Patricia Highsmithi romaanide mõistatuslik antikangelane seikleb oma neljandas filmis, mis on samas uusversioon Wim Wendersi semiklassikust "Der Amerikanische Freund" (1977), kus R rolli täitis Dennis Hopper.
Andekas härra Ripley on neljakümne üheksase Malkovichi esituses jäänud vanaks, püsides aga endiselt võimete tipus. Ta elab naisega Itaalias, valides mängukanniks naabrimehe (Dougray Scott), kes teenib elatist pildiraamijana ja põeb leukeemiat (sama viis hauda Highsmithi). Ta veenab meest tuttava väikemafiooso (Ray Winstone) pealekäimisel tegema palgamõrva. Üks asi viib teiseni ja järgmiseks on neil kannul Ukraina kurikaelad.
"Ripley mängus" on tohutult "jahedaid" momente ja särisevat pinget, aga samuti kuivust ja igavust. Asi läheb tõeliselt käima alles tunni möödudes, milles võib süüdistada ehk fakti, et üks stsenarist/lavastaja oli seitsmekümnele lähenev Itaalia vanadaam. Liliana Cavani pühendab liialt tähelepanu luksusele ja rafineeritud igavusele, mille keskele R jäi mugavat pensionipõlve veetma. Äksi on koguselt vähevõitu, kuid nii põhimõtteliselt õiges koguses. Puudu jääb hoopis Ripley avamisest - mil siis veel tema tsiviliseeritud tapjahinge portreteerida kui vanaduses. Lõpupoole peavad R ja naabrimees maha dialoogi inimlikust kurjusest meis kõigis, ja oh kuidas tahaks seda rohkem.
Ripley on ka konkurentsitult põnevaim karakter, ehkki Malkovichiga võrdselt head tööd teevad Ray Winstone ja Dougray Scott. Ehk väärivad nad kuulsamast kolleegist suuremat kiitustki, sest neil pole nii mitmekihilist materjali, mille toel särada. Winstone on rõhutatult "kõvaks keedetud" tahaks-olla-ristiisana brutaalne ja väga inglaslik. Scott pakub jälgimisnaudingut mehena, kelles võitlevad tsiviliseeritus ja ehk surmahaigusest tulenev raev; lõpuks murdudes paneb ta endale hoobilt kaasa tundma. Malkovich on aga... Malkovich. Mõistatuslik. Noobel. Tulnukalik ja samas habras, inimlik. Pluss uskumatult sobiv äksimees, kui olukorra sunnil käed mustaks teeb. Tapatalgud rongis on coolimaid põnevushetki ekraanil terve aasta peale! "Hitman 3" fännid vaadaku kindlasti.
Ripley jõuab järgmiseks ekraanile "Ripley Under Ground" ekraniseeringus, mis on ainus tema eesti keelde tõlgitud raamat ("Ripley maa all", kirjastus Katherine 1995). Selle lavastas Roger Spottiswoode ja R osas on miskipärast Barry Pepper.
Hinne: 6/10
May 31, 2004
Indrek Hargla "Vabaduse kõrgeim määr"
See on meie ulmekirjanduse kroonprintsi kolmas trükkijõudnud romaan, mis võitis Eesti 2002.a. romaanivõistlusel (Nikolai Baturini "Kentauri" järel) teise koha ning kannab alapealkirja "Pärnaoru kroonikad".
Jutt on võimuihast, mis võib tappa ka üllaimad kavatsused ja pealkiri viitab sellele, et vabadus toob alati kaasa vastutuse, milleks inimene ei pruugi lihtsalt valmis olla, ega isegi kunagi valmis saada.
Hargla on loonud oma eelmises raamatus "Palveränd uude maailma" (otsi selle ülevaadet mu arhiivist, märtsi alt) kirjeldatuga üpris sarnaneva keskaegse aegruumi, mis seisab uue ajastu lävepakul, aga ei loobu veel sidemest maapõuejõudude ja maagiaga. Inimeste, kes neid tunnevad ja kasutavad, ring on siiski väga piiratud, mistõttu fantaasiajutu asemel on toon ikka eluline nagu autoril kombeks.
Tekst jaguneb kolmeks, alguses on peategelane isa ja järgmistes ta poeg. Erinevus nii esimese-teise kui teise-kolmanda raamatu vahel on märgatav, aga vahe esimese-kolmanda vahel suurem, sest esimese lõpus vahetatakse pea kõik peategelased uute vastu, kes püsivad meiega enamikus lõpuni. See tuletab jälle meelde, et Hargla valdab lühivormi paremini kui romaani, aga ka seda, et tal on alati kaasakiskuvaid ideid, millega oma looming ainulaadseks muuta.
