määral häirib pikkus – miks peab selle alati kahe tunni lähedale või natuke üle rihtima – aga vähemalt täidetakse see auga ära.
"Superbad" on paraku mõnevõrra nõrgem saavutus kui eelmistes lõikudes nimetatud teosed, aga keskmine tase on kohati üksluisest teisest tunnist hoolimata siiski kõrgem kui enamikus "Kuuma piruka" järellainest.
Asi on selles, et Apatow loominguline panus piirdus produtseerimisega, põhikambast on kohal vähesed ja neistki mitte tingimata parimad, ning ligi kahetunnises pullis võiks leiduda rohkem tegevusliine. Eriti selle "Fogell sõbrustab võmmidega" teema arvelt, mis pakub küll naljakohti ega tee osatäitjatele häbi, aga kulutab liiga palju aega sellal, kui peole suunduvad Seth ja Evan peaks õigupoolest üha karmimaid seiklusi või ebaõnnestumisi üle elama.
Keskseid kohti täitvad Jonah Hill ja Michael Cera tõestavad, et väärivaid suuremaid rolle kui neile tavaliselt antakse. Kutid valdavad tekstitihedat ja füüsiliselt komöödiat võrdselt edukalt, neil on korralik klapp ja hea minek... kutid ei jää tuntumate kolleegidega võrreldes varju. Seth Rogen on pigem sedapuhku meheks, kes ei kogu teiste kõrval meie jäägitut tähelepanu, aga ta prioriteedid on muidugi ka selgelt mujal (üks kahest stsenaristist + naljaviluks kõrvalosas).
Parim leid on seevastu peategelaste jüngrit mängiv Christopher Mintz-Plasse, kes annab oma ekraanidebüüdiga uue sisu terminile "supernohik". Teatava paralleeli tõmbaks sellise härraga nagu "Road Tripi" ja "The New Guy" kiitsakas DJ Qualls, aga Mintz-Plasse osutub tunduvalt värvikamaks. Naljakas hääl ja välimus, tahtmatud häälitsused ning pidev minestamiseelsesse seisundisse liikuv näoilme teevad siin temast publikulemmiku, ennustan.
Martha MacIsaac kõige kandvamas naisosas meenutas mulle üllatavalt palju "Kuuma piruka" Alyson Hannigani, aga ta on sensuaalsem, mis muudab teda vähem müürilillekeseks. Hannigan sai esimeses "Pirukas" samuti vähe ekraaniruumi, aga tõestas end järgedes.
Algus ja üldse esimene tund on siiski värskemad kui hilisem, nii et ka intrigeeriv ootamatu uus liin päris lõpus (mis kestab väga vähe, aga on loovam ja omanäolisem kui kõik eelnev kokku) ei tõsta minu hinnet kõrgemaks. Aga päris hea asi on "Superbad" ikka! Ja kui sa leiad tänavustest komöödiatest oma haigluses naljakamaid hetki kui "meenutus nokumaalijast", oled tõega õnnega koos.
Hinne: 6/10
"The 40 Year Old Virgin" ja "Knocked Up" muutsid Judd Apatow minu silmis režissööriks numero uno, kelle komöödiatel silm hoolega peal hoida. "Anchorman" ja "Talladega Nights" kinnitavad, et tingimata maksab vaadata ka neid, kus ta tegutseb ainult produtsendina, sest osatäitjad pärinevad samast kambast (tuntumatest Will Ferrell, Steve Carell, Paul Rudd) ning materjal on võrreldaval tasemel.
"Superbad" jõudis maailma ette täpselt samal päeval augustis kui "Knocked Up" meie kinodesse ("Superbadi" pidime seevastu oktoobrini ootama), nii et huvitundjal on vahepealsel ooteajal võimalik selgeks teha või üle korrata, et kas selline huumor on ikka tema tassike teed... või hakkab seksinäljas noorte meeste vahtimine, kes mõnuga roppusi räägivad ja pidu panevad, üle viskama.
See kõlas ausalt öeldes karmimalt kui vääris, kuna Apatow gäng suudab imekombel "Kuuma piruka" laine komöödiad ka õrnemale soole apetiitseks muuta. Otseseid nilbusi ja kasvõi paljast ihu leidub vähem kui ootaks, dialoog pole madalalaubalistele ning näitlejad ise on andekad tüübid, kelle kokkumäng on alati kas eeskujulik või ideaalilähedane. Teataval määral häirib pikkus – miks peab selle alati kahe tunni lähedale või natuke üle rihtima – aga vähemalt täidetakse see auga ära.