Siinne superidee on kirjeldada raamatu peateemat (Zmaiko pürgimist kuningaks) nii nagu noore auahne mehe tõusu maffiapere peaks. Enamik ajast peitub ta selja taha "ristiisa", tegelik niiditõmbaja, aga fantaasia/alternatiivajaloolises tekstis sellist ülesehitust kasutada on igatahes intrigeeriv. Paraku vajaksid 2. ja 3. raamat omavahele sujuvamat üleminekut, pikemat lahtikirjutamist. Praegu pole Zmaiko kujunemistee täiesti usutav, kuidagi liiga äkitselt asendub auahnus türanlusega.
Hinne: 7/10. IH romaanid pole endiselt nii head kui tema novellid ja lühiromaanid, aga korralik lugemine siiski. Keeleliselt häirib ennemineviku ja eitava ennemineviku kohati ülekasutamine.
* Käsikiri valminud Kopenhaagenis-Tallinnas sept2001-okt2002. Toimetanud Maret Käbin. Varrak 2003. 381 lk.
Jutt on võimuihast, mis võib tappa ka üllaimad kavatsused ja pealkiri viitab sellele, et vabadus toob alati kaasa vastutuse, milleks inimene ei pruugi lihtsalt valmis olla, ega isegi kunagi valmis saada.
Hargla on loonud oma eelmises raamatus "Palveränd uude maailma" (otsi selle ülevaadet mu arhiivist, märtsi alt) kirjeldatuga üpris sarnaneva keskaegse aegruumi, mis seisab uue ajastu lävepakul, aga ei loobu veel sidemest maapõuejõudude ja maagiaga. Inimeste, kes neid tunnevad ja kasutavad, ring on siiski väga piiratud, mistõttu fantaasiajutu asemel on toon ikka eluline nagu autoril kombeks.
Tekst jaguneb kolmeks, alguses on peategelane isa ja järgmistes ta poeg. Erinevus nii esimese-teise kui teise-kolmanda raamatu vahel on märgatav, aga vahe esimese-kolmanda vahel suurem, sest esimese lõpus vahetatakse pea kõik peategelased uute vastu, kes püsivad meiega enamikus lõpuni. See tuletab jälle meelde, et Hargla valdab lühivormi paremini kui romaani, aga ka seda, et tal on alati kaasakiskuvaid ideid, millega oma looming ainulaadseks muuta.
Siinne superidee on kirjeldada raamatu peateemat (Zmaiko pürgimist kuningaks) nii nagu noore auahne mehe tõusu maffiapere peaks. Enamik ajast peitub ta selja taha "ristiisa", tegelik niiditõmbaja, aga fantaasia/alternatiivajaloolises tekstis sellist ülesehitust kasutada on igatahes intrigeeriv. Paraku vajaksid 2. ja 3. raamat omavahele sujuvamat üleminekut, pikemat lahtikirjutamist. Praegu pole Zmaiko kujunemistee täiesti usutav, kuidagi liiga äkitselt asendub auahnus türanlusega.
Hinne: 7/10. IH romaanid pole endiselt nii head kui tema novellid ja lühiromaanid, aga korralik lugemine siiski. Keeleliselt häirib ennemineviku ja eitava ennemineviku kohati ülekasutamine.
* Käsikiri valminud Kopenhaagenis-Tallinnas sept2001-okt2002. Toimetanud Maret Käbin. Varrak 2003. 381 lk.
Eamon "I Don't Want You Back"
Ma ei kuula raadiot ega vaata telest tihti muusikakanaleid, jõudes uue popmuusikani seetõttu enamasti hiljem kui võiks. Eamoni südantlõhestav kevadhitt "Fuck It (I Don't Want You Back)" ei jätnud siiski lõpuks ka minu meeli puutumata, puurides end mällu, jäädes sinna kummitama ja sundides end muudkui üle kuulama.
Siis tuli idee mehe esikalbumiga "I Don't Want You Back" tutvust teha, et uurida, kas ta on ühe hiti ime või isegi muhedam taat. Aga võtku mind getopeni kui ma olen nüüd ses suhtes targem. See võib olla vabalt ruttu koostatud materjal, et tugeva esiksingli toel pikk plaat välja anda. AGA see võib olla sama vabalt tükk aega oma aega oodanud elutöö, mis järsku võimaluse ilmuda sai.
Mõlemal juhul peab ütlema, et see on lowbrow-kraam, mis sobiks "musta mett" tutvustama rullnokkadele. Nii sõnad kui muusika on lihtsakoelised ja sõnum alati väga üheülbaline: keppige või saage kepitud. Eamoni idee on paista ropusuise, aga kuldse südamega kutina, keda ümbritsevad vääritud naised. Tema keskpärased riimid näivad olevat nii tema pluss kui miinus, laulud on pikitud jämedustega nagu praad maitseainetega.
Eelnevast toonist hoolimata on mõnedki lood jäägitult kaasakiskuvad: eelkõige "Fuck It (I Don't Want You Back)" ja Milk Dee kaasabil esitatud "Somethin' Strange". Need kaks pala ongi mõtet üle kontrollida, et selle kevade popsensatsioonist mitte ilma jääda.
Siis tuli idee mehe esikalbumiga "I Don't Want You Back" tutvust teha, et uurida, kas ta on ühe hiti ime või isegi muhedam taat. Aga võtku mind getopeni kui ma olen nüüd ses suhtes targem. See võib olla vabalt ruttu koostatud materjal, et tugeva esiksingli toel pikk plaat välja anda. AGA see võib olla sama vabalt tükk aega oma aega oodanud elutöö, mis järsku võimaluse ilmuda sai.
Mõlemal juhul peab ütlema, et see on lowbrow-kraam, mis sobiks "musta mett" tutvustama rullnokkadele. Nii sõnad kui muusika on lihtsakoelised ja sõnum alati väga üheülbaline: keppige või saage kepitud. Eamoni idee on paista ropusuise, aga kuldse südamega kutina, keda ümbritsevad vääritud naised. Tema keskpärased riimid näivad olevat nii tema pluss kui miinus, laulud on pikitud jämedustega nagu praad maitseainetega.
Eelnevast toonist hoolimata on mõnedki lood jäägitult kaasakiskuvad: eelkõige "Fuck It (I Don't Want You Back)" ja Milk Dee kaasabil esitatud "Somethin' Strange". Need kaks pala ongi mõtet üle kontrollida, et selle kevade popsensatsioonist mitte ilma jääda.
May 20, 2004
"Infernal Affairs" (2002)
Loen end teadjaks vaid ameeriklaste filmide alal, seetõttu on käesolev arvustus lühem kui tavaliselt. Tegu on kantonikeelse Hong Kongi menupõnevikuga, mille rahvusvaheline pealkiri on "Infernal Affairs", kantonikeelne "Mo gan doh" ning eestikeelne "Põrgulik amet". Meie kinodes homsest, 21. maist.
Ootamatult tempokas (97 min, USAs oleks see raudselt üle kahe tunni), paeluva lavastuse-montaaži ja heade näitlejatöödega põnevusdraama. Politseijaoskonnas on nuhk, kes räägib maffiale nende plaanidest. Teine nuhk on maffias ja töötab politseinike heaks. Ausalt öeldes kiskus stsenaarium mulle nati keeruliseks, seetõttu on hinne 7/10 ja võib vabalt muutuda uuesti vaadates, kõrgemaks.
Kes kirub Hollywoodi järjelembust, ärgu palun uurigu, mis toimub Bollywoodis ning Hong Kongis, mis kah suurimate filmitööstuste seas. "Wu jian dao" sai juba järgmisel aastal tervelt kaks järge: eel- ja järellugu. Stsenaristid-lavastajad kõigil ühised.
Samuti on planeerimisel ameeriklaste uusversioon, mille stsenarist William Monahani CV on lühike, aga intrigeeriv: Kingdom of Heaven, Jurassic Park IV, Infernal Affairs (kõik 2005) ja Tripoli (2007). Teate küll, mis pealkirjad need on. Kui ei tea, ei viitsi ma seletama hakata, miks intrigeeriv.
Ootamatult tempokas (97 min, USAs oleks see raudselt üle kahe tunni), paeluva lavastuse-montaaži ja heade näitlejatöödega põnevusdraama. Politseijaoskonnas on nuhk, kes räägib maffiale nende plaanidest. Teine nuhk on maffias ja töötab politseinike heaks. Ausalt öeldes kiskus stsenaarium mulle nati keeruliseks, seetõttu on hinne 7/10 ja võib vabalt muutuda uuesti vaadates, kõrgemaks.
Kes kirub Hollywoodi järjelembust, ärgu palun uurigu, mis toimub Bollywoodis ning Hong Kongis, mis kah suurimate filmitööstuste seas. "Wu jian dao" sai juba järgmisel aastal tervelt kaks järge: eel- ja järellugu. Stsenaristid-lavastajad kõigil ühised.
Samuti on planeerimisel ameeriklaste uusversioon, mille stsenarist William Monahani CV on lühike, aga intrigeeriv: Kingdom of Heaven, Jurassic Park IV, Infernal Affairs (kõik 2005) ja Tripoli (2007). Teate küll, mis pealkirjad need on. Kui ei tea, ei viitsi ma seletama hakata, miks intrigeeriv.
May 19, 2004
"Raising Helen"
Täitsa meeldiv chick-flick ehk naistekas, mis tundub olevat romantiline komöödia, aga räägib eelkõige täiskasvanuks saamisest ja rõõmudest, mis kaasnevad pereloomisega. Et siis: life's not gonna suck when you grow up. Selliseid filme on samuti vaja.