"Superbad" on paraku mõnevõrra nõrgem saavutus kui eelmistes lõikudes nimetatud teosed, aga keskmine tase on kohati üksluisest teisest tunnist hoolimata siiski kõrgem kui enamikus "Kuuma piruka" järellainest.
Asi on selles, et Apatow loominguline panus piirdus produtseerimisega, põhikambast on kohal vähesed ja neistki mitte tingimata parimad, ning ligi kahetunnises pullis võiks leiduda rohkem tegevusliine. Eriti selle "Fogell sõbrustab võmmidega" teema arvelt, mis pakub küll naljakohti ega tee osatäitjatele häbi, aga kulutab liiga palju aega sellal, kui peole suunduvad Seth ja Evan peaks õigupoolest üha karmimaid seiklusi või ebaõnnestumisi üle elama.
Keskseid kohti täitvad Jonah Hill ja Michael Cera tõestavad, et väärivaid suuremaid rolle kui neile tavaliselt antakse. Kutid valdavad tekstitihedat ja füüsiliselt komöödiat võrdselt edukalt, neil on korralik klapp ja hea minek... kutid ei jää tuntumate kolleegidega võrreldes varju. Seth Rogen on pigem sedapuhku meheks, kes ei kogu teiste kõrval meie jäägitut tähelepanu, aga ta prioriteedid on muidugi ka selgelt mujal (üks kahest stsenaristist + naljaviluks kõrvalosas).
Parim leid on seevastu peategelaste jüngrit mängiv Christopher Mintz-Plasse, kes annab oma ekraanidebüüdiga uue sisu terminile "supernohik". Teatava paralleeli tõmbaks sellise härraga nagu "Road Tripi" ja "The New Guy" kiitsakas DJ Qualls, aga Mintz-Plasse osutub tunduvalt värvikamaks. Naljakas hääl ja välimus, tahtmatud häälitsused ning pidev minestamiseelsesse seisundisse liikuv näoilme teevad siin temast publikulemmiku, ennustan.
Martha MacIsaac kõige kandvamas naisosas meenutas mulle üllatavalt palju "Kuuma piruka" Alyson Hannigani, aga ta on sensuaalsem, mis muudab teda vähem müürilillekeseks. Hannigan sai esimeses "Pirukas" samuti vähe ekraaniruumi, aga tõestas end järgedes.
Algus ja üldse esimene tund on siiski värskemad kui hilisem, nii et ka intrigeeriv ootamatu uus liin päris lõpus (mis kestab väga vähe, aga on loovam ja omanäolisem kui kõik eelnev kokku) ei tõsta minu hinnet kõrgemaks. Aga päris hea asi on "Superbad" ikka! Ja kui sa leiad tänavustest komöödiatest oma haigluses naljakamaid hetki kui "meenutus nokumaalijast", oled tõega õnnega koos.
Hinne: 6/10
September 28, 2007
"I Now Pronounce You Chuck and Larry"
Kaks tuletõrjujast sõpra (Adam Sandler, Kevin James) lasevad end paari panna, sest üks tahab linnalt geidele mõeldud toetust, et tema lastel oleks millestki elada, kui üksikisa tööpostil otsad peaks andma. Paraku on üks neist (raske muidugi arvata, kumb) kõva naistemees – nagu ta ise vaimustava avameelsusega pröökab: i'm a whore! – nii et võimudele oma homoseksuaalsuse tõestamine osutub raskemaks kui arvatud.
Mehed teevad elu jooksul palju asju, aga kui peaks valima ühe, mida nad minu arvates kõik kohe kindlasti teevad, siis ma vastaks "homonaljad". Need on ilmselt sama populaarsed kui neegri- ja blondinaljad, aga kindluse mõttes viljeldakse neid ainult sõprade ringis, kuna mehed on loomult häbelikud. Isegi mina, kes ma olen väga nilbe, ei suudaks punastamata öelda poolvõõrale midagi stiilis "noh, libukas, ma sõidan sulle nüüd kanalisse".
See seletab, miks Adam Sandleri komöödiates on aja jooksul nähtud tervet laia assortiid rõvedaid nalju, aga "I Now Pronounce You Chuck and Larry" on alles esimene, kus S-mees isiklikult julgeb geinaljad kasutusele võtta. Mitte ei reserveeri neid Rob Schneiderile või mõnele teisele õnnetule, kes teeks kasvõi väikese rolli nimel (või siis just väikese rolli nimel) ükskõik mida.