Goldie Hawni 25-aastane tütar Kate Hudson on kesksesse ossa täitsa sobiv, sest ta sai hiljuti päriselt ka emaks, jaanuaris. Ja see on läbimurdefilmi "Almost Famousi" järel esimene film, mida temaga julgelt soovitan. Mitte et ta teeks midagi palju enamat kui tavaliselt (näeb ahvatlev välja ja kannab ilusaid riided), aga linaloos on tavalisest romkommist natuke enam sügavust ja Hudsoni füüsiline koomika on paranenud.
Ta kehastab modelliagentuuris töötavat üdini modernset tipsi, kes jääb õe ja õe mehe ootamatu surma järel nende kolme last hooldama. Loomulikult avastab ta emaduse rõõmud ega suuda enam lõpuks nendeta hakkama saada, skoorides asja käigus enda käevangu hea abikaasa. Et see on (ameeriklaste) chickflick, aimab peamisi süžeekäike kergesti ette ja kõik on üksteise vastu pagana kenad, isegi lapsed ei valmista erilist tüli. Samas tuleb üllatusena keskse armuloo väike osakaal, see pole pea kunagi esiplaanil.
"Raising Heleni" teeb mõnuga jälgitavaks hea-tuju-atmosfäär, mis ainult mõned korrad ehtsa imaluse vastu vahetatakse (finaal on ka pikem kui tingimata vaja). Hudson on ok nagu mainitud, aga mitmed teised osatäitjad lausa suurepärased. "Minu piraka Kreeka pulma" leid John Corbett näeb endiselt välja kui noor John Travolta (st väga hea) ja temast lausa voolab sarmi, rääkimata huumorisoonest ja täiuslikust comic timingust. Helen Mirren on modelliagentuuri juhina nauditavalt kuiv nagu kuivatuspaber ja näeb üllatavalt nooruslik välja; täpselt nagu Sally Fieldi kaasamine tasus ära "Legally Blonde 2" tegijatele. Joan Cusack on nais-Ben Stillerina ja Spencer Breslin tabava keelega paksu väikse poisina oma viimase aja tüüprollides, aga mitte vähem nauditavad kui varem. Garry Marshalli tavanäitleja Hector Elizondo teeb naljaka ja südamliku kõrvalosa. Vinge kamp!
Hinne: 7/10
Goldie Hawni 25-aastane tütar Kate Hudson on kesksesse ossa täitsa sobiv, sest ta sai hiljuti päriselt ka emaks, jaanuaris. Ja see on läbimurdefilmi "Almost Famousi" järel esimene film, mida temaga julgelt soovitan. Mitte et ta teeks midagi palju enamat kui tavaliselt (näeb ahvatlev välja ja kannab ilusaid riided), aga linaloos on tavalisest romkommist natuke enam sügavust ja Hudsoni füüsiline koomika on paranenud.
Ta kehastab modelliagentuuris töötavat üdini modernset tipsi, kes jääb õe ja õe mehe ootamatu surma järel nende kolme last hooldama. Loomulikult avastab ta emaduse rõõmud ega suuda enam lõpuks nendeta hakkama saada, skoorides asja käigus enda käevangu hea abikaasa. Et see on (ameeriklaste) chickflick, aimab peamisi süžeekäike kergesti ette ja kõik on üksteise vastu pagana kenad, isegi lapsed ei valmista erilist tüli. Samas tuleb üllatusena keskse armuloo väike osakaal, see pole pea kunagi esiplaanil.
"Raising Heleni" teeb mõnuga jälgitavaks hea-tuju-atmosfäär, mis ainult mõned korrad ehtsa imaluse vastu vahetatakse (finaal on ka pikem kui tingimata vaja). Hudson on ok nagu mainitud, aga mitmed teised osatäitjad lausa suurepärased. "Minu piraka Kreeka pulma" leid John Corbett näeb endiselt välja kui noor John Travolta (st väga hea) ja temast lausa voolab sarmi, rääkimata huumorisoonest ja täiuslikust comic timingust. Helen Mirren on modelliagentuuri juhina nauditavalt kuiv nagu kuivatuspaber ja näeb üllatavalt nooruslik välja; täpselt nagu Sally Fieldi kaasamine tasus ära "Legally Blonde 2" tegijatele. Joan Cusack on nais-Ben Stillerina ja Spencer Breslin tabava keelega paksu väikse poisina oma viimase aja tüüprollides, aga mitte vähem nauditavad kui varem. Garry Marshalli tavanäitleja Hector Elizondo teeb naljaka ja südamliku kõrvalosa. Vinge kamp!
Hinne: 7/10
May 11, 2004
"Old School" (2003)
Todd Phillips (lavastaja, kaasstsenarist) ja Scot Armstrong (stsenarist) teevad viimastel aastatel tihedat koostööd: "Road Trip", "Old School", "Starsky & Hutch". Kõige tugevam on mu jaoks ikka esimene ("Old Schoolis" on vähe lugu, "S&H"-s vähe nalja), aga muhedad vaatamised kõik kolm. Phillips oskab hästi osatäitjaid valida, seetõttu.
Kolm ülikooliaegset peolooma (Luke Wilson, Vince Vaughn, Will Ferrell) on tüdinenud igavast ning pettumuste rohkest täiskasvanu-elust. Nad panevad püsti meesüliõpilaste seltsimaja ning näitavad maailmale, kuidas vana kooli mehed pidutseda oskavad.
"Old Schooli" suurim tõmbenumber on mõistagi näha Vaughni-Wilsonit-Ferrellit ühiselt rokkimas, ja ega nad alt vea. Owen oleks ilmselt lahedam, aga eks Luke vääri samuti võimalust, kuigi ta pole võrdselt chill. Juliette Lewis kõrvalosas on sarmitu valge rämps nagu alati, Seann William Scott seevastu lahe nagu ikka ja pöörase välimusega, vaid saab liiga vähe ekraaniaega. Seekordne staar on hoopis Ferrell, keda ihkaks "Elfi" järel aina veel ja veel näha. Tema saab endale pea kõik parimad killud nii verbaalselt kui füüsiliselt.
Pettumus on ainult stsenaarium, mis hooletult ja pingutuseta kokku traageldatud, minnes alati kergemat (st, klišeede) teed, kui vaja stoorit arendada. Seetõttu annan hindeks 6/10, aga osatäitjate pärast vaataks veelgi.
Kolm ülikooliaegset peolooma (Luke Wilson, Vince Vaughn, Will Ferrell) on tüdinenud igavast ning pettumuste rohkest täiskasvanu-elust. Nad panevad püsti meesüliõpilaste seltsimaja ning näitavad maailmale, kuidas vana kooli mehed pidutseda oskavad.
"Old Schooli" suurim tõmbenumber on mõistagi näha Vaughni-Wilsonit-Ferrellit ühiselt rokkimas, ja ega nad alt vea. Owen oleks ilmselt lahedam, aga eks Luke vääri samuti võimalust, kuigi ta pole võrdselt chill. Juliette Lewis kõrvalosas on sarmitu valge rämps nagu alati, Seann William Scott seevastu lahe nagu ikka ja pöörase välimusega, vaid saab liiga vähe ekraaniaega. Seekordne staar on hoopis Ferrell, keda ihkaks "Elfi" järel aina veel ja veel näha. Tema saab endale pea kõik parimad killud nii verbaalselt kui füüsiliselt.
Pettumus on ainult stsenaarium, mis hooletult ja pingutuseta kokku traageldatud, minnes alati kergemat (st, klišeede) teed, kui vaja stoorit arendada. Seetõttu annan hindeks 6/10, aga osatäitjate pärast vaataks veelgi.
May 09, 2004
Jeffrey Eugenides "Middlesex"
Sitaks hea eestikeelne ülevaade Eugenidesest ja "Middlesexist" on www.ausjahalastamatu.com/index.php?id=770 aadressil, ütlen kohe. Mul ei ole lootustki oma kirjutisega raamatu vastu samasugust huvi tekitada. Ma eriti ei üritagi, kuna tunnen end hetkel harukordselt kobana.
Eugenides on kirjutanud ainult kaks romaani, "The Virgin Suicides" (1993) ja käesolev (2002). Esimene sai kuulsaks filmina Sofia Coppola käsitluses, teine võitis Pulitzeri. See on nii ülesehituselt kui teemalt nii harukordne, et kirjandusilma kõrgendatud tähelepanu tundub loomulik jätk, mitte boonus. Peategelane on sugukaksiklane, kes elab 14-aastaseni naisena, edasi mehena. Hermafrodiite ja nendega seonduvat kirjeldatakse piisavalt põhjalikult, et saaks korraliku ülevaate. Mõlema soo sekundaarsete tunnustega olla maailmas iga kahetuhandes inimene ja põhjustab seda intsest ehk liiga lähedaste sugulaste omavaheline lastesaamine. Antud juhul on tema vanaisa-vanaema ühtlasi õde-vend.
Enamik tekstist kulgeb mina-vormis, kuid "Middlesex" räägib enam kui ühe inimese kujunemisest. See on põlvkonnaromaan kreeklastest, kes rändavad kodumaalt USAsse. Esmalt tulevad mainitud vanavanemad, nii et Cal sünnib ise teise põlve "puhastverd ameeriklasena". Temast endast polegi kõige enam juttu, aga see ei takista Eugenidesel teda täielikult asetamast jutustaja rolli.