Jah, Sandler on ligi kahekümneaastase karjääri järel meiega lõpuks piisavalt lähedaseks saanud. Paraku pole kaua paisunud kaunikene tainas kuigi ühtlane, sest linateos pakub seda, mida tema fännide madalalaubalisem rida alati näib usinalt ootavat, aga üsna vähe maitse-elamusi kõigile ülejäänutele.
Sandleri ja Kevin Jamesi ("King of Queens", "Hitch") partnerlus ekraanil ei saa kunagi ehedat hoogu tiibadesse, Jessica Biel peab lihtsalt ilus olema (tema kiituseks lisan siiski, et ta paistab asjade käigust enamasti üsna vaimustuses, mis on isegi rohkem kui see, mille eest teda palgati) ning isegi tavapäraselt elevuse lisamise eesmärgiga kõrvalosad mõjuvad seekord piinlikud. Ving Rhamesi etteaste tundub neist õnnestunuim, ehk lihtsalt valesti kasutatud, sest ta võimas kogu ja musklis torso väärivad tobeda ripsmeteplaksutamise asemel pigem mõnda märulihetke, mida on võimalik süstida igasse suvalisse Sandleri filmi. Okei, see dušistseen kõlbab ka, aga kõik muu on lihtsalt stsenaristide laiskus. Dan Aykroyd tundub Chucki ja Larry ülemusena asjas vähemalt sees, aga tal lihtsalt ei õnnestu midagi vaimukat öelda ega teha. Rob Schneider on sedapuhku aga nii eemaletõukav, et isegi minu taluvuspiir hakkab vilistama. Ja siis veel Steve Buscemi – kui talle ei leita enamat silmadepööritamisest ja krimpsus näost, on inspiratsioon ikka kadunud nagu autovõtmed. Kurat, pingutage ikka natuke, kui väärtasjad lausa ise sülle kukuvad!
Kõige suurem möödapanek on samas filmi sisu, mis kõigub purjus kollkipperina värava ühest nurgast teise ega jää kuidagi ühtsele joonele. Pepuvendi ja nende nähtavama osa pillerkaaritamist jõutakse nii parodeerida kui selle kaitseks välja astuda, ja tihti tundub, et stsenaarium kirjutati lihtsalt selleks, et kõik aastate jooksul kogunenud suulised geinaljad ühte kohta koguda. Nagu Sandleri puhul ikka, päästab kõikuva tulemuse tihti ainult tema sarm, sellal kui Kevin Jamesi vajalikkus jääb üsna kaheldavaks ("Hitchis" jääb ta vähemalt meelde).
Ja tegelikult on kõige suurem ime, et Sandleri fännid, mina teiste seas, ei ole tema lihtsakoelisest põhikangelasest ikka tüdinud – seesama, mis hõlmab korraga easygoing igameest ja mingit hirmutavat tüüpi, kelle sileda pealispinna all tuksub midagi arusaamatult agressiivset. Nagu ikka, kuulub selle tüübi juurde jalalt niitev populaarsus naistega, mis tundub sarnaselt Woody Alleniga põhjendamatu (no miks ta peaks alati iga naise saama?). Sandler ei näe vähemalt nagu mingi pudelikorjaja välja, aga see kompleks on tal sama kui Allenil, mida ta sarnase tüpaažiga ekraanil välja elab.
Mõnele ei pruugi ehk meeldida ka see klišee, mida "I Now" sarnane film geidele kinnistab a la kõik nad on naiselikud ja hedonistlikud vm. Sellega seoses meenub mulle taoline lugu, et kui ma olin veel noor ja idealistlik (umbes 22), oli mul plaan luua ise eestikeelne meesteajakiri, sest kõik eestikeelsed imesid. Lutsutavad muide siiamaani. Siis ma lugesin ettevalmistamise mõttes kõiki Eestis müüdavaid inglisekeelseid meesteajakirju. Ja siis selgus, et meil müüakse ka geikeskset meesteajakirja Attitude. Mind kohe huvitas, et mis seal kirjutatakse. Ja suur oli mu üllatus, kui selgus, et gei-meesteajakiri on täpselt selline nagu minu kujutluses kõige suurem klišee, mida nad kindlasti püüaks vältida. A la otsast otsani täis pealiskaudseid sillerdusi stiilis "oh, me oleme ju geid, kas teie olete ka geid? tõsi ka? rääkige, kuidas te ikka geid olete". Justnagu mingi Meie Meele homolisa, mida kunagi ei ilmunud.
Nii et kui sa arvad, et film ei peaks geidele negatiivset varju heitma, siis ära muretse. Häälekam osa neist teeb seda meelsasti ise, kehastades kõiki neid stampe, millest "I Now" koosneb.
Hinne: 5/10
Mehed teevad elu jooksul palju asju, aga kui peaks valima ühe, mida nad minu arvates kõik kohe kindlasti teevad, siis ma vastaks "homonaljad". Need on ilmselt sama populaarsed kui neegri- ja blondinaljad, aga kindluse mõttes viljeldakse neid ainult sõprade ringis, kuna mehed on loomult häbelikud. Isegi mina, kes ma olen väga nilbe, ei suudaks punastamata öelda poolvõõrale midagi stiilis "noh, libukas, ma sõidan sulle nüüd kanalisse".
See seletab, miks Adam Sandleri komöödiates on aja jooksul nähtud tervet laia assortiid rõvedaid nalju, aga "I Now Pronounce You Chuck and Larry" on alles esimene, kus S-mees isiklikult julgeb geinaljad kasutusele võtta. Mitte ei reserveeri neid Rob Schneiderile või mõnele teisele õnnetule, kes teeks kasvõi väikese rolli nimel (või siis just väikese rolli nimel) ükskõik mida.
Jah, Sandler on ligi kahekümneaastase karjääri järel meiega lõpuks piisavalt lähedaseks saanud. Paraku pole kaua paisunud kaunikene tainas kuigi ühtlane, sest linateos pakub seda, mida tema fännide madalalaubalisem rida alati näib usinalt ootavat, aga üsna vähe maitse-elamusi kõigile ülejäänutele.
Sandleri ja Kevin Jamesi ("King of Queens", "Hitch") partnerlus ekraanil ei saa kunagi ehedat hoogu tiibadesse, Jessica Biel peab lihtsalt ilus olema (tema kiituseks lisan siiski, et ta paistab asjade käigust enamasti üsna vaimustuses, mis on isegi rohkem kui see, mille eest teda palgati) ning isegi tavapäraselt elevuse lisamise eesmärgiga kõrvalosad mõjuvad seekord piinlikud. Ving Rhamesi etteaste tundub neist õnnestunuim, ehk lihtsalt valesti kasutatud, sest ta võimas kogu ja musklis torso väärivad tobeda ripsmeteplaksutamise asemel pigem mõnda märulihetke, mida on võimalik süstida igasse suvalisse Sandleri filmi. Okei, see dušistseen kõlbab ka, aga kõik muu on lihtsalt stsenaristide laiskus. Dan Aykroyd tundub Chucki ja Larry ülemusena asjas vähemalt sees, aga tal lihtsalt ei õnnestu midagi vaimukat öelda ega teha. Rob Schneider on sedapuhku aga nii eemaletõukav, et isegi minu taluvuspiir hakkab vilistama. Ja siis veel Steve Buscemi – kui talle ei leita enamat silmadepööritamisest ja krimpsus näost, on inspiratsioon ikka kadunud nagu autovõtmed. Kurat, pingutage ikka natuke, kui väärtasjad lausa ise sülle kukuvad!
Kõige suurem möödapanek on samas filmi sisu, mis kõigub purjus kollkipperina värava ühest nurgast teise ega jää kuidagi ühtsele joonele. Pepuvendi ja nende nähtavama osa pillerkaaritamist jõutakse nii parodeerida kui selle kaitseks välja astuda, ja tihti tundub, et stsenaarium kirjutati lihtsalt selleks, et kõik aastate jooksul kogunenud suulised geinaljad ühte kohta koguda. Nagu Sandleri puhul ikka, päästab kõikuva tulemuse tihti ainult tema sarm, sellal kui Kevin Jamesi vajalikkus jääb üsna kaheldavaks ("Hitchis" jääb ta vähemalt meelde).