Hää lugemine, soe, humoorikas ja kaasakiskuv, ent fookus pole korralikult paigas. Lugedes see niivõrd ei sega, aga kokkuvõttes on ülesehitus küsitava väärtusega. Miks vajame mina-vormi, kui Calist räägitakse nii vähe? Kui Cal on nii tähtis, miks jõutakse jutujärjega temani nii aeglaselt ja miks suurem osa ta elust ei leia absoluutselt käsitlust? Miks tuuakse lõppu tema jaoks Suur Avastus, kui sellest oli tegelikult juttu kohe algusest peale? Jm.
Hinne: 7/10.
* inglise keelest tõlkinud Liia Piirmets. Pegasus 2003. "Middlesex" ilmus originaalis 2002. 472 lk.
Eugenides on kirjutanud ainult kaks romaani, "The Virgin Suicides" (1993) ja käesolev (2002). Esimene sai kuulsaks filmina Sofia Coppola käsitluses, teine võitis Pulitzeri. See on nii ülesehituselt kui teemalt nii harukordne, et kirjandusilma kõrgendatud tähelepanu tundub loomulik jätk, mitte boonus. Peategelane on sugukaksiklane, kes elab 14-aastaseni naisena, edasi mehena. Hermafrodiite ja nendega seonduvat kirjeldatakse piisavalt põhjalikult, et saaks korraliku ülevaate. Mõlema soo sekundaarsete tunnustega olla maailmas iga kahetuhandes inimene ja põhjustab seda intsest ehk liiga lähedaste sugulaste omavaheline lastesaamine. Antud juhul on tema vanaisa-vanaema ühtlasi õde-vend.
Enamik tekstist kulgeb mina-vormis, kuid "Middlesex" räägib enam kui ühe inimese kujunemisest. See on põlvkonnaromaan kreeklastest, kes rändavad kodumaalt USAsse. Esmalt tulevad mainitud vanavanemad, nii et Cal sünnib ise teise põlve "puhastverd ameeriklasena". Temast endast polegi kõige enam juttu, aga see ei takista Eugenidesel teda täielikult asetamast jutustaja rolli.
Hää lugemine, soe, humoorikas ja kaasakiskuv, ent fookus pole korralikult paigas. Lugedes see niivõrd ei sega, aga kokkuvõttes on ülesehitus küsitava väärtusega. Miks vajame mina-vormi, kui Calist räägitakse nii vähe? Kui Cal on nii tähtis, miks jõutakse jutujärjega temani nii aeglaselt ja miks suurem osa ta elust ei leia absoluutselt käsitlust? Miks tuuakse lõppu tema jaoks Suur Avastus, kui sellest oli tegelikult juttu kohe algusest peale? Jm.
Hinne: 7/10.
* inglise keelest tõlkinud Liia Piirmets. Pegasus 2003. "Middlesex" ilmus originaalis 2002. 472 lk.
May 08, 2004
May 07, 2004
"The Day After Tomorrow"
Mai on blockbusterite sõpradele põnev kuu nagu ikka. Tänavu jõuavad lehekuul maailma ette näiteks "Van Helsing", "Troy", "Shrek 2" ja "The Day After Tomorrow". Noh, esimene olla halb ja mina ei viitsinud isegi läbivaatusele minna, magasin kodus nagu mõmmik, hambad laiali. "Troy" on tuntavalt keskpärane. A see siin on täitsa... hmm... okei... omal tagasihoidlikul moel.
Tagasihoidlik ei käi muidugi lavastuse kohta. Kuigi Emmerich hoiab oma patriootilisi tundeid uue kodumaa vastu võrreldes "Iseseisvuspäeva" ja Gibsoni "Patrioodiga" vaos, demonstreerib mees jääaja saabumisel põhjapoolkerale piisavalt möllu, et paar mannetumat efektistseeni (seotud eelkõige arvutis konstrueeritud jääväljadega) rahumeeli andeks anda.
Silmailu on seevastu piisavalt, kuigi 125 miljoni dollari eest ei saa tänapäeval enam nii võimsat spektaaklit kui kümne aasta eest (vihjan muidugi Cameroni sündinud klassikule "Terminator 2: Judgment Day", 1991, mis on esimene saja-milli film ajaloos). Põhiliselt kajastub see osatäitjate valikus, kus pole ühtegi A-klassi tähte. Samas jõuab ometi blockbusterisse Jake Gyllenhaal ja Dennis Quaidil pole ka viga ja mammutfilmide lavastajad räägivad nagunii miskipärast pidevalt, et oh ei, pole neile mingeid egosid võtteplatsile vaja, neile käivad väiksemad ninad küll.