Ja tegelikult on kõige suurem ime, et Sandleri fännid, mina teiste seas, ei ole tema lihtsakoelisest põhikangelasest ikka tüdinud – seesama, mis hõlmab korraga easygoing igameest ja mingit hirmutavat tüüpi, kelle sileda pealispinna all tuksub midagi arusaamatult agressiivset. Nagu ikka, kuulub selle tüübi juurde jalalt niitev populaarsus naistega, mis tundub sarnaselt Woody Alleniga põhjendamatu (no miks ta peaks alati iga naise saama?). Sandler ei näe vähemalt nagu mingi pudelikorjaja välja, aga see kompleks on tal sama kui Allenil, mida ta sarnase tüpaažiga ekraanil välja elab.
Mõnele ei pruugi ehk meeldida ka see klišee, mida "I Now" sarnane film geidele kinnistab a la kõik nad on naiselikud ja hedonistlikud vm. Sellega seoses meenub mulle taoline lugu, et kui ma olin veel noor ja idealistlik (umbes 22), oli mul plaan luua ise eestikeelne meesteajakiri, sest kõik eestikeelsed imesid. Lutsutavad muide siiamaani. Siis ma lugesin ettevalmistamise mõttes kõiki Eestis müüdavaid inglisekeelseid meesteajakirju. Ja siis selgus, et meil müüakse ka geikeskset meesteajakirja Attitude. Mind kohe huvitas, et mis seal kirjutatakse. Ja suur oli mu üllatus, kui selgus, et gei-meesteajakiri on täpselt selline nagu minu kujutluses kõige suurem klišee, mida nad kindlasti püüaks vältida. A la otsast otsani täis pealiskaudseid sillerdusi stiilis "oh, me oleme ju geid, kas teie olete ka geid? tõsi ka? rääkige, kuidas te ikka geid olete". Justnagu mingi Meie Meele homolisa, mida kunagi ei ilmunud.
Nii et kui sa arvad, et film ei peaks geidele negatiivset varju heitma, siis ära muretse. Häälekam osa neist teeb seda meelsasti ise, kehastades kõiki neid stampe, millest "I Now" koosneb.
Hinne: 5/10
September 21, 2007
"I Know Who Killed Me"
Mõni film on nii halb, et tahaks kaks minutit pärast alustamist endal lusikaga silmad peast välja koukida. "Epic Movie" näiteks. Õnneks leidub ka halbu filme, mille vaatamine ei tundugi täielik ajaraisk: tegijad ei jäta pingutusi sind kütkestada isegi siis, kui ammu selge, et väärt nahka selle notsiku seljast ei koori.
"I Know Who Killed Me" on just selline imetabane katsetus, mis mõjub vahelduvalt kas naiivselt, küündimatult või lapsikult, aga sa ikkagi tahad jätkata, kuna seal juhtub lihtsalt nii palju. Iga uus süžeekäik on veits haigem kui eelmine, aga niimoodi armsalt – nagu voodihaige vanaisa, kes ajab suust mullikesi, aga on liiga väeti, et selgelt öelda, kuhu ta peitis oma testamendi.
See on üks väheseid mainstream-linalugusid, mille puhul ma enamasti ei osanud ennustada, mis järgmiseks juhtub. Mitte seetõttu, et stsenarist oli kaval kui kotitäis Shyamalaneid. Sarimõrvari ohvriks langenud koolitüdruku lugu on lihtsalt imetabane Nelli Teataja materjal ja hoog viib selle karusselli aegajalt päris üle võlli. Seda vist igaks juhuks, kui Lindsay Lohani vänderdav taguots meid ära tüütab. Aga ei ta tüüta midagi, kuna vaevalt teda enam palju näha saame. Ta ei osanud Hollywoodis väärikalt suureks saada ja on muutunud praktiliselt ebasoovitud isikuks, kelle tööle võtmine toob kaasa liiga palju jamasid ning kõikuval tasemel näitlejaoskusi. Shannen Doherty Jr on diagnoos Dr Laurilt.
Lohan võis ette aimata, et "I Know Who Killed Me" kujuneb otsustavaks naelaks tema vaakuva karjääri kirstukaanel, kuna stsenaarium paistab olevat kohendatud tema vajadustele. Preilil on tekkinud J-Lo kompleks, mis tähendab, et tema kehastatud kangelanna mõjub mitte niivõrd tegelaskujuna kui pigem katsena endale filmiväliselt mingit imidžit luua. Milleks pidigi keegi ilmselt stsenaariumit tohterdama, et olulisi nüansse juurde lisada. Väga ruttu tehakse meile selgeks, et koolitüdruk Aubrey on mitmel viisil andekas, tõsine, töökas, hinnatud, ei tee palju sõnu, intelligentne, sensuaalne... Tõeline intelligentse mehe seksisümbol, mitte nagu mingi ajudeta blondo, eks ole, mis siis, et nahk paistab kaamera lähedal imelikult kole, ja ma ei räägi stseenist, kus sarimõrvar teda on äsja retsinud. Ajakirjades näeb ikka etem välja.