Kuid jah, uuesti põhiteemale lähenedes: emake loodus nuhtleb inimesi ekraanil väga kaasakiskuvalt. Ilgelt suur laine suurlinna õgimas on tipp, see näeb ka reklaamplakatil atraktiivne välja. Teisi katastroofistseene pole mõtet siin hakata ära rääkima, las jääb enda avastada. Kes teavad, muljetagu omavahel. Üldse saan ette heita ainult esimest neljakümmend viit minutit, mis on liiga tüütult etteaimatavad, pärinedes otsekui raamatust "Kuidas teha Hollywoodi katastroofifilmi". Blockbusterile etteaimatavust ette heita on muidugi üsna mõttetu, nii et lisan ühe argumendi veel: korralik meeleolu sünnib alles pärast ava-45 minutit, alates hetkest, kui laine loodusliku Godzillana linna peale tuiskab. Aga kestab vähemalt lõpuni.
Finaal kisub nats imalaks, aga õnneks kestab napilt. Huvitav, kas Emmerich oskas seekord ise end tagasi hoida (ta on ka loo autor + üks kahest stsenaristist) või sundisid teda selleks tootjad või testpublik.
Hinne: 6/10. Mostly good fun.
Tagasihoidlik ei käi muidugi lavastuse kohta. Kuigi Emmerich hoiab oma patriootilisi tundeid uue kodumaa vastu võrreldes "Iseseisvuspäeva" ja Gibsoni "Patrioodiga" vaos, demonstreerib mees jääaja saabumisel põhjapoolkerale piisavalt möllu, et paar mannetumat efektistseeni (seotud eelkõige arvutis konstrueeritud jääväljadega) rahumeeli andeks anda.
Silmailu on seevastu piisavalt, kuigi 125 miljoni dollari eest ei saa tänapäeval enam nii võimsat spektaaklit kui kümne aasta eest (vihjan muidugi Cameroni sündinud klassikule "Terminator 2: Judgment Day", 1991, mis on esimene saja-milli film ajaloos). Põhiliselt kajastub see osatäitjate valikus, kus pole ühtegi A-klassi tähte. Samas jõuab ometi blockbusterisse Jake Gyllenhaal ja Dennis Quaidil pole ka viga ja mammutfilmide lavastajad räägivad nagunii miskipärast pidevalt, et oh ei, pole neile mingeid egosid võtteplatsile vaja, neile käivad väiksemad ninad küll.
Kuid jah, uuesti põhiteemale lähenedes: emake loodus nuhtleb inimesi ekraanil väga kaasakiskuvalt. Ilgelt suur laine suurlinna õgimas on tipp, see näeb ka reklaamplakatil atraktiivne välja. Teisi katastroofistseene pole mõtet siin hakata ära rääkima, las jääb enda avastada. Kes teavad, muljetagu omavahel. Üldse saan ette heita ainult esimest neljakümmend viit minutit, mis on liiga tüütult etteaimatavad, pärinedes otsekui raamatust "Kuidas teha Hollywoodi katastroofifilmi". Blockbusterile etteaimatavust ette heita on muidugi üsna mõttetu, nii et lisan ühe argumendi veel: korralik meeleolu sünnib alles pärast ava-45 minutit, alates hetkest, kui laine loodusliku Godzillana linna peale tuiskab. Aga kestab vähemalt lõpuni.
Finaal kisub nats imalaks, aga õnneks kestab napilt. Huvitav, kas Emmerich oskas seekord ise end tagasi hoida (ta on ka loo autor + üks kahest stsenaristist) või sundisid teda selleks tootjad või testpublik.
Hinne: 6/10. Mostly good fun.
May 05, 2004
"Troy"
"Spider-Man" ja "Troy" kinnitavat uut kirjutamata reeglit, et kui suure stuudiohiti treilerid on väga head, siis on film poole igavam. Wolfgang Peterseni uusim lavastus pole nii nüri kui kaks eelmist ("The Perfect Storm" ja "Air Force One"), aga jääb kahele üle-eelmisele ("Outbreak", "In the Line of Fire") tublisti alla.
Miks? Pinge puudub. Vaatajapiirang on USAs küll kurikuulus R, aga ei too kaasa verd ega soolikaid, ka mitte naiserindade näitamist ega vandumist. (Inglased on mõistlikumad, neil on piirang 15). Näitlejatel ei ole rakendust, kui füüsiline välja arvata, kuna stsenaarium on paras soperdis. Dialoog on üsna jubedalt juustune, puhas klišeehunnik. Aluseks olevat Homerose poeemi "Ilias" retsitakse nagu pähe tuleb, jättes mitmed olulised punktid rääkimata ja muutes ülejäänut. Osatäitjate vahel puudub keemia. Tegijatel on ka suva, millele aega kulutada, sest mõni sündmus (kaasa arvatud finaal) möödub kiirkerimisel, mõni kestab arusaamatult kaua.