J-Lo kompleksi tüüpilise sümptomina on kõik need tegelanna toredad omadused sisuliselt ebatähtsad, eriti sellise sisuga linateoses. Lihtsalt ei tohi midagi saatuse hooleks, kui Lohan peaks publiku oma loomuliku sarmiga miskipärast külmaks jätma.
Seksisümboli kohta veel nii, et mõeldi ka madalama kulmuga vaatajale, keda mingi induligents üldse ei koti. Lohan demonstreerib aegajalt keha (kuigi mitte nipleid) ja vihjab, et tahab palju ja valimatult. Kavala sisulise võttega, mida hetkel ei hakka seletama, et mitte rikkuda üht üllatust, on Aubrey sellest hoolimata eeskujulik tüts, keda poleks häbi vanematele tutvustada.
Kõige selle juures on muidugi niru värk, et Lohani näitlejaoskused jätavad soovida, isegi hetkil, mil ta vaikib ja on sensuaalne. Ma tean, et viletsa materjali puhul on näitlejast raske normaalseid tulemusi välja pigistada (näiteks seda, et ta valedes kohtades ei naera), aga ometi saavad sellega hakkama kõik teised peale tema. Eriti härra nimega Neal McDonough, kes kehastab Aubrey isa. Keda pidasin suurema osa ajast miskipärast Tate Donovaniks, sest ma olen liiga vähe "The O.C." sarja vaadanud, et TD nägu täielikult mällu tembeldada.
"I Know Who Killed Me" on tähelepanuväärseim halb film, mis valminud pärast "Scooby Doo'd". Soovitan soojalt! Minu reklaamlause soovitus oleks Saw meets Donnie Darko, aga see on selline jultunud vale, mida kõlbab ainult reklaamiks.
Hinne: 4/10
PS Ma tavaliselt ei viitsi lugeda sisututvustusi aadressil www.superkinod.ee, aga kui avastasin, et "I Know" tuleb meil samuti välja, kohe pidin nägema, kuidas seda mõnusat väikest käkki kirjeldatakse. Selgub, et pinget täis psühholoogiline põnevusfilm, mille keskmes identiteedi, perekonna ja kinnisideede pimedam pool. Hehee. Mina tahan ka reklaamimeheks saada, et saaks lolluste rääkimise eest raha. Praegu teen seda päev läbi jumala tasuta.
"I Know Who Killed Me" on just selline imetabane katsetus, mis mõjub vahelduvalt kas naiivselt, küündimatult või lapsikult, aga sa ikkagi tahad jätkata, kuna seal juhtub lihtsalt nii palju. Iga uus süžeekäik on veits haigem kui eelmine, aga niimoodi armsalt – nagu voodihaige vanaisa, kes ajab suust mullikesi, aga on liiga väeti, et selgelt öelda, kuhu ta peitis oma testamendi.
See on üks väheseid mainstream-linalugusid, mille puhul ma enamasti ei osanud ennustada, mis järgmiseks juhtub. Mitte seetõttu, et stsenarist oli kaval kui kotitäis Shyamalaneid. Sarimõrvari ohvriks langenud koolitüdruku lugu on lihtsalt imetabane Nelli Teataja materjal ja hoog viib selle karusselli aegajalt päris üle võlli. Seda vist igaks juhuks, kui Lindsay Lohani vänderdav taguots meid ära tüütab. Aga ei ta tüüta midagi, kuna vaevalt teda enam palju näha saame. Ta ei osanud Hollywoodis väärikalt suureks saada ja on muutunud praktiliselt ebasoovitud isikuks, kelle tööle võtmine toob kaasa liiga palju jamasid ning kõikuval tasemel näitlejaoskusi. Shannen Doherty Jr on diagnoos Dr Laurilt.