Suured lahingustseenid ei õnnestu ka, kuigi paljud sõdurid lisati nagunii arvutiga, kohe näha, et Petersen ei oska hästi. Asi pole niivõrd minimaalses veres kui oskamatus koreograafias, mille tulemusel ei kerki üks stseen üle keskmise ega too üllatusi. Nüri rüselemine suurelt kaadris on kokkuvõttev kirjeldus.
Naised on õnneks ilusad, nii sakslanna Diane Kruger oma esimeses inglisekeelses filmirollis (tänavu tulekul ka "National Treasure" Nicolas Cage'iga) kui Saffron Burrows näevad välja absoluutselt isuäratavad. Sama kehtib õrnema soo rõõmuks Pitti ja Bloomi kohta, kes teevad tänu keskmisest sügavamatele karakteritele meeldejäävaimad etteasted. Vastavalt depressioonis sõjamasin Achilleusena ning Hectori noorema venna Parisena, kes on veel laps, aga tahab olla mees.
Muidu jätkuvalt soliidne Brian Cox jääb seekord meelde tahtmatu koomika tõttu: Agamemnoni patsikesed ja flamboyant kiiver vastutavad umbes poole homoerootilise vibratsiooni eest filmis. Nn mõõga ja sandaali eeposed paistavad üldse silma tahtmatu geisensibiiliga, kuigi näiteks "Gladiaator" seda osavalt vältis. Ent "Trooja" on niivõrd traditsiooniline - loe, klišeehunnik - et astub samasse paati mis eelkäijad.
Isegi muusikataust käib pinda, sest koosneb etnolikust naisehäälega halamisest. Võiks enamasti olemata olla. Huvitav, mis mõttes algne Gabriel Yaredi looming "liiga traditsiooniline" oli, et Petersen sellest loobus?
Hinne: 5/10. Üdini keskpärane.
Eelarve 185 miljonit dollarit, millest Pitt sai 17,5 milli. Võtted toimusid Maltal, Mehhikos, Marokos ja UKs.
Miks? Pinge puudub. Vaatajapiirang on USAs küll kurikuulus R, aga ei too kaasa verd ega soolikaid, ka mitte naiserindade näitamist ega vandumist. (Inglased on mõistlikumad, neil on piirang 15). Näitlejatel ei ole rakendust, kui füüsiline välja arvata, kuna stsenaarium on paras soperdis. Dialoog on üsna jubedalt juustune, puhas klišeehunnik. Aluseks olevat Homerose poeemi "Ilias" retsitakse nagu pähe tuleb, jättes mitmed olulised punktid rääkimata ja muutes ülejäänut. Osatäitjate vahel puudub keemia. Tegijatel on ka suva, millele aega kulutada, sest mõni sündmus (kaasa arvatud finaal) möödub kiirkerimisel, mõni kestab arusaamatult kaua.
Suured lahingustseenid ei õnnestu ka, kuigi paljud sõdurid lisati nagunii arvutiga, kohe näha, et Petersen ei oska hästi. Asi pole niivõrd minimaalses veres kui oskamatus koreograafias, mille tulemusel ei kerki üks stseen üle keskmise ega too üllatusi. Nüri rüselemine suurelt kaadris on kokkuvõttev kirjeldus.
Naised on õnneks ilusad, nii sakslanna Diane Kruger oma esimeses inglisekeelses filmirollis (tänavu tulekul ka "National Treasure" Nicolas Cage'iga) kui Saffron Burrows näevad välja absoluutselt isuäratavad. Sama kehtib õrnema soo rõõmuks Pitti ja Bloomi kohta, kes teevad tänu keskmisest sügavamatele karakteritele meeldejäävaimad etteasted. Vastavalt depressioonis sõjamasin Achilleusena ning Hectori noorema venna Parisena, kes on veel laps, aga tahab olla mees.
Muidu jätkuvalt soliidne Brian Cox jääb seekord meelde tahtmatu koomika tõttu: Agamemnoni patsikesed ja flamboyant kiiver vastutavad umbes poole homoerootilise vibratsiooni eest filmis. Nn mõõga ja sandaali eeposed paistavad üldse silma tahtmatu geisensibiiliga, kuigi näiteks "Gladiaator" seda osavalt vältis. Ent "Trooja" on niivõrd traditsiooniline - loe, klišeehunnik - et astub samasse paati mis eelkäijad.
Isegi muusikataust käib pinda, sest koosneb etnolikust naisehäälega halamisest. Võiks enamasti olemata olla. Huvitav, mis mõttes algne Gabriel Yaredi looming "liiga traditsiooniline" oli, et Petersen sellest loobus?
Hinne: 5/10. Üdini keskpärane.
Eelarve 185 miljonit dollarit, millest Pitt sai 17,5 milli. Võtted toimusid Maltal, Mehhikos, Marokos ja UKs.
Subscribe to:
Posts (Atom)