Lohan võis ette aimata, et "I Know Who Killed Me" kujuneb otsustavaks naelaks tema vaakuva karjääri kirstukaanel, kuna stsenaarium paistab olevat kohendatud tema vajadustele. Preilil on tekkinud J-Lo kompleks, mis tähendab, et tema kehastatud kangelanna mõjub mitte niivõrd tegelaskujuna kui pigem katsena endale filmiväliselt mingit imidžit luua. Milleks pidigi keegi ilmselt stsenaariumit tohterdama, et olulisi nüansse juurde lisada. Väga ruttu tehakse meile selgeks, et koolitüdruk Aubrey on mitmel viisil andekas, tõsine, töökas, hinnatud, ei tee palju sõnu, intelligentne, sensuaalne... Tõeline intelligentse mehe seksisümbol, mitte nagu mingi ajudeta blondo, eks ole, mis siis, et nahk paistab kaamera lähedal imelikult kole, ja ma ei räägi stseenist, kus sarimõrvar teda on äsja retsinud. Ajakirjades näeb ikka etem välja.
J-Lo kompleksi tüüpilise sümptomina on kõik need tegelanna toredad omadused sisuliselt ebatähtsad, eriti sellise sisuga linateoses. Lihtsalt ei tohi midagi saatuse hooleks, kui Lohan peaks publiku oma loomuliku sarmiga miskipärast külmaks jätma.
Seksisümboli kohta veel nii, et mõeldi ka madalama kulmuga vaatajale, keda mingi induligents üldse ei koti. Lohan demonstreerib aegajalt keha (kuigi mitte nipleid) ja vihjab, et tahab palju ja valimatult. Kavala sisulise võttega, mida hetkel ei hakka seletama, et mitte rikkuda üht üllatust, on Aubrey sellest hoolimata eeskujulik tüts, keda poleks häbi vanematele tutvustada.
Kõige selle juures on muidugi niru värk, et Lohani näitlejaoskused jätavad soovida, isegi hetkil, mil ta vaikib ja on sensuaalne. Ma tean, et viletsa materjali puhul on näitlejast raske normaalseid tulemusi välja pigistada (näiteks seda, et ta valedes kohtades ei naera), aga ometi saavad sellega hakkama kõik teised peale tema. Eriti härra nimega Neal McDonough, kes kehastab Aubrey isa. Keda pidasin suurema osa ajast miskipärast Tate Donovaniks, sest ma olen liiga vähe "The O.C." sarja vaadanud, et TD nägu täielikult mällu tembeldada.
"I Know Who Killed Me" on tähelepanuväärseim halb film, mis valminud pärast "Scooby Doo'd". Soovitan soojalt! Minu reklaamlause soovitus oleks Saw meets Donnie Darko, aga see on selline jultunud vale, mida kõlbab ainult reklaamiks.
Hinne: 4/10
PS Ma tavaliselt ei viitsi lugeda sisututvustusi aadressil www.superkinod.ee, aga kui avastasin, et "I Know" tuleb meil samuti välja, kohe pidin nägema, kuidas seda mõnusat väikest käkki kirjeldatakse. Selgub, et pinget täis psühholoogiline põnevusfilm, mille keskmes identiteedi, perekonna ja kinnisideede pimedam pool. Hehee. Mina tahan ka reklaamimeheks saada, et saaks lolluste rääkimise eest raha. Praegu teen seda päev läbi jumala tasuta.
September 08, 2007
"Waitress"
Mingil hetkel märkasin, et nii mulle kui paljudele teistele meeldiva üllatuse valmistanud "Waitress" jõuab siiski Eesti kinodesse. Lingin oma pärast ülevaatusel käimist ilmutatud arvustusele. Kliki siia. Mhmh, tubli oled. Kuu lõpupoole panen veel kaks arvustust üles, "I Know Who Killed Me" ja "I Now Pronounce You Chuck and Larry".
Üldse tahaks rohkem kirjutada, aga ei viitsi ja ei oska hetkel viitsima panna. Sarju vaatan endiselt palju, filme olen hakanud jälle ka kodus vaatama, mängud-raamatud-ajakirjad on hetkel unaruses kergelt. Üldiselt läheb sitasti, aga võiks minna isegi sitemini.
Üldse tahaks rohkem kirjutada, aga ei viitsi ja ei oska hetkel viitsima panna. Sarju vaatan endiselt palju, filme olen hakanud jälle ka kodus vaatama, mängud-raamatud-ajakirjad on hetkel unaruses kergelt. Üldiselt läheb sitasti, aga võiks minna isegi sitemini.
Subscribe to:
Posts (Atom)
